Läti tee Eesti poliitikas

Panen siia tänases Õhtulehes oleva minu arvamusloo.
http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=338992


Eesti meedia on palju rääkinud Läti majandusest ja raiunud kui rauda, et Eestil olevat teine tee. Samas on meil peaaegu kajastamata jäetud Läti poliitikas samaaegsete euro- ja kohalike valimistega ilmnenud tektooniline nihe. Meie parempoolseid poliittehnolooge on vaigistanud hirm, et majandusest veelgi enam ähvardab Eestit Läti tee poliitikas.

Riia linnavolikogu valimised võitis ülekaalukalt vasaktsentristlik venekeelsete valimisliit Kooskõla Keskus, kelle liider Nil(s) Ushakov(s) kinnitatakse neil päevil Läti pealinna linnapeaks. Euroopa Parlamendi valimistel tuli sama ühendus teiseks ja saatis Brüsselisse kunagise Läti esikommunisti Alfred Rubiksi, kes muide oli Riia täitevkomitee esimees 1984–1990 ning kellel praegu, nutke või naerge, on oma kodumaal keelatud asuda poliitilistele kohtadele. Ja nii ta esindabki oma riiki välismaal ehk terves Euroopa Liidus.

Kooskõla Keskuse poliitilise kaalu mõistmiseks lisan, et 2006. aastal valitud Läti parlamendis on neil suuruselt teine fraktsioon (millesse kuulub muide ka Rubiksi poeg). Kui parlamendivalimised toimuksid aga praegu, oleks Kooskõla Keskus kindel võitja ning tõenäolisim valitsuse moodustaja.

33aastane Ushakov pole Eestis laiemalt tuntud, kuid see-eest on tema hästi kursis meil toimuvaga. Eriti siinse venekeelse meediaruumiga, kuna ta on toimetanud Riias venekeelses telekanalis PBK ka Eesti uudiseid. Läti ülikooli majandusanalüütiku diplomi ja Lõuna-Taani ülikooli eurointegratsiooni magistrikraadiga on ta Läti poliitikas kindlasti Euroopa tasemel tegija.

Taasiseseisvumisest peale Läti parteides kaua elanud lootus venelasi poliitikategemisest eemal hoida on päädinud nüüd venelaste võimuletulekuga Riias. Samamoodi jätkates võtavad venelased lätlastelt võimu ka terves Lätis.

Eesti poliitiline areng on seni Lätist erinenud – meil pole venekeelsete erakondi parlamenti valitud alates 2003. aastast ja Tallinna linnavolikokku 2005. aastast, kuigi venekeelsete osa rahvastikus on Eestis üsna lähedane Lätile. Eestlased on mingil määral venelastega võimu jaganud ning sellega säilitanud enda positsioonid. Lätlastel pole võimu jagamine õnnestunud ning selle tulemusena on venelased võimu neilt lihtsalt häälte jõuga võtnud.

Paraku viitab Eesti viimase paari aasta poliitiline areng võimalusele, et ka Eestis tekivad iseseisvad venelaste erakonnad.

Venelaste parteilisele organiseerumisele pani Eesti riigivõim ise aluse pronkssõduri robustse teisaldamisega. Siiani on Keskerakond suutnud venelaste hääli hoida, aga see ei pruugi jääda niimoodi.

Eestlaste ees on praegu tegelikult samasugune valik nagu oli kunagi ammu lätlaste ees. Kas toetada või vähemalt taluda erakondi, kes suudavad absorbeerida vene hääli, ning säilitavad niiviisi võimu.

Või valida ainult eestlaste häältele baseeruvaid parteisid, mille tulemuseks on hiljemalt paari valimistsükli jooksul võimukaotus pealinnas ning tegelikult ka vältimatu vene partei osalemine riigivalitsuses.

Seejuures ma ei arva, et keelel põhinevad parteid ja nende võim iseenesest oleks saatanast. Me mäletame ju veel küll venelaste parteisid oma esinduskogudest, rootsi partei on tänaseni tugev Soomes, poola partei on läbi löönud Leedus.

