Eesti rahvas vajab Keskerakonna juhitud Eestit!

Nende valimiste põhiküsimuseks on, millises riigis tahaksid elada Sina, kallis mõttekaaslane?

Kui sa tahad elada riigis,

• kus rohkem kui 100 000 inimest on töötud ja neile ei antagi lootust tööd leida,
• kus 200 000 pensionäri elavad vaesusriskis ja nende pensioni ei kavatsetagi tõsta,
• kus tööinimeste pensionile mineku iga soovitakse veelgi tõsta,
• kus inimese hakkamasaamine on vaid tema enda asi,
• kus 300 000 muulast tunnevad end alaväärsetena ja keegi ei tahagi neid muuta Eesti sõpradeks
  siis vali Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui sa tahad jätkata riigis,

• kus noorte tööpuudus läheneb 40 protsendile,
• kus noored ei leia ka kaua pärast kooli lõpetamist tööd,
• kus noortel (eriti maanoortel) vähenevad hea hariduse võimalused,
• kus ülikoolides õppimiseks ei jätku enamikul raha,
• kust noored on juba kümnete tuhandete kaupa lahkunud
• ning kui sa noore inimesena ei näe Eestis endale tulevikku –
  siis vali Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui sulle meeldib, et hinnad on praeguse valitsuse võimu ajal tõusnud pea kahekordseks ja palgad pole tõusnud,
siis vali Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui sulle meeldib,
Et lõpetatud on ranitsatoetus, hambaravitoetus ja matusetoetus.
Kui sulle meeldib,
et töölt saab sind lahti lasta ette teatamata ja mobiilisõnumiga –
siis vali ennast edasi valitsema Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui sulle meeldib,
et nii nagu su rahakotis polnud enne kroone ja nüüd pole eurosid –
siis vali ikka Reformierakond või Isamaa ja Res Publica Liit!

Kui Sulle meeldib Andrus Ansip,
kes lubas Sind viia Euroopa 5 rikkama riigi sekka , aga viis sind töökoha kaotusesse, laenuorjusse või Eestist hoopis minema,
siis vali Reformierakond!

Kui sulle meeldib Mart Laar,
kes lubas eelmistel valimistel 1000 krooni igale lapsele, läptopi igale õpilasele ja 50 000 töökohta, siis mine küsi nüüd Laari käest, kus need on? Laar oli neli aastat võimul, tema majandusminister Juhan Parts pidi looma töökohad , tema haridusminister Tõnis Lukas võis kehtestada Eestis tasuta hariduse, aga millegipärast lubavad nad seda nüüd uuesti - miks nad seda siis ole teinud?
Kui sulle meeldib valetamine, siis vali muidugi Mart Laar oma Isamaaliiduga tagasi!

Kui Sa aga tahad elada Eestis,
töötada Eestis ja et ka meie lapsed jääksid koju elama ja tööle,
siis vali Keskerakond! Vali Priit Toobal! Vali 675 !
Keskerakond on Eesti suurim ja vanim erakond, kes on alati panustanud eelkõige Eesti inimesele ja sellele, et Eestis ei tunneks hästi ennast mitte üksnes mõni üksik rikas inimene, vaid et laieneks ja täieneks keskklass – just need inimesed, kes praeguste võimerakondade käe all Eestist põgenevad.

Miks põgeneda? Teeme parem Eestist toreda elamiskoha, maksame makse nii, et neist jätkuks kõigile, mitte ainult eliidile. Miks minna tööle Soome, kui võiksime koduski kehtestada astmelise tulumaksu nagu Soomes? Miks minna kalkuneid kitkuma Iirimaale, kui võiksime soodustada väikeettevõtlust, nii et tekiksid meie oma Eesti kalkunifarmid?

Kui tahad, et Eestis, ja loomulikult ka Järvamaal ning Viljandimaal läheks hästi, siis vali kõige eestikesksem erakond – Keskerakond! Meie kandidaadid Enn Eesmaa, Kersti Sarapuu, Priit Toobal, Üle Lumi, Peeter Rahnel, Elena Sapp, Raivo Raave, Mart Mäemets, Arvo Adelbert ja Jaak Aab, on inimesed, keda Sa võid usaldada! Nemad ei müü Eestit maha, nagu on teinud seda Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit, kelle juhtimisel on eesti tublid ja töökad inimesed viidud häbiväärselt mitte ainult Euroopa kõige viimaste hulka, vaid oleme kukkunud kogu maailma kõige kiiremini langenud majanduste sekka.

