Minust ja Marvi Vallastest

Kroonika suur väljamõeldis minu ja lauljatar Marvi Vallaste kuumast suhtest on tekitanud viimasel ajal palju jutuainet, spekulatsioone jne. Asja selguse huvides pean vajalikuks lühidalt kommenteerida.
Jah, olen Marviga suhelnud ja suhtleme ka edaspidi. Jah, oleme temaga kinos käinud. Aga ei midagi enamat. Marvi on tore neiu, minu arvates ka hea laulja. Suhtun temasse lugupidamisega ja pean teda heaks tuttavaks.
Viimane rääkimine oli Marviga eile õhtul kui just sedasama Õhtulehes tulevat lugu arutasime. Teadsime sellest, sest nii minu kui tema poole oli selles küsimuses pöördutud. Mingist ärakasutamisest siin küll mõtet rääkida ei ole. Oleks ma siis ise läinud ja Kroonikale või mõnele muule kollasele ajakirjale kuulutanud, et ma Marvisse armunud vms, aga see oli ju nende järjekordne väljamõeldis. Ja, mida pidigi Marvi väljamõeldise peale vastama, et midagi ei ole ja, et tema kulul tehti nalja. Nalja, aga mitte minu poolt vaid Õhtulehe ja Kroonika poolt. Nalja tehti ka minuga, halba nalja.
Väljamõeldis on ka tänane Õhtulehe esilehe pealkiri, kus Marvi teatavat, et poliitik kasutas teda ära. Ka see on väljamõeldis, sest midagi niisugust ei ole ta öelnud. Aga jäägu see selle kirjutaja südametunnistusele.

Kroonika ja Õhtuleht lõpetagu minu paaripanek. Jah, mu süda ei ole vaba, aga see ei ole ei Kroonika ega Õhtulehe asi, kellele see kuulub. Aga eks me kõik õpime. Targem on Kroonikaga üldse mitte suhelda, sest kas nad ei saa sinu jutust kohe üldse mitte aru või ongi nad lihtsalt pahatahtlikud.

Kahe sabaalusega oravad

Reformierakonna ilmselt kõige ambitsioonikam naispoliitik Keit Pentus on asunud vene meediakanalite vahendusel nüüd ka venekeelse elanikkonna hääli taga ajama. Seni oma marurahvuslike ja russofoobiliste seisukohtadega silma paistnud Reformierakond on nähtavasti mures erakonna reitingu pideva languse pärast ja püüab meeleheitlikult uusi toetajaid leida.

Täpsemalt, eetrisse on paisatud venekeelne telereklaam, milles Keit Pentus kõrvariivava aktsendiga vene keelt rääkides seletab vaatajatele, et kõige tähtsam on järgida „MEIE“ ühiseid eesmärke, milleks olevat jõukus ja kindlustunne. Reformierakonna valimisreklaamis räägitakse veel sellest, kuidas „me oleme alati kokku hoidnud“ ja „pole majanduslikult rasketel aegadel murdunud“.

Silmakirjaliku russofoobina tuntud Keit Pentus üritab ennast reklaamis näidata vene valijate huvide ja heaolu kaitsjana ning teda tutvustatakse kui Reformierakonna linnapea kandidaati. Siinkohal ma ei teagi, kas õigem oleks nutta või naerda. Ilmselt siiski naerda.
Huvitav veel asjaolu, et oravapartei teatas täna, et valivad kandidaadi alles tuleval pühapäeval. Paistab, et asi juba ette otsustatud ja pühapäevane nn valimine ainult formaalsus. Partei sisene demokraatia missugune! Aga see juba nende siseasi.

Reformierakonna kahepalgelisust näitab ilmekalt ka asjaolu, et eestlastele suunatud propagandalehtedes räägitakse ühte juttu ning venekeelsetes reklaamides ja kirjutistes juba hoopis midagi muud. Sellest võime teha ühese järelduse, et ansiplastele ei lähe korda ei eestlased ega venelased, vaid üksnes valimistel saadavad hääled.

Oravate saamatut ja inimvaenulikku tegevust näeme me kõikjal – riik on viidud pankroti äärele ning rahvast hirmutatakse niigi raskel ajal regulaarselt devalveerimisohu ja IMF-iga. Usun, et ükski tallinlane ei soovi, et samasugust „majanduspoliitikat“ aetaks ka Tallinna linnas. Hoidku jumal selle eest. Samas olen kindel, et jumala abi pole siin tarviski, valija lahendab selle ise ära.

Oma veebruari lõpus välja saadetud avalduses ma juba soovitasin Keit Pentusel mõnele võimetekohasele ametipostile kandideerida ning pakkusin välja, et ta võiks asuda näiteks Tallinna reforminoori juhtima. Sama nõu annaksin talle ka praegu, sest nagu vanasõna ütleb – parem varblane pihus kui tuvi katusel.

Pentuse reklaami saab vaadata ka Youtubes: http://www.youtube.com/watch?v=NjsXLDWqxOc

Jaan Tõnisson pööraks IRL-i sahkerdamiste peale hauas ringi

Isamaaliidu poliitikutest komplekteeritud juhatusega Jaan Tõnissoni Instituut on saanud suuri rahalisi annetusi ja valitsuse poolseid sihtfinantseerimisi. Kokku ulatub see summa igal aastal ligi kolme miljoni kroonini. Suur osa sellest summas kulub tegelikkuses IRL-i büroo töötajatele palga maksmiseks. Selle instituudi vahenditega on tehtud ka erakonda ja selle vaateid pooldavaid trükiseid ning üritusi.

Kui Eesti ajakirjandus soovib tõsiselt tegeleda parteide rahastamisega, siis tuleks uurida Jaan Tõnissoni Instituuti ja IRL-i. Kui Tõnisson teaks, millist rahapesu tema nime kandva instituudi kaudu tehakse, siis pööraks ta hauas ringi.

IRL ei tohiks kasutada ühegi väärika riigimehe nime oma hämarate tegemiste juures, eriti Jaan Tõnissoni oma. Jaan Tõnissonil olid väga selged põhimõtted, kuidas Eesti riiki juhtida ja arendada, kuid IRL-i poliitikutel riigimehelikkus puudub.

Juba siis, kui Jaan Tõnissoni Instituut isamaalaste poolt loodi, kritiseeris Tartu literaat Ain Kaalep teravalt instituudi
asutamiskoosolekul aset leidnud veini- ja šampusejoomist, kuna Jaan Tõnisson ise oli teatavasti karsklane. Juba see väike, kuid kujukas näide näitab, kui vähe Jaan Tõnissoni mälestus tegelikult IRL-ile korda läheb, sest ollakse valmis raha teenimise eesmärgil tema nime jalge alla trampima.