Härra peaminister, aeg on asjade üle järele mõelda!

Valijate kaine mõistus võitis. Eile avaldas Eesti Rahvusringhääling Emorilt tellitud erakondade populaarsustabeli. Tulemusega 32:29 edestas Keskerakond Reformierakonda. See võib kõlada küll tagantjärgi targutamiseni, kuid see oli vaid aja küsimus. Ka kuu alguses ilmunud Turu-uuringute AS-i küsitlustulemuste järgi oli samuti Keskerakond Reformist ees. Siis oli Ansipi argument see, et tema ei usu neid tulemusi ja ootab ära Emori andmed. Palun, härra peaminister, siin need on! Keskerakonna toetus septembris 26% ja oktoobris 32%. Reformierakonnal vastavalt 34% ja 29%. Keskerakond juhib Reformierakonda 3%ga , kusjuures meie tõus 6% + nende 5% langus = muutus 11%. Pole paha!

Miks see nii on?
Inimesed näevad Keskerakonnas reaalset jõudu, astumaks vastu majandussurutisele. Meie otsime olukorrast väljapääsu, samal ajal kui oravad majanduse allakäiku veel isegi ei tunnista.
Eriti konstruktiivseid ettepanekuid mitmel tasandil on teinud Keskerakonna juht Edgar Savisaar, kes on tegusalt otsinud ja leidnud koostööd ettevõtjate ja majandusekspertidega.
Peaministripartei aga püüab endiselt rahvast valeinfoga ja võltsoptimismiga uinutada.
Emori küsitlus tõestas – valija ei ole rumal.

Valijad saavad aru, kes on usaldusväärne ja kes seda ei ole, kellele tasub loota ja kellele mitte.
Siiani oli Ansipi argument peaministri toolist kümne küünega kinni hoidmiseks see, et „aga rahvas ju armastab mind“.

Härra peaminister, nüüd oleks aeg järele mõelda, kas on ikka jõukohane amet pidada! Või on targem võtta leht valget paberit ja .....

Minu arvates peaks nii sotsid kui IRL plaani pidama, kuidas ja kellega edasi - oravad on ju nendegi reitingut allapoole vedamas.

Pentus kaitseb SOTAPUTA-eelarvet

Kui paar päeva tagasi süüdistas Reformierakonna fraktsiooni esimees Keit Pentus koalitsioonipartnereid, et need segavad Reformierakonna jaoks mugava eelarve kokkupanemist, siis täna jõudis ta sinnamaale, et ka opositsioon on süüdi. Süüdi on kõik , ainult mitte oravad!

Reformikad kasutasid halva asja juures hea näo tegemiseks taktikat, kus esimeses etapis eitati halba olukorda ning peideti pea liiva alla. Sellega pidas Ansip päris pikalt vastu. Päikesekuningas aga pidi lõpuks alla andma ja leppima olukorraga, et kõik ei ole enam roosamanna.

Teises etapis süüdistati maailmamajandust, et vaadake - kõigil läheb halvasti ning kehv seis on tingitud „globaalsest soojenemisest“, mitte meie endi valedest otsustest. Seda juttu räägiti siiamaani. Täna toimus Riigikogus 2009. aasta riigieelarve esimene lugemine, kus oravate fraktsiooni nimel puldist sõna võtnud Pentus süüdistas opositsiooni. Et käbinärijad tegid eelarve valmis ja mingisugune opositsioon julgeb selle kohta arvamust avaldada ja isegi kritiseerida.

Kallis Keit, tuletan meelde, et Sinu partei ei juhi üksi riiki! Hoidku jumal selle eest, sest see oleks ikka õudne küll. Poliitilist vastutust riigi käekäigu eest kannavad kõik parlamendierakonnad. Sul ja Reformierakonnal on võibolla ükskõik, mis Eestist pärast teie „suurepärast“ valitsemist saab, kuid Keskerakonnal kindlasti suva ei ole. Seepärast ei saagi meie erakond leppida eelarvega, mis te kokku olete puterdanud.

