Äripäev täitis poliitilist tellimust

Möödunud nädalal reklaamis Äripäev hoogsalt, et nüüd nad lõpuks paljastavad Keskerakonna salajased rahastamisskeemid. Ajaleht kulutas selleks lausa kahel korral terve lehekülje kallist reklaamipinda.

Reedel ilmunud „paljastuses“ polnud aga midagi paljastamisväärset. Veelgi enam, selleteemaline lugu on ka varem Äripäevas ilmunud. Kas tõesti lihtsalt lehe müügitrikk?
Keskerakonnale heidetakse Koit Brinkmani poolt kirjutatud loos ette seost Jüri Vilmsi Sihtkapitaliga. Peamise seosena tuuakse välja erakonna ja sihtasutuse juhtide põimumist. Siinkohal tekib mul küsimus, kas Äripäev leiab samasuguse seose ka näiteks Reformierakonna ja Tallinna Sadama vahel, sest selle nõukogus tegutsevad mõjukad reformierakondlased. Sama võiks öelda ka kullaäri Tavid ja paljude teiste sihtasutuste või aktsiaseltside kohta, kus reformikad tegutsevad.

Kahju on sellest, et nimetatud artikkel jätab poliitilise tellimuse maigu, sest taas pööratakse tähelepanu vaid ühele erakonnale. Seesugused sihtasutused ja mittetulundusühingud on aga pea kõikidel Eesti erakondadel.

Reformierakonnaga on tihedalt seotud Kodanikuhariduse Sihtasutus, mille nõukogu liikmeteks ja tegevjuhtideks on eranditult reformierakondlased Remo Tiigirand, Kalle Palling, Taavi Rõivas, Paul-Eerik Rummo ja Allan Allmere.

Kodanikuhariduse Sihtasutus sai aastatel 2005–2007 varjatud annetusi 3,3 miljoni krooni eest. 26. mai Äripäeva andmetel aga aastatel 2004–2006 koguni 4,1 miljoni eest. 2007. aasta majandusaasta aruandest selgub, et sihtasutusel on kolm palgalist töötajat, asutuse vahenditest maksti osaliselt kinni reformierakonna ajalehe „Paremad Uudised“ ilmumine ning toetati mitmeid noororavate üritusi.

Üks selle sihtasutuse projekte on Liberalismi Akadeemia, mille eesmärk on „edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas“. Nõnda on kirja pandud Kodanikuhariduse Sihtasutuse kodulehel. Ka Liberalismi Akadeemia nõukogusse kuuluvad eranditult kõik reformierakondlased, teiste hulgas justiitsminister Rein Lang ja riigikogulane Jürgen Ligi.

Sotsiaaldemokraatide puhul hakkab silma kaks mittetulundusühingut.
Rahva Infokeskuse Sihtasutuse juhatusse ja nõukokku kuuluvad vaid sotsiaaldemokraadid Lembit Luts, Peep Peterson, Tõnu Kõiv, Olari Koppel ja Jarno Laur. Kahjuks ei ole peale sihtasutuse 2002. aasta majandusaasta aruannet võimalik leida rohkem aruandeid, kuigi asutus siiani tegutseb. Ju siis on mida varjata?! Tähelepanu väärib aga asjaolu, et 2002. aastal oli sihtasutusel 1 töötaja, see langeb kokku ajaga, mil sama asutuse nõukogu liige Olari Koppel oli mõõdukate pressiesindaja. Tõenäoliselt saigi Koppel töötasu sihtasutuse vahenditest, mitte erakonnalt.

Teiseks sotside variettevõtteks on MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus, mille nõukokku kuuluvad samuti ainult sotsiaaldemokraadid Katrin Saks, Liia Hänni, Eduard Odinets, Randel Länts, Katrin Lugina, Gerd Tarand ja Heiki Järveveer. Ettevõte on välja andnud sotsiaaldemokraatide poolt kirjutatud raamatuid, korraldanud nn koolitusi ja õppepäevi, mida raudselt valimisüritusteks võib pidada.

Ega Isamaa ja Res Publica Liitki ilma hakkama saa. Nende puhul hakkab silma lausa kolm mittetulunduslikku ettevõtet.

