Jüri Ratase programm on vaieldav

Lugesin Jüri Ratase programmi Keskerakonna esimeheks kandideerimisel ja leidsin vähemalt neli punkti, millele sooviksin vastu vaielda, kuna need tundusid mulle kiirustades ja analüüsimata kokku pandud. Üldiselt võib tõdeda, et terve programm on kantud mõningasest naivismist, mis tulles sellise poliitilise kogemusega inimeselt, on üllatav.
Meiega tahetakse koostööd teha siis, kui see on NEILE vajalik
Jüri kirjutab, et vastaserakonnad ei taha meiega koostööd teha ja meie oleme ise süüdi. Ansip ütleks selle peale: tule taevas appi! Huvitav, millist „koostööd“ Jüri peab silmas? Kas nõu küsimist konkurentidelt siiras usus, et antakse ka head nõu, kuna teised erakonnad altruistlikult sooviksid tugevat Keskerakonda, võitmas neid valimistel, võttes neilt kohti nii Riigikogus kui ka volikogudes üle Eestimaa?
Mõistan, et Jüri vihjab siin justkui isolatsioonile. Tegelikult on ju Jüri poolt kiidetud sotsid isolatsioonis. Nemad on kaotanud võimu nii riigi tasandil kui ka pealinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Oleme mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Paides ja Põlvas IRLiga, Haapsalus Reformierakonnaga, Valgas sotsidega, Viljandis Reformierakonna ja IRLiga ning neid näiteid võib tuua mitmekümnest Eestimaa omavalitsusest. Kui IRL ei taha enam Reformierakonnaga või Reformierakond IRLiga, vaid Keskerakonnaga koalitsioonis olla, läheme valitsusse ja seda eesotsas Edgar Savisaarega, mis tähendab seda, et saame olla kindlad, et võimuliidus olles on Keskerakonna valijate huvid kaitstud. Jüri puhul ei oleks ma nii kindel.

Keskerakonna karjäärisüsteem põhineb oskustel ja võimetel
Ratas toob oma programmis välja mõtte, et Keskerakonnas tuleks luua oskuste ja võimete põhine karjäärisüsteem. Taaskord üritab Jüri teha midagi, mis juba on olemas. Praegune süsteem hõlmab selle, millest Jüri kirjutab, ent lisaks tulevad juurde kaks märksõna: usaldusväärsus ja lojaalsus. Ilma nende kahe omaduseta ei tee poliitikas mitte midagi.
Samas, Jüri teab ka ise, et tema tõusul abilinnapeaks ja linnapeaks oli lisaks võimekusele ja oskustele oma osa ka usaldusväärsusel ja lojaalsusel. Seetõttu, kuna kandidaate on tavaliselt ju mitu, tuleb esmalt kindlaks teha kandidaadi oskused ja võimed, ning, et ta tööle võetuks osutuks, peab ta olema ka usaldatav ja lojaalne. Vastutöötamist ja ebausaldusväärsust ei taluta mitte kuskil, ei avalikus ega ka erasektoris. Alati kontrollitakse tööleasuja tausta, kas ta on ikka aus inimene, kas tema peale saab kindel olla. Oskusi saab ju täiendada ja võimeid arendada, aga lojaalsus ja usaldusväärsus kas on või ei ole. Samas, vahel tuleb ka inimesele avanssi anda, saamaks teada, kas üks või teine kasvab ja hakkab lendama. Jüri Ratas saigi omal ajal sellise avansi. Jüri ei tohiks olla kitsi, teistelegi tuleks selline võimalus tulevikus anda.

