Peaminister peaks ennast lauspäikese eest hoidma

Lugesin äsja Delfist peaminister Andrus Ansipi pressikonverentsi suurmõtet Tallinna tükeldamisest. Siinkohal peaministrile minu poolt üks suvine soovitus - lauspäikest ei tohi lasta pikalt enda peale paista, mõjub füüsisele ja ka vaimsele tervisele kehvasti. Siinkohal võiks abiks olla kas pearätt või päikesevari, viimaseks sobib hästi ka kesknoorte poolt parlamendierakondadele kingitud vihmavari, mis kannab teksti "Ainult mitte oravad!".

Huvitav, miks selle mõtte juurde ei tuldud siis, kui oravad ise pealinnas võimul olid? See oli küll väga kaua aega tagasi, kuid mõned veel vast mäletavad. Või on see järjekordne osa oravate Tallinna vallutamise plaanist?

Minu arvates peaks küll peaministril olema kõvasti tegemist riigieelarve kokku klopsimisega selle asemel, et lausrumalusi välja mõelda ja veel vähem neist avalikkusele rääkida.

Meie julgeme oma liikmetelt küsida

26. juulil Käärikul võttis Keskerakonna juhatus vastu otsuse, mille kohaselt erakond valib oma kandidaadid Euroopa Parlamenti erakonna sisevalimistel.

Sisevalimised toimuvad 1. - 10. septembrini. Kõigil erakonna 27 piirkonna juhatusel ja viiel erakonna kogu juhatusel on õigus üles seada kuni 12 kandidaati sisevalimisteks. Kandidaate saab esitada kuni 20. augustini. Augusti lõpus saadetakse igale erakonna liikmele erakonna ajaleht Seitse Päeva erinumber, kus tutvustatakse sisevalimistel osalevaid kandidaate ning nende seisukohti eelolevatel valimistel.

Meie julgeme küsida oma erakonna liikmete arvamust, kes peaks meid Euroopas esindama. Oleme demokraatlik erakond ja iga liikme arvamus loeb ja on oluline

Igal Keskerakonna liikmel on sisevalimistel kuni seitse häält. Hääletamistulemused selguvad septembri teises pooles. Sisevalimistel osutuvad valituks 12 enim hääli saanud kandidaati. Ka 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel moodustus erakonna valimisnimekiri sisevalimistel. Siis osales sisevalimistel 23 kandidaati.

Euroopa Parlamendi valimised toimuvad 7. juunil 2009.

Mis juhtus erakondade reitingute avalikustamisega?

Juba üle aasta on igakuiselt nii avalikuõiguslike kui ka erameediakanalite vahendusel teada antud erakondade toetusprotsentidest ehk populaarsuse edetabelitest.

Käes on juuli keskpaik ning juba pikka aega pole avalikkust informeeritud ühestki seesugusest uuringust. Usun teadvat, miks neid mitmel korral, mil neid küll tellitud on, avalikustatud pole. Jagan oma mõtteid ja infot teiega.

Kuu-kuult on Reformierakonna üle-Eestiline toetus pidevalt langenud, kuid siiski kuni juunini püsis see mulle küll veidi arusaamatutel põhjustel, kõrgeim. Loomulikult oli nii Postimehel kui ka Eesti Rahvusringhäälingul siiani hea meel teatada, et oravad juhivad, pidevalt küll toetust kaotades, aga siiski.

Usun, et uuring telliti ka juuni-juuli kuu kohta, kuid enne avalikustamist läbis see ERR´i juhi Margus Allikmaa ja oravate büroo kontrolli, mis seal majas liigagi tavapärane tegevus. Nähes tulemusi, keelati kategooriliselt nende avalikustamine, püüdes jätta muljet, et arvamusuuringut pole soojal suvel tellitudki.

Kahjuks ei tea ma täpseid toetusprotsente, aga pingerida küll.

Just seesama järjestus ilmselt Allikmaa ja reformipartei juhid pöördesse ajaski ning tulemused kalevi alla sundima pani. Väga tõenäoliselt ei kannatanud televisiooni juht ja parteiliidrid lihtsalt seda olukorda välja, kus Keskerakond juhib oravaparteid juba pikka aega pealinnas Tallinnas ja nüüd ka üle terve Eestimaa.

Erakondade reitingud juunis-juulis:

1. Keskerakond

2. Isamaa ja Res Publica Liit

3. Reformierakond

4. Sotsiaaldemokraadid

5. Rahvaliit

6. Rohelised

Olen enam kui veendunud, et uuringu tellimist, kontrollimist ja mitte avalikustamist eitatakse, kuid jäägu see juba asjaosaliste südametunnistusele.

Räpp, rahvatants, koduõlu ja suitsulest

Eelmise nädala neljapäeval korraldas Keskerakonna Saaremaa piirkonna juhatus eesotsas piirkonna esimehe Kalle Laanetiga Orissaares meeleoluka rahvakohtumise ja -peo. Lisaks minule osalesid üritusel veel Riigikogu asespiiker Jüri Ratas ning erakonna büroo tublid töötajad. Kohalikke oli saja ringis.

Pean tunnistama, et olin Orissaares esimest korda ja seda enam on mul hea meel, et esimene korda nõnda meeleolukaks kujunes. See jättis jälje ja meenutan seda kanti ja rahvast alati hea sõnaga.