Küsimus on aga selles, et ka meie riigi eestlastest kodanikud ikka mõistaksid, et n-ö segaerakondi toetades on võimu venelastega jagades reaalselt võimalik säilitada eestlaste kontroll tipp-positsioonide üle. Kapseldudes eesti parteidesse, on aga eestlaste võimukaotus Eesti pealinnas suhteliselt lühikese aja küsimus ning võimu tuleb peatselt jagada ka riigi tasandil.

Venemaa sooviks loomulikult ka Eestit näha sammumas Läti teed ning pole sellest ka viimaseid valimistulemusi oma Lätis asuva suursaadiku suu läbi ametlikult tervitades mingit saladust teinud. Venelaste parteid Riia linnavolikogus, Läti parlamendis ja nüüd ka Euroopa Parlamendis on loonud Venemaa jaoks kindlasti ahvatleva platsdarmi, mida nad järgmisena sooviksid laiendada Eestisse.

Öine Vahtkond on ära proovitud ja maha kantud. Aga kindlasti ei jää see katse viimaseks. Venemaal on siin opereerimiseks soovi, aega ja võimalusi. Eesti poliitikute asi on ajada Eesti asja.

Läti kogemus kinnitab suurepäraselt, et kõik katsed venelaste valimisõiguste piiramiseks mängivad Euroopa kontekstis kaardid kätte venelastele. Mitme Eesti partei samasugusele rumalale või kahepalgelisele trikitamisele valimisseadustega on olemas stabiilne vastukaal Keskerakonna näol.

Eesti taasiseseisvumisele viinud Rahvarinde põhiliseks tugevuseks oli võimekus lojaalseid venelasi iseseisvumisprotsessi kaasata ja vastaseid vähemalt neutraliseerida. Kuigi eesti pseudorahvusluse ning Venemaalt suunatava propagandavoo sünkroonse tugevnemise tingimustes on seda teha üha raskem.

Aga meile on selge, et nii nagu 20 aasta eest, nii on ka täna eestlastel Eestit valitseda võimalik ainult võimu siinsete venelastega jagades. Seda tuleb ausalt ja avameelselt selgitada nii eestlastele kui ka venelastele.

Illusioonide loomine ühelt poolt, et eestlased saavad Eestit valitseda jagamatult, ning teisalt, et Eestit (või vähemalt Tallinna) saavadki valitseda ainult venelased, viib paratamatult ühiskonna sügavamale lõhenemisele rahvuslikul alusel. Ning sellest on huvitatud ainult teatud välisjõud ning kohalikud äärmuslased.

Kahju, et vabariigi president ei kasutanud Vabadussõja võidusamba avamise kõnes võimalust liita tervet Eesti rahvast. Selmet tänada peale eestlaste ka meiega koos bolševike vastu peetud sõjas võidelnud Vene Loodearmee võitlejaid, rääkis president ainult eestlastele ja ainult eestlastest.

Kuni Eesti riigivõim ei suuda aga isegi sümbolite tasandil eestlasi ja siinseid venelasi ühendada, seni sammub ka Eesti poliitiline areng kindlal sammul Läti teed mööda. Nii nagu enamik lätlasi, nii saab ka enamik eestlasi toimuvast protsessist aru aga alles pärast seda, kui Tallinna linnapea on venelane.

Anvelt, Reinaas ja Jõks tulid kapist välja!

Juhtusin möödunud nädalavahetusel kuulama Kuku raadio saadet „Vastasseis“, mis käsitles möödunud Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaid. Aruka ja tõsiseltvõetava arutelu asemel, pidin tõdema, et Eesti „sõltumatud“ meediakanalid on alustanud valimiskampaaniat oluliselt varem kui erakonnad. Nimelt said raadiokuulajad normaalse diskussiooni asemel kuulata, kuidas Eesti üks „tegijamaid“ ajakirjanikke Kärt Karpa-Anvelt koos „apoliitiliste“ saatekülaliste (kurikuulsad Keskerakonna vastased Allar Jõks ja Marek Reinaas) pool saadet lihtlabaselt valetasid ja Keskerakonda kõigis maailma pattudes süüdistasid.