Miks kõige halvaga leppida? Vali Keskerakond, ja teeme koos Eestimaa taas selliseks, kus eestlased eelkõige iseendale saaks öelda – just sellist Eestit me tahamegi.

Hambutu Eestimaa

End pühapäeva hommikupoolikul Interneti vahendusel uudistega kurssi viies külastasin ka Õhtulehe veebiväljaannet, kus üks pealkiri eriti mu pilku köitis – “Elage hammasteta – riik peseb käedpuhtaks”. Esmapilgul eeldasin, et tegemist võib olla mingi ülespuhutud kõmu-uudisega, kuid edasi lugedes ja süvenes selgus selle tõeline traagilisus ja kurbloolisus.

Nimelt on üks 57 aastane mees (loos nimetati ta Alariks) kaotanud igemehaiguse parodontiidi tõttu peaaegu kõik hambad. Haigus on arenenud nii kaugele, et laenurahaga ostetud proteesidki ei seisa enam suus. Alari uued proteesid läheksid maksma paar tuhat eurot – seda raha pole tal aga kusagilt võtta. “Ta räägib susinal ja saab süüa vaid vedelat toitu,” kirjutab Õhtuleht. Tartu Ülikooli stomatoloogiakliiniku emeriitdotsendi sõnul on juba kaua räägitud, et hambaravi hüvitus on väga vajalik.“Hammasteta inimese mure pole ainult selles, et ta ei saa korralikult süüa ja inetu hammasteta suu mõjub psüühikale. Hambutus avaldab mõju ka inimese maole ja soolestikule,” vahendab Õhtuleht emeriitdotsendi sõnu. Haigekassa esindaja sõnul ei mahu Alari juhtum kuidagi kompenseeritavate alla, erandeid teha ei saa, ning soovitab pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

Seda lugu iseloomustab tõepoolest hästi “elage hammasteta” – kui raha pole, siis on see su enda probleem. Eriti viimase nelja aastaga on Eesti juhitud just seesuguse ühiskonna poole, kus rahakoti paksus määrab ka riigi suhtumise inimesse. Oleme küll Euroopa Liidus ja loeme end tihti Põhjamaade hulka, kuid selline käitumine viib meid seal tunnustatud inimkesksest ühiskonnast üha kaugemale. Täpsuse huvides tuleb siiski mainida, et 300 kroonist hambaravihüvitist saavad taotleda 63 aastased ja vanemad ning 450 kroonist hüvitist rasedad ja alla aastase lapse emad. Kord kolme aasta jooksul hüvitatakse 63 aastastele ja vanematele 4000 krooni proteeside maksumusest. 300 kroonine hüvitis 19 – 62 aastastele kaotati 2008. aastal valitsuse poolsete kärbetega.

See kärpeotsus tundus ilmselt küll hea ja lihtne viis raha kokku hoidmiseks, kuid tulemus läheb riigile kordades rohkem maksma. Peab mainima, et Eestis on riikliku kindlustuse osa hambaravi eest maksmisel Euroopa Liidu riikidest kõige väiksem. Nii ongi inimestelt võetud võimalus tasuta kord aastas hammaste seisukorda kontrollida lasta (teatavasti kattis 300 kroonine hüvitis just kontrolli maksumuse). Kontrollis mitte käimine ja teadmatus võib aga kergesti lõppeda mõne teise ja kümnetes kordades kallimat ravitava haigusega – just nagu Alari puhul.

Tegutsemine haiguste ennetamise nimel on väga oluline, sest just hea tervis on üheks võtmeks täisväärtusliku elu elamisel. Toome sisse ka majandusliku teguri: vähem haigeid tähendab vähem raha kulutamist raviteenustele; rohkem terveid inimesi tähendab rohkem töötegijaid ja seeläbi riigile suuremaid maksutulusid. Just seepärast ongi Keskerakond võtnud haiguste ennetamise oma valimisprogrammi tervishoiu poliitika oluliseks osaks. Sealt võib muuhulgas ka leida hambaravihüvitise taastamise ja selle tõstmise 195 euroni (ca 3050 kroonini) kolme aasta jooksul. Lisaks tuleb luua omavalitsustele täiendavaid võimalusi hambaravi toetamiseks ning pakume välja võimaluse kasutada hambaravis kogumiskontot. Tuleb tõdeda, et hambaravi ei ole odav teenus ning mõnikord võib ühe suu ideaalselt korda tegemine maksma minna mõne inimese aastapalga. Minu teada ei kata ühegi riigi valitsus kõigi kodanike hambaravi täies ulatuses, kuid ometi on riigi osalus kõigis teiste Euroopa Liidu riikides Eesti omast suurem. Tekib õigustatud küsimus – kui palju me oma inimestest hoolime? Kui palju maksab Eesti inimeste tervis?