Erakonna juhtimismudel on avatud ning soosib diskussiooni
Sellest punktist jääb mulle, et Jürisse on pugenud ametniku või siis bürokraadi pisik. Iga muudatus peaks organisatsioonistruktuuri lihtsamaks ja tõhusamaks muutma, mitte vastupidi. Milleks nimetada kahe kõrvale veel kaks aseesimeest? Kui nimetamiseks läks, võiks juba kõik juhatuse liikmed aseesimeesteks nimetada.
Ja milleks luua tervelt 11-liikmeline vanematekogu? Niimoodi tekitatakse juurde olematu võimu ja seletamatu funktsiooniga eakate inimeste jututuba, kelle heietusi alguses võib-olla isegi kuulatakse, aga hiljem ei tea paljud erakonnaliikmedki, et selline moodustis parteis üldse eksisteerib. Auesimehe koht on Jüri nägemus Edgar viisakalt pensionile saata. Olgem nüüd ikka realistid!
Tasuks taaskord meenutada meie head koostööpartnerit Rahvaliitu, kel teadupärast on auesimees ja neli aseesimeest, kes valitakse eraldi. See süsteem ei ole kunagi neil tegelikult tööle hakanud. Põhjus on lihtne: aseesimehed peavad olema esimehe lähimeeskond (nö vasak ja parem käsi), kelle peab ta ise saama endale nimetada või kinnitada. Rahvaliidus see nii ei ole.

Keskerakonna suhtlus on hetkel parim võimalik
Olen nõus, et toimuvas demokraatias on ajakirjandus neljas võim. Küsimus on aga selles, kas Eestis on ikka toimiv demokraatia ja ka selles, kas Eestis on ajakirjandus neljas või äkki hoopis kolmas või teine võim? Igasugune ajakirjanduslik kriitika ja igasugune uurimistegevus ei aita kindlasti ühiskonda tasakaalustada. Kui uuritakse vaid teatud teemasid ja teatud poliitikuid ning teatud erakondi, on tulemus enam kui kahtlane. Enamasti on ajakirjandus abiks just opositsioonile, kuid seda kindlasti mitte Eesti Vabariigis, vaid arenenud demokraatiates, näiteks Põhjamaades. Kui me avame end kriitikaks, siis ei jõua me hea koostööni, vaid selleni, et meid tõmmatakse ribadeks vastaserakondade fanfaaride saatel. Juhtivad ajakirjandus- ja suhtekorralduseksperdidki tõdevad, et Eesti lapsajakirjanduse tase käib tublisti alla, ja lisavad – ajakirjanik ei ole kunagi poliitiku sõber!

Keskerakond kui multikulti

Lugesin oma noorema kolleegi Henri Kaselo otse Euroopa südamest Delfile läkitatud kirjatükki, mis avaldas toetust Keskerakonna esimehe kandidaadile Jüri Ratasele. Läheneva kongressi taustal on üha rohkem neid, kes võtavad käsile valjuhäälselt oma seisukoha kuulutamise ning sealjuures pikalt ei mõtle, mida seesugune meedia vahendusel asjade “välja lajatamine” endaga edaspidi kaasa võib tuua. Erakond, mille siseasju ühelt ja teiselt poolt tema enda juhtivliikmete poolt ajalehe veergudel või internetiportaalides lahatakse, ei kasvata kindlasti populaarsust, hoopis vastupidi. Praegu sobib vist öelda – jumal tänatud, et järgmised valimised veel mitme aasta kaugusel on!

Euroopa Parlamendi saadiku nõunikuna peaks Henri Kaselo olema vägagi kursis Euroopas aetava päevapoliitikaga ning seega ei saa talle olla võõras ka mõiste “multikulti”. Võib olla just sellest oligi ajendatud mainitud kirjatükk, mis jõuliselt väitis, et Keskerakond venestub ning seda protsessi on võimalik peatada vaid erakonna esimeest välja vahetades. Teatavasti nii Angela Merkel, Nicolas Sarkozy kui ka David Cameron on hakanud üha rohkem oma esinemistes rääkima multikulti läbikukkumisest ning paratamatust lõpust. Paistab, et suur osa Euroopa Liidu juhtivriikidest tunneb, et salliva suhtumise juurutamine ühiskonnas ja kõik senini oluliseks peetud väärtused on pöördunud nende endi vastu. Kõik euroopalik heaolu ja tolerantsuse väärtused on nüüd relvad vaenlaste käes. Aga mis vaenlaste?

