Herman Simm ja poliitika

Rääkides Herman Simmi kirevast karjäärist ei saa vaikida ka tema suhetest erinevate poliitiliste seltskondadega Eestis. Ega te ei kujuta ju ette, et niisugust ametialast karjääri ja seda pikka aega oleks olnud võimalik teha ilma poliitilise toetuseta?

Olen uurinud selle loo ajalugu. Saan aru, et kõik algas 90-ndate esimesel poolel, kui tookord Isamaalaste või nende parempoolse tiiva hulka kuuluv minister Kaido Kama nimetas Simmi ootamatult politseiameti peadirektoriks. Küllap see oli tookord paljudele üllatus. Viidatakse aga, et Kama oli toonase presidendi Lennart Meri lähedane soosik ja arutas just temaga läbi kõik personaliküsimused. Usun, et Ando Leps saaks sellest tähelepanekust uut indu Meri ning tema lähikonna idasuhete valgustamisel. Kui Simmi ei oleks pandud äkki nii kõrgele kohale, siis oleks tõenäoliselt ära jäänud tema järgmised edutamised kaitseministeeriumis või vähemalt oleks olnud hoopis raskem neid avalikkusele põhjendada. 1995. aasta kevadel aga läks siseministeeriumit juhtima Edgar Savisaar ning sellega oli ka Simmi saatus selleks korraks otsustatud. Savisaarel oli vaja panna politseiameti etteotsa niisugune inimene, kes suudaks uuendusi läbi viia ning oleks oma töös ka teistele autoriteediks. Nii ta vahetaski Simmi välja Ain Seppiku vastu.

Järgmine etapp Simmi karjääris oli seotud Koonderakonnaga. Koonderakond oli tookord võtnud positsiooni, et kõigile, kes vabastati töölt Keskerakonna juhitavatest ministeeriumitest, tuleb leida kõrged töökohad Koonderakonna juhitavates ametkondades. Sellega muudeti mehed Koonderakonnale lojaalseteks, aga samal ajal vastandati neid Keskerakonnaga. Nõnda kutsusidki Andrus Öövel ja Robert Lepikson Simmi enese juurde ja paigutasid ta kaitseministeeriumis ühele võtmepositsioonile.

Kolmas etapp Simmi karjääris on seotud Reformierakonnaga. Meedia on häbelikult vaikinud sellest, et Simm oli lähedane ka selle parteiga. Pidi ta ju leidma enesele sooja koha pärast Koonderakonna kokku varisemist. Tema karjääri tipp oli 1999. aastal kui ta kandideeris kohalikel valimistel Saue linnas. See oli formaalselt küll valimisliidu nimekiri, kuhu ta kuulus, aga tuntud reformipoliitikute Märt Raski ja Orm Valtsoni nimed räägivad iseenda eest. Rohkem Simmi valimistele Reformierakonna nimekirja ei kutsutud, sest mehel ei olnud karismat ning Sauelgi sai ta vaid 15 häält. Reformierakonna toetus jäi tema jaoks aga kestma kuni selle õnnetu päevani, mil tuli välja Herman Simmi tegelik pale.

Küllap panete tähele, et on asju, millest Simmi puhul ei taheta rääkida. Üks neid teemasid on just nimelt tema seos poliitiliste ringkondadega. Ka seda tasub silmas pidada kui võtta teemaks tema eduka ametialase karjääri tagamaad.

Veel mõned tähelepanekud: Õigus on Mart Helmel, kui ta soovitab, et peaks üle kuulama kõik Simmi soosinud ametnikud. Olen nõus ka Jaak Aaviksooga, kes avaldas äsja arvamust, et eelarvevaidlusi selle loo taha ei peidetud. Simmil olid nii head suhted Eesti poliitilistes sfäärides, et mul ei ole vähimatki kahtlust - kui Simmi spioonitegevuse oleks paljastanud meie kodused ametkonnad, siis küllap see lugu oleks ka ära summutatud. Simmi ei oleks kindlasti mitte "ohvriks" toodud. Veel vähem oleks sellisel viisil püütud summutada eelarvevaidlusi. Selleks viimaseks otstarbeks oleks ilmselt leitud mõni sobivam ja valitsuskoalitsioonile mugavam tegelane - näiteks Keskerakonnast.

Ansip andis oma viimase infotunni?

Mulle tundub, et tänane Riigikogu infotund oli Andrus Ansipile peaministrina viimane. „Suurest lugupidamisest“ peaministri vastu käisin tänast infotundi kuulamas.
Ansip oli selgelt enesest väljas ja löödud. Saan temast täiesti aru. Ka mina oleksin õnnetu, kui oma erakonnakaaslased mind maha tahaksid võtta. Just seesugune plaan ongi nii erakonna fraktsioonil kui ka juhatusel. Vastu on ainult erakonna esimees ehk Andrus ise.
Olen arvamusel, et tänane koalitsioon jätkab, kuid seda ilma Ansipita.
Uue peaministri nimesid on läbi käinud mitmeid. Üks variantidest, et kutsutakse eurovolinik Siim Kallas erakonda ja valitsust päästma. Teine variant, et välisminister Urmas Paet hakkab jõulurahu peaministriks. Tänane Postimees räägib majandusminister Juhan Partsist kui võimalikust peaministrist. Variant on veel ka valitsusest kõrvale jäetud Mart Laar.
Pakun ka mõne uue nime. Küll vähetõenäolised, kuid maha ei tohiks matta mõtteid rahandusminister Ivari Padarist ja kullaärimees Meelis Atonenist kui peaministrist. Tänase koalitsiooni jätkamise juures suurt teisi polegi.
Tähelepanuta on jäänud, et peaministri lahkudes astub tagasi kogu valitsuskabinet, kõik ministrid. Suurim hirm nii Isamaal kui Reformil on Ansipi tagasi astudes see, et siis tuleb kõnelusi otsast alata, mis on tänases situatsioonis ülimalt keeruline ja viib mõtted uute koalitsioonide loomisele.
Aga Ansipiga ka enam mitte kuidagi jätkata ei saa. Reformierakond on iseenda kahvlis.