Järgmise aasta riigieelarve eelnõu on maaelu hävitav, vaenulik nii töövõtjatele, lastele, puuetega inimestele ja ka eakatele inimestele. See on PANKROTI-ANSIPI eelarve.
Erinevalt Sinust ja Reformierakonnast hoolib Keskerakond igast inimesest!

Vaatamata kõigele on Keit ikkagi minu arvates ilus tüdruk!

Looduse koniskandaalist

Minu kodumaakonna pealinnas Viljandis on lahvatanud koniskandaali teemal on sõna võtnud juba palju nii poliitilised kui vähempoliitilised organisatsioonid ja inimesed.

Kõigepealt ei tohiks ka selle juhtumi puhul avalikkus Tarmo Looduse süüdimõistmisega kiirustada, sest menetlus alles käib ja asja uuritakse. Samas olen päri ka lastekaitseliidu ja Keskerakonna Noortekoguga, et haridusminister Tõnis Lukase arvamusavaldus oli enneaegne, sest ka tema ei tea uurimise tulemust ning enne selle selgumist öelda, et Loodus ei peaks midagi kahetsema on ka vale.

Seda meelt olen ma aga küll, et kui Loodusele süüdimõistev otsus langetatakse, siis ei tohiks ta ei direktori ega volikogu juhina jätkata.

Toon siinkohal ühe võrdluse aastast 1997, kus Tapa Gümnaasiumi direktor Lääne-Viru maakohtu poolt koolilaste kallal vägivallatsemises süüdi mõisteti ning karistas teda 3520-kroonise rahatrahviga. Direktori peamine süüdistaja oli kuuendasse klassi istuma jäänud noormees, kelle väitel oli direktor teda kolm korda rusikaga kõhtu löönud. Ei meenutanud seda lugu selleks, et kellegi haavale soola raputada vaid näitamaks, et seesugune juhtum ei ole esmakordne.

Miks sellised lood juhtuvad? Väga palju räägitakse koolivägivallast, kusjuures nii füüsilisest kui vaimsest ning õpilaste omavahelisest ja õpetajate ning õpilaste vahelisest.

Varsti nimetatakse iga väiksemat ebameeldivat ütlemist või noomitust koolivägivallaks. Seesugune liigne leebus ei ole lahendus. Kindlasti ei õigusta ma siinkohal kehalist karistamist või vägivallatsemist.

Kool peab lisaks õpetamisele minu arvates ka kasvataja rolli täitma ning seda koostöös kodu ja vanematega. Õpetaja ei tohi olla üksnes tunniandja ja lapsevanem lapse kooli tooja.

On veel üks asi, mis mulle Viljandi koniskandaali juures ei meeldi. Rahvaliidu noorte poolt on juhtumist tehtud poliitiline sõda ja on saanud valimiskampaania alguseks. Seesuguste võtetega ei ole ilus kampaaniat teha, veel vähem alustada. Noorte inimestena peaksite pakkuma lahendusi ja uusi säravaid mõtteid!

Reformierakond on ikka eriliselt ülbe

Minu mulje Reformierakonnast kui ülbikute pundist iga päevaga aina süveneb. Eile lisas sellele vürtsi Keit Pentuse mõttesähvatus, et kui tänane valitsus koosneks ainult oravapartei ministritest, oleks eelarve juba koos ja et koalitsioonipartnerid segavad teerulliga sõitmist.

Mina siinkohal küll tunnustaksin IRL´i ja sotside ministreid, kes oravapartei diktaati veidikenegi pidurdada püüavad. Viimasel ajal on see neil veel eriti hästi õnnestunud ning oravad on pidanud alla neelama nii mõnegi hapu ja mõru käbi. Eks see Pentusele närvidele käiski ning valitsuspartneritele lajataski.

Kahjuks pean Pentuse entusiasmi jahutama, sest seda ei juhtu küll iial, et Reformierakond ühel päeval selle raskuse ees on, et kõik ministripostid oma inimestega täitma peab. Seda „õnne“ Eesti valija neile kindlasti ei paku ning eks see oleks neile ka ülejõu käiv, sest tegijate pingike ikka suhteliselt lühike.

