neljapäev, 29. september 2011

Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot?

Pidasin täna Riigikogus kõne seoses Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile garantii andmise teemal. Riputan oma kõne ka blogisse.


Lugupeetud istungi juhataja, kallid kolleegid!

Üheks meie tänaseks põhiteemaks parlamenditöös ning Eesti välis- ja majanduspoliitikas üldiselt on eurotsooni ühtsuse püsimine ning alternatiivide leidmine ellujäämiseks Euroopa majanduskriisis. Ehk rahvakeeles öelduna „Kreeka probleem” ja jutt sellest, kas ja kui palju peaksime meie, kokkuhoidlikult ja tegelikult suures osas vaesuses elavad eestlased seda kinni maksma.
Maailmas on aastatuhandeid loodud seadusi. Kuid seaduste olemasolu ei ole hoidnud ära nende rikkumist. Samal viisil ei ole eurotsoonis kehtivad reeglid pannud riike neid reegleid järgima ning ei ole hoidnud ära üle võimete elamise ja pillamise, mille tagajärjel on tekkinud Lõuna-Euroopa maade maksejõuetused.

Mis kasu annab EFSF?

Riigikogu menetluses on otsus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamisest. Otsuse sisuks on see, et Eesti annab lubaduse garanteerida EFSFi raamlepingu alusel võlakohustusi ligi 2 miljardi euro ulatuses toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Toetuse eesmärgiks on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.

Nii otsuse eelnõu kui ka Ansipi valitsus räägib rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga ja garantii realiseerimine ei ole tõenäoline ning et üleüldse ei ole eurotsoon mingis kriisis. Kuid kui vaadata reaalset Kreeka olukorda ja seda, et edukate reformide asemel kostub sealt ähvardusi kodusõjaks ja streikideks, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame nii, et higi lendab.

Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot? Tegemist on summaga, mis on umbes üks kolmandik meie 2012. aasta riigieelarvest. Meil räägitakse palju sellest, et õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või koguni teise riiki. Meil sosistatakse politseinike ja päästetöötajate eesseisvast masskoondamisest, kuna pole lihtsalt raha. Meil on üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainukeseks võimaluseks sooja süüa saada. Meil on väga palju alarahastatud valdkondi, mis on lükanud meie riigi sotsiaalmajanduslikku langusse ja nüüd ühtäkki tahame vastu võtta otsust, mis kingib ära kolmandiku meie riigieelarvet. Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga riigi tasandil, mis see siis on?
Juhul, kui Kreekas raha lausa puu otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme me varsti ikkagi Kreeka pankrotti ja kui Eesti riik on oma 2 miljardi eurose garantii andnud, siis ka Eesti pankrotti.

Kui ESFSi eesmärgiks on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hättasattunuid aidata soovivad riigid ju täna ka otse abivajajatele raha turgudel laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima ühe sammuga ning samas ignoreerides riikide erinevaid arengutasemeid ja sisemisi majanduspoliitilisi probleeme.


Mul on mulje, et valitsus tegutseb salaja, et rahvast mitte ärritada. Valitsus on asunud EFSFi otsust läbi suruma võimalikult vaikselt, peaaegu, et lausa salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitata esitada ärritavaid küsimusi ja rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab riigikogu rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja kiirelt eelnõu ära menetleda. Väidetakse, et arutelude rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist. Kui arvestada, et riigikogu rahanduskomisjon arutas esimest korda eelnõu eelmise nädala neljapäeval ja heakskiitva otsuseni soovitakse jõuda juba homme, võib nimetada nõusoleku saamist riigikogus lausa väljapressimiseks.

Milleks selline rabelemine ja salatsemine? Eks ikka selleks, et kui avalikkus saaks teada, millisesse ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik üldiselt, siis tuleks valitsusel vastanduda olulise avalikkuse survega sellist Eestile kahjulikku otsust mitte vastu võtta. Ja kui koalitsioon teerullimeetodiga endiselt nii opositsioonist kui ka ühiskonnast tervikuna üle sõidab, siis tähendaks see valitsuse populaarsuse olulist langust. Ja kuna Ansip ei taha valida ei Eesti riiki pankrotistava peaministri tiitlit ega ka EFSFi otsusest loobumist, siis ongi valikuks salatsemine ja ühiskondliku diskussiooni summutamine.
Selle eelnõu lõpphääletamisel vajutan mina punast nuppu. Aitäh!

kolmapäev, 28. september 2011

Ülestõusmispühade 2. püha riigipühaks!