Enim tähelepanu tuleks pöörata Koolituskeskusele Pro Patria, mis tegutseb aastast 1998. Koolituskeskuse juhatusse kuuluvad Ott Lumi, Margus Tsahkna, Kadri Kopli, Tarmo Loodus, Berit Teeäär ja Aimar Altosaar. Kõik Isamaa ja Res Publica Liidu tegijad. Kuna tegemist on mittetulundusühinguga, siis ei ole võimalik avalikkusel tutvuda ühingu majandustegevusega – ühingule tehtud annetustega ega ka saada ülevaadet tegevusele suunatud vahenditest. Erakonna kodulehelt võib aga lugeda, et koolituskeskuse tööjõu ja rahadega on välja antud mitmeid trükiseid, mis selgelt erakonna nime ja vaateid kannavad.

Näiteks korraldatakse koolitusi just ainult Isamaa ja Res Publica Liidu liikmetele. Seega need rahasummad, millega Koolituskeskus Pro Patria toimetab ei saa olla väikesed.
2002. aasta „Äripäev“ kurjustab Isamaaliiduga, kellele riigiettevõte Tallinna Sadam just sellesama koolituskeskuse kaudu raha kantis. Samuti on Isamaaliidu ajalehte Pro Patria koolituskeskuse alt välja antud.

Samuti on Isamaaliidu poliitikutest komplekteeritud Jaan Tõnissoni Instituudi juhatus. Sinna kuuluvad Aimar Altosaar ja Agu Laius. Nõukogu esimees on samuti kauaaegne Isamaaliidu poliitik Jüri Adams. Silmapaistvad on instituudile tehtud rahalised annetused ja valitsuse poolsed sihtfinantseerimised. Kokku ulatub see summa igal aastal ligi kolmele miljonile kroonile. Nii nagu teistegi seesuguste ühingutega on ka selle instituudi vahenditega tehtud erakonda ja selle vaateid pooldavaid trükiseid ja üritusi.

Endiselt eksisteerib ka Sihtasutus Res Publica. Sihtasutuse viimase aastate käive on küll minimaalne, kuid ajakirjanike huviorbiiti võiks see asutus küll enne valimisi kerkida. Ilmselt hoiavad seda sihtasutust nõukogu liikmed Siim-Valmar Kiisler, Kaupo Reede ja Ott Lumi oma isiklike valimiskampaania rahastamise puhvrina.

Tähelepanu väärib ka asjaolu, et Kodanikuhariduse Sihtasutus ja Jüri Vilmsi Sihtkapital on sihtasutused ning nende majandustegevus sealhulgas majandusaasta aruanded avalikkusele kättesaadavad, kuid mitme erakonnaga seotud mittetulundusühingute majandustegevus varjatud ja salajane. Ka neid võiks Äripäev uurida.

Esimene aasta täis

12. septembril 2007 nimetas Keskerakonna juhatus mind Edgar Savisaare ettepanekul erakonna peasekretäriks. Järjekorras kolmandaks. Esimene Keskerakonna peasekretär oli Küllo Arjakas ning seejärel Kadri Simson (Must). Aasta on olnud põnev, täis väljakutseid - pakkunud just emotsionaalselt palju.

Tänan senise koostöö eest ja loodan südamest jätkuvatele meeldivatele ühistegemistele. Tänud erakonna esimehele, juhatusele, büroole, fraktsioonile, piirkondadele ja osakondadele, perele ning sõpradele. Paneme koos edasi!

Lisan siia lõppu ka oma kõne aasta tagasi septembri lõpus Karksis toimunud erakonna volikogus peetud kõne teksti, mis tänagi veel päevakohane tundub.

Austatud erakonnakaaslased!
2003. aasta detsembris tõdes tollal verivärske Keskerakonna peasekretär Kadri Must Kesknädalas ilmunud artiklis järgmist: „Ma olen kindlal seisukohal, et Küllo Arjakas on olnud kõige professionaalsem peasekretär kogu Eesti taasiseseisvumise perioodi vältel“.
Sellele avaldusele järgnes Kadri selgitused, miks temast sai Arjakase mantlipärija.
Eesti Keskerakonna kolmanda peasekretärina tööd alustades olen veendunud, et Kadri Must omakorda on olnud neil muutusterohkeil ja vahel ka keerulistel aegadel silmapaistvaim, energilisim ja asjatundlikem peasekretär. Püüangi vastata sissejuhatuseks paljusid teist ja Eesti avalikkust huvitavale küsimusele: mis andis mulle kindluse ja julguse saada Kadri mantlipärijaks?

