reede, 29. juuli 2011

Eesti Energia peaks tõstma kvaliteeti mitte hinda

Täna autoraadiost kuuldud uudis, et Eesti Energia esitas konkurentsiametile
uuesti, nüüd täpsustatud taotluse elektrienergia hinnatõusuks ja uudis Eesti
Energia suurest kasumist, ajavad ikka marru küll. Miks kuulan täna uudiseid
autoraadiost ja miks internetti pääsemiseks pean kasutama avaliku
internetipunkti? Põhjus selles, et minu kodutalus Viljandimaa Suure-Jaani
kandis on juba teist päeva tõsised voolukatkestused. Eile olid meie küla ja
naaberkülad sunnitud elektrita hakkama saama üle paari tunni, aga täna on
elektrivool ära olnud juba varahommikust alates.
Saan aru, et ka ilmastikuolud on keerulised, tugev sadu ja pea pidev
müristamine ja välgutamine. Täna öösel lõi välk minu majast sajakonna meetri
kaugusel olevasse jämedasse kasepuusse (pildil), päris hirmutav. Aga
seesugune ilm ei ole Eesti kliimas arukordne ja ka Eesti Energia peaks
seesugustest olukordadeks valmis olema ja mitte lasta tekkida olukorda, kus
paljud majapidamised on sunnitud elektrita olema!
Mina elan oma kodutalus peamiselt suveti ja nädalavahetuseni ja mõne tunnine
voolukatkestus veel otseselt katastroof ei ole, aga naabertaludes elavad
inimesed igapäevaselt, peavad põllumajandus- ja aiandustalusid, kasvatavad
loomi, vilja ja köögivilju ning elekter on igapäevaselt, lausa
igaminutiliselt ülioluline. Ilma elektrita ei ole võimalik lehmi lüpsta,
tagada nende õigeaegset söötmist ja jootmist, korraldada nõuetekohast
viljakuivatust, rääkimata inimeste enda elementaarsetest olme küsimustest.
Eriti tragikoomiline on ka Eesti Energia rikketelefoni automaatvastaja tekst,
kus soovitatakse rikkest teada anda, kas SMSi või interneti teel. Minu
kodukülas on nii telefonilevi, kui ka internet otseselt elektriga seotud ja
selle puudumisel ei ole võimalik ei netti kasutada ega telefoniga
tekstisõnumeid saata, sest levi võimendamiseks on masinad, mis elektrivoolu
tarbivad. Juba see väike tekstike automaatvastajas näitab suuresti monopoolse ettevõtte suhtumist oma klientidesse.
Olukorras, kus kodukulud mühinal kasvavad ning Eesti Energia ei suuda tagada juba tänase hinna juures kvaliteeti, on hinnatõusu plaan täiesti vastutustundetu ja sellega ei saa ega tohi leppida!

