Selgituseks Katrin Saksale

Sotsiaaldemokraat Katrin Saks pahandab Delfi portaalis ja väidab, et „Parteijuhi Jüri Pihli asumine Tallinna abilinnapea kohale polnud hea mõte, kuna ta jääb linnapea Edgar Savisaare varju“. Ka televisiooniuudistes on tõstatatud küsimus justkui oleks ühe partei esimehe töötamine teise parteijuhi alluvuses lausa ennekuulmatu.

Tegelikult see nii ei ole. Näiteks Sotsiaaldemokraatide esimees Ivari Padar oli minister Ansipi valitsuses, seega töötas peaministri otsealluvuses. Oleks pidanud olema vähemalt riigikogu esimees! Ometigi ei tulnud tookord sellist küsimust kellelegi pähegi. Isegi mitte Padarile enesele.
Parteide esimeeste kohta niipalju, et mõistagi võib olla üks partei esimees linnapea ja teine abilinnapea, täpselt samuti nagu üks neist on peaminister ja teine minister. See ei ole mingi erand, vaid pigem reegel kõigis koalitsioonivalitsusega demokraatlikes süsteemides, sealhulgas ka Eestis. Võib ka vastupidi. Laaril näiteks ei ole valitsuses üldse mingit ametit. See oli ikkagi sotsiaaldemokraatide endi valik, kas nende esimehest sai abilinnapea või midagi muud.

Muidugi ei ole võimatu, et ka sots võib olla kaolitsiooni juht ja peaminister, nagu seda oli omal ajal Andres Tarand, aga siis peab neil olema ka hoopis rohkem mandaate ja laiem kandepind riigikogus või linnavolikogus. Katrin Saksa oma parteiliidri vastu suunatud väljaastumine seda kandepinda küll kuidagi ei laiendanud.

Õhtulehe ajakirjanik Teeveere on tõeline reformist

Tänases Õhtulehes materdab keegi ajakirjanik noor reformar Eiris Teeveere Tallinna töömessi „Tallinn töötab 2010“.
Esiteks jääb mulle arusaamatuks, kelle seisukohaga on tegemist, kas Õhtulehe toimetuse või Reformierakonna parteikontori omaga. Või on need kaks üks ja seesama?
Teiseks tahan neiu Teeveerele öelda, et ei ole üldse kindel, et sinul homme tööd on ja võibolla pead ka sina lähiajal „Tallinn töötab 2010“ messil ametikohta otsima. Tõsi, seesuguste Reformierakonnale pugejalike kirjatükkidega parteikontorisse või mõnesse ministeeriumisse ust kraapides ehk ikka võetakse.
Ma ei tea küll, kui vana sa täpselt oled, aga pildilt vaadates näed noore inimese moodi välja. Mul on siiralt kahju, et juba noorena nii kibestunud ja maailma peale kuri oled.
Võta puhkus, sõida reisile ja mõtle asjade üle järele. Puhanuna tagasi tulles oled võibolla võimeline ka peale Stenbocki maja propaganda millestki muust aru saama. Aru saama asjadest nii, nagu need tegelikult on!

Juku-Kalle, me ei ela Põhja-Koreas!

Lugesin Eesti Ekspressi internetiväljaandest Juku-Kalle Raidi kommentaari Tõnu Trubetsky liitumisest Keskerakonnaga. Tegemist pole ainsa valulise reaktsiooniga tuntud muusiku Keskerakonda astumisele.

Muidugi pole asi selles, et Trubetsky on poliitikat aktiivne. Tema astumisest Roheliste ridadesse sellist numbrit ei tehtud. Ju siis ei peetud rohelisi omal ajal mingiks tõsiseks ohuks paremerakondadele, kuid Keskerakonda peetakse. Hiljem selgus, miks – Rohelised on ju parlamendis viimased kaks aastat aidanud püsti hoida praegust parempoolset valitsust. Oma vähesed hääled Riigikogus on maha müüdud nii mitu korda, kui see on üldse võimalik.

Kuid iga kord kui mõni Eesti ühiskonnas silmapaistev inimene astub Keskerakonda, tehakse sellest meedias number ja püütakse selle inimese nime määrida. Eks sellega püütakse hoiatada kõiki teisi – Keskerakonda astumine toob sekeldusi.

Kuid Keskerakonnaga liitutakse sellest hoolimata.

Meenutagem vaid mõnesid nimesid, kes on viimastel aastatel meie ridadesse tulnud – Ksenija Balta, Eduard Toman, Henrik Normann, Katrin Siska, Avo Keel, Irina Embrich, Diana Arno, Mikk Saar jne.

Demokraatlikule ühiskonnale on omane valikute paljusus ning igaühe õigus otsustada ise, millist maailmavaadet toetada. Kusjuures vanades demokraatlikes riikides pole poliitilised vastuolud vähem emotsionaalsed kui Eestis, ainult ühe vahega - respekteeritakse teiste õigust olla ja ka jääda sinust erinevatele seisukohtadele. Keskendutakse asja sisule, poliitilisele debatile, ratsionaalsete argumentidele.

Rootsi parempoolsed on vasakpoolsetega kindlasti väga erinevatel seisukohtadel. Kuid mõlemad on sajaprotsendiliselt üksmeelel ühes – et nii vasakul kui paremal asuvatel poliitikutel ja ka valijatel on võõrandamatu õigus oma seisukohtadele.

See ongi demokraatia võlu ja valu, et pidevates vaidlustes selgubki kuldne kesktee ning langetatavad otsused ei pruugi meeldida kõigile, eriti äärmusele, kuid on sellegi poolest kõige paremal võimalikul moel läbi kaalutud.

Riigikord, mida paistab ihaldavat Juku-Kalle Raid aga meenutab pigem Põhja-Koreas valitsevat korda, kus samm vasakule või paremale pealiinist tähendab vaat et riigireetmist.

Tuleb mõista, et parempoolsed ei tähenda veel riiki ja et valikuvõimaluste spekter on laiem kui Laar ja Ansip kahekesi.

Me peaksime kindlasti hoiduma nende inimeste häbimärgistamisest, kes liituvad ühe või teise erakonnaga siira sooviga midagi Eesti heaks ära teha. Keskerakond ei ole mitte kunagi sarnasel moel rünnanud neid, kes on aastate jooksul liitunud Reformierakonna või Isamaa- ja Res Publica Liiduga, selle eest, et nad on teinud poliitilise valiku paremerakondade kasuks.

Jah, me oleme hukka mõistnud kauplemist oma mõjuvõimu või häältega, aga need on kaks eri asja. Kui inimesel on ikka siiras veendumus, et tema vaateid esindab kõige enam just mõni paremerakond, siis muidugi liitugu nendega.

Toon näite. Pimedate Ööde Filmifestivali Tallinnas korraldab reformierakondlane Tiina Lokk. Tallinna juhib juba pikki aastaid Keskerakond. Festivali ja linna koostööle ei ole see mingit varju heitnud ning Tallinna on PÖFF-i toimumisele alati kõigiti kaasa aidanud.

Sarnaseid näiteid võib leida kümneid kui mitte sadu.

Kahjuks ei ole just parempoolsed tihti suutnud olla üle parteipoliitilistest huvidest.

Parempoolne valitsus on teinud kõik endast oleneva, et loopida kaikaid kodarasse kultuuripealinna projektile. On takistatud Tallinna euroraha taotlemisel. On sihilikult võetud vastu pealinna huve kahjustavaid otsuseid. On mitmel korral ka põhiseadust eirates sekkutud omavalitsuste asjadesse, rikkudes nende autonoomiat.

Näib, et meie parempoolsetele erakondadele ning nende poliitikutele, aga ka nende eestkõnelejatele, nagu Juku-Kalle Raid on endiselt loomulik vaadata kõigepealt inimese parteipiletit. Ilmselt see on taak nõukogude ajast, millest peab veel vabanema.