Kuigi see võib tunduda kõrgelennuliselt, aga ma meenutan sellega seoses ühte 20. sajandi algul kogu Eesti ühiskonna käekäiku mõjutanud kultuuriliikumise Noor-Eesti juhtmõtet: „Noorus kohustab!“ Noorus tõepoolest kohustab, sest kuigi elukogemust võib nappida, korvab selle entusiasm ja riskivalmidus. Olen Keskerakonnaga seotud olnud pea 8 aastat. Esimesed sammud poliitikamaastikul tegingi koos Keskerakonna Noortekoguga, juhtides kaksaastat Suure-Jaani klubi. Kandideerides 2002. aastal kohalikku linnavolikokku ja valituks osutudes sai mulle üsna pea selgeks ning andis kindlustunde, et kui valin poliitikaga tegelemise ja seon end ennast Keskerakonnaga, siis olen õigel teel. Töötades linnavolikogu esimehena, erakonna regiooni koordinaatorina ning ka Viljandimaa suurima valla kultuurinõunikuna on mulle selge, et suuri ja olulisi asju saab teha ja läbi viia vaid pühendunud ja ühtehoidva meeskonnaga. Just seesama tegus ning kokkuhoidev Keskerakonna meeskond andiski mulle julguse võtta vastutusrikas peasekretäri roll.

Minu nimetamine Eesti suurima partei peasekretäriks oli niinimetatud suurele meediale kindlasti üllatus ja tekitas vastakaid tundeid. Oma seniste tegemiste tõttu on tulnud mul ka varem anda intervjuusid nii ajalehtede veergudel, raadios kui teles, kuid olukord oli nüüd sootuks teine. Teised teemad, teistsugune tähelepanu. Sellega tuleb harjuda. Keskerakond peabki ajakirjanduslikuks peavooluks kujunenud poliitilisele intriigitsemisele vastama enesele kindlaks jäämise ja algatuslikkusega.

Erakondi eristab klubilisest tegevusest nende selge orienteeritus valimistele. Valimistel otsustatakse, kas erakond saab mandaadi võimuteostamiseks ja seeläbi ka oma valijate huvide esindamiseks või mitte. Ükski erakond ei lähe valimisi kaotama, ükski erakond ei lähe enne valimisi opositsiooni. Eesti üks suurimaid erakondi, Keskerakond ammugi mitte. 2009.aasta toob kahed valimised – oktoobris kohaliku omavalitsuse volikogudevalimised ning enne seda juunis Euroopa Parlamendi valimised. Sinna on vähemkui kaks aastat. See tähendab, et nendeks valimisteks tuleb hakata valmistuma juba täna. Peasekretäri ja erakonna büroo ülesanne on ühelt poolt lihtne ja selge: tagada kogu organisatsiooni tõrgeteta toimimine, alates osakondadest üle piirkondade ja lõpetades parlamendi fraktsiooni, volikogu ja juhatusega.

Kuid teiselt poolt muudab selle lihtsuse ja selguse raskesti täidetavaks avalikkuse kõrge ootus Keskerakonna suhtes, erakonna mastaapsus,traditsiooni sügavus ning ühiskonna keskpositsioonist tingitud alatine rünnatavus. Kes on keskel, peab arvestama nii parema kui pahema poolega. Seda, mis on Keskerakonna tugevus – hoida ühiskonda ja riigi poliitikat tasakaalus – püütakse tema oponentide poolt näidata nõrkusena.

Sellest tuleneb peasekretäri ja kogu büroo nö täiendav kohustus – hoolitseda Keskerakonna sidusa ühtsuse eest. Mida ma selle all silmas pean? Aga seda, et büroo, juhatuse ja volikogu ideed, otsused ja kavad jõuaksid iga erakonna liikmeni. Ja teiselt poolt, et iga erakonna liikme, huvirühma, fraktsiooni ettepanekud, mõtted ja tegevus leiaksid tagasiside erakonna nö katuselt.

Juba rõhutasin, et erakond ei ole klubi. Ja kuigi Keskerakond kasvas välja rahvaliikumisest, Rahvarindest, mille 20 aasta tähistamine meil seisabjärgmisel aastal ees – siis ometi ei ole me ka liikumine. Ma väga loodan,et need kohustused, mis mulle erakonna peasekretärina, lasuvad, leiavad mõistmist ja koostöövalmidust kõigi erakonna funktsionäride poolt. Me oleme täpselt nii tugevad, kui tugev on iga meie erakonna lüli.

