Ansipi ja Laari valitsus ajab eestlasi Eestist ära!

12. mail esitas haridusminister Tõnis Lukas (IRL) Riigikogus üleskutse “Inimesed, lahkuge Tallinnast”. Umbes nädalapäevad varem oli rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) esinenud Riigikogu ees seisukohaga: “Kui Eesti ei kõlba, valige endale teine riik”. Majandusminister Juhan Parts (IRL) on samuti õhutanud eestimaalasi välismaal tööd otsima, kui Eestis tööd ei leia.

Kas tegemist pole ministrite lapsikute väljaütlemistega või valitsuse ametliku poliitikaga?

Täna avaldas Postimees uudise “Mullu suurenes Eestist lahkujate hulk” [http://www.postimees.ee/?id=267749]. See uudis käis läbi ka teistest meediakanalitest.

Ametliku statistika kohaselt rändas 2009. aastal Eestist välja 4647 inimest, mis on ligi 200 isiku võrra enam kui aasta varem. Eestist lahkub rohkem inimesi kui siia sisse rändab. Peamistelt rännati Soome, Venemaale, Rootsi, Suurbritanniasse ning Saksamaale.

Eile aga avaldas BNS uudise maksulaekumiste kohta, millest loeb muuhulgas välja, et 2008. aastal kasvasid ligi 300 miljoni krooni võrra välismaalt saadud tulud.

Eeldame, et ettevõtlustulu osakaal sellest on sama marginaalne kui ettevõtlustulu osakaal Eestis teenitud tuludest (ehk isegi väiksem). Arvestame keskmise tuluga ühe isiku kohta, mis tõenäoliselt on pigem suurem kui Eestis teenitud keskmine tulu.

Nii arvutades, võib maksuameti andmetest teha järelduse, et välismaalt ametlikku tulu saajate arv on mullu suurenenud vähemalt kolm korda enam kui ametlik väljarändestatistika.

Täppisteadus see ei ole, nagu Eesti riigi statistika ikka, on igal numbril küljes kümme “aga”...

Tuletame meelde hiljutist šokeerivat uudist tegeliku töötuse kohta, mis ametlikust tööturustatistikast erines tunduvalt. Kui ametlikult on Eestis umbes tööpuudus 15 protsenti, siis tegelik tööpuudus jääb pigem 20 protsendi kanti – vahe on üle 30%.

Väljarände puhul aga näeme, et ametliku statistika ja tegeliku olukorra vahe on pigem mitmekordne!

Seega on suur väljaränne Eestist veel üks fakt, mida valitsus kõigiti üritab varjata, nagu ka tegelikku tööpuuduse numbrit.

Isiklikult kahtlustan, et neid, kes möödunud aastal Eestist lahkusid, oli palju enam kui 200 või 600 inimest. Võtke lahti kasvõi Facebook ja vaadake kui paljude Eesti noorte asukohamaaks on hetkel märgitud Austraalia...

Mõistagi ei soovi valitsus suurt väljarännet ja suurt tööpuudust tunnistada, sest see käib rist vastu nende demagoogiale, mis räägib meile üha veendunumalt, et Eestil läheb aina paremini. Vassimine, valetamine ja numbrite ilustamine käib täie hooga.

Samal ajal tuuakse meile näiteks Kreeka. Olgu Kreekaga kuidas on, aga vähemalt ei näita Kreeka valitsus kreeklastele ust ja ei tee avaldusi stiilis “kui siin ei meeldi, minge siis ära”.

Kuni valitsus ei võta tööpuuduse osas sisuliselt midagi ette ja kuni Eesti inimestele pole Eestis tagatud vähimatki toimetulekut, seni jätkub ka Eestist lahkumine, mis pikas perspektiivis maksab meie majandusele väga valusalt kätte.

Kusjuures, märkimisväärne, et isegi ametlik statistika tunnistab, et lahkujate hulgas on palju just noori mehi. Noored mehed annavad tooni ka töötute hulgas. See statistika on veel üks kinnitus faktile, et töötukassas arvelt maha võetavad inimesed täiendavad pigem heitunute ridu kui leiavad tööd. Ja sellega pole mõtet vaielda – vaid tuleb tegutseda.