Tutvustasin täna Riigikogu saalis Keskerakonna plaani muuta ülestõusmispühade 2. püha riigipühaks ja puhkepäevaks. Riputan oma kõne siia täistekstina üles.
Märkimist väärib ka asjaolu, et kuigi Põhiseaduskomisjon tegi Riigikogule ettepaneku see seaduseelnõu nn maha hääletada, siis Riigikogu liikmed seda siiski ei teinud. Olen tänulik!

Lugupeetud Riigikogu esimees, head kolleegid!

Käesoleva aasta 17. mail andis Eesti Keskerakonna fraktsioon üle pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 täiendamise seaduse eelnõu.

Eelnõuga täiendatakse pühade ja tähtpäevade seaduse paragrahvi 2 , millega lisatakse riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha.

Eelnõu eesmärgiks on muuta ülestõusmispühade 2. püha Eestis riigipühaks ja puhkepäevaks.
Kehtivas pühade ja tähtpäevade seaduses on Eestis ettenähtud 11 riigipüha. Nendeks on uusaasta, suur reede, ülestõusmispühade 1. püha, kevadpüha, nelipühade 1. püha, võidupüha, jaanipäev, taasiseseisvumispäev, jõululaupäev, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha. Valdavalt kattuvad Eesti riigipühad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide poolt kehtestatud riigipühadega. Üheks erinevuseks on ülestõusmispühade 2. püha, mis on enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides riigipüha ning puhkepäev. Erandiks on vaid Eesti, Malta ja Portugal, kus ülestõusmispühade 2. püha on tavaline tööpäev. Eelnõu jõustumisel suureneks riigipühade arv Eestis kaheteistkümneni.

Ülestõusmispühad kuuluvad nn. liikuvate tähtpäevade hulka. Nende algust arvestatakse kuufaaside järgi: nad algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva ning võivad seega olla ajavahemikus 23. märtsist 26. aprillini.
2. ülestõusmispühade lisamine riigipühade hulka on igati mõistetav, kuna kristlike traditsioonidega riikides on just ülestõusmispühad ehk siis Suur Reede, Vaikne Laupäev ning 1. ja 2. ülestõusmispüha suure emotsionaalse sisuga, pidulik ning perekonna, sugulaste ja lähedastega koosolemise aeg.

Kahtlemata on 2. ülestõusmispühade puhul tegemist usulise taustaga pühaga. Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kirikuaastas kõige olulisemad. Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt ei ole meil küll riigikirikut, kuid traditsioonilisi usupühasid tähistatakse sellest hoolimata. Mainisin, et täna on Eestis 11 riigipüha, märkimisväärne on siinkohal asjaolu, et 11st riigipühast 7 on usulise taustaga.

Oma seisukoha nimetatud eelnõu kohta on andnud ka Eesti Kirikute Nõukogu, mis ühendab endas kaheksat kirikut ja kahte koguduste liitu kokku ligemale 400 000 liikmega. Kirikute Nõukogu toetab Ülestõusmispühade 2. püha tähistamist riikliku pühana.
Ülestõusmispühade üks pool on kristlik, st Kristuse surmast ülestõusmine, teine seostub kevade sünniga, looduse ärkamisega talvest. Need kaks poolt sobivad hästi kokku.

Seaduse jõustumisel muutub ülestõusmiste 2. püha Eestis riigipühaks nagu enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides. Sellega lihtsustub ettevõtete olukord, kes peavad oma töös igapäevaselt suhtlema teistes riikides asuvate ema- või tütarettevõtetega. Põhjamaades ning Lätis ja Leedus, kellega on Eestil kõige tihedam majanduslik seotus, on ülestõusmiste 2. püha riigipüha ja puhkepäev.

Samuti kaob seaduse vastuvõtmisega olukord, kus ülestõusmispühade 2. püha on Eestis küll tavaline tööpäev, kuid ometigi pankadevahelised ülekanded ei toimu, sest Euroopa Keskpangal on puhkepäev. Seetõttu on täna paljude ettevõtete töö ülestõusmispühade 2. pühal nagunii pärsitud.

Eelnõuga väheneb Eestis keskmine töönädala pikkus, mis 2008. aastal oli Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutuse uurimuse järgi Eestis 41,1 tundi. Samal ajal oli Euroopa Liidu keskmine töönädala pikkus 40,4 tundi. EL 15 keskmine töönädal pikkus oli 2008. aastal 39,9 tundi nädalas. Seega on Eestis võimalik anda inimestele täiendav puhkepäev, ilma et keskmine töönädal väheneks Euroopa Liidu keskmisest lühemaks.

Eelnõud vaagides tekkis juhtivkomisjonis Põhiseaduskomisjonis arutelu, kui suur on täiendava riigipüha lisamise mõju ning väljund majandusele. Usaldan siinkohal rahandusminister Jürgen Ligi, kes oma seisukohas eelnõu kohta märgib, tsiteerin: „Ehkki lisanduva riigipüha mõju kogu riigieelarvele ja majandusele ei ole märkimisväärne, tasub siiski arvestada, et mõnede riigieelarveliste asutuste kulud tõuseksid. Näiteks oleks tööl osad Politsei- ja Piirivalveameti töötajad, kes teeniksid töö eest topelttasu.“ Tsitaadi lõpp. Kordan üle, rahandusministri sõnul ei ole rahaline mõju majandusele ja riigieelarvele märkimisväärne. Lisan veel, et mitmed tänased riigipühad on nn liikuvad pühad ning kõik riigipühad on liikuvad ses mõttes, et ühel aastal juhtuvad need nädala sisse, teisel aastal nädalavahetusele ja seega väga konkreetsete rahasummade väljatoomine ühe riigipüha ja puhkepäeva mõju osas poleks mõistlik. Soovi korral on muidugi võimalik vajalikud arvutused esimese ja teise lugemise vahel koostöös rahandusministeeriumiga läbi viia.

Põhiseaduskomisjonis oli ka arutelu, millistes Euroopa Liidu riikides on Suur Reede ja 2. ülestõusmispüha paralleelselt riigipüha ja puhkepäev - seesuguseid riike on 13. Siinkohal tasub märkida, et neid riike, kus Suur Reede ei ole riigipüha ja puhkepäev, aga 2. ülestõusmispüha on riigipüha - neid riike on 11. Tuletan meelde, et 2. ülestõusmispüha ei ole riigipüha vaid kolmes riigis – Eesti, Malta ja Portugal. Seega on neid riike, kus ülestõusmispühad on riigipühad, märksa rohkem kui neid, kus see nii ei ole.

Miks on pühade pidamine oluline? Miks ei võiks me neist niisama mööda vaadata või hoopis neil päevil tööd teha? Loomulikult on hea kui on taas üks vaba päev, kuid oluline on, et me mõistaksime ka nende pühade tähendust ja oleksime solidaarsed nendega, kelle jaoks pühad tähendavad rohkem kui tööst vaba päeva. Mõtelge kõigi nende inimeste peale, kelle jaoks ülestõusmispühad on sügava usulise tähendusega. Pühade pidamine on osa kultuurist ja see kui kaunilt me oma pühasid peame ning kuidas me kombestikku austame, näitab midagi meie rahva olemusest ja meie kultuurist. Eestlaste rahvapärimus ülestõusmispühade kohta on rikas. Suhtugem sellesse teemasse austusega ning liigume veel ühe sammu Euroopale lähemale.

Lõpetuseks kutsun ma teid kõiki üles nimetatud eelnõud toetama ning loodan, et selles küsimuses valitseb siin saalis samasugune üksmeel, kui 2005. aastal, mil 24. detsember – taaskord usulise taustaga püha, jõululaupäev Keskerakonna ettepanekul riigipühaks ja puhkepäevaks kuulutati.

Aitäh!

neljapäev, 1. september 2011

Head uut aastat, koolijütsid!

Riputan siia oma kõne, mille täna oma kodukooli, Suure-Jaani Gümnaasiumi, aktusel pidasin.


Tervitan tänasel teadmiste päeval ja rahupäeval kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi.

Veel täna hommikul, enne siia tulemist lasin oma peast läbi mitu mõtet, mida Teiega jagada. Naljakal kombel tulid esimesena meelde ka kõik need aktused, millel osalemine tundus tihtipeale küllaltki tüütu kohustusena. Eriti kui päike paistis ning mõttes oli kõike muud kui kooliasjad. Veel meenus väikesest majast tulemine suurde majja, spordihoone ehitus, klassijuhatajad, rebaste ristimine, esimesed tantsud koolidiskol ja lõputul arvul seiku koolitundidest ja seda erinevates ainetes.

Siis, kui täna hommikul lipsusõlme sidusin, ütlesin endale: „Priit, katsu siis ikka mõistlik olla. Sa ei pea oma kodukooli sõprade esimest koolipäeva täitma bürokraatliku informatsiooniga Riigikogu põhiseaduskomisjonist ja Euroopa Liidu õigusaktidest. Nii võib sinust küll väga igava inimese mulje jääda.”

Aga võin teile kinnitada, et poliitiku elu on huvitav, töine, sündmusterohke ja vajalik. Just nendest inimestest, kes Riigikogus otsuseid teevad, sõltubki see, kas Te saate tasuta koolitoitu; kas õpetajad hakkavad lõpuks saama tööle väärilist palka; kas noored tahavad kooli tööle tulla; kas koolil jagub raha uute õppevahendite, raamatute, huviringide ja klassiruumide remondi jaoks.

Veelgi enam, poliitikutest sõltub ka see, mis saab Eesti maakoolidest ning
maapiirkondadest. Poliitikutest sõltub ka Suure-Jaani Gümnaasiumi saatus ja tulevik.

Need, kes täna laeva nimega „Eesti“ juhivad, arvavad, et kõik peavad ise hakkama saama ning riigil ei tohikski mingit olulist rolli inimeste elus olla. Mina ja ka kõik teised kolleegid minu erakonnast nii ei arva.

Meie leiame, et valitsus ja riik peavad Eesti oma inimeste elu paremaks tegema. Leiame, et need, kes on tugevamad, peavad oma jõu ja nõuga nõrgemaid aitama. Eriti oluliseks pean seismist maapiirkondade püsimajäämise eest. Me tahame, et Suure-Jaanis oleks ka edaspidi olemas postkontorid, poed ja koolid. Sõidaksid bussid ja liiguks rong.

Me tahame, et inimesed elaksid ka mujal kui Tallinnas. Et elataks Tartus, Pärnus, Viljandis, Suure-Jaanis, Sürgaveres, Kildul, Reegoldis, Tääksis ja Kobruveres.

Ma pole Eestis mitmete asjadega rahul, eriti valmistab muret just noorte igapäevane hakkamasaamine ja tulevik. Haridusreformi puhul ei tohi rääkida üksnes koolimajade arvust ja asukohast, vaid hoopis hariduse kvaliteedist ja selle jätkusuutlikkusest. Ülikoolid kipuvad olema muutunud konveierites ning kutseharidust ei taheta väärtustada. See pole aga jätkusuutlik, vajame tasakaalu kõrg- ja kutsehariduse vahel. Kutsekool, ameti omandamine – see on väärt asi ja häbeneda pole miskit!

Mis kasu on aga heast koolist kui noored Eestist lahkuvad? Viimasel ajal võetakse selline plaan pähe juba põhikoolis, rääkimata gümnaasiumist. On mõistetav, et soovitakse saada kõrgemat palka ja elada sõbralikumas ühiskonnas. Kurb on aga see, et nii voolab Eesti noortest tühjaks. Usun, et seda probleemi saavad suuresti lahendada poliitikud – kui nad vaid tahavad. Selleks vajame aga teistsugust suhtumist ja ka poliitikat. Eesti peab olema rohkem olemas oma kodanike jaoks, vajame paksemat riiki ja enam hoolivust. Vaid nii saame jõuda järele Põhjamaadele ja tuua oma noored koju tagasi. Ja talendid leiame juba nende seast.

Head noored!
Täna, mil on tarkuse- ja teadmistepäev, võiksite mõelda ka sellele, mida saaksite ise ära teha, et meie endi elu siin riigis paremaks muuta – kas siis läbi õppimise, perekonna, töö või muul viisil.

Loodan väga, et nii mõnigi Teist leiab ka tee poliitikasse ja riigijuhtimisse. See pole alati lihtne, rügama ja rühmama peab palju, kuid võin lubada, et poliitikas ei hakka Teil kunagi igav.

Tänan kogu südamest ka õpetajat proua Tiina Idlat, kelle käe all on keemiat õppinud kümned Suure-Jaani kooli lennud ja ta oli ka minu keemiaõpetaja. Tänu õpetaja Tiinale tean, kuidas arvutada oksüdatsiooniastet; tean, mida tähendab mõte– raske õppustel, kerge lahingus! Aitäh, Tiina, olen kindel, et kogu koolipere hakkab Sinust puudust tundma. Suure-Jaani vallal on seni kolm aukodanikku, luban, et minu kolleegid vallavolikogus esitavad juba lähiajal Tiina valla aukodaniku kandidaadiks.

Veel tahaksin ma avaldada tänu ja kiitust Peeter Sadamale, direktorile, kes hoiab Suure-Jaani kooliasjad ja ka mitte üksnes kooliasjad kontrolli all. Vaadake seda uut aulat, kõrvalolevat spordihoonet, remonditud ja sisustatud klassiruume, noori õpetajaid – seda ei suuda iga direktor, Peeter suudab!

Filosoof ja riigimees Cicero on öelnud: „Me ei saa oma vabariigile teha paremat kinki kui see, et harime oma noori.”

Kulda väärt sõnad! Head sõbrad, just meie kujundame Eesti tuleviku! Ilusat
kooliaasta algust ja töötage, õppige ja elage oma unistuste nimel!

Head uut aastat teile! Suure-Jaani Gümnaasium on maailma parim kool!