See on öeldud kontekstis, milles Keskerakond täna tegutseb: olla silmapaistev ja kitsaskohtadele tähelepanu juhtiv opositsioonijõud. Õnneks on koalitsioonierakonnad, peamiselt Reformierakond selle viimase meile suhteliselt kergeks teinud. Pean silmas seda, et kitsaskohti,tegematajätmisi ja vääriti tegemisi jagub küllaga – aktsiisitõusud, mis survestavad omavalitsusi, segane või lausa olematu välispoliitika, inimvaenulik ettepanek tõsta pensioniiga, tahtmatus tegeleda tõsiselt liigse alkoholitarbimisega, segadused Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukoguga ning rääkimata kõikvõimalikest hinnatõusudest, mis nüüd juba kahjuks uudistes igapäevasteks saanud. Seda loetelu võiks jätkata.

Erakonna büroo plaanis ongi oluline koht erakonna sisese sünergia, see tähendab vastastikusest toimest saava võimenduse suurendamine. Me loodame seda saavutada koolituste korraldamiste, intensiivsema infovahetuse ning ettevõtmiste koordineerimisega.
Erakonna peasekretärina ei tahaks ma end aga ette kujutada kuiva bürokraadina, kelle ülesandeks on käske ja otsuseid täita ning üksnes büroo tegevust korraldada. Tahaksin tunda ikka seda, mis mind omal ajal Keskerakonda tõmbaski – loomingulist ja mõttepinge olemasolu.

Lõpetuseks veelkord noorusest. Jah, see kohustab. Jah, nii mõndagi teeb see ettevaatlikuks. Aga ma võin lohutada nii iseend kui ka oma vanemaid kolleege– noorus on ainus voorus, millest kuldses keskeas ja vanaduses jääb meeldiv mälestus.

Usalduslikule koostööle lootes. Keskerakonna uute võitude ja kestmise nimel!

Herman Simm ja poliitika

Rääkides Herman Simmi kirevast karjäärist ei saa vaikida ka tema suhetest erinevate poliitiliste seltskondadega Eestis. Ega te ei kujuta ju ette, et niisugust ametialast karjääri ja seda pikka aega oleks olnud võimalik teha ilma poliitilise toetuseta?

Olen uurinud selle loo ajalugu. Saan aru, et kõik algas 90-ndate esimesel poolel, kui tookord Isamaalaste või nende parempoolse tiiva hulka kuuluv minister Kaido Kama nimetas Simmi ootamatult politseiameti peadirektoriks. Küllap see oli tookord paljudele üllatus. Viidatakse aga, et Kama oli toonase presidendi Lennart Meri lähedane soosik ja arutas just temaga läbi kõik personaliküsimused. Usun, et Ando Leps saaks sellest tähelepanekust uut indu Meri ning tema lähikonna idasuhete valgustamisel. Kui Simmi ei oleks pandud äkki nii kõrgele kohale, siis oleks tõenäoliselt ära jäänud tema järgmised edutamised kaitseministeeriumis või vähemalt oleks olnud hoopis raskem neid avalikkusele põhjendada. 1995. aasta kevadel aga läks siseministeeriumit juhtima Edgar Savisaar ning sellega oli ka Simmi saatus selleks korraks otsustatud. Savisaarel oli vaja panna politseiameti etteotsa niisugune inimene, kes suudaks uuendusi läbi viia ning oleks oma töös ka teistele autoriteediks. Nii ta vahetaski Simmi välja Ain Seppiku vastu.

Järgmine etapp Simmi karjääris oli seotud Koonderakonnaga. Koonderakond oli tookord võtnud positsiooni, et kõigile, kes vabastati töölt Keskerakonna juhitavatest ministeeriumitest, tuleb leida kõrged töökohad Koonderakonna juhitavates ametkondades. Sellega muudeti mehed Koonderakonnale lojaalseteks, aga samal ajal vastandati neid Keskerakonnaga. Nõnda kutsusidki Andrus Öövel ja Robert Lepikson Simmi enese juurde ja paigutasid ta kaitseministeeriumis ühele võtmepositsioonile.

