Keskerakond ei ole huvitatud minekust Ansipi valitsusse sotsiaaldemokraatide asemele

Täna valitsusliidus üht partnerit vahetades oleks tegu vaid kosmeetiliste muudatustega, millest Eesti rahvale kindlasti mingit kasu ei ole. Keskerakond ei lähe valitsusse sotsiaaldemokraatide kohatäitjateks.

Keskerakond ei lähe mitte mingil juhul Ansipi juhitavasse valitsusse. Andrus Ansip on näidanud, et ta ei suuda panna valitsust ühes suunas ja rütmis tööle. Ta on ennast diskrediteerinud ja oleks pidanud juba ammu oma ametist tagasi astuma.

Loomulikult otsustavad Rahvaliit ja erakond Eestimaa Rohelised ise, kas alustavad läbirääkimisi ning lähevad Ansipi valitsusse sotside asemele, kuid ma väga kahtlen, et nad kergekäeliselt Ansipit päästma ruttavad. Tuletan meelde, et alles kaks päeva tagasi nii rahvaliitlased kui rohelised hääletasid just sellesama peaminister Ansipi umbusaldamise poolt.

Endiselt arvan, et kogu sellel konfliktil on palju mänguelemente, mida on vaja vaid selleks, et sotsiaaldemokraatide häältesaaki eurovalimistel suurendada. Küllap nad 7. juunini kisklevad, aga pärast valimisi ära lepivad ja käsikäes edasi lähevad.

Tallinna opositsioon soovib linna ettevõtteid maha ärida

Pean lubamatuks Tallinna opositsioonierakondade plaani peale kohalikke valimisi võimule tuleku korral linnale kuuluvaid ettevõtteid müüma asuda.

Reformierakonna, IRL-i ja sotside valitsus kavandab teatavasti juba ammu riigile kuuluvate Eesti Posti, Tallinna Sadama, Eesti Raudtee ning Tallinna Lennujaama müüki, mis tooks kaasa nende pakutavate teenusteolulise kallinemise tarbija jaoks. Nüüd selgus aga, et Tallinnas opositsiooni kuuluvad erakonnad on sõlminud kahtlaseid kokkuleppeid mitme linnale kuuluva ettevõtte müümiseks kohe, kui nad peale KOV-valimisi pealinnas võimule tulema peaksid.

Lausa uskumatu on asja juures veel see, et need parteid küsivad juba praegu tulevastelt ostjatelt oma valimiskampaania jaoks raha, sest linna ettevõtete müümiseks on vaja Tallinnas iga hinna eest võimule tulla.

Esimeses järjekorras plaanitakse müüa mõlemad ühistranspordi teenust pakkuvad ettevõtted – Tallinna Autobussikoondis (TAK) ja Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis (TTTK), mis tooks kaasa paljude liinides ulgemise ja piletihinna tõusu, ehk ühistransporditeenuse kvaliteedi kahanemise linnaelanike jaoks. Edasi kavandatakse veel Tallinna Soojuse maha parseldamist ning Tallinna Vee vähemusaktsiate müüki.

Juhul kui need linnaelanike suhtes äärmiselt vaenulikud plaanid tõesti ellu viiakse, tõusevad tarbija jaoks absoluutselt kõikide kaupade ja teenuste hinnad ning Tallinna linn jõuab samasugusesse kriisi nagu Eesti riik Ansipi valitsuse juhtimiseljõudnud on.

Nii suur hulk ministreid ja miniseeriume on rahva raha raiskamine

Pakun kokkuhoiukohti valitsussektoris. Need oleks portfellita ministrite kaotamised ja mõnede ministeeriumite liitmised.

Minu arvates peavad nii regionaal-, kui ka rahvastikupoliitikaga tegelema kõik ministeeriumid ja riigiasutused ning vajadus eraldiseisvate ministrite ametikohate järele puudub.

Üha süveneva majanduskriisi tingimustes tuleb niikuinii kõigil riiklikel institutsioonidel ja kohalikel omavalitsustel rahalise kokkuhoiu saavutamiseks senisest enam regionaalpoliitikaga tegeleda. Igasugune vajadus regionaalministri ametikoha järele puudub, sest tegemist on puhtformaalse ministriga, kellel tegelik võim puudub.

Viimastel päevadel on Kiisler püüdnud väljaütlemiste ja pressiteadetega jätta oma ametikohast muljet kui olulisest ja vajaminevast, kuid eks see näitab, et ta saab isegi aru, et selget rolli ja funktsiooni tal pole. Hull lugu on veel see, et oma koha tähtsust näidata püüdes, hakatakse reforme reformide pärast välja mõtlema, näiteks haldusreform.

Selleks, et saavutada kõigile osapooltele vastuvõetav haldusreformi kava, tuleb pidada laiapõhjalisi arutelusid riigivõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Üks portfellita minister, kes esindab ainult enda erakonda ei saa ega tohi kõiki Eesti elanikke puudutavates küsimustes ainuisikuliselt otsuseid langetada.

Tegelikult polegi asi üldse isikus, kes nimetatud ministri ametit peab. Asi ikka ülesannetes, kohustustes ja vastutuses.