Ansip kardab rahvast!

Minu arvates peaks iga avaliku elu tegelane, eriti peaminister, olema õnnelik, et talle üldse kirjutada tahetakse. Eestis on niigi palju poliitikuid kellest midagi ei teata ning seetõttu ka neile kirju saata ei osata. Peaminister võiks siinkohal olla eeskujuks, mitte nuriseda.

Eriti väärib tähelepanu asjaolu, kui kiiresti reageerisid meediaväljaanded oravate büroo uudisele. Lõuna ajal käis revolutsionäärist reforminoor Silver Meikar kesknoorte käest aktsiisi tõusu vastaseid postkaarte küsimas ja vahetult pärast seda pasundas sellest juba kuus online meediakanalit, raadiost rääkimata. Enne tööpäeva lõppu jõudis uudisele reageerida juba ka andmekaitseinspektsioon. On kahetsusväärne, kuidas kasutatakse kogu riigiaparaati ühe partei huvides.

Ma mõistan, miks noored otsustasid saata postkaardid Andrus Ansipi kodusele aadressile. Noorte arvates on peaminister Ansip väga eluvõõraks jäänud. Tõenäoliselt ostab kütust tema autojuht ja Ansipil pole õrna aimugi, kuidas kütuse hind on tõusnud. Võib arvata, et ka Ansipi töökohta Stenbocki majja saabunud inimeste kirjad ei jõua sekretäri lauast kaugemale ja peaminister ei pruugi üldse teada, kui suurt muret põhjustavad tõusvad hinnad Eesti Vabariigi kodanikele. Ma arvan, et noortekogu käitus õigesti, kui saatis postkaardid just nimelt Ansipi kodusele aadressile. See on noorte katse avada peaministri silmi.

Ka meie kaalume avalduse esitamist andmekaitseinspektsiooni. Reformierakond on aastate jooksul korduvalt kasutanud Savisaarte isiklikke aadresse erinevatel kampaaniamaterjalidel ja seda tuhandetes eksemplarides levitanud. Eriti märkimisväärne on siinkohal Postimehe kontserni kuuluva Kanal 2 käitumine, kui viimane filmis Savisaare kodus toimuvat pereüritust salaja läbi akna.

Jaan Kundla eksis Riigikogu kõnepuldis

Riigikogu liige Jaan Kundla eksis täna Riigikogu kõnepuldis, kui väitis, et mingit asjakohast ametlikku teadet Keskerakonna nimekirjast kustutamise kohta pole ta siiani saanud. Keskerakonna büroo saatis Riigikogu liikmele Jaan Kundlale kirja tänavu 28. mail tema väljaarvamise kohta erakonnast.
„Võttes arvesse Teie lahkumisavaldust, otsustas Eesti Keskerakonna juhatus Teid välja arvata Eesti Keskerakonna liikmete hulgast,“ seisab kirjas Kundlale.
Kirjale kirjutasin mina isiklikult suurima hea meelega alla.
Tahaks loota, et Jaan Kundla täna Riigikogu saalis ei valetanud vaid mees lihtsalt ei mäleta, et ta enne sooja suve Keskerakonnast lahkumise teate sai.
Õnneks ei ole Jaan Kundla enam Keskerakonna liige!

Reformierakond ajab käe eakate rahakotti!

Olen hämmingus Reformierakonna poolt juhitava sotsiaalministeeriumi kavast muuta pensionide kojukanne tasuliseks.

See on lausa pensionäride mõnitamine ja on enam kui imelik, et seda teeb sotsiaalminister Maret Maripuu oma kätega. Saan aru, et valitsus on hädas ja võimetu kokku saama järgmise aasta riigieelarvet, kuid käe ajamine eakate rahakotti on lubamatu! Miks sunnitakse pensionäril panema oma raha panka, kui ta seda ei soovi? Tasu võtmine pensioni kojukande eest on sisuliselt pensioni vähendamine.

Kui Keskerakond oli valitsuses ja Jaak Aab juhtis sotsiaalministeeriumi viidi Eestis läbi suurim pensionitõus läbi aegade. See oli eakatele elulise tähtsusega ja väga vajalik, arvestades ka tänast rasket olukorda majanduses, kus hinnad kerkivad silmnähtavalt. Tänane valitsus on valinud aga teistsuguse tee, sulgedes postkontoreid, bussi- ja raudteeliine, mis muudab elu maal praktiliselt võimatuks.

Heaks eeskujuks võib siinkohal tuua Keskerakonna poolt juhitava Tallinna linna, kus vastupidiselt riigile tuleb linn eakatele raskes majanduslikus olukorras appi, makstes hinnatõusude kompenseerimiseks toetust.