Kolmas etapp Simmi karjääris on seotud Reformierakonnaga. Meedia on häbelikult vaikinud sellest, et Simm oli lähedane ka selle parteiga. Pidi ta ju leidma enesele sooja koha pärast Koonderakonna kokku varisemist. Tema karjääri tipp oli 1999. aastal kui ta kandideeris kohalikel valimistel Saue linnas. See oli formaalselt küll valimisliidu nimekiri, kuhu ta kuulus, aga tuntud reformipoliitikute Märt Raski ja Orm Valtsoni nimed räägivad iseenda eest. Rohkem Simmi valimistele Reformierakonna nimekirja ei kutsutud, sest mehel ei olnud karismat ning Sauelgi sai ta vaid 15 häält. Reformierakonna toetus jäi tema jaoks aga kestma kuni selle õnnetu päevani, mil tuli välja Herman Simmi tegelik pale.

Küllap panete tähele, et on asju, millest Simmi puhul ei taheta rääkida. Üks neid teemasid on just nimelt tema seos poliitiliste ringkondadega. Ka seda tasub silmas pidada kui võtta teemaks tema eduka ametialase karjääri tagamaad.

Veel mõned tähelepanekud: Õigus on Mart Helmel, kui ta soovitab, et peaks üle kuulama kõik Simmi soosinud ametnikud. Olen nõus ka Jaak Aaviksooga, kes avaldas äsja arvamust, et eelarvevaidlusi selle loo taha ei peidetud. Simmil olid nii head suhted Eesti poliitilistes sfäärides, et mul ei ole vähimatki kahtlust - kui Simmi spioonitegevuse oleks paljastanud meie kodused ametkonnad, siis küllap see lugu oleks ka ära summutatud. Simmi ei oleks kindlasti mitte "ohvriks" toodud. Veel vähem oleks sellisel viisil püütud summutada eelarvevaidlusi. Selleks viimaseks otstarbeks oleks ilmselt leitud mõni sobivam ja valitsuskoalitsioonile mugavam tegelane - näiteks Keskerakonnast.

Ansip andis oma viimase infotunni?

Mulle tundub, et tänane Riigikogu infotund oli Andrus Ansipile peaministrina viimane. „Suurest lugupidamisest“ peaministri vastu käisin tänast infotundi kuulamas.
Ansip oli selgelt enesest väljas ja löödud. Saan temast täiesti aru. Ka mina oleksin õnnetu, kui oma erakonnakaaslased mind maha tahaksid võtta. Just seesugune plaan ongi nii erakonna fraktsioonil kui ka juhatusel. Vastu on ainult erakonna esimees ehk Andrus ise.
Olen arvamusel, et tänane koalitsioon jätkab, kuid seda ilma Ansipita.
Uue peaministri nimesid on läbi käinud mitmeid. Üks variantidest, et kutsutakse eurovolinik Siim Kallas erakonda ja valitsust päästma. Teine variant, et välisminister Urmas Paet hakkab jõulurahu peaministriks. Tänane Postimees räägib majandusminister Juhan Partsist kui võimalikust peaministrist. Variant on veel ka valitsusest kõrvale jäetud Mart Laar.
Pakun ka mõne uue nime. Küll vähetõenäolised, kuid maha ei tohiks matta mõtteid rahandusminister Ivari Padarist ja kullaärimees Meelis Atonenist kui peaministrist. Tänase koalitsiooni jätkamise juures suurt teisi polegi.
Tähelepanuta on jäänud, et peaministri lahkudes astub tagasi kogu valitsuskabinet, kõik ministrid. Suurim hirm nii Isamaal kui Reformil on Ansipi tagasi astudes see, et siis tuleb kõnelusi otsast alata, mis on tänases situatsioonis ülimalt keeruline ja viib mõtted uute koalitsioonide loomisele.
Aga Ansipiga ka enam mitte kuidagi jätkata ei saa. Reformierakond on iseenda kahvlis.

Ansip kardab rahvast!

Minu arvates peaks iga avaliku elu tegelane, eriti peaminister, olema õnnelik, et talle üldse kirjutada tahetakse. Eestis on niigi palju poliitikuid kellest midagi ei teata ning seetõttu ka neile kirju saata ei osata. Peaminister võiks siinkohal olla eeskujuks, mitte nuriseda.

