Lugesin maineka reformisti Keit Pentus-Rosimannuse ettepanekut seada Tallinnas linnapea kandidaadiks üles IRL-ile lähedane Allar Jõks. Ettepanek väärib tähelepanu, kuigi Jõks sellest esialgu lahti ütles. Tegelikult võiks Reformierakond toetada kompromissina linnpea kohale ka Edgar Savisaare kandidatuuri. Sama käib ka sotside ja IRL-i kohta. Kuigi nad kõik on teinud erinevaid avaldusi seoses oma linnpea kandidaatidega, võiks kokkulepet siiski proovida. Tallinn ja terve Eesti ainult võidaks sellest.
Tallinnal on läinud tunduvalt paremini kui Eestil tervikuna. Eestil on ainult nö tasakaalus eelarve kui sedagi, Tallinnal on sellele lisaks aga ka inimnäoline poliitika. Tallinnasse ja meie lähiümbrusse tuleb aina inimesi juurde, mujalt Eestist ainult lahkutakse. Tallinna edu nimi on suurel määral Savisaar.
Pentuse poolt üles seatud Allar Jõks võiks olla huvitav ühiskandidaat ka Keskerakonnale kui oleks teada, kelle huvides ja millist poliitikat ta soovib ajada. Seni on Jõks rääkinud ainult poliitika stiilist, mitte selle sisust. Mis viitab vägagi parempoolsete maskeraadile, et ebaõnnestunud poliitilise kursi eest vastutust mitte võtta ning samas üritades parempoolse poliitikaga sisuliselt jätkata, tehes vaid pisemaid kosmeetilisi parandusi vaikiva suu ja ilusate silmade ümbruses.
Kui Jõks suudaks meid veenda, et ta tahab jätkata Tallinnas linnale edu toonud ja tervet riiki halvimast ära hoidnud keskerakondlikku poliitikat, siis on kindlasti talle valla meie uksed-aknad ning hääled ja südamed. Eriti kui pikaajalise kogemusega linnapea Edgar Savisaar peaks juhtuma teda toetama.
Keskerakond tegi teistele parteidele ettepaneku presidendi valimisel erakondadeülese kandidaadina toetada parteitut Indrek Tarandit. Paraku jäi kolmikliit vanade erakondlike liistude juurde ning poliitilise, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise stagnatsiooni süvenemisele terves riigis aitab kaasa Ilvese tagasimääramine teiseks ametiajaks.
Savisaare ühise toetamisega linnpeakandidaadina võib aga olla kindel, et sellega kaasneksid hädavajalikud positiivsed nihked terve Eesti poliitikas. Me võtaksime kursi Eesti inimestele sobivale Euroopalikule elulaadile ning ei püüaks oma rahvuslikke huve unustades ka Venemaad oma maitse järgi ümber kasvatada. Mart Laar, kes aktiivsesse poliitikasse võib olla enam ei naasegi, ütleb EPL-is, et kogu Eesti edu mõõt on inimene. Tema kui poliitiku jaoks on sellele äratundmisele jõudmine jäänud muidugi hiljaks, aga kindlasti annab see tervele Eestile usku, et ka kõige paadunumad parempoolsed on võimelised kas või isiklike asjaolude sunnil muutuma. Ma ei soovi Pentus-Rosimannusele ega ühelegi teisele Reformierakonna juhile sama ränki isiklikke katsumusi selleks, et nemadki mõistaks seda, mida Margaret Thatcheri poliitiline kasupoeg EPLi intervjuus tunnistab. Ma loodan, et nad mõistavad vasktsentristliku poliitika väärtusi ka niisama.