Kommentaariks Ain Seppiku intervjuule Vikerraadios

Eesti meediakanalid süttisid kui kulutuli neljapäevase Vikerraadio saate Uudis+ peale, kus andis pika intervjuu teenekas keskerakondlane Ain Seppik. Iga väljaanne leidis kajastuseks just sobiva lõigu, mis ajakirjaniku meelest huvitavam tundus või siis lihtsalt paremini kõlas. Loomulikult pühendati suur osa ajast lähenevale Keskerakonna kongressile ja hetkel erakonnas toimuvale. Kuulasin minagi Seppiku juttu huviga ning mitmel korral tundus, et tema arvates kandideerib hoopis Priit Toobal Keskerakonna esimehe kohale. Nii tihti heideti mulle ette küll üht ja teist. Esimeheks kandideerivad aga siiski Jüri Ratas ja Edgar Savisaar. Võib olla oligi see eesmärgiks – kinnistada Seppik kui Ratase seisukohtade kaitsja ja Toobal kui Savisaare seisukohtade kaitsja. Mul pole selle vastu midagi ja Seppikul on oma väljaütlemistes mind kindlasti lihtsam rünnata kui Savisaart.
Võrumaal toimunud koosolekust olen oma poliitblogis juba kirjutanud – tõsi, mainisin seal Seppikut ehk talle ebameeldivas kontekstis ning nüüd kasutas ta juhust ning eetriaega, et mulle tagasi teha. Intervjuus Võrumaa kontekstis välja öelduga pole aga võimalik nõustuda, ühegi piirkonna juhatuse liikmete sundimisega ma küll ei tegele. Mis kasu oleks ka sundimisest? Koosolek võib korraldada salajase hääletuse ja igaüks otsustab ikka nii nagu tahab ja õigeks peab. Samuti olevat Seppiku sõnul keegi tööandja oma alluvat enne koosolekut töökoha kaotamisega hirmutanud. Minul sellist infot pole ning sellise kusagilt kuuldud jutu minuga sidumine on meelevaldne ja jama. Küll aga on mul info, kuidas Lõuna-Eestis on piirkonna ja osakonna juhtidele lubatud ministriportfelle abi eest Savisaare toetuse vähendamiseks ja Ratase oma tõstmiseks.
Poliitikas on valimiste ajal kampaania ääretult vajalik, nii ka erakonnasiseste valimiste puhul. Seda enam kui on tegemist Eesti suurima erakonna juhtivate kohtadega. Kampaania käigus peab jõudma võimalikult paljude inimesteni, saavutama võimalikult laia toetuspinda – nii saab selgitada oma seisukohti ja kui suudad nende õigsust piisavalt hästi tõestada, siis võivad ka vastased ning kahtlejad hoopis pooldajateks muutuda. Võrumaa piirkonnas toimunud juhatuse koosolekul seda tegingi. Olin kohal, kogu juhatus sai kuulda ka minu seisukohti ning kujundas vastavalt sellele oma otsuse. Seesugune käitumine kandis rohkem vilja kui Võrumaa piirkonna juhi ja Ratase poolt korraldatud „salakohtumised” vaid valitud juhatuse liikmetele. Vaid valitutega kohtumine erakonna ühtsusele kindlasti kaasa ei aita.
Ajaleht Kesknädal on viimastel päevadel saanud samuti kõvasti nuhelda. Seppik paneb pahaks minu intervjuud, mis on Jüri Ratase suhtes kriitiline, ning samuti paneb ta pahaks, et Kesknädal on võtnud Savisaart toetava seisukoha. Huvitav, kas Delfi sai siis korralikult kiita kui juhtkirjas teatas, et pooldab Jüri Ratast? Mis on lubatud Jupiterile pole lubatud härjale...

Tohutult suure numbri tegi Seppik minu kohtumistest erakonna piirkondades üle Eesti. Juhtumisi on aga lähenemas järekordne kongress ning peasekretär peabki seda tegema. Piirkondades tuleb selgitada erakonnas toimuvat, sealhulgas ka kaadripoliitikat, finantsolukorda ning tulevikuväljavaateid. Olen pidevalt käinud Keskerakonna piirkondades üle Eesti alates 2007. aastast, mil sain peasekretäriks. Teha nüüd suured silmad ja näpuga näidata on veidi naeruväärne. Käisin piirkondades enne kongressi ja käin ka pärast kongressi, selles pole midagi uut ja imestusväärset. Ka mitte Ain Seppiku jaoks.
Nagu näete, head lugejad, on kampaania Keskerakonna XIII kongressi eel täie hoo sisse saanud. Jagan Teiega kindlasti ka edaspidi olulisemaid mõtteid ja sündmusi selle käigust.

neljapäev, 28. juuli 2011

Tarand – rahva, mitte Riigikogu president

Kuigi presidendile on jäetud Eesti Vabariigi seaduste kohaselt küllaltki vähe võimu poliitilistes otsustes kaasa rääkida, omab see institutsioon rahva jaoks ometi suurt ja eelkõige sümboolset tähendust.