Koalitsioonipartnerite omavaheline sõim on lühemas või pikemas perspektiivis alati valitsuse lagunemiseni viinud,

tundub, et Pentus seda tahabki. Noor, habras neiu on valitsusvastutusest väsinud ning tahaks mõnda aega opositsioonipinki nühkida. Pole lihtne juhtida fraktsiooni, kuhu kuuluvad Jürgen Ligi ja Kristiina Ojuland ning lisaks käib juhtnööre jagamas seltsimees Ansip.
Reformierakond on oma ülbusega jõudnud sinnamaale, et kadunud on igasugune reaalsustaju ning mõtlema ja tegutsema on hakatud juba lausa kui rahvavaenlased.

Minu pärast ülbitsegu nad omakeskis, kuid rahvaga ülbitsemist mulle ei meeldi! Oravate reitingu kukkumine näitab, et ka teistele ei meeldi!

Äripäev täitis poliitilist tellimust

Möödunud nädalal reklaamis Äripäev hoogsalt, et nüüd nad lõpuks paljastavad Keskerakonna salajased rahastamisskeemid. Ajaleht kulutas selleks lausa kahel korral terve lehekülje kallist reklaamipinda.

Reedel ilmunud „paljastuses“ polnud aga midagi paljastamisväärset. Veelgi enam, selleteemaline lugu on ka varem Äripäevas ilmunud. Kas tõesti lihtsalt lehe müügitrikk?
Keskerakonnale heidetakse Koit Brinkmani poolt kirjutatud loos ette seost Jüri Vilmsi Sihtkapitaliga. Peamise seosena tuuakse välja erakonna ja sihtasutuse juhtide põimumist. Siinkohal tekib mul küsimus, kas Äripäev leiab samasuguse seose ka näiteks Reformierakonna ja Tallinna Sadama vahel, sest selle nõukogus tegutsevad mõjukad reformierakondlased. Sama võiks öelda ka kullaäri Tavid ja paljude teiste sihtasutuste või aktsiaseltside kohta, kus reformikad tegutsevad.

Kahju on sellest, et nimetatud artikkel jätab poliitilise tellimuse maigu, sest taas pööratakse tähelepanu vaid ühele erakonnale. Seesugused sihtasutused ja mittetulundusühingud on aga pea kõikidel Eesti erakondadel.

Reformierakonnaga on tihedalt seotud Kodanikuhariduse Sihtasutus, mille nõukogu liikmeteks ja tegevjuhtideks on eranditult reformierakondlased Remo Tiigirand, Kalle Palling, Taavi Rõivas, Paul-Eerik Rummo ja Allan Allmere.

Kodanikuhariduse Sihtasutus sai aastatel 2005–2007 varjatud annetusi 3,3 miljoni krooni eest. 26. mai Äripäeva andmetel aga aastatel 2004–2006 koguni 4,1 miljoni eest. 2007. aasta majandusaasta aruandest selgub, et sihtasutusel on kolm palgalist töötajat, asutuse vahenditest maksti osaliselt kinni reformierakonna ajalehe „Paremad Uudised“ ilmumine ning toetati mitmeid noororavate üritusi.

Üks selle sihtasutuse projekte on Liberalismi Akadeemia, mille eesmärk on „edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas“. Nõnda on kirja pandud Kodanikuhariduse Sihtasutuse kodulehel. Ka Liberalismi Akadeemia nõukogusse kuuluvad eranditult kõik reformierakondlased, teiste hulgas justiitsminister Rein Lang ja riigikogulane Jürgen Ligi.