Euroopa vaenlane on ainult Euroopa ise koos oma väheneva sündivuse ja vananeva rahvastikuga. Selle mitte mõistmine ning probleemide multikulti kaela lükkamine ei tee aga midagi paremaks. Samamoodi ei saa kuidagi aidata ühiskonnas midagi paremaks muuta multikulti ajaloo prügikasti heitmine. Samas on seesuguse radikaalse seisukoha võtmine kõige lihtsam lahendus, et hiljem väita – probleemiga ju tegeleti. Euroopa ei saa sinna mitte midagi parata kui immigrandid tulevad paremat elu otsima; on nõus odavamalt tööd tegema; nende kultuur tungib võimasalt peale; sündivus on suurem ning lõpuks tahavad olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Ka immigrandid tahavad lõpuks olla otsustajad ja elluviijad ka poliitikas.

Multikulti läbikukkunuks tunnistamine ning uue ja radikaalse poliitika jõuline ellu viimine võib aga endaga kaasa tuua täiesti ettearvamatud ning kogu Euroopat raputavaid sündmusi. Meenutades hiljuti Norras toimunud massimõrva, peame paratamatult küsima, kas seesugune radikaalse poliitika poole pöördumine ei hakka mitte tekitama ühiskonnas uusi breivikuid? Mõttetu lõhestamine ja tüli otsimine võib tekitada viha ka seal, kus seda esmapilgul oodatagi ei oska. Eriti ohtlik on kõik see väiksemas ühiskondlikus rühmas, kus kastidesse liigendamine paistab kaugele.

Eesti on võrdlemisi värske Euroopa Liidu liige ning Lääne-Euroopa ja eelkõige Põhjamaise ühiskonna poole oleme saanud püüelda vaid kaks aastakümmet. Meie tiiger on kord sörkinud, kord jooksnud, vahepeal ka hüpanud, mõnikord tundub, et suisa seisma jäänud. Vaatamata sellele, et riigina pole veel jõudnud euroopaliku heaoluni, seisame silmitsi samade probleemidega. Taasiseseisvudes saime Nõukogude Liidust kaasa osa rahvast, kes Eesti territooriumile olid elama asunud. Eesti ülesanne oli lisaks riigi ehitamisele hakkama saada ka multikultiga.

Keskerakond on olnud ainus tõsiseltvõetav poliitiline jõud, mis on tegelenud ka Eesti muukeelse elanikkonnaga. Selle ülesande olulisust meie riigi arengus ei maksa alahinnata, võrdlemisi rahumeelne läbisaamine eri rahvuste vahel on suurem väärtus kui see esmapilgul tunduda võib. Keskerakond on täpselt oma nimest lähtuval kesksel positsioonil – pakkumas valikut ühte või teise serva kalduvate erakondade vastu. Samas on olnud kesne positsioon ka tähelepanu osas, mida meedia meile pakub. Seesugune keskne positsioon on olnud ühtlasi ka multikulti kandja Eesti ühiskonnas läbi aastate.

Võib olla on tõesti Euroopa Parlamendist vaatajale multikulti aeg läbi ning peab kas nõu või jõuga nõudma pööret radikaalsuse poole. Seesugune käik ei anna aga tulevikku vaadates vähimatki kasu, vaid toob kaasa hoopis probleemide suurenemise. Oma poliitikast ja põhimõtetest loobumine ei ole mõistlik tegu, see võib hoopis anda tõuke teadmatus suunas. Parandused ja täiendused on alati vajalikud, kuid nii nagu Euroopa ei saa lihtsalt multikultist loobuda, ei saa seda teha ka Keskerakond. Siis poleks Euroopa enam Euroopa ega Keskerakond enam Keskerakond.