Mitte vähem tähtis pole ka presidendi roll riigi esindamises rahvusvahelisel areenil, öeldakse ju tihti, et president on riigi visiitkaart. Kõige olulisem on aga siiski see, mida arvab oma presidendist rahvas. Eesti riigi esimene mees peab olema ka rahvamees.

Tagatoas pole demokraatiat

Meie põhiseaduse kohaselt on presidendil võimalus valituks osutuda Riigikogus. Tundub ju iseenesest loogiline, et rahva tahe väljendub siis kui rahva esindajad valivad presidendi. Tõepoolest, ideaalis võiks see ju nii olla, kuid rahva tahet ei saa kuidagi väljendada tagatoa kokkulepped stiilis „ostan-müün-vahetan.“



Kolm parlamendierakonda on teatanud, et nad toetavad Toomas Hendrik Ilvese tagasivalimist teiseks ametiajaks, vaatame siis, kuidas see nii kujunes. Sotsidega on kõige lihtsam – muidu on nad küll Keskerakonnale opositsioonis asjalikuks toeks ning valitsuse suhtes terava kriitikameelega, kuid loomulikult ei saanud selga pöörata oma endisele erakonna esimehele. Seega võib sotse pidada mõnevõrra selles olukorras justkui vangideks. IRL on oma suure koalitsioonipartneri Reformierakonna kontrollida ja kamandada ning peab just seetõttu käsku täitma. Ilmselt oli ka maamaksu muutmise seadus üheks kaubaks, mis IRL Ilvese toetamise eest vastu sai.

Reformierakond on pikalt võimul olnuna aga mugavaks ja laisaks muutunud – Ilves on neile hea president, kellega saab „asju ajada“. Saab asju ajada nii, et vajalikud seadused kindlasti jõustuksid ning kriitikat liiga palju ei tuleks. Ja kui kriitikat tulebki, siis see kooskõlastatakse enne omavahel kenasti ära, nii, et kummalgi poolel solvumisi poleks.

Seesugune mugav otsustamine ei saa aga kuidagi olla demokraatlik ja veel vähem aus Eesti rahva suhtes. Juba enne Ilvese toetamise teatavaks tegemist hakkasid võimuparteid rääkima, kuidas presidendi Riigikogus valimine näitaks Eesti küpsust ja kandidaadi suurt toetust ning kõrget taset poliitika maastikul. Sõbrad, te ajate ju kägu! President peab olema erakondade ülene, peab olema põhiseaduse valvur ning tõrksalt ja kindlameelselt tagasi lükkama seaduspraagi. Kuidas saab seda kõike teha, aga president, kes seob tagasivalimise nimel end poliitiliste, erakondlike kokkulepetega? Vastus on lihtne – ei saagi. Eesti demokraatia küpsuse näitamiseks ning kõrge tasemega presidendi leidmiseks vajame arutelusid ja mõttevahetust, mitte vaid teadet sellest, mida kaks valitsusparteid on tagatoas otsustanud.

Lõhe rahva ja erakondade vahel on liiga suur

Väga oluline on mõista, miks Reformierakond ja IRL pingutavad kõigest väest, et püsiks toetus Ilvesele ning president valitaks ära Riigikogus. Selle põhjuse nimi on valijameeste kogu. Kui Riigikogus ei suudeta presidenti valida, nimetavad kohalike omavalitsuste volikogud oma esindajad, kes kogunevad presidenti valima. Arvestades aga valitsuse käitumist kohalike omavalitsuste suhtes – karme kärpeid ja majanduslikku iseseisvust kahjustavat seadusloomet – võib just valijameeste kogu lüüa praegusele koalitsioonile hingekella. Sellest võib kujuneda kohalike omavalitsuste protest valitsuse tegevuse ja tegevusetuse vastu. Samuti peame tähele panema seda, et väga paljudes kohalike omavalitsuste volikogudes on jätkuvalt jõuliselt tegevad Rahvaliidu liikmed. Tasub meenutada, kuidas Ilves rääkis USA saatkonnas oma põlgusest „kolhoosiesimehe“ Arnold Rüütli kohta – kas mõni rahvaliitlane või Rüütli austaja saaks siis Ilvest toetada? Kindlasti mitte.