Sotsiaaldemokraatide puhul hakkab silma kaks mittetulundusühingut.
Rahva Infokeskuse Sihtasutuse juhatusse ja nõukokku kuuluvad vaid sotsiaaldemokraadid Lembit Luts, Peep Peterson, Tõnu Kõiv, Olari Koppel ja Jarno Laur. Kahjuks ei ole peale sihtasutuse 2002. aasta majandusaasta aruannet võimalik leida rohkem aruandeid, kuigi asutus siiani tegutseb. Ju siis on mida varjata?! Tähelepanu väärib aga asjaolu, et 2002. aastal oli sihtasutusel 1 töötaja, see langeb kokku ajaga, mil sama asutuse nõukogu liige Olari Koppel oli mõõdukate pressiesindaja. Tõenäoliselt saigi Koppel töötasu sihtasutuse vahenditest, mitte erakonnalt.

Teiseks sotside variettevõtteks on MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus, mille nõukokku kuuluvad samuti ainult sotsiaaldemokraadid Katrin Saks, Liia Hänni, Eduard Odinets, Randel Länts, Katrin Lugina, Gerd Tarand ja Heiki Järveveer. Ettevõte on välja andnud sotsiaaldemokraatide poolt kirjutatud raamatuid, korraldanud nn koolitusi ja õppepäevi, mida raudselt valimisüritusteks võib pidada.

Ega Isamaa ja Res Publica Liitki ilma hakkama saa. Nende puhul hakkab silma lausa kolm mittetulunduslikku ettevõtet.

Enim tähelepanu tuleks pöörata Koolituskeskusele Pro Patria, mis tegutseb aastast 1998. Koolituskeskuse juhatusse kuuluvad Ott Lumi, Margus Tsahkna, Kadri Kopli, Tarmo Loodus, Berit Teeäär ja Aimar Altosaar. Kõik Isamaa ja Res Publica Liidu tegijad. Kuna tegemist on mittetulundusühinguga, siis ei ole võimalik avalikkusel tutvuda ühingu majandustegevusega – ühingule tehtud annetustega ega ka saada ülevaadet tegevusele suunatud vahenditest. Erakonna kodulehelt võib aga lugeda, et koolituskeskuse tööjõu ja rahadega on välja antud mitmeid trükiseid, mis selgelt erakonna nime ja vaateid kannavad.

Näiteks korraldatakse koolitusi just ainult Isamaa ja Res Publica Liidu liikmetele. Seega need rahasummad, millega Koolituskeskus Pro Patria toimetab ei saa olla väikesed.
2002. aasta „Äripäev“ kurjustab Isamaaliiduga, kellele riigiettevõte Tallinna Sadam just sellesama koolituskeskuse kaudu raha kantis. Samuti on Isamaaliidu ajalehte Pro Patria koolituskeskuse alt välja antud.

Samuti on Isamaaliidu poliitikutest komplekteeritud Jaan Tõnissoni Instituudi juhatus. Sinna kuuluvad Aimar Altosaar ja Agu Laius. Nõukogu esimees on samuti kauaaegne Isamaaliidu poliitik Jüri Adams. Silmapaistvad on instituudile tehtud rahalised annetused ja valitsuse poolsed sihtfinantseerimised. Kokku ulatub see summa igal aastal ligi kolmele miljonile kroonile. Nii nagu teistegi seesuguste ühingutega on ka selle instituudi vahenditega tehtud erakonda ja selle vaateid pooldavaid trükiseid ja üritusi.

Endiselt eksisteerib ka Sihtasutus Res Publica. Sihtasutuse viimase aastate käive on küll minimaalne, kuid ajakirjanike huviorbiiti võiks see asutus küll enne valimisi kerkida. Ilmselt hoiavad seda sihtasutust nõukogu liikmed Siim-Valmar Kiisler, Kaupo Reede ja Ott Lumi oma isiklike valimiskampaania rahastamise puhvrina.

Tähelepanu väärib ka asjaolu, et Kodanikuhariduse Sihtasutus ja Jüri Vilmsi Sihtkapital on sihtasutused ning nende majandustegevus sealhulgas majandusaasta aruanded avalikkusele kättesaadavad, kuid mitme erakonnaga seotud mittetulundusühingute majandustegevus varjatud ja salajane. Ka neid võiks Äripäev uurida.