Mainin siinkohal ära, et tavapäraselt juhib nimetatud saadet Janek Luts, kuid sel korral mulle mitteteadaolevatel põhjustel Anvelt.

Keskerakonna vastast jutlust alustas Kärt Anvelt juba saate esimestel minutitel, mil saime nahutada selle eest, et ei kirjutanud alla Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu ning IRL-i poolt algatatud provokatiivsele hea valimise tava leppele. Ajaloolise tõe huvides tuletaksin Anveltile meelde, et Keskerakond võttis algatust kõigist erakondadest kõige tõsisemalt ning esitas leppesse mitmeid omapoolseid mõtteid ja ettepanekuid, sest soovisime, et erakondade vaheline lepe ka praktikas töötaks ja kajastaks kõiki valdkondi. Paraku keeldus Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit keeldus meie mõtteid isegi arutamast ning nõudis, et me nende (loe: Laari ja teiste IRLaste) poolt ettedikteeritud tekstile tuimalt alla kirjutaksime. Ultimaatumitele pole Keskerakond aga kunagi allunud ning ei tee seda ka tulevikus.

Nagu juba kombeks on saanud, väideti „Vastasseisus“ veel, et Keskerakonna valimiskampaania oli teisi halvustav ja liiga negatiivne. No tule taevas appi! Eesti parempoolsete erakondade kampaaniad on juba ligi 20 aastat olnud ainult Edgar Savisaare laimamisele ja ründamisele ülesehitatud. Nüüd, kus julgesime ausalt tunnistada, et Ansipi valitsus on viinud Eesti meie ajaloo raskeimasse majanduskriisi, oleme kohe lausa kurjategija staatusesse tambitud. Keskerakonna kampaania oli aus ja otsekohene nagu alati ning vaadakem tõele näkku – Eesti valitsuse ja peaminister Andrus Ansipi tegevus(etus) pole tõesti muud peale kriitika ära teeninud. Seda ei arva mitte ainult mina ja Keskerakond, vaid valdav enamus Eesti rahvast. Näiteks Euroopa Parlamendi valimistel said valitsuserakonnad kokku napilt üle veerandi valijate poolt antud häältest. Iga euroopalikke väärtusi hindava riigi valitsus oleks sellise tulemuse peale koheselt ametist lahkunud, kuid meie valitsus võtab veel Eesti rahvalt ja riigilt viimast.

Peale Keskerakonna valimiskampaania kritiseeriti ka Tallinna Linnapea telepöördumist, kus linnapea Savisaar kutsus lihtsalt üles inimesi valimistel osalema. Reklaamis polnud juttu mitte ühestki erakonnast ja ei olnud kasutatud ühegi erakonna sümboolikat. Tallinna reklaamide ainuke eesmärk oli tõsta valimisaktiivsust ja vaadates statistikat, võib kindlalt väita, et selle eesmärgi need reklaamklipid ka saavutasid. 2004. aastal oli eurovalimistest osavõtt alla 27%, kuid sel korral üle 43%, kusjuures Tallinna elanikud olid konkurentsitult kõige aktiivsemad valijad.

Lisaks kampaania sisulisele poolele, muretsesid Kärt Anvelt ja tema külalised ka Keskerakonna rahalise olukorra pärast. Ilmselgelt juba enne raadiosaadet kokku lepitud arutelu mõjus lausa tragikoomilisena. Kõigepealt hakkas Marek Reinaas rääkima erakondade võlgadest reklaamiagentuuride ees ja siis hakati ühiselt „analüüsima“, et huvitav, kust küll Keskerakond vaja mineva raha leiab. Reinaas jahus midagi reisitšekkidest ja Allar Jõks kallutatud strukruuridest ning üldiselt jäi mulje, et ega vist Anvelt, Reinaas ega Jõks aru ei saanud, milles nad täpsemalt nüüd Keskerakonda süüdistasid. Oluline oli lihtsalt midagi sapist öelda, et Eesti inimesed kodudes ikka veenduksid, kui paha erakond see Keskerakond on.