Keskerakond on juba korduvalt rõhutanud, et lõhe erakondade toetajaskonna ning erakondadesse uskumisest loobunute vahel on liiga suur. Just sellise lõhe suurenemine on ohtlik ühiskonna stabiilsusele ja Eesti poliitika arengule. Veelgi enam, sellise lõhe suurenemine võib anda tõuke äärmuslike rühmituste toetamiseks. Seepärast ongi ülimalt oluline leida meile järgmiseks viieks aastaks president, kes oleks eelkõige rahva, mitte Riigikogu või erakondade president. Selline inimene suudaks vähendada seda ohtlikku lõhet ning tuua rahvale poliitika lähemale ning muuta seda arusaadavamaks. Rahva presidendi suurimaks ülesandeks saaks oma ametiaja jooksul taastada Eesti inimeste usk, usk oma riiki, usk erakondadesse ja poliitikasse. See on asi, millele peaksid mõtlema kõigi erakondade liidrid.

Miks just Tarand?

Indrek Tarand sai üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi valimistel 102 460 häält. Seda on vaid veidi vähem kui sai Keskerakond, kuid üle 40 000 rohkem kui Reformierakond, IRList ja sotsidest rääkimata. Kahtlemata oli Tarandi tollase rekordilise tulemuse taga tohutult palju just neid inimesi, kes tundsid, et erakonnad ning peamisel paremparteid on nad poliitikast kaugele jätnud. Need inimesed protestisid ja tegid seda väga võimsalt. Võin kihla vedada, et kui rahvas saaks valida presidendi, võidaks Tarand Ilvest.

Keskerakond julgeb tunnistada seesuguse lõhe olemasolu rahva ja poliitika vahel ning seepärast alustasimegi lahenduste otsimist. Tarand ei ole mitte ühelegi erakonnale mugav kandidaat ning just see määrabki tema kvaliteedi. Ta julgeb kritiseerida kõiki erakondi ning ei pea end mingite tagatoa kokkulepetega siduma. Seesugune rahva toetust omav vaba ja sõltumatu mees täidaks presidendi rolli suurepäraselt.
Eesti jaoks on väga vajalik rahva, mitte parlamendi president. Indrek Tarand on rahvamees ja võiks olla rahva president.

kolmapäev, 20. juuli 2011

Ratas Keskerakonna juhina kindlustaks Ansipi ja Ilvese võimu

Viimastel nädalatel ja päevadel on Delfi mitmete minu kolleegide käest küsinud, keda nemad Keskerakonna XIII kongressil esimehe valimistel toetavad ning, kas see on hea või halb, et erakonna esimehe valimistel on mitu kandidaati, kuidas suhtute Jüri Ratase kandideerimisse jne jne? Vastuseid on olnud erinevaid, jõulisemaid ja tagasihoidlikemaid.

Paraku ei ole Delfi minu käest küsinud, aga mul on suurepärane võimalus Delfi poliitblogis oma arvamus välja öelda. Teen seda läbi täna ajalehele Kesknädal antud intervjuu.

Kuidas sulle, Priit, tundub: millise positsiooni peaks Kesknädal võtma Keskerakonna esimehe kandidaatide üle peetavas diskussioonis?



Algul tundus mulle, et Kesknädal peaks hoidma neutraalset joont. Nii oleks ju teoreetiliselt õige. Kui aga vaatan viimaste päevade meediat, kus Postimees ja Eesti Päevaleht, Delfi ja Rahvusringhääling mõõdutundetult sõimavad Edgar Savisaart ja ülistavad Jüri Ratast, siis tundub mulle, et erapooletusest ei tule midagi välja. Kui parempoolne Eesti meedia suunab kõik pallid ühte väravasse, siis ei tohi meie ometigi teist väravat kaitseta jätta, isegi selle väikese jõuga, mis on ajalehel Kesknädal.