Esimene aasta täis

12. septembril 2007 nimetas Keskerakonna juhatus mind Edgar Savisaare ettepanekul erakonna peasekretäriks. Järjekorras kolmandaks. Esimene Keskerakonna peasekretär oli Küllo Arjakas ning seejärel Kadri Simson (Must). Aasta on olnud põnev, täis väljakutseid - pakkunud just emotsionaalselt palju.

Tänan senise koostöö eest ja loodan südamest jätkuvatele meeldivatele ühistegemistele. Tänud erakonna esimehele, juhatusele, büroole, fraktsioonile, piirkondadele ja osakondadele, perele ning sõpradele. Paneme koos edasi!

Lisan siia lõppu ka oma kõne aasta tagasi septembri lõpus Karksis toimunud erakonna volikogus peetud kõne teksti, mis tänagi veel päevakohane tundub.

Austatud erakonnakaaslased!
2003. aasta detsembris tõdes tollal verivärske Keskerakonna peasekretär Kadri Must Kesknädalas ilmunud artiklis järgmist: „Ma olen kindlal seisukohal, et Küllo Arjakas on olnud kõige professionaalsem peasekretär kogu Eesti taasiseseisvumise perioodi vältel“.
Sellele avaldusele järgnes Kadri selgitused, miks temast sai Arjakase mantlipärija.
Eesti Keskerakonna kolmanda peasekretärina tööd alustades olen veendunud, et Kadri Must omakorda on olnud neil muutusterohkeil ja vahel ka keerulistel aegadel silmapaistvaim, energilisim ja asjatundlikem peasekretär. Püüangi vastata sissejuhatuseks paljusid teist ja Eesti avalikkust huvitavale küsimusele: mis andis mulle kindluse ja julguse saada Kadri mantlipärijaks?

Kuigi see võib tunduda kõrgelennuliselt, aga ma meenutan sellega seoses ühte 20. sajandi algul kogu Eesti ühiskonna käekäiku mõjutanud kultuuriliikumise Noor-Eesti juhtmõtet: „Noorus kohustab!“ Noorus tõepoolest kohustab, sest kuigi elukogemust võib nappida, korvab selle entusiasm ja riskivalmidus. Olen Keskerakonnaga seotud olnud pea 8 aastat. Esimesed sammud poliitikamaastikul tegingi koos Keskerakonna Noortekoguga, juhtides kaksaastat Suure-Jaani klubi. Kandideerides 2002. aastal kohalikku linnavolikokku ja valituks osutudes sai mulle üsna pea selgeks ning andis kindlustunde, et kui valin poliitikaga tegelemise ja seon end ennast Keskerakonnaga, siis olen õigel teel. Töötades linnavolikogu esimehena, erakonna regiooni koordinaatorina ning ka Viljandimaa suurima valla kultuurinõunikuna on mulle selge, et suuri ja olulisi asju saab teha ja läbi viia vaid pühendunud ja ühtehoidva meeskonnaga. Just seesama tegus ning kokkuhoidev Keskerakonna meeskond andiski mulle julguse võtta vastutusrikas peasekretäri roll.

Minu nimetamine Eesti suurima partei peasekretäriks oli niinimetatud suurele meediale kindlasti üllatus ja tekitas vastakaid tundeid. Oma seniste tegemiste tõttu on tulnud mul ka varem anda intervjuusid nii ajalehtede veergudel, raadios kui teles, kuid olukord oli nüüd sootuks teine. Teised teemad, teistsugune tähelepanu. Sellega tuleb harjuda. Keskerakond peabki ajakirjanduslikuks peavooluks kujunenud poliitilisele intriigitsemisele vastama enesele kindlaks jäämise ja algatuslikkusega.