Eriti väärib tähelepanu asjaolu, kui kiiresti reageerisid meediaväljaanded oravate büroo uudisele. Lõuna ajal käis revolutsionäärist reforminoor Silver Meikar kesknoorte käest aktsiisi tõusu vastaseid postkaarte küsimas ja vahetult pärast seda pasundas sellest juba kuus online meediakanalit, raadiost rääkimata. Enne tööpäeva lõppu jõudis uudisele reageerida juba ka andmekaitseinspektsioon. On kahetsusväärne, kuidas kasutatakse kogu riigiaparaati ühe partei huvides.

Ma mõistan, miks noored otsustasid saata postkaardid Andrus Ansipi kodusele aadressile. Noorte arvates on peaminister Ansip väga eluvõõraks jäänud. Tõenäoliselt ostab kütust tema autojuht ja Ansipil pole õrna aimugi, kuidas kütuse hind on tõusnud. Võib arvata, et ka Ansipi töökohta Stenbocki majja saabunud inimeste kirjad ei jõua sekretäri lauast kaugemale ja peaminister ei pruugi üldse teada, kui suurt muret põhjustavad tõusvad hinnad Eesti Vabariigi kodanikele. Ma arvan, et noortekogu käitus õigesti, kui saatis postkaardid just nimelt Ansipi kodusele aadressile. See on noorte katse avada peaministri silmi.

Ka meie kaalume avalduse esitamist andmekaitseinspektsiooni. Reformierakond on aastate jooksul korduvalt kasutanud Savisaarte isiklikke aadresse erinevatel kampaaniamaterjalidel ja seda tuhandetes eksemplarides levitanud. Eriti märkimisväärne on siinkohal Postimehe kontserni kuuluva Kanal 2 käitumine, kui viimane filmis Savisaare kodus toimuvat pereüritust salaja läbi akna.

Jaan Kundla eksis Riigikogu kõnepuldis

Riigikogu liige Jaan Kundla eksis täna Riigikogu kõnepuldis, kui väitis, et mingit asjakohast ametlikku teadet Keskerakonna nimekirjast kustutamise kohta pole ta siiani saanud. Keskerakonna büroo saatis Riigikogu liikmele Jaan Kundlale kirja tänavu 28. mail tema väljaarvamise kohta erakonnast.
„Võttes arvesse Teie lahkumisavaldust, otsustas Eesti Keskerakonna juhatus Teid välja arvata Eesti Keskerakonna liikmete hulgast,“ seisab kirjas Kundlale.
Kirjale kirjutasin mina isiklikult suurima hea meelega alla.
Tahaks loota, et Jaan Kundla täna Riigikogu saalis ei valetanud vaid mees lihtsalt ei mäleta, et ta enne sooja suve Keskerakonnast lahkumise teate sai.
Õnneks ei ole Jaan Kundla enam Keskerakonna liige!

Reformierakond ajab käe eakate rahakotti!

Olen hämmingus Reformierakonna poolt juhitava sotsiaalministeeriumi kavast muuta pensionide kojukanne tasuliseks.

See on lausa pensionäride mõnitamine ja on enam kui imelik, et seda teeb sotsiaalminister Maret Maripuu oma kätega. Saan aru, et valitsus on hädas ja võimetu kokku saama järgmise aasta riigieelarvet, kuid käe ajamine eakate rahakotti on lubamatu! Miks sunnitakse pensionäril panema oma raha panka, kui ta seda ei soovi? Tasu võtmine pensioni kojukande eest on sisuliselt pensioni vähendamine.

Kui Keskerakond oli valitsuses ja Jaak Aab juhtis sotsiaalministeeriumi viidi Eestis läbi suurim pensionitõus läbi aegade. See oli eakatele elulise tähtsusega ja väga vajalik, arvestades ka tänast rasket olukorda majanduses, kus hinnad kerkivad silmnähtavalt. Tänane valitsus on valinud aga teistsuguse tee, sulgedes postkontoreid, bussi- ja raudteeliine, mis muudab elu maal praktiliselt võimatuks.

Heaks eeskujuks võib siinkohal tuua Keskerakonna poolt juhitava Tallinna linna, kus vastupidiselt riigile tuleb linn eakatele raskes majanduslikus olukorras appi, makstes hinnatõusude kompenseerimiseks toetust.