Lähenevad Riigikogu valimised annavad meile võimaluse hääletada riiki juhtima Keskerakond, mis keskendub inimkesksele poliitikale ja reaalselt aitab. Lihtne on pugeda rahanumbrite taha ja öelda, et riigi kulutuste koomale tõmbamine on meie edu võtmeks, kuid mis kasu on Eesti inimestel rahandusministri auhindadest ja ordenitest kui elukvaliteet on vilets? Kui pole enam hambaidki suus ja raha nende parandamiseks samuti mitte. Neile inimestele ei lähe korda auhinnad ja teenetemärgid, vaja on riiki ja valitsust, mis suudab, oskab ja tahab oma kodanikke aidata. Tervise arvelt ei tohi kokku hoida! Ma usun, et väga palju valijad lasevad hääletuskasti sedeli, mis viib meid rahakesksest ühiskonnast inimkeskse ühiskonna juurde. Valijad tahavad riiki, mis põhineb Põhjamaisel solidaarsusel ja annab sotsiaalsed garantiid, mitte ei võta neid järjest vähemaks.

Selle kirjatöökäigus mõtlesin, kuidas leida aga kiiret ja alternatiivset leevendust Alarile ning teistele inimestele, kes on just praegu sarnase probleemiga kimpus. Mure on ju tõsine – olgu pealegi, et diskrimineerimine on keelatud, aga hammaste puudumine muudab suhtlemise ebamugavaks, ja tuleb tunnistada, et ka ebameeldivaks. Nii võib selle probleemi küüsi sattunu kaotada töö, sõbrad ja tuttavad ning täiesti heituda. Aga abi pole loota kusagilt, sest riik peseb käed puhtaks.

Niisiis on minu ettepanek koguda Alari jaoks korjanduse käigus raha, et ta saaks oma hambad korda. Ja sellest järgmine samm võiks olla heategevusliku ühingu loomine, mis annetuste abil aitab toetada inimeste hambaravi. Nende, kel seda hädasti tarvis ja ise kuidagi toime ei tule. Mina olen küll nõus sinna fondi annetama. Aitame inimesi, sest meile aitab hambutust Eestimaast!

Kas Kristiina Ojuland on seotud KGB-ga?

Esmaspäeval tutvustas Tallinnas oma raamatut “Ilma Putinita” Venemaa endine peaminister Mihhail Kasjanov koos kaasautori, teleajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga. Raamatu esitlusel viibis ka Euroopa Parlamendi liige, reformierakondlane Kristiina Ojuland.

Mõnede arvustuste järgi selles “ülikriitiliseks” ja Venemaal vaata et keelatud kirjanduseks kuulutatud raamatus midagi tõsiselt põrutavat siiski pole. Ilmselt oodati presidendi Vladimir Putini aegselt peaministrilt, võiks isegi öelda, et tema tollaselt paremalt käelt šokeerivaid paljastusi ja kuritegude kirjeldusi. Raamatu arvustusi lugedes olen mitmeid kordi tähele pannud ka õhku visatud hüpoteese, justkui oleks Putini-Kasjanovi vastasseis tegelikult osav lavastus ja Kasjanov olla Putini „oma opositsioon“.

Lavastuse hüpoteesist veelgi põnevam on aga “Ilma Putinita” kaasautori, teleajakirjaniku Jevgeni Kisseljovi elulugu. Nimelt on Kisseljov õpetanud aastatel 1981-1984 tšekist Dzeržinski nimelises kõrgemas KGB koolis. Muide huvitava kokkusattumusena on pärsia keele ekspert ka Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese vend Andres, kes töötas Afganistani eelmise sõja ajal Kisseljovi vastas asuval ideoloogilisel eesliinil, kus ta kosutas Ameerika riigi finantseeritud raadiosaadetes Vene vastu sõdivate islamifundamentalistide vaimu.