Kas vastab tõele, et Ratase ülesseadmine parteijuhi vastaskandidaadiks on mõeldud karistuseks Savisaarele selle eest, et tal jätkus söakust toetada Indrek Tarandi ülespanekut vastaskandidaadiks Toomas Hendrik Ilvesele?

Ei usu, et Ratas ise sellest asjast nii aru saab. Tema toetajate hulgas on aga kindlasti poliitikuid, kes Tarandi ülesseadmise eest soovivad Savisaart „karistada". Küllap tunnistab ka Ratas ise ühel päeval, kuidas tema ja mõned tema sõbrad hääletasid Keskerakonna volikogus, kui otsustati Tarandi ülesseadmise küsimust. Selgitaksin Ratase ülespanekut teisiti. Nimelt ei võimalda see meil pidada kampaaniat Tarandi toetuseks. Me peame selle asemel tegelema oma esimehe kaitsmisega. Tahetakse teha meid presidendivalimiste ajaks võitlusvõimetuks, et tagada Ilvesele soe koht Kadriorus ka järgmiseks viieks aastaks.

Miks seda Ratase kandideerimist nii tõsiselt võtate? Savisaarel on kongressil olnud ju sageli vastaskandidaate - Kallo, Kreitzberg, Raudvere jt -, aga ta on ikka peale jäänud. Kas nüüd on selles suhtes kahtlusi?

Siis pidi Savisaar konkureerima tõepoolest vastaskandidaatidega, aga nüüd osaleb selles võitluses kogu õukonnameedia, ja mitte ainult. Ka mõned ministeeriumid tegelevad rohkem Savisaarega, kui oma põhikirjaliste ülesannetega.

Asjal on ka psühholoogiline külg. Keegi Savisaare konkurentidest ei kuulunud tema õpilaste hulka. Jüri Ratas kindlasti oli seda - ilma Savisaareta ei oleks temast saanud ei erakonna juhatuse liiget, Tallinna abilinnapead ega linnapead, veel vähem Riigikogu aseesimeest. Kui ma loen Jüri Ratasele ettevalmistatud kirjutisi, siis mõtlen sageli: „Ka Sina, Brutus!" Ma ei tea kedagi Jüri Ratase põlvkonnast, keda Savisaar oleks rohkem kasvuhoonetingimustes hoidnud. Selles mõttes tuli mulle Ratase kandideerimine Savisaare vastu halva üllatusena. Aga ju osutus mees nõrgemaks kui ette kujutasime. Ja kui igal sammul korrutatakse - Sina oled parem kui teised! -, siis lõpuks sõidabki katus ära.

Kas lähiaeg tõotab siis ägedat valimiskampaaniat Keskerakonna sees?

Ei usu, et ägedat. Jüri Ratase poolt on tark hoida „hea poisi" oreooli ja püüda seista pigem Savisaare kõrval, mitte aga tema vastu. Nii on ta vähemalt ise öelnud. Võitlema hakkavad teised, kellel sageli ei ole Keskerakonnaga midagi pistmist. See saab olema valimiskampaania, kus põhiline osa löökidest Edgar Savisaare vastu antakse seljatagant ja anonüümselt, aga kui võimalik, siis ikkagi naeratusega.

Aga äkki siiski Jüri Ratas toob Keskerakonna isolatsioonist välja, nagu ta on lubanud?

Ratas ei ole esimene messias Eesti poliitikas. Kõigepealt lubas sedasama Karel Rüütli, keda usuti, kes valitigi Rahvaliidu esimeheks ja kes müüs oma partei üsna odava hinna eest maha. Seejärel lubas Sven Mikser, et kui tema saab sotsiaaldemokraadid Jüri Pihli juhtimise alt üle löödud, siis tuleb õnn ka nende õuele ja sotsid viiakse kohe võimule. No ei võetud valitsusse! Miks siis Ratast peaks võtma?