Regionaalpoliitikaga peavad tegelema kõik ministeeriumid, peamiselt põllumajandus, keskkonna ja majandusministeerium.

Eesti riigil ei ole siiani välja töötatud ühtset regionaalpoliitikat. Iga uus minister tuleb välja oma haldusreformi plaaniga, mis erimeelsuste tõttu ellu viimata on jäänud. Regionaalpoliitika ei pea aga alati tähendama linnade ja valdade piiride muutmist. Regionaalpoliitika küsimused on pigem ikka ülesannete, kohustuste, võimu ja tulubaasi jagamine kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Teenuste kättesaadavus jne.

Praegu tuleb maksumaksjatel ülal pidada sisuliselt kasutut portfellita ministrit ja tema bürood, mis ainult suurejoonelisi reformikavasid kokku kirjutab ning sisuliselt mitte midagi korda ei saada.

Sama lugu on minu arvates teise portfellita ministri kohaga – rahvastikuministriga. Ei peatugi siin pikalt – selleks, et uuringuid tellida, mööda koole ja lasteaedu sõita, esseekonkursse korraldada jne ei pea me küll ministrit ja tema suurt nõunike armeed üleval pidama.

Ning üleüldse on meil ministreid ja ministeeriume liiga palju. Praeguse 14 ministri asemel oleks optimaalne 8. Liita tuleks haridus- ja kultuuriministeerium, välis- ja kaitseministeerium, põllumajandus- ja keskkonnaministeerium ning rahandus ja majandusministeerium.

Vabariigi Valitsusel tuleb praegustel rasketel aegadel kõvasti valitsuskulusid piirata ning regionaal-ja rahavastikuministri ametkohtade kaotamine ja mitmete ministeeriumide liitmine oleks ainuõige. Siin on vaja aga kiireid otsuseid, mitte hämada, et peale järgmist Riigikogu koosseisu. Kohe tuleb need otsused langetada.

Andrus Ansipile tuleks anda Nobeli majanduspreemia

Minu hinnangul väärivad Andrus Ansipi teened Eesti riigi ja kogu maailma ees senisest oluliselt suuremat tunnustust ning seetõttu otsustas Keskerakond esitada Ansipi Nobeli majanduspreemia kandidaadiks.

Andrus Ansipi eksimatu juhtimise all on Eesti ligi 10-protsendilisest majanduskasvust saanud vähemalt sama suur majanduslangus. Sellise saavutusega ei saa just iga peaminister kiidelda.

Eraldi väärib kindlasti esiletõstmist Ansipi järjekindel üleminek eurole. Juba viimased viis aastat on Eesti kord alates 1. jaanuarist, kord alates 1. juulist eurotsooniga ühinenud. Loodetavasti jätkab Ansip sama traditsiooni 2022. aastani, mil oleme Reformierakonna geniaalse majanduspoliitika tulemusena jõudnud 15 aastaga viie jõukama riigi hulka universumis.

Reformierakond on teostanud ka kõik oma valimislubadused ning isegi kuhjaga. Näiteks lubati sisse viia maksuvaba reede, kuid tegelikkuses on üha suuremale osale elanikkonnast muutunud kogu nädal maksuvabaks, sest töötuna ei ole ju sissetulekut, mille pealt makse maksta. Niivõrd innovaatiliselt suudab oma valimislubadusi realiseerida küll ainult peaminister Ansip, kelle juhtimise all enam mitte ükski eesmärk võimatu ei tundu.

Minust ja Marvi Vallastest

Kroonika suur väljamõeldis minu ja lauljatar Marvi Vallaste kuumast suhtest on tekitanud viimasel ajal palju jutuainet, spekulatsioone jne. Asja selguse huvides pean vajalikuks lühidalt kommenteerida.
Jah, olen Marviga suhelnud ja suhtleme ka edaspidi. Jah, oleme temaga kinos käinud. Aga ei midagi enamat. Marvi on tore neiu, minu arvates ka hea laulja. Suhtun temasse lugupidamisega ja pean teda heaks tuttavaks.
Viimane rääkimine oli Marviga eile õhtul kui just sedasama Õhtulehes tulevat lugu arutasime. Teadsime sellest, sest nii minu kui tema poole oli selles küsimuses pöördutud. Mingist ärakasutamisest siin küll mõtet rääkida ei ole. Oleks ma siis ise läinud ja Kroonikale või mõnele muule kollasele ajakirjale kuulutanud, et ma Marvisse armunud vms, aga see oli ju nende järjekordne väljamõeldis. Ja, mida pidigi Marvi väljamõeldise peale vastama, et midagi ei ole ja, et tema kulul tehti nalja. Nalja, aga mitte minu poolt vaid Õhtulehe ja Kroonika poolt. Nalja tehti ka minuga, halba nalja.
Väljamõeldis on ka tänane Õhtulehe esilehe pealkiri, kus Marvi teatavat, et poliitik kasutas teda ära. Ka see on väljamõeldis, sest midagi niisugust ei ole ta öelnud. Aga jäägu see selle kirjutaja südametunnistusele.