Tuletan meelde üht Putini tsitaati, mida on muide hiljuti rõhutanud ka Eesti peaminister, Reformierakonna esimees Andrus Ansip: endisi KGB-lasi pole olemas. Selles kontekstis on päris huvitav, et kõige enam Venemaa kriitikat tegeva Eesti erakonna üks tipp-poliitikutest Kristiina Ojuland, suhtleb Kasjanovi ja Kisseljoviga tihedalt, mille tõttu võib talle hiljem ette heita lävimist KGB-ga seotud isikutega.

Euroopa Liidu ja NATO poliitika on tõepoolest viimasel ajal liikumas Venemaaga lähenemise
suunas ning tundub et meie europarlamendi saadik Kristiina Ojuland on asja isiklikult käsile
võtnud. Sellele vaatamata soovitan tal olla aga ettevaatlik, sest endisi KGB-lasi pole ju olemas…


Avalik Wikipedia, mitte segamini ajada salajase Wikileaksiga, räägib Kisseljovi ja Andres Ilvese kohta järgmist
В 1979 году с отличием окончил историко-филологический факультет Института стран Азии и Африки при МГУ им. М. В. Ломоносова по специальности «историк-востоковед», в 1977—1978 годах проходил стажировку в Иране.

В 1979—1981 годах проходил срочную службу в Афганистане, где работал переводчиком в Группе советских военных советников. В 1981—1984 году преподавал персидский язык в Высшей школе КГБ СССР имени Ф. Э. Дзержинского.

В 1984—1987 году работал в Главной редакции вещания на страны Ближнего и Среднего Востока Гостелерадио СССР.

In 1979 Kiselyov graduated from the Department of History and Philology of the Institute of Asian and African Studies at the Moscow State University. In 1977—1978 he studied in Iran. Upon his graduation, Kiselyov was conscripted into the Soviet Army and served as a translator during the Soviet war in Afghanistan in 1979-1981. In 1981-1984 he taught the Persian language in the KGB High School.


Andres Ilves on BBC ajakirjanik, Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese vend. 2009. aasta juunini juhtis ta BBC maailmateenistuse (BBC World Service) pärsia- ja puštukeelset haru, vastutades BBC raadiosaadete ja veebisisu eest Afganistani, Iraani, Tadžikistani ja Pakistani äärealade keeltes.

Ligi ordeni teenis välja Eesti rahvas

Sel nädalal teatas president Ilves, et otsustas anda reformarist rahandusminister Jürgen Ligile riikliku teenetemärgi teenete eest Eesti liitumisel euroalaga. Iseenesest võibolla tore žest, aga tähelepanuta jääb see, et tegelikkuses on tõeliseks kangelaseks hoopis Eesti rahvas, kes on suutnud vaatamata majanduskriisile ja euro nimel tehtud kärbetele hakkama saada.

Samamoodi peaks kangelase tiitleid jagama kohalikele omavalitsustele, mis vaatamata julmadele kärbetele on enamik siiani suutnud vee peale jääda. Siinkohal ei ole mõtet valitsust kiita, vaid tublisid vallajuhte, kes keskvõimu rappimistele vaatamata oma linnasid ja valdasid suudavad stabiilsel kursil hoida. Oluline on veel, et lisaks otsestele rahalistele kärbetele on omavalitsustele ja lisaülesandeid pandud, katmata seda vajalike vahenditega. Olen seda nö omal nahal tundnud – vallavolikogu aseesimehena puutun (maa)omavalitsuse probleemidega pea iga päev väga lähedalt kokku. Hakkama kästi saada väiksema rahaga ning lubati, et küll kunagi saate tagasi. See kunagi pole siiani saabunud, omavalitsused jätkavad kärbitud tulubaaside kursil. Kui majandus tõepoolest nii kenasti kosub nagu valitsusliikmed meile pidevalt räägivad, siis miks ei anta linnadele ja valdadele tagasi, mis neilt ära võeti? Omavalitsuste tänumedali võiks riputada Tallinna rinda, kes on omavalitsuste esindajana, korraldanud omavalitsusfoorumeid, pidanud valitsusega edukaid lahinguid Riigikohtus jne.