Tegelikult on mitte Keskerakond, vaid hoopis sotsid isolatsioonis. Nemad on kaotanud võimu nii Toompeal kui ka Tallinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Võimule on nad jäänud ainult Valgas, ja sealgi Keskerakonna armust, kes nõustus nendega koalitsiooni minema.

Viimastel aastatel on noored ja kavalad parteijuhid vähemalt kahel korral oma liikmeid lahkete lubadustega hullutanud. Kui nüüd Keskerakonna liikmed langevad samasuguste lubaduste lõksu, nagu see toimus Rahvaliidu ja sotsiaaldemokraatidega, siis on mul meie erakonnast küll kahju.

Nagu aru saan, oled ühena Keskerakonna 13 000 liikmest oma valiku teinud?

Muidugi olen ma Edgari poolt. Ratas Keskerakonna juhina kindlustaks täna Ansipi võimu veelgi. IRL käärib juba avalikult ja Reformierakond vajab uusi mängupartnereid, rõhuga sõnal "mängu".

Tahetakse vaid kindlustada Keskerakonnast Ilvesele need hääled, mis IRL-ist kaduma lähevad. Ilves on muutunud Ansipi võimuvertikaali garandiks ja Ansip pingutab kõvasti, et status quo'd hoida.

Jättes kõik isikud ja isikliku kõrvale, tähendaks Keskerakonna juhivahetus praeguse Eesti valitseva kursi põlistamist. Seevastu Tarand presidendina võimaldaks ka niisuguseid arenguid, mis muudaks Eesti oma rahvale taas ihaldusväärseks ja taskukohaseks.

See tähendab, et Ansipi kultiveeritavale süsteemile on olemas alternatiiv, ja nüüd on Keskerakonna teha, kas Eesti läheb edasi või stagneerub veelgi.

Küsis INDREK VEISERIK, Kesknädal

neljapäev, 14. juuli 2011

Kodualuse maamaksu vabastamisest tegelikult

Suvel pole küll väga palju mahti ja tahtmist teleri ees olla, kuid õhtuti tuleb seda siiski ka praegugi ette, eile õhtul nii juhtuski.

Sel korral ma ei kirjuta Rahvusringhäälingu ega ka teiste kanalite programmist, aga teen seda kunagi kindlasti vaid kirjutan ühest reklaamist ning reklaamitavast, mis valimiste vahelisel perioodil üsna tavatu on. Pean silmas IRLi „kodualuse maamaksu reklaami“. Nimetatud telereklaam on tavatu ses mõttes, et järgmised valimised, mil isamaalased reklaamidega valijaid võiks meelitada on alles 2013. aasta sügisel ning IRLil eelmisest valimiskampaaniast veel suured kohustused üleval. Aga see selleks, reklaam viis mu mõtted taaskord hoopis reklaamitavale ehk kodualuse maamaksu vabastamisele.

Kõik me mäletame, kuidas Riigikogu kevadistungjärgu viimastel päevadel koalitsioon kodualuse maamaksu seaduseelnõud läbi surus - teerulli meetodil, räpakalt ja ülepeakaela kiirustades.

Iseenesest ei ole ju kodualuse maamaksu ja selle kaudu inimese kodukulude alandamises mitte midagi halba. Vastupidi, kellele ei meeldiks, kui talle rohkem raha kätte jääks. Mulle teeb sügavat muret – ja see mure on ka peamine põhjus, miks ma selle otsuse hääletusel punast nuppu vajutasin – see, et selle seadusmuudatusega vähendatakse taas kord omavalitsuste iseotsustamisõigust ja kärbitakse oluline osa nende tulubaasist.