Tööpuuduse vastu tuleb jõuliselt võidelda

12. mai Viljandimaa lehes Sakala ilmus minu arvamuslugu. Avaldan selle ka oma blogis.
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=261451

Ühiskonnas on pälvinud suurt tähelepanu Keskerakonna plakatid, mis heitsid Andrus Ansipile ja Mart Laarile ette ükskõiksust tööpuuduse vastu võitlemisel.

Hiljuti lõppenud Inglise parlamendivalimisi ilmestasid plakatid, millel opositsioon osutas jõuliselt võimuladviku vigadele. Inglise konservatiivide reklaamil oli kujutatud leiboristide juhti ja äsja tagasi astunud peaministrit Gordon Browni. Plakati tekstid rääkisid sellest, mida konservatiivid briti peaministrile ette heidavad: 80 000 vangi ennetähtaegselt vabastamine, rekordiline tööpuudus noorte seas, kihistumine ühiskonnas, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse suurendamine, miljardite väljavõtmine pensionisüsteemist.

Inglismaal olid need plakatid valimisvõitluse loomulik osa ning neis ei leitud midagi taunimisväärset. Erinevalt Eestist ei astunud sealsed jumalateenrid võimul oleva partei kaitseks välja ega tauninud opositsiooni tegevust.

Eesti paremerakonnad kinnitavad, et kiire majanduslangus ja sellega kaasnev suur tööpuudus on üleilmset majanduskriisist johtuv paratamatus ning sellest tulenevalt ei olnud valitsusel mingeid võimalusi kriisi vältida või pehmendada. Muidugi nad ütlevad seda, sest vastasel juhul võtaksid nad omaks osa süüd ja sellega koos ka osa vastutust!

Et poliitilist protsessi mustvalgeks muuta, on püütud Keskerakonnale külge kleepida vaid Ansipi-Laari parem­erakondade süüdistamist. Seda aga ei ole Keskerakond teinud. Keskerakonna kampaania kriitikud esindavad mõtteviisi, mille kohaselt peab Eestil olema üks, ametlik, valitsuse sõnastatud ja võimude kinnitatud lähenemine kõigile Eesti probleemidele. Et valitsuse arvamus ongi Eesti asi ja kõik, kes ei nõustu sellega, on Eesti vastu. See on absurd!

Mitmesajal tuhandel Eesti inimesel pole vähimatki lootust lähimas tulevikus oma majanduslikku olukorda parandada ja vaesusest pääseda. Nende huve ei kaitse praegu keegi teine peale Keskerakonna. Selles, et Eestis ei ole tehtud õigeid otsuseid, otsustamisega on venitatud ja keskendutud on teisejärgulisele, süüdistame parempoolseid ka edaspidi ning me pole üksi. Sama on rääkinud näiteks paljud majandusteadlased, analüütikud ja ettevõtjad.

Küsimus on põhimõtteline. Kui võtame omaks, et kriisi põhjused on vaid välised, siis järelikult on kriisi ületamine soodsa väliskeskkonna äraootamise küsimus.

Selline lähenemine on täpselt sama rumal kui osutada näpuga ainult Andrus Ansipile, eeldades, et kõik muutub üleöö paremaks, kui saame välja vahetatud ühe inimese Eesti võimuaparaadis. Vaja on kogu valitsuse vahetust ja mõtteviisi muutust riigi juhtimises.

Rääkige parem Ansipi palgast!

Savisaare palgast rääkimise asemel võiks rääkida hoopis Ansipi palgast. See on Tallinna linnapea palgast suurem, kuid ise küsimus on see, kes on oma palga välja teeninud ja kes ei ole.

Tallinn suutis eelmisel aastal väga operatiivselt reeageerida kiirelt kasvavale tööpuudusele. Sel ajal kui valitsus pole mingit kriisikava vastu võtmist isegi arutanud, on Tallinnal vastav plaan olemas. Eelmisel aastal alustatud töö on juba ka vilja kandnud, loodud on tuhandeid uusi töökohti, inimestele antakse reaalselt ja käegakatsutavat abi.

Ansip seevastu on veetnud oma päevi püüdes Eesti inimestele selgeks teha, et tegelikult on kõik riigis kõige paremas korras.

