Head lugejad, vabandan, et olin mõneks ajaks teid unarusse jätnud ja paar nädalat sissekandeid ei teinud. Parandan ennast.
Mul oli täna õhtul suur suur au viibida õhtusöögil, mille andis Tallinna linnapea Edgar Savisaar. Õhtusöögile Poska majja olid palutud need, kes 20 aastat tagasi 13. aprilli öösel vastu 14. aprilli telesaates "Mõtleme veel" andsid oma allkirja Edgar Savisaare poolt välja käidud idee poolt luua Rahvarinne - Heinz Valk, Lembit Koik, Rein Järlik, Feliks Undusk, Hagi Shein, Mare Viljarand, Maare Keiman, Merike Viilup (Marastu), Ustav Oja, Vello Saatpalu ja Renita Timak.
Olla emotsionaalselt nii võimsa taaskohtumise tunnistajaks on suur au. Õhustikku, mis kogu seda kohtumist saatis, on ülimalt raske sõnadesse panna. Kogu kahe ja poole tunni vältel ma sõna parimas mõttes nautisin nende meeste ja naiste mälestusi ja meenutusi, kes esimestena kirjutasid kõhklemata alla Rahvarinde loomise ideele. See tunne, mis mind seal olles ja ka hetkel siin kirjutades valdab on ülim austus ja aukartus nende tegijate suhtes. Samas olen heas mõttes kade, sest nemad said olla ajaloo tegemise juures. Nad alustasid uut ajajärku - vabanemise ja üheskoos hingamise ajajärku. Nemad olid loojad ja alustajad.
Palju on arutletud ja ka tollaste tegijate käest küsitud, kas meil ka täna oleks Rahvarinnet vaja ja, mis oleks see jõud, mis täna looks sellise õhtustiku nagu tollal ja tooks kokku sellised rahvamassid nagu 1988. aasta juunis ja septembris lauluväljakul. Mina pole sellele õige vastaja, aga päris kindlasti on meil vaja seda teadmist, et Rahvarinne oli. Teadmist Rahvarinde mõttest-ideest, sündmustest, põhjustest, loojatest, vastastest, tagajärgedest ja seostest tänapäevaga.
Kui ma mõtlen sellele, kuidas meie riik tähistab Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva, mis on oluline tärmin meie ajaloos ja pidu kõigi südames, aga, kuidas ta jätab tähistamata olulisima sündmuse meie lähiajaloos - Rahvarinde 20. sünnipäeva, siis ei valda mind enam mitte austus ja tänutunne vaid kurbus ja nördimus üheskoos. Kui ei oleks loodud Rahvarinnet, ei saaks me sel aastal tähistada ka meie kodumaa 90. sünnipäeva ja vastupidi. Mõlemad on väga tähtsad tärminid!
Õnneks hindavad teised Balti riigi Läti ja Leedu neid murrangulisi sündmusi 20 aastat tagasi väga kõrgelt ja tähistavad neid suurejooneliselt. Leedus toimub käesoleva aasta juuni alguses suur rahvusvaheline konverents, mille korraldajateks on president, parlament ja kultuuriministeerium jne. Sarnaselt Eestile tähistab ka Läti oma riigi 90. sünnipäeva terve aasta, kuid selle suure erinevusega, et nad ei ole kavasse unustanud lisada ka sündmused seoses Tautas Frontega (Läti Rahvarinne). Ka valitsuse poolt moodustatud töörühma kuulub Tautas Fronte muuseumi juhataja. Käesoleva aasta alguses pidasime seoses konverentsiga "Singing Revolution" läbirääkimisi Imre Pozsgay´ga ja ta on väga huvitatud, et selle aasta lõpus või uue alguses toimuks koostöös meiega ka Ungaris konverents, mille keskmes oleksid 1980.ndate lõpus loodud rahvaliikumised. Siinkohal ongi paslik küsida, miks meie valitsus ja ministeeriumid sellega ei tegele ja Rahvarinnet vägisi unustama sunnivad? Häbi häbi!
