Ansipi ja Laari valitsus ajab eestlasi Eestist ära!

12. mail esitas haridusminister Tõnis Lukas (IRL) Riigikogus üleskutse “Inimesed, lahkuge Tallinnast”. Umbes nädalapäevad varem oli rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) esinenud Riigikogu ees seisukohaga: “Kui Eesti ei kõlba, valige endale teine riik”. Majandusminister Juhan Parts (IRL) on samuti õhutanud eestimaalasi välismaal tööd otsima, kui Eestis tööd ei leia.

Kas tegemist pole ministrite lapsikute väljaütlemistega või valitsuse ametliku poliitikaga?

Täna avaldas Postimees uudise “Mullu suurenes Eestist lahkujate hulk” [http://www.postimees.ee/?id=267749]. See uudis käis läbi ka teistest meediakanalitest.

Ametliku statistika kohaselt rändas 2009. aastal Eestist välja 4647 inimest, mis on ligi 200 isiku võrra enam kui aasta varem. Eestist lahkub rohkem inimesi kui siia sisse rändab. Peamistelt rännati Soome, Venemaale, Rootsi, Suurbritanniasse ning Saksamaale.

Eile aga avaldas BNS uudise maksulaekumiste kohta, millest loeb muuhulgas välja, et 2008. aastal kasvasid ligi 300 miljoni krooni võrra välismaalt saadud tulud.

Eeldame, et ettevõtlustulu osakaal sellest on sama marginaalne kui ettevõtlustulu osakaal Eestis teenitud tuludest (ehk isegi väiksem). Arvestame keskmise tuluga ühe isiku kohta, mis tõenäoliselt on pigem suurem kui Eestis teenitud keskmine tulu.

Nii arvutades, võib maksuameti andmetest teha järelduse, et välismaalt ametlikku tulu saajate arv on mullu suurenenud vähemalt kolm korda enam kui ametlik väljarändestatistika.

Täppisteadus see ei ole, nagu Eesti riigi statistika ikka, on igal numbril küljes kümme “aga”...

Tuletame meelde hiljutist šokeerivat uudist tegeliku töötuse kohta, mis ametlikust tööturustatistikast erines tunduvalt. Kui ametlikult on Eestis umbes tööpuudus 15 protsenti, siis tegelik tööpuudus jääb pigem 20 protsendi kanti – vahe on üle 30%.

Väljarände puhul aga näeme, et ametliku statistika ja tegeliku olukorra vahe on pigem mitmekordne!

Seega on suur väljaränne Eestist veel üks fakt, mida valitsus kõigiti üritab varjata, nagu ka tegelikku tööpuuduse numbrit.

Isiklikult kahtlustan, et neid, kes möödunud aastal Eestist lahkusid, oli palju enam kui 200 või 600 inimest. Võtke lahti kasvõi Facebook ja vaadake kui paljude Eesti noorte asukohamaaks on hetkel märgitud Austraalia...

Mõistagi ei soovi valitsus suurt väljarännet ja suurt tööpuudust tunnistada, sest see käib rist vastu nende demagoogiale, mis räägib meile üha veendunumalt, et Eestil läheb aina paremini. Vassimine, valetamine ja numbrite ilustamine käib täie hooga.

Samal ajal tuuakse meile näiteks Kreeka. Olgu Kreekaga kuidas on, aga vähemalt ei näita Kreeka valitsus kreeklastele ust ja ei tee avaldusi stiilis “kui siin ei meeldi, minge siis ära”.

Kuni valitsus ei võta tööpuuduse osas sisuliselt midagi ette ja kuni Eesti inimestele pole Eestis tagatud vähimatki toimetulekut, seni jätkub ka Eestist lahkumine, mis pikas perspektiivis maksab meie majandusele väga valusalt kätte.

Kusjuures, märkimisväärne, et isegi ametlik statistika tunnistab, et lahkujate hulgas on palju just noori mehi. Noored mehed annavad tooni ka töötute hulgas. See statistika on veel üks kinnitus faktile, et töötukassas arvelt maha võetavad inimesed täiendavad pigem heitunute ridu kui leiavad tööd. Ja sellega pole mõtet vaielda – vaid tuleb tegutseda.

Tööpuuduse vastu tuleb jõuliselt võidelda

12. mai Viljandimaa lehes Sakala ilmus minu arvamuslugu. Avaldan selle ka oma blogis.
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=261451

Ühiskonnas on pälvinud suurt tähelepanu Keskerakonna plakatid, mis heitsid Andrus Ansipile ja Mart Laarile ette ükskõiksust tööpuuduse vastu võitlemisel.

Hiljuti lõppenud Inglise parlamendivalimisi ilmestasid plakatid, millel opositsioon osutas jõuliselt võimuladviku vigadele. Inglise konservatiivide reklaamil oli kujutatud leiboristide juhti ja äsja tagasi astunud peaministrit Gordon Browni. Plakati tekstid rääkisid sellest, mida konservatiivid briti peaministrile ette heidavad: 80 000 vangi ennetähtaegselt vabastamine, rekordiline tööpuudus noorte seas, kihistumine ühiskonnas, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse suurendamine, miljardite väljavõtmine pensionisüsteemist.

Inglismaal olid need plakatid valimisvõitluse loomulik osa ning neis ei leitud midagi taunimisväärset. Erinevalt Eestist ei astunud sealsed jumalateenrid võimul oleva partei kaitseks välja ega tauninud opositsiooni tegevust.

Eesti paremerakonnad kinnitavad, et kiire majanduslangus ja sellega kaasnev suur tööpuudus on üleilmset majanduskriisist johtuv paratamatus ning sellest tulenevalt ei olnud valitsusel mingeid võimalusi kriisi vältida või pehmendada. Muidugi nad ütlevad seda, sest vastasel juhul võtaksid nad omaks osa süüd ja sellega koos ka osa vastutust!

Et poliitilist protsessi mustvalgeks muuta, on püütud Keskerakonnale külge kleepida vaid Ansipi-Laari parem­erakondade süüdistamist. Seda aga ei ole Keskerakond teinud. Keskerakonna kampaania kriitikud esindavad mõtteviisi, mille kohaselt peab Eestil olema üks, ametlik, valitsuse sõnastatud ja võimude kinnitatud lähenemine kõigile Eesti probleemidele. Et valitsuse arvamus ongi Eesti asi ja kõik, kes ei nõustu sellega, on Eesti vastu. See on absurd!

Mitmesajal tuhandel Eesti inimesel pole vähimatki lootust lähimas tulevikus oma majanduslikku olukorda parandada ja vaesusest pääseda. Nende huve ei kaitse praegu keegi teine peale Keskerakonna. Selles, et Eestis ei ole tehtud õigeid otsuseid, otsustamisega on venitatud ja keskendutud on teisejärgulisele, süüdistame parempoolseid ka edaspidi ning me pole üksi. Sama on rääkinud näiteks paljud majandusteadlased, analüütikud ja ettevõtjad.

Küsimus on põhimõtteline. Kui võtame omaks, et kriisi põhjused on vaid välised, siis järelikult on kriisi ületamine soodsa väliskeskkonna äraootamise küsimus.

Selline lähenemine on täpselt sama rumal kui osutada näpuga ainult Andrus Ansipile, eeldades, et kõik muutub üleöö paremaks, kui saame välja vahetatud ühe inimese Eesti võimuaparaadis. Vaja on kogu valitsuse vahetust ja mõtteviisi muutust riigi juhtimises.