Toetan õpetajaid!

Head õpetajad!

Just Teie eestvedamisel on sel nädalal üle riigi levimas streigilaine, mis loodetavasti aitab juhtida tähelepanu Eesti õpetajate olukorrale. Sügisel toimunud meeleavaldus Toompeal oli esimeseks julgeks sammuks oma õiguste eest välja astumisel ning enda nähtavaks tegemisel. Sel nädalal toimuvat võib kindlasti juba Vabariigi Valitsuse tegevuse ja tegevusetuse vastaseks üldstreigiks pidada!

Eesti Keskerakonna volikogu võttis 3. märtsil Haapsalus toimunud volikogu istungil vastu toetusavalduse õpetajate streigile. Keskerakond on kindlal seisukohal, et õpetajate palk peab tõusma, sest nii nende kui ka hariduse positsioon ühiskonnas sõltub just sellest, kuidas riik õpetajate tööd väärtustab, ka rahaliselt.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles 6. märtsil antud pressikonverentsil, et 2013. aastal tõuseb õpetajate alampalk 700 euroni, kuid seda vaid neil õpetajatel, kelle palk on hetkel alla selle summa. Seega on keskmine palgatõus nõutud 20 protsendi asemel vaid vaevalt 4 protsenti. Ministri pakkumine ei rahulda küll õpetajate nõudmisi, kuid ometigi on „jää pandud liikuma“. Seega on äärmuslike meetmete kasutamine end õigustanud ning kogu ühiskond näeb, et ühiseks jõuks koondudes on võimalik valitsust sundida poliitilist kurssi muutma.

Keskerakond leiab, et õpetajate soovitud palgatõusuks on võimalik raha leida kui tõsta see soov riigieelarve koostamisel prioriteediks. Täpselt samamoodi, nagu leiti raha kaitsekulutuste hüppeliseks tõusuks kahe protsendini SKP-st. Täpselt samamoodi, nagu leiti üleöö raha osalemaks Kreeka abipaketis. Leian, et on viimane aeg lisaks teiste riikide soovide täitmisele hakata täitma ka oma, Eesti inimeste soove.

Head õpetajad, avaldan Teile toetust streigipäevadel ning kinnitan, et riigis on poliitilised jõud, kellele need probleemid korda lähevad. Soovin Teile jaksu päevadeks kui taastub tavapärane töökorraldus ning tänan Teid töö eest, mis olete laste ja noorte õpetamisel teinud.

Kohut mõistku minister? Jumal, ei!

Kaitsepolitsei (KAPO) peadirektor Raivo Aeg räägib 5. märtsil ajalehele „Postimees“ antud intervjuus ka Keskerakonnaga seotud uurimistoimingutest. Nii nagu veebruari alguses juhtisin tähelepanu riigi peaprokuröri Norman Aasa poolt meedias välja öeldud ebatäpsustele, pean vajalikuks täiendada ja omalt poolt kommenteerida ka Raivo Aegi intervjuud.

Alustan jällegi Keskerakonna asuva kontori läbiotsimisest: läbiotsimise määruses oli selgesõnaliselt läbiotsimise kohaks märgitud Priit Toobali kasutuses olev tööruum Toom-Rüütli tänaval. Läbiotsimise alguses küsisid KAPO ametnikud, kas soovin konkreetse kahtlustuse – SA Tallinn 2011 võimalik mõjutamine ärimees Jüri Luige kasuks – raames midagi vabatahtlikult välja anda. Soovisin üle anda tegevsekretäri käes olevad kaks kviitungit sularahalise annetuse vastu võtmise kohta ning nõuniku käes oleva koopia kirjast Jüri Luigele. Tegevsekretär ning nõunik, kes läbiotsimise ajal büroos viibisid, olid loomulikult nõus need dokumendid KAPO ametnikele üle andma. Seepeale asusid KAPO ametnikud aga teostama läbiotsimist ka nende tööruumides. Kuigi määruses seisis luba otsida läbi Priit Toobali tööruum… Raivo Aeg rõhutab, et läbi otsiti ainult kolm töökohta ning kõik teised jäeti läbi otsimata. Sealjuures aga ta ei maini, et need kolm töökohta moodustavadki kogu Keskerakonna büroo teise korruse, suuresti kogu info erakonna poliitilise ning finantstegevuse vähemalt viimase 10 aasta kohta.