Kroonika ja Õhtuleht lõpetagu minu paaripanek. Jah, mu süda ei ole vaba, aga see ei ole ei Kroonika ega Õhtulehe asi, kellele see kuulub. Aga eks me kõik õpime. Targem on Kroonikaga üldse mitte suhelda, sest kas nad ei saa sinu jutust kohe üldse mitte aru või ongi nad lihtsalt pahatahtlikud.

Kahe sabaalusega oravad

Reformierakonna ilmselt kõige ambitsioonikam naispoliitik Keit Pentus on asunud vene meediakanalite vahendusel nüüd ka venekeelse elanikkonna hääli taga ajama. Seni oma marurahvuslike ja russofoobiliste seisukohtadega silma paistnud Reformierakond on nähtavasti mures erakonna reitingu pideva languse pärast ja püüab meeleheitlikult uusi toetajaid leida.

Täpsemalt, eetrisse on paisatud venekeelne telereklaam, milles Keit Pentus kõrvariivava aktsendiga vene keelt rääkides seletab vaatajatele, et kõige tähtsam on järgida „MEIE“ ühiseid eesmärke, milleks olevat jõukus ja kindlustunne. Reformierakonna valimisreklaamis räägitakse veel sellest, kuidas „me oleme alati kokku hoidnud“ ja „pole majanduslikult rasketel aegadel murdunud“.

Silmakirjaliku russofoobina tuntud Keit Pentus üritab ennast reklaamis näidata vene valijate huvide ja heaolu kaitsjana ning teda tutvustatakse kui Reformierakonna linnapea kandidaati. Siinkohal ma ei teagi, kas õigem oleks nutta või naerda. Ilmselt siiski naerda.
Huvitav veel asjaolu, et oravapartei teatas täna, et valivad kandidaadi alles tuleval pühapäeval. Paistab, et asi juba ette otsustatud ja pühapäevane nn valimine ainult formaalsus. Partei sisene demokraatia missugune! Aga see juba nende siseasi.

Reformierakonna kahepalgelisust näitab ilmekalt ka asjaolu, et eestlastele suunatud propagandalehtedes räägitakse ühte juttu ning venekeelsetes reklaamides ja kirjutistes juba hoopis midagi muud. Sellest võime teha ühese järelduse, et ansiplastele ei lähe korda ei eestlased ega venelased, vaid üksnes valimistel saadavad hääled.

Oravate saamatut ja inimvaenulikku tegevust näeme me kõikjal – riik on viidud pankroti äärele ning rahvast hirmutatakse niigi raskel ajal regulaarselt devalveerimisohu ja IMF-iga. Usun, et ükski tallinlane ei soovi, et samasugust „majanduspoliitikat“ aetaks ka Tallinna linnas. Hoidku jumal selle eest. Samas olen kindel, et jumala abi pole siin tarviski, valija lahendab selle ise ära.

Oma veebruari lõpus välja saadetud avalduses ma juba soovitasin Keit Pentusel mõnele võimetekohasele ametipostile kandideerida ning pakkusin välja, et ta võiks asuda näiteks Tallinna reforminoori juhtima. Sama nõu annaksin talle ka praegu, sest nagu vanasõna ütleb – parem varblane pihus kui tuvi katusel.

Pentuse reklaami saab vaadata ka Youtubes: http://www.youtube.com/watch?v=NjsXLDWqxOc

Jaan Tõnisson pööraks IRL-i sahkerdamiste peale hauas ringi

Isamaaliidu poliitikutest komplekteeritud juhatusega Jaan Tõnissoni Instituut on saanud suuri rahalisi annetusi ja valitsuse poolseid sihtfinantseerimisi. Kokku ulatub see summa igal aastal ligi kolme miljoni kroonini. Suur osa sellest summas kulub tegelikkuses IRL-i büroo töötajatele palga maksmiseks. Selle instituudi vahenditega on tehtud ka erakonda ja selle vaateid pooldavaid trükiseid ning üritusi.

Kui Eesti ajakirjandus soovib tõsiselt tegeleda parteide rahastamisega, siis tuleks uurida Jaan Tõnissoni Instituuti ja IRL-i. Kui Tõnisson teaks, millist rahapesu tema nime kandva instituudi kaudu tehakse, siis pööraks ta hauas ringi.

IRL ei tohiks kasutada ühegi väärika riigimehe nime oma hämarate tegemiste juures, eriti Jaan Tõnissoni oma. Jaan Tõnissonil olid väga selged põhimõtted, kuidas Eesti riiki juhtida ja arendada, kuid IRL-i poliitikutel riigimehelikkus puudub.

Juba siis, kui Jaan Tõnissoni Instituut isamaalaste poolt loodi, kritiseeris Tartu literaat Ain Kaalep teravalt instituudi
asutamiskoosolekul aset leidnud veini- ja šampusejoomist, kuna Jaan Tõnisson ise oli teatavasti karsklane. Juba see väike, kuid kujukas näide näitab, kui vähe Jaan Tõnissoni mälestus tegelikult IRL-ile korda läheb, sest ollakse valmis raha teenimise eesmärgil tema nime jalge alla trampima.