Otseloomulikult on poliitikutele antavatel ordenitel valimiskampaania “maitse” juures. President peaks Ligile ordeni kätteandmisele rõhutama, et ilma Eesti rahva tubliduseta poleks ei eurot ega ordenit ja manitsema, et inimestelt ja omavalitsustelt võetu tuleb tagasi anda. Võibolla olekski õigem preemiaid enne mitte jagada kui äravõetu on tagastatud ja korralik majanduskasv ette näidata.

Omalt poolt kingin Ligile ka ordeni ja uue ministrikoha–hinnatõusude ministri portfelli on ta küll auga välja teeninud. Selge on see, et Eesti majandus on seotud nii Euroopa kui ka maailma majandusega, kuid ometigi oleks valitsusel võimalik hinnatõusu kontrollida ning lõhet rikaste ja vaeste vahel vähendada. Seda aga ei taha valitsus vahetult enne parlamendivalimisi sel lihtsal põhjusel teha, et nii tunnustaksid nad opositsiooni ettepanekuid. Tõeline kurbmäng – võimule jäämise kihk on nii suur, et ei mõelda enam Eesti inimestele, vaid ainult oma ametikoha säilimisele.

Mõtisklen selle üle, et kas presidendil poleks võimalik erakorraliselt autasustada kõiki neid, kes on meie riiki veel jäänud ning annavad endast parima, et siin hakkama saada. Teine, veidi lihtsam variant oleks Jürgen Ligil tunnistada, et ilma Eesti inimeste asjalikkuse ja tubliduseta poleks Eesti eurotsooni pääsenud. Hinnatõusu ordeni võib Ligile auga rinda riputada, kuid Riigivapi III klassi teenetemärgi teenis küll välja Eesti rahvas, mitte rahandusminister ise. Põletagu see orden talle augu pintsakusse!

Märtsivalimised on Ansipile umbusaldushääletus

Riputan oma blogisse üles Päevalehele saadetud kommentaari seoses küsitlusega järgmise peaministri teemadel. http://www.epl.ee/

See ei ole mingi uudis, et Andrus Ansipi ja Reformierakonna toetus on suur ning kui opositsioonierakondade valijad mingil põhjusel jäävad nendel valimistel passiivseks, siis muidugi on tõenäoline, et peaministri ametis jätkab Andrus Ansip ja võimul praegune valitsusliit.

Reformierakonna ja IRL-i jätkamise korral veel neli aastat peavad aga inimesed arvestama sellega, et hinnad jätkuvalt tõusevad, tööpuudus püsib veel pikka aega kõrge, inimeste sissetulekud jäävad kauaks sama madalale tasemele kui seni ning väljaränne Eestist saab vaid hoogu juurde.

Paremerakonnad Reformierakond ja IRL on omalt poolt teinud kõik, et inimestele tunduks, nagu poleks praegusele valitsusele mingit alternatiivi.

Keskerakonna sisulistele ettepanekutele, kuidas vähendada tööpuudust, kujundada õiglasemaks Eesti maksusüsteem, peatada inimeste väljaränne Eestist või võidelda tõhusalt vaesusega, pole pööratud tähelepanu ja sisulistel teemadel diskussioone on välditud.

Samal ajal on valitsuserakondadele lähedaste meediaväljaannete kaudu ning uurimisorganeid poliitkampaaniasse tõmmates püütud kõigiti kahjustada opositsiooni mainet.

Võrreldes meediapildiga, mis üheselt vaid valitsuserakondade seisukohti toetab, on tulemus isegi väga hea – ligi pool Eesti rahvast siiski usub, et teisiti on võimalik ja toetab opositsiooni kandidaate.

Ansipi jätkamise otsustab valija ning Keskerakonna hinnangul on siiski võimalik, et valimistest kujuneb Ansipile pigem umbusaldushääletus. Ka 2009. aastal näitasid ajalehtedes avaldatud uuringud Reformierakonna ja IRL-i toetust tegelikust palju suuremana.

Seega tuleb asja võtta rahulikult ja jätta valik siiski Eesti inimeste teha, mitte püüda neid ette veenda, et valimiste tulemus on juba otsustatud ning 6. märtsil see vaid vormistatakse. Lõpuks maksab vaid valija sõna, mitte avaliku arvamuse uuringud või ajalehetoimetajate arvamus asjade seisust Eesti poliitikas.