Erakondi eristab klubilisest tegevusest nende selge orienteeritus valimistele. Valimistel otsustatakse, kas erakond saab mandaadi võimuteostamiseks ja seeläbi ka oma valijate huvide esindamiseks või mitte. Ükski erakond ei lähe valimisi kaotama, ükski erakond ei lähe enne valimisi opositsiooni. Eesti üks suurimaid erakondi, Keskerakond ammugi mitte. 2009.aasta toob kahed valimised – oktoobris kohaliku omavalitsuse volikogudevalimised ning enne seda juunis Euroopa Parlamendi valimised. Sinna on vähemkui kaks aastat. See tähendab, et nendeks valimisteks tuleb hakata valmistuma juba täna. Peasekretäri ja erakonna büroo ülesanne on ühelt poolt lihtne ja selge: tagada kogu organisatsiooni tõrgeteta toimimine, alates osakondadest üle piirkondade ja lõpetades parlamendi fraktsiooni, volikogu ja juhatusega.

Kuid teiselt poolt muudab selle lihtsuse ja selguse raskesti täidetavaks avalikkuse kõrge ootus Keskerakonna suhtes, erakonna mastaapsus,traditsiooni sügavus ning ühiskonna keskpositsioonist tingitud alatine rünnatavus. Kes on keskel, peab arvestama nii parema kui pahema poolega. Seda, mis on Keskerakonna tugevus – hoida ühiskonda ja riigi poliitikat tasakaalus – püütakse tema oponentide poolt näidata nõrkusena.

Sellest tuleneb peasekretäri ja kogu büroo nö täiendav kohustus – hoolitseda Keskerakonna sidusa ühtsuse eest. Mida ma selle all silmas pean? Aga seda, et büroo, juhatuse ja volikogu ideed, otsused ja kavad jõuaksid iga erakonna liikmeni. Ja teiselt poolt, et iga erakonna liikme, huvirühma, fraktsiooni ettepanekud, mõtted ja tegevus leiaksid tagasiside erakonna nö katuselt.

Juba rõhutasin, et erakond ei ole klubi. Ja kuigi Keskerakond kasvas välja rahvaliikumisest, Rahvarindest, mille 20 aasta tähistamine meil seisabjärgmisel aastal ees – siis ometi ei ole me ka liikumine. Ma väga loodan,et need kohustused, mis mulle erakonna peasekretärina, lasuvad, leiavad mõistmist ja koostöövalmidust kõigi erakonna funktsionäride poolt. Me oleme täpselt nii tugevad, kui tugev on iga meie erakonna lüli.

See on öeldud kontekstis, milles Keskerakond täna tegutseb: olla silmapaistev ja kitsaskohtadele tähelepanu juhtiv opositsioonijõud. Õnneks on koalitsioonierakonnad, peamiselt Reformierakond selle viimase meile suhteliselt kergeks teinud. Pean silmas seda, et kitsaskohti,tegematajätmisi ja vääriti tegemisi jagub küllaga – aktsiisitõusud, mis survestavad omavalitsusi, segane või lausa olematu välispoliitika, inimvaenulik ettepanek tõsta pensioniiga, tahtmatus tegeleda tõsiselt liigse alkoholitarbimisega, segadused Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukoguga ning rääkimata kõikvõimalikest hinnatõusudest, mis nüüd juba kahjuks uudistes igapäevasteks saanud. Seda loetelu võiks jätkata.

Erakonna büroo plaanis ongi oluline koht erakonna sisese sünergia, see tähendab vastastikusest toimest saava võimenduse suurendamine. Me loodame seda saavutada koolituste korraldamiste, intensiivsema infovahetuse ning ettevõtmiste koordineerimisega.
Erakonna peasekretärina ei tahaks ma end aga ette kujutada kuiva bürokraadina, kelle ülesandeks on käske ja otsuseid täita ning üksnes büroo tegevust korraldada. Tahaksin tunda ikka seda, mis mind omal ajal Keskerakonda tõmbaski – loomingulist ja mõttepinge olemasolu.

Lõpetuseks veelkord noorusest. Jah, see kohustab. Jah, nii mõndagi teeb see ettevaatlikuks. Aga ma võin lohutada nii iseend kui ka oma vanemaid kolleege– noorus on ainus voorus, millest kuldses keskeas ja vanaduses jääb meeldiv mälestus.

Usalduslikule koostööle lootes. Keskerakonna uute võitude ja kestmise nimel!