Jah, koalitsioonipolitiikud on lubanud, et see saamata jääv tulu kompenseeritakse linnadele ja valdadele riigi poolt. Eriti rõhutatakse veel seda, et peaminister Ansip on isiklikult lubanud, et kompenseerimine ka aset leiab ja tema sõna võetakse kui mingit erilist garantiid. Mulle vastupidi mõjub see suurt kahtlust tekitavana, sest peaministril on lausa komme ja tavapäraseks saanud lühikese aja jooksul oma seisukohti kardinaalselt muuta.

Toon vaid paar näidet. 2008. aastal ütleb Ansip Tartus Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes, et tema juhitav valitsus ei kavatse mitte kunagi vastu võtta defitsiidis eelarvet. Tsiteerin peaministrit: "Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd, defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt." Vaid viis kuud hiljem ütleb peaminister, et ta pole riigieelarve tasakaalu küsimuses fundamentalist ja vajaduse korral võib see tasakaalust välja minna.

7. aprillil 2008 ütleb peaminister, et negatiivset riigi lisaeelarvet pole mitte mingil juhul tarvis vastu võtta ja kulutused tuleks 1. septembrini külmutada. Tsiteerin Ansipit: "Minu ettepanek on külmutada nende vahendite kasutamine kuni 1. septembrini, kui on teada suvine majandusprognoos, saab teha ka otsuseid." Vaid seitse päeva hiljem ütleb peaminiser, et tema on nii täna ja alati selle poolt olnud, et negatiivne lisaeelarve tuleb vastu võtta veel sel kevadel.

Enne valimisi 2010. aasta 7. oktoobril teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil, et Eesti Energia plaan tõsta elektri hinda on nahaalsus ja lauslollus. Kuid pool aastat hiljem, peale valimisi see talle enam rumalana ei tundu ja tema sõnul ei saavatki valitsus hinnatõusu pidurdamiseks midagi ette võtta. (Parts aga ei pea elektri eest tasumist üldse kodukuluks).

Kuulates vaid mõnda näidet, siis kas teis tekitavad peaministri väljaütlemised usaldust ja lootust, et tõesti nii läheb, nagu ta öelnud on ehk selle eelnõu kontekstis: kas ka tegelikult antakse riigi poolt Eestimaa linnadele ja valdadele tagasi kodualuse maamaksu vabastamisest saamata jäänud eurod? Minus mitte. Ja olen kindel, et selle kompenseerimise taga on jälle mingi trikitamine, nagu see varem on olnud puuetega inimeste hooldajatoetuse puhul, teede korrashoiu vahendite puhul jne.

Seega on iga maksuvabastus kahtlemata inimesele emotsionaalselt hästi mõjuv. Ja olgem ausad, kellele ei meeldiks, kui tal rohkem raha igas kuus ja aastas kätte jääb. Küll aga on lausa patt, kui ühte taskusse antakse natuke juurde, aga teisest võetakse salamisi ja selja tagant kordades rohkem uuesti ära.

Heakene küll, koalitsioonipoliitikud surusid Reinsalu ja Sesteri eestvedamisel parlamendis läbi, see ei olnud mulle üllatus, aga ebameeldiva pakkus nii mulle ja usun, et ka enamustele omavalitsusjuhtidele veel President Ilvese otsus see heaks kiita.
Olen kindel, et maamaksu muutmise seaduse väljakuulutamine presidendi Ilvese poolt on ilmselgelt panustamine Riigikogus valituks saamisele. Arvestades lähenevaid presidendivalimisi on Ilves ilmselgelt astunud libedale teele ning aitab põhiseadusest mööda hiilides täita IRLi üht põhilist valimislubadust enne märtsikuised valimisi. Küllap lähtub ta lihtsast loogikast – seadus sulle-hääled mulle.