Tähelepanuväärne oli ka fakt, et erakondade valimiskulutusi loetledes teatas Kärt Anvelt, et Keskerakond „raiskas“ nii ja nii palju kroone ning kõigi ülejäänud erakondade kohta kasutas märksa erapooletumat sõna „kulutas“. Huvitav, miks valimised võitnud Keskerakonna kampaania oli raha „raiskamine“, kuid näiteks ühe koha eest oluliselt suurema summa välja käinud IRL-i oma mitte? Rääkimata siis Euroopa Parlamenti mittepääsenud erakondadest, kes enda poolt kulutatud rahaga mitte midagi ei saavutanud.

Peale Keskerakonna järjekindla halvustamise, otsustas Marek Reinaas äkitselt ette võtta ka Keskerakonna Noortekogu ning kritiseeris noorte loodud KESK-komandot, mis suvel eakaid inimesi, puuetega inimesi ning muid abivajajaid erinevatel majapidamistöödel aitab. Olgugi, et saatekülalistel polnud idee kontseptsiooni osas noortele mitte midagi ette heita, pidas Reinaas ikkagi vajalikuks kesknoorte heatahtlikku projekti kallal mitu minutit niisama ilkuda.
Märkimisväärne on veel seik, et Keskerakonna ründamisel sattus Kärt Anvelt korra nii hoogu, et isegi tuntud meie vastane Allar Jõks pidi teda natuke rahustama. Nimelt püüdis Anvelt saatekülalisi ja –kuulajaid veenda, et Keskerakonna ja hiljem sotsiaaldemokraatide taotlusel toimunud häälte korduslugemised mõningates valimisringkondades olid midagi haruldaselt taunimisväärset ja vaata et kuritegelikku. Paraku tõdes aga isegi Jõks, et häälte ülelugemine niivõrd nappide ja segaste valimistulemuste korral on demokraatlikes riikides täiesti levinud ja normaalne nähtus. Tundub, et Anvelti huvitavad „õiged“, aga mitte ausad valimistulemused.

Saate lõpu poole tõdes Marek Reinaas veel, et Heiki Sibul on teinud valimiskomisjoni esimehena head tööd. Siinkohal ma ei teagi, kas naerda või nutta, aga ma väga loodan, et Reinaas tegi siinkohal nalja. Pikemalt pole seda kummalist väidet küll mõtet kommenteerida.

Viimastel minutitel sai omalaadse rünnakuga kogu Eesti rahva pihta veel hakkama Allar Jõks, kes teatas, et Eesti valija pole piisavalt teadlik ning laseb ennast odavalt ära osta. Jõksi väitel läks üks hääl keskmiselt maksma 88 krooni, mis tema hinnangul tähendab, et „paljud Eesti valijad müüvad ennast ikka neetult odavalt“. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mida Jõks selle repliigiga õieti öelda tahtis, kuid loogiliselt võttes on siin kaks varianti. Üks võimalus on, et tema hinnangul oleks pidanud olema valimiskampaaniad kallimad, sest siis oleks tõusnud ka iga hääle „hind“. Teine variant on, et Jõksile ei meeldinud, et valimisaktiivsus niivõrd suur oli, sest see ju hääle „hinna“ niivõrd „neetult odavaks“ muutis. Vahet pole, kumbapidi mõelda, igatahes täiesti müstiline jutt endiselt õiguskantslerilt. Kas inimesed on süüdi selles, et nad valimas käisid või on erakonnad süüdi, et nad liiga vähe raha kulutasid? Absurdne.

Soovitus kõigile kolmele - tulge lõplikult kapist välja, ei maksa ajakirjaniku, sõltumatu eksperdi või meediaguru ametinime taha peitu pugeda, kui nii suur soov on poliitikat teha ja selles osaleda, tehke seda avalikult ja ausalt.
Anveltile, Reinaasile ja Jõksile soovin tulevastel valimistel edu ning usun, et neile kolmele on kõrge koht mõne parempoolse partei valimisnimekirjas planeeritud. Ja kui nad siiski sel korral veel ei kandideeri, siis kampaaniameeskondadesse on nad juba kaasatud.