Inimesed seda ju ei usu! Alles hiljuti avaldas Reformierakonnale muidu lähedane Postimees uuringutulemused, millest selgub, et Eesti peaministriga on rahul vähem kui pool Eestis elavatest inimestest. Ansip ja Ligi, kes on tegelenud vaid kärpimisega, on oma ülbe hoiaku ja hoolimatu suhtumisega teeninud rahvalt vaid negatiivse hinnangu.

Tallinna linnapeaga aga ollakse Tallinnas selgelt rahul, mida näitavad ka viimaste kohalike valimiste tulemused.

EURO 11,6 - mitte kurss, vaid kulud kampaaniale

Rahandusministeerium plaanib kulutada 11,6 miljonit krooni eurole üleminekut selgitava kampaania läbi viimiseks. Usun, et kellelegi ei jää arusaamatuks, et tegelikult soovitakse riigi rahakotist võtta raha Reformierakonna valimiskampaania korraldamiseks.

Mis sellele viitab?

Esiteks, mis kampaaniat Euro kohta üldse vaja on. Kas Eestis on inimesi, kes ei tea, mis euro on? Sellest räägitakse iga päev uudistes, usun, et sellise lihtsa asja nagu rahavahetus õpetamiseks ei pea kulutama üle kümne miljoni krooni maksumaksja raha.

Teiseks, miks korraldab kampaaniat Rahandusministeerium, miks mitte Eesti Pank? Kuigi mõlemaid organisatsiooni juhivad reformierakondlased, siis mõistagi on asja juhtimine poliitilise ministri kätte usaldada Reformierakonnale kindlama peale väljaminek. Eesti Pank peaks siiski korraldama vähemalt näiliselt objektiivse ja väärika kampaania.

Kolmandaks, kes hakkab kampaaniat korraldama? Nagu on juba selgunud sotsiaalministeeriumi kureeritud hangetel, arvan, et ka sel korral osutub konkursi võitjaks just mõni Reformierakonnaga seotud agentuur. Sellepärast asi ongi Reformierakonna ministeeriumi korraldada antud!

Usun, et kampaania tuleb kindlasti väga "erapooletu" - millegi pärast arvan ma, et kampaaniaga püütakse eurot rahvale müüa nagu pesupulbrit ning keegi ei kavatse rääkida sisulistel valusatel teemadel, nagu euroga tõenäoliselt kaasnevad hinnatõusud.

Kõikjal, kus eurole on üle mindud, on see kaasa toonud just esmatarbekaupade hindade ümardamise ülespoole.

Reformierakond armastab rääkida lasteaedadest. See on nende argument igas olukorras - mõelge kui palju lasteaedu saaks selle raha eest ehitada või korda teha. 11,6 miljoni krooni eest, mida soovitakse nüüd parteipropagandaks ära raisata, saaks poole miljoni krooniga toetada enam kui kahtkümmet Eesti lasteaeda! Selle eest saaks ehitada 3-4 uut lasteaeda!

Huvitav on see masuaegne säästupoliitika, kus kõik sotsiaalsed tagatised, pensionid, inimeste palgad ja toetused omavalitsustele saavad kirvest, kuid Ansipi võimul püsimise toetamiseks tehakse mida iganes. Ja tegijaks seesama Ligi, kes kõigilt teistelt nõuab ranget kokkuhoidu!

Kui esimese asjana mindi eelarvekärbetega just lasteaedade kallale, väites, et raha pole, siis selgub nüüd, et riigil on miljoneid kroone üle, mida kulutada valitsuserakonna valimiskampaania toetuseks.

Palusin Keskerakonna saadikuid Toompeal, et nad esitaksid täna rahandusminister Ligile arupärimise, kuidas ja mis otstarbel seda 11, 6 miljonit krooni ikkagi kasutatakse.

Valel on lühikesed jalad

12. veebruaril k.a. avaldas Postimees Tuuli Kochi kirjutise, mille kohaselt Reformierakonna toetus avalikkuses pidi väga kõrge olema, Keskerakonnal see aga muudkui langevat. Reformierakonna peasekretär Kristen Michal põhjendas selles artiklis asjade niisugust seisu „Tallinnas valitseva kurva olukorraga“. Tