Formaalselt rikkad, reaalselt vaesed

2011. aasta esimesel päeval läks Eesti üle Euroopa Liidu ühisrahale eurole. Paljudele eestlastele oli meile pea 20 aasta jooksul nii omaseks saanud kroon justkui iseseisvuse sümboliks. Niisiis saadetigi “vana hea ja armas” raha ära küllaltki pidulikult. Kuid kroon pole tegelikkuses kusagile kadunud, jääme neid ilusaid rahatähti mäletama ning olen kindel, et pea igaüks jättis mõne kupüüri endale mälestuseks – näiteks mina ise jätsin igast rahatähest ühe. Nüüd aga, kui oleme eurotsoonis ning meie uueks rahaks on euro, siis peame asuma tegutsema, et meie riik jõuaks samale tasemele nendega, mis juba eurot käibivad.
Kahjuks tuleb tunnistada, et Eesti praegune olukord eurotsoonis pole kiita – kui ausalt välja öelda, siis oleme selle tsooni kõige vaesem riik. Valitsusparteide meeleheitlikud pingutused jõuda euro kasutuselevõtuni kandsid küll vilja, kuid selle nimel tehtud suured kärped ning äärmuskonservatiivne rahandusotsused on nõrgendanud praeguseks eelkõige sotsiaalsfääri ning pole välistatud, et teevad Eestile veel tulevikuski karuteeneid. Peame mõistma, et Eesti kui “Põhjamaade tiiger” on muutunud ühisraha valguses eurooplaste vaatepunktist üpris kondiseks ja rääbakaks tänavakassiks. Miks kasutan niisugust võrdlust?
Võrdlus on täiesti kohane kui tutvuda teiste eurotsooni liikmesriikide erinevate statistiliste andmetega. Kasutame kolme näidet – keskmine palk, pension ning lapsetoetus – Eesti, Iirimaa ja Soome võrdluses. Keskmine palk on vastavalt 758, 2735 ja 3010 eurot kuus; pension vastavalt 303, 800 ja 688-1203 eurot kuus; lapsetoetus ühele lapsele vastavalt: ca 19; 140 ja ca 100 eurot. Kui keskmine palk ja pensionid on Eestis kaks kuni kolm korda väiksemad, siis lapsetoetusega on asjad Eestis eriti hullud. Üht last väärtustatakse viis korda vähem kui Soomes ning seitse korda vähem kui Iirimaal! Seesugused võrdlusarvud näitavad lihtsalt ja selgelt, miks üle 100 000 eestlase on kodumaalt lahkunud ning miks iive ei saavuta soovitud korralikku tõusujoont. Kui pole võimalik korralikku palka teenida ning laste kasvatamisel ei tunta riigipoolset tuge, siis tahetakse liikuda sinna, kus on paremad tingimused. Me ei saa seda lahkunutele ette heita, kuid peame õppima, mida teisiti teha, et lahkujaid ei lisanduks ning ära läinud tahaksid tagasi pöörduda.
Ühisraha euro näitab liikmesriikidele Eesti tegelikku olukorda. Ka erinevatest meediaväljaannetest on läbi käinud teiste liikmesriikide rahvaste üllatunud küsimused: kuidas te siin elada saate kui hinnad on sama kõrged nagu Euroopas, aga palgad kolm korda väiksemad? Tõepoolest, kui kaua siis veel nii on? Selline olukord ei tee kindlasti Eestit euroopalikuks heaoluriigiks, formaalselt võime küll olla rikaste riikide seas, aga reaalselt siiski euroala kõige vaesemad.
Pelga kurtmisega olukord loomulikult ei parane, kuid väga tähtis on siiski probleemi mõistmine ja tunnistamine, sest vaid nii on võimalik ette võtta samme inimeste elujärje parandamiseks. Esmajärjekorras peame käsile võtma senise lausliberaalse poliitika ohjeldamise sotsiaalsfääris – liiga õhukeseks lihvitud süsteem peab muutuma uuesti inimkeskseks.
Keskerakonna majandusprogramm näeb ette lisaks riigipoolsele töökohade loomise toetusele ka astmelise tulumaksu kehtestamist. Astmelise tulumaksu kasu on kolmekordne – kõigil alla keskmist palka teenivatel inimestel jääb rohkem raha kätte; kogutavast rahast tuleneb kate paljudeks sotsiaalfääri muudatuste tegemiseks ning solidaarne panustamine ühiskonda viib meid jõudsalt lähemale euroopalikule ja Põhjamaadele omasele mõtteviisile ning elulaadile.
Eurost üksi ei piisa, peame kindlasti valima ka inimkeskse ja solidaarsusel põhineva poliitika, vaid nii on Eestil lootus jõuda tõeliselt Euroopasse.

Tsahkna, mis juhtus?

Teatavasti on poliitikas osalevad inimesed avalikkuse teravdatud tähelepanu all ning peavad seda enam jälgima, kuidas käituvad ja mida räägivad. Veelgi olulisem on selle jälgimine, mida kirjutatakse, sest kui räägitut saab mitmeti tõlgendada, siis kirjutatu jääb salvestise või paberile kantuna täpselt selliseks, nagu autor on mõelnud.

Tänapäeva tehnoloogia ja internet annab hea võimaluse oma mõtteid kiirelt paljude inimeste seas levitada. Seega peab poliitik ka internetikeskkonda kasutades kõige pealt mõtlema ja alles siis tegutsema.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poliitsekretäri Margus Tsahkna neljapäevane veebipäeviku sissekanne pälvis uudisteportaali Delfi tähelepanu. Tõsi küll, ma ei tea, kas Tsahkna levitas seda ise ajakirjandusele või leidsid Delfi toimetajad mainitud sissekande, kuid see on heaks näiteks, mis juhtub kui midagi pannakse kirja asju läbi mõtlemata ja “lahmides”.

Kindlasti on tubli poliitsekretär pannud tähele, et Keskerakonnast räägitakse meedias kordades rohkem kui tema parteist, Reformierakonna väikesest vennast valitsuses. Võib olla leiab Margus Tsahkna tõesti, et vaenu õhutamise abil on parim viis oma vähest tuntust tõsta. Sellisel juhul peaks tema otsene ülemus, erakonna esimees Mart Laar küll ühe korraliku poliitloengu pidama, mis on õige ja mis vale. Aga mine tea, äkki arvab ka Laar ise, et Eestis on seda parem, mida rohkem on siin vihkamist.

Mõtisklen hetkel selle üle, kas Tsahkna kirjutas loo ikka ise või lasi valmis vorpida mõnel veel puberteedist mäsleva mõttemaailmaga noorparteilasel. Olgu kuidas on, aga IRLi poliitsekretär on autoriks märgitud ning veebipäeviku sissekanne lausa kubiseb tühjadest süüdistustest, vihast ja labaselt lapsikust ülbitsemisest.

Kirjatükis mainitakse Eesti rahvusriiki ja meie kultuuri, keele ja rahvuse säilimist – täiesti õige, need kolm komponenti teevadki Eestist riigi suure algustähega. Kuid kas inimest või inimesi, kes õhutavad teisi vaenule ja vihkamisele, saab üldse tõsiselt võtta Eesti ja eestluse teemal rääkimas?

Margus Tsahkna meenutab 1940. aastat ning kirjutab: “Kui Edgar Savisaar oleks sellisel hetkel võimul, astuks Eesti suure tõenäosusega uuesti “vabatahtlikult” NSV Liidu sõbralikku perre ja meie rahvusriigil oleks kriips peal, lubjavildid jalas ning kirbud seljas.”

Siinkohal pean juhtima tähelepanu, et NSV Liitu ei eksisteeri enam hea hulk aastaid ning sellise võrdluse kasutamine on üpris kohatu. Kuid olgu – kui IRLi poliitsekretär tahab rääkida NSV Liidust, miks ta ei käsitle siis seda, kuidas Edgar Savisaare ja Rahvarinde eestvedamisel üldse õnnestus Eestil sealt välja tulla ja iseseisvuda. Põhjus on tegelikult väga lihtne: selle meenutamine ei sobi kuidagi IRLi valimiskampaania konteksti, mis sel aastal üritab jälle Keskerakonnast kurja ja koledat tonti teha. Asjatult raiskate oma aega, kolleegid! Lubjavildid võisid NSV Liidu ajal eestlastel lisaks Kommunaari kingadele küll olla, aga kirbud? Minu meelest olid eestlased okupatsiooni aegsetes oludes vägagi hästi hakkama saavad ja täiesti normaalsed puhtad inimesed. Nende sulaselge mõnitamine mingil juhul ühe poliitiku, veel enam, end isamaalaseks nimetava poliitiku repertuaari ei sobi.

Margus Tsahkna on paberite järele tegelikult haritud mees – lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ning Torontos õppinud rahvusvahelist õigust. Seda enam ootaksin temalt asjalikumaid sõnavõtte, mis põhineksid argumenteeritud faktidel ja mõistlikel järeldustel. Õigusteadust tundev inimene peab kindlasti ka teadma, milliseid tagajärgi võib tuua vaenu õhutamine ja ülbe laimu levitamine.

Ning selle, kas Edgar Savisaarest saab president, peaminister või minister, otsustab siiski valija oma häält andes. Margus Tsahkna on küll samasugune valija, kel üks hääl ning tema ei ole see mees, kes paneb paika järgmisi riigijuhte.

Lõpetuseks ütleb IRLi poliitsekretär aga päris huvitava mõtte: “Võibolla saame siis oma eluga edasi minna ning valida demokraatlikud jõud järgmiseks neljaks aastaks meie rahva ja riigi probleeme lahendama.” Valitseva koalitsiooni liige soovitab eluga edasi minemiseks ja probleemide lahendamiseks valida järgmiseks neljaks aastaks demokraatlikud jõud. Seda lauset võib mõista mitmeti – ka nii, et praegune valitsus ei ole demokraatlik…

Mille peale võib kindel olla?

Vaadates Reformierakonna “Võid kindel olla” kampaaniat, on ilmselt paslik küsida, mille peale võiksid inimesed kindlad olla, kui Reformierakonnal õnnestub tõesti veel neli aastat Eesti riigitüüri juures olla.

Kindel võib olla selle peale, et meie palgad jäävad Soomele kolmekordselt alla, samas kui hinnad jõuvad Põhjamaade tasemele jõudsalt järele.

Kindel võib olla selle peale, et Soome koristaja saab ka nelja aasta pärast rohkem palka kui Eesti õpetaja.

Kindel võib olla ka selle peale, et meie vahe Soomega vaid suureneb, kuni seal on võimul Keskerakond ja kehtib astmeline tulumaks ja Eesti jätkab ultraliberaalse parempoolse poliitika lainel.

Kindel võib olla selle peale, et see sunnib veel suurem osa Eesti inimestest otsima tööd Soomes ja mujal. Eriti puudutab see noori, kel pole siin erilisi perspektiive.

Kindel võib olla selle peale, et oleme ka nelja aasta pärast eurotsooni vaeseim riik.

Kindel võib olla, et tööpuudus jääb veel pikaks ajaks praegusele kõrgele tasemele. Nagu ennustavad ka majandusanalüütikud, kelledest paljude hinnangul pole lootustki, et tööpuudus sel aastal alla kümne protsendi piiri kahaneks.

Töötud võivad olla kindlad ka selle peale, et mingit erilist abi või toetust nad oma muredele Eestis ei leia. Meil on töötutuoetus 60-eurone, Soomes 500-eurone. Kümnekordset vahet ei saa enam seletada riikide erinevate võimalustega. See on ikkagi suhtumise küsimus.

Kindel võib olla selle peale, et Eesti teadlasi, spetsialiste, kultuuriinimesi, ametiühinguid ühiskondlikke organisatsioone, ettevõtjaid aga ka Eesti inimesi kuulatakse sama vähe kui seni ning nende arvamusega arvestamist ei pea keegi tähtsaks.

Kindel võib olla selle peale, et omavalitsustelt ära võetud tulusid ei anta neile tagasi. Elul maapiirkondades lastaks edasi kiratseda, jätkub bussiliinide, maapoodide, maakoolide ja postkontorite sulgemine. Ääremaastumine süveneb ning põllumajandusel lastakse edasi kiratseda.

Kindel võib olla selle peale, et jätkub üleminek tasulisele kõrgharidusele ning kõrgharidus muutub veelgi kallimaks. Mis tähendab, et mitte ainult vaesematest, vaid ka keskmise sissetulekuga peredest noortele muutub Eestis kõrghariduse omandamine üha kättesaamatumaks unistuseks. Hoolimata nende akadeemilistest võimetest mängib pere rahakott üha suuremat rolli.

Kindel võib olla selle peale, et jätkub kokkuhoid eakate arvelt. Pensionid ei taga ka nelja aasta pärast eakaile normaalset toimetulekut.

Kindel võib olla selle peale, et nende laste arv, kes kasvavad üles vaesuses, ei vähene vaid suureneb.

Suureneb varaline kihistumine. Rikaste maksukoormust vähendatakse. Aina suurem osa maksukoormusest lükatakse keskmist ja alla keskmist sissetulekut teenivate perede kanda läbi kaudsete maksude ja aktsiiside.

Kasvavad kommunaalteenuste hinnad, nagu näiteks prügi hind, mis juba selle aasta alguses saastetasude tõttu taas suureneb.

Kindel on sel juhul, kui valijad sel lasevad sündida. See ongi Reformierakonna kampaania mõte, et heidutada inimesi ning kustutada lootus, et midagi võiks muutuda. Reformierakond püüab jättta muljet, et neile pole mingit laternatiivi.

Kuid valija võib olla kindel, et valimispäeval, on kõigil meil võrdselt üks hääl ning on ainult meie endi otsustada, millist tulevikku Eestile soovime.

Kui sulle Reformierakonnast aitab, siis Keskerakond aitab!

Täna ringles Facebookis rida plakateid, mis minu arvamuslugu toetavad. Lisan need ka siia oma blogisse.