Vaatamata sellele, et valitsus sellest välja ei tee ja lausa eirab, on Keskerakond ja Tallinna linn koostöös tollaste Rahvarinde liidritega ja mitmete organisatsioonidega otsustanud Rahvarinde juubelit väärikalt tähistada. Aasta alguses andsime välja 2008. aasta kalendri, mis ei ole päris tavaline kalender vaid seda võib nimetada ka fotoalbumiks ja infoallikaks.
Täna, 10. aprillil Tallinna linnapea Edgar Savisaare õhtusöök saates "Mõtleme veel" osalejate ja tegijatega.
Reedel, 11. aprillil kell 16 avame Rahvusraamatukogus Läti Rahvarinde muuseumi poolt koostatud fotonäituse "Läti tee Laulvast Revolutsioonist Euroopa Liiduni". Avamisel esinevad Ülo Kaevats, Enn Eesmaa ja Läti Rahvarinde Muuseumi direktriss Meldra Usenko.
Pühapäeval, 13. aprillil kell 13 avab Tallinna Linnavolikogu esimees koos tollaste Rahvarinde liidrite Heinz Valgu ja Kostel Gerndorfiga mälestustahvli Uus tn 28 majal. See on maja, kus tegutses Rahvarinde büroo.
Selle kevade suurimaks sünnipäevaürituseks võib kindlasti pidada 19. aprillil Rahvusraamatukogu suures saalis toimuvat rahvusvahelist konverentsi "Singing Revolution/Laulev Revolutsioon". Konverents toimub kahes osas. Esimeses esinevad ettekannetega Rein Ruutsoo Eestist, Kazimiera Danute Prunskiene Leedust, Dainis Ivans Lätist ja Juri Afanasjev Venemaalt. Teises osas Edgar Savisaar Eestist, Kazimieras Motieka Leedust ja Kauko Sipponen Soomest. Ettekannete järel kõigi esinejate osavõtul paneeldiskussioon ja pressikonverents. Konverentsi modereerivad Keskerakonna aseesimehed ja Riigikogu liikmed Kadri Must ja Enn Eesmaa. Ürituse töökeelteks on eesti, vene ja inglise keel. 19. aprillil kell 11 on Rahvusraamatukokku oodatud kõik need, kes väärtustavad ja peavad kalliks neid ideaale, tegusid ja tagajärgi, mida Rahvarinne endaga tõi.
Lisaks avame uue nädala esimesel poolel kodulehekülje aadressil www.rahvarinne.ee, kus on kõigile vaatamiseks foto-, video-ja audiomaterjali, dokumente ja trükiseid peamiselt 1988. aastast ja ka hilisemast Rahvarinde ajast.
Siinkohal kutsun kõiki üles meile teada andma ja annetama, kinkima, laenama Rahvarindega seotud meeneid, fotosid, trükiseid jne. See pole kaugeltki kõik, mis meil plaanis, kuid neist juba hiljem.
Ühest mõttest veel. Mõnel pool on pahaks pandud seda, et Keskerakond justkui tahaks Rahvarinnet endale ja erakonnaga sidumine pole õige. See on seotud ka sellega, et esitasime kaubamärgi "Rahvarinne" erakonna nimele patendeerimise taotluse. Kindlasti mitte ei tähenda see seda, et Rahvarinne kuulub Keskerakonnale. Mitmete trükiste ja meenete väljaandmise eelduseks, kus kasutame Rahvarinde nimetust ja logo, on kaubamärgi omamine. Eestimaa Rahvarinne kuulus ja kuulub Eesti rahvale! Ning kui Keskerakond ei oleks nende tegemiste ja ürituste eestvedajaks, siis olen kindel, et need jääks tegemata, kas siis see oleks parem?! Ei, me ei luba kustutada seda olulisimat perioodi meie lähiajaloos!
Ülal mainisin, et olles täna õhtul koos nendega, kes esimestena kirjutasid alla Rahvarinde loomise ideele, siis tundsin nende suhtes heas mõttes kadedust, et nemad said olla ajaloo tegemise juures. Selle korvab see, et saan olla selle taas esile toomise, meenutamise ja mäletamise juures.
Suur tänu teile rahvarindelased, et meil on millele mõelda, mida meenutada ja mille üle uhkust tunda!