Mis koosviibimisel siis toimus, et sellest siiani vaimustuses olen?

Rahvapidu algas uute erakonnaliikmete piduliku vastuvõtmisega, kus piirkonna juht Laanet liitunuile erakonna liikmepileti ja lilleõie andis, pärast seda õnnitleti sünnipäevalisi ja tänati tublisid tegijaid. Seejärel said sõna kohalikud kultuuritegijad. Esimesena astus lavale 3 noort vanuses 17-19. Vabandan noorte ees, et nende pundi nimi koheselt meelde ei jäänud, kuid see mida nad laval tegid jättis kustumatu mulje. Noored nimelt räppisid. Ei, ma ei ole räppmuusika fänn kunagi olnud, aga see ei olnud tavaline räpp või nii ma vähemalt arvan. Nad tegid seda eesti keeles, lauldes/rääkides oma kodumaast, kodukandist, lähedastest ja neile kallitest inimestest. Nende lugudes, mille autorid nad ka ise on, oli Sõnum. Sõnum kodumaa armatusest ja siia jäämise soovist. Üks mõte, mis mulle aga eriliselt meelde jäi puudutas ükskõiksust ja vigade tegemist. See fraas kõlas nii: " Ükskõiksus on palju hullem kui teha vigu!".

Ka mul oli ürituse teises pooles, peale Jüri Ratast, võimalik kohalikku rahvast tervitada. Peatusingi oma sõnavõtus samale fraasile, kus palusin, et nad poleks ega muutuks ükskõikseks oma valla, maakonna, riigi ja ka Euroopa tegemiste vastu. Et nad tunneksid huvi ja räägiksid kaasa, sest tõesti parem on teha vigu, kui üldse mitte huvi tunda.

Esimesele heas mõttes kultuurišokile järgnes aga teine ja kolmaski. Peale Ratase sõnavõttu sai sõna kohalik folkloorirühm Ehaviir. Ligi kahekümnest taidlejast koosnev tantsu- ja laulurühm esitas vaid kohalike poolt loodud laule ja tantse, mis saarerahvale kohaselt puudutasid peamiselt merd ja sellega kaasnevat. Võiks ju arvata, et mis seal ikka, rahvalaulu ja -tantsu lüüakse ju mujalgi ja mõnel pool kõrgetasemelisemaltki kui Orissaares. See seal aga oli kuidagi eriliselt ehe ja soe. Sellest õhkus armastust, sõprust ja sallivust.

Kuulates räppijaid ning vaadates memmede rühma Ehaviir esinemist tõdesin ma taaskord, et mulle meeldib pärit olla väikesest kohast, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik hoiavad kõiki. Need inimesed ei ole ükskõiksed.

Pärast esinemisi algas aga äge rahvapidu, kus pakuti kohalike valmistatud koduõlut, suitsulõhet ja õunakooki. Samuti mängis kultuurimaja juures tegutsev kapell ja pean tunnistama, et ma pole ammu nii palju tantsinud kui eelmisel nädalal Orissaares.

Suur tänu teile Saaremaa, Orissaare rahvas!

Mis juhtus NATO hävitajatega?

Viibisin selle kuu alguses ühel Lõuna-Eestis toimunud vabaõhu üritusel, kus lisaks muudele toredatele inimestele viibisid ka mõned kaitseministeeriumi ning sellega seotud inimesed. Muu hulgas tuli juttu ka võidupäeva paraadist.
Selle aasta paraadi peetakse läbi aegade võimsaimaks, kus ka NATO hävitajad üle Tallinna pidid tuiskama. Sellest räägitakse küll vähe, peaaegu mitte üldse, kuid lubatud hävitajaid ju polnud ega tulnud...
Niinimetatud ametlike kanalite selgitus pärast MIG tüüpi hävitajate mittesaabumist oli madal pilvisus. Samuti on ka teine ametlik versioon, mille kohaselt lennukid ei tõusnud tehnilistel põhjustel. Kaks lennukit samal ajal rivist väljas? Mulle tundus see asi kohe kahtlane ning uurisin Tallinna Lennujaamast, kas 23. juunil ka reisilennukeid õhku tõusmata jäi ning vastust ette aimates selgus, et sellel päeval sõitsid reisilennukid tavapärase graafiku järgi ja ilma viperusteta. Samuti tiirutas sel päeval Lauluväljaku kohal neljakohaline Robinsoni kopter, demonstreerides paraadilistele nii starti kui maandumist.
Kas siis tõesti on NATO lennukid nii äpud masinad, et tol päeval olnud ilmaga igasugune reisilennuk ja kopter said õhku tõusta, kuid kallilt ülalpeetavad NATO hävitajad maast lahti ei saanud!? Ei usu, siin põhjus kindlasti mujal. Lõuna-Eestis vabaõhuüritusel viibinud niiöelda kaitseministeeriumi siseringis olevad kodanikud teadsid rääkida, et sel korral oli asi pigem pilootides kui lennukites. Kas siis oli neil meie paraadist sügavalt ükskõik või nad lihtsalt polnud võimelised „rooli“ haarama, igal juhul õigeaegselt nad masinatesse ei istunud ja meie paraadi kaunistama nad ei tõusnud.
Kui poleks olnud paraad vaid hävitajate järele tõsine vajadus, mis siis oleks saanud!?