Seesugune käitumine on kohalike omavalitsuste osas äärmiselt ebaõiglane. Tõsi, president ütles seadust välja kuulutades, et ära võetav raha tuleb kompenseerida, kuid see ei anna siiski mingit kindlustunnet, et seda ka tehakse. Kindlustunde annaks vaid vastava klausli lisamine seadusele – just seda pidanud ütlema ning seaduse tagasi Riigikokku saatma. Ilves aga loobus põhiseaduse täitmisest häälte nimel. Tuletan Ilvesele meelde, et põhiseaduse kohaselt võivad presidendivalimised minna valijameeste kogusse ning pärast seda kui Keskerakond Indrek Tarandi presidendi kandidaadina välja käis, on suure tõenäosusega järgmise riigipea valimine omavalitsustegelaste käes. Kahtlen sügavalt, et seal leiab toetust kandidaat, kes kirjutas alla järjekordsele omavalitsuste iseseisvust nõrgestavale dokumendile. Seega tegi Ilves minu arvates valearvestuse, lootes IRL-iga tiiba ripsutades nende toetust koguda.

Presidendi roll ei ole üksnes laulupidudel kõlavaid kõnesid pidada vaid tunda muret oma rahva ja riigi ning sealhulgas omavalitsuste igapäevase ellujäämise pärast. Ja mitte üksnes muret tunda, vaid neid muresid püüda ka leevendada, mitte juurde tekitada.

teisipäev, 12. juuli 2011

Ratas ja co murrab sisse lahtisest uksest!




Eile avaldas Jüri Ratas Delfis arvamust, et Keskerakond on isolatsioonis ja tema on see, kes erakonna sellest välja toob. Ei jaga Ratase arvamust ja imestan, millest Ratas räägib???

Kuidas saab rääkida Keskerakonna isolatsioonis olemisest, kui oleme mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Paides ja Põlvas tehakse koostööd IRLiga, Haapsalus Reformierakonnaga, Valgas sotsidega, Viljandis Reformierakonna ja IRLiga ning seesuguseid näiteid võib tuua mitmekümnest Eestimaa omavalitsusest.

Keskerakonna isolatsioonist rääkivad Viisitamm-Seppik-Ratas-Laanet eksivad ning murravad sisse lahtisest uksest. Keskerakonda ei ole vaja isolatsioonist välja tuua, sest erakond ei ole isolatsioonis. Keskerakonda ei ole vaja ka ravida või tervendada nagu Seppik kuulutab, sest Keskerakond ei ole haige!

Küll aga saame rääkida kõrvaletõrjutusest näiteks Kuressaares, kus Keskerakonna piirkonda juhib üks isolatsioonikuulutajaid - Kalle Laanet. Mis isolatsioonimurdja see Laanet on kui sellega Saaremaa keskuseski hakkama ei saa. Laanet vedas seal nii valimisnimekirja kui hiljem ka koalitsioonikõnelusi. Ei saanud hakkama ja ei viinud keskerakondlasi Kuressaares võimupositsioonidele. Sama lugu on Viisitamme ja Pärnuga. Oma asjadega nad hakkama ei saa, siis kukuvad Savisaart süüdistama.


Pole just väga palju aega möödas sellest kui Keskerakond valitsuses oli. Laanetit poleks Keskerakonna valitsuses olekuta ju poliitikasse toodudki ning ka Ratasest poleks Tallinna linnapead saanud.

Meedia kiidab sotside juhti Mikserit Ratasele sarnaselt kui head liidrit ja nn “puhast” poliitikut, aga miks siis sotsid valitsuses pole ega omavalitsusi juhi? Keskerakond on koalitsioonides ja opositsioonis olnud niisama kaua kui sotsid, aga ei meedia ega nad ise ei räägi sellest, et nad eemaletõrjutud oleksid.

Keskerakond juhib Tallinna linna ning on võimul väga mitmetes kohalikes omavalitsustes. Kui rahvaarv kokku lüüa, siis on ilmselt ülepoole Eesti elanikest just sellistes omavalitsustes, kus on võimul Keskerakond. Mis isolatsioon, ma ei mõista!