Niisamuti nägi prokuröri poolt alla kirjutatud läbiotsimismäärus ette, et kaitsepolitseinikud tohivad kaasa võtta üksnes Toobali kasutuses olevaid arvuteid ja andmekandjaid. Kaasa võeti aga lisaks minu arvutitele ka mõlemad tegevsekretäri arvutid, nõuniku i-pad ning kohapeal tehti copy nõuniku lauaarvutist.

Minus, ning usun, et veel paljudes lehelugejates tekitab hämmingut KAPO peadirektori õhku visatud väide „…me ei räägi ainult sellest 500-600 eurost, vaid menetlus käib ka tulevikku suunatud kokkulepete osas. Kui see asi ükskord kohtusse jõuab ja menetlustõendid avatakse…ma arvan, et avalikkuse jaoks muutub pilt päris palju“. Need väited kõlavad minu meelest ähvardusena. Eestis peaks Põhiseaduse järele kehtima süütuse presumptsioon, kuid paistab, et antud juhul on see õiguskaitseorgani juhi! poolt unustatud.

Vastan samaga, ka mina pole sel läbiotsimise päeval toimunust kõiki seiku ära rääkinud...

Veelgi kaalukam on aga intervjuu lõpuosa, kus Aeg tunnistab, et vahel on tööd tehtud ka kehvasti, sest näiteks eelmisel aastal mõisteti paar-kolm süüasja kohtus õigeks. Siinkohal ei kaaluta absoluutselt võimalust, et kohus mõistis õigust õiglaselt, vaid viidatakse menetlusvigadele. Seega tuleb KAPO peadirektori mõttekäigust võtta arvesse seda, et kõik kes nende poolt kohtusse saadetakse, on kindlasti ka süüdi. Kohtu arvamus ei loe järelikult üldse. Kas on aeg muuta Põhiseadust ja kirjutada sinna sisse, et süüdi olemise või süütu olemise üle otsustab KAPO? Või enamgi, anda kriminaalmenetluse ja kohtumõistmise ülesanne otse ministrile?

Iseenesest on ju tore, et KAPO juht nii enesekindlalt kaitseb oma organisatsiooni eksimatust, kuid mida siis arvata KAPOs sees toimunust. Altkäemaksu võtmises kinni peetud Indrek Põder, kelle juhtub on ilmselt palju laiem, kui see, mida siiani avalikkuse ette toodud ja riigireetmises kinni peetud Aleksei Dressen näitavad just nimelt seda, et ühegi organisatsiooni usaldusväärsus pole lõpuni kindel. Isegi mitte KAPO oma. Sellisel juhul ei saa aga kuidagi uskuda väidet, et kõik KAPO ja Prokuratuuri poolt kahtlustatud ja kohtu alla saadetud inimesed on kuriteos süüdi. Ja need, kes õigeks mõisteti, on vaid menetlusviga.

Mina aga loodan veel, et Eesti kohtusüsteem on õiglane. Ja usun, et õigeks mõistetud on tõepoolest süütud inimesed.

Ühtlasi soovitan lugeda: Aivar Pilv: kapo juhi avaldused meedias mõjutavad õigusemõistmist

Suurus pole oluline, inimene on põhiline

Kirjutasin 1. märtsi Sakalas järgmist:

VEEBRUARI KESKEL Karksis peetud volikogu istungil kõneldi palju omavalitsustest ning puudutati ka haldusreformi küsimust. Nõupidamisel viibiv valitsuse liige põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leidis, et Viljandimaal võiks olla üksainus omavalitsus.

Vaidlen ministrile vastu: haldusreformi põhiküsimus pole piire muuta ega kaarti ümber joonistada, vaid tagada pakutava teenuse kvaliteet.

Ideesid välja pakkudes ja teostades on minu arvates tark seada eesmärk, et omavalitsused oleksid võimelised täitma neile pandud ülesanded ja seisma oma õiguste eest ning neil oleksid arvestatav tulubaas ja õigus selle üle ise otsustada.

Haldusreform tuleb teha nii, et riik ja valitsus võtaksid omavalitsusi tõsiselt ning saaksid aru: need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Seega on ka Viljandimaa valdu liites — kui seda üldse tehakse — vaja lähtuda eelmainitud põhimõtetest, unustamata seejuures kuulata kohalike inimeste arvamust.

MEIE MAAKONNAS on olnud mitu vabatahtlikku ühinemist. Viimase tulemusena tekkis Viljandimaa suurim, Suure-Jaani vald. See ei sündinud üleöö. Liitumiskõnelusi peeti kümmekond aastat, analüüsides, arvutades ja arutledes.

Analüüsidest ja aruteludest selgus, et ühiselt on otstarbekam ja odavam täita omavalitsustele sotsiaalhoolekande, kultuuri ja kommunaalmajanduse vallas pandud ülesandeid, rääkimata hariduselu korraldamisest. Võib öelda, et kõnealune ühinemine on end õigustanud suuresti seetõttu, et rahval ja kohalikul võimul lasti endil otsused langetada ja valikud teha.

Arvestades haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo gümnaasiumireformi, tuleb kindlasti raskeid otsuseid vastu võtta ka gümnaasiumide edasise käekäigu kohta. Kui lapsi jääb vähemaks, on mõistagi vaja koolide arv uuesti üle vaadata, kuid kindlasti pole Keskerakond nõus maagümnaasiume massiliselt sulgema. Seega peaks valdade ühinemise teema puhul mõtlema koolivõrgu ümberkorraldamisele, lähtudes taas põhimõttest, et teenus oleks võimalikult kvaliteetne ja hästi kättesaadav.

JÄLGIN HUVIGA, kuidas kulgevad ühinemiskõnelused, mis peaksid päädima Viljandi rõngasvalla tekkega. Olen selles küsimuses pigem skeptiline, aga kui omavalitsused isekeskis ja elanikega ühele nõule saavad, siis tehku ära! Arvestada tuleb, et inimeste igapäevaelu ei halveneks, teenused ei kaugeneks, ei tekiks ääremaid ning mõnd väljavalitud keskust ei hakataks eelisarendama.

Riigipoolsest sundliitmisest ei saa juttugi olla. Omavalitsustelt ei tohi enam ära võtta grammigi iseotsustamise õigust. Vastupidi: varem võetu, sealhulgas hulk kohalikke makse, tuleb tagasi anda.

Selge peab olema, kuidas riik omavalitsusi rahastab ning mismoodi ülesanded riigi ja omavalitsuste vahel jaotuvad. Sellele juhtis 2010. aastal oma otsusega tähelepanu riigikohus, tunnistades põhiseadusevastaseks, et meil puuduvad seadused, mis eristaksid omavalitsustele riiklike kohustuste täitmiseks ettenähtud raha summast, mis on mõeldud kohalike küsimuste lahendamiseks. Riigikohtu üldkogu otsuse järgi nõuab põhiseadus, et seadustes oleks täpselt kirjas, missugused valdadele ja linnadele pandud kohustused on riiklikud ja millised kohalikud.

Riiklike kohustuste täitmise kulud tuleb katta riigieelarvest. Seda nõuet on Ansipi valitsus eiranud ja jätnud kohtuotsuse täitmata.

MINU ARVATES on omavalitsejatel aeg selg sirgu ajada. Valitsuskoalitsioonile on haldusreformi tarvis üksnes õigustamaks seda, et riik lahkub maalt. Selleks tahab ta kohalike rahvaesindajate heakskiitu. Veelgi hullem: ta tahab seda teha omavalitsejate kätega!

Kohalikel omavalitsustel on teine eesmärk: tagada, et maal oleks võimalik elada. Et arstid ja õpetajad ei peaks siirduma maalt linna või minema hoopis Soome. Et postkontoreid ei suletaks. Et omavalitsused oleksid võimelised teid ehitama, parandama ja lumevabana hoidma. Et kultuurimajade, koolide ja lasteaedade aknad oleksid valged. Et arsti juurde sõiduks ei oleks vaja kulutada kogu oma nadi sissetulekut.

Olen tänulik Eesti linnade liidule, Eesti maaomavalitsuste liidule ning omavalitsusfoorumile, mis on 31. märtsiks otsutanud pealinna kokku kutsuda omavalitsuse kongressi. Sellest tuleb ilmselt omavalitsuste esinduslikem kogunemine pärast 1990. aasta 2. veebruaril linnahallis peetud kõikide tasandite rahvasaadikute koosolekut. Usun, et seal sündivatesse tähtsatesse otsustesse koondub jõud, millele ei julge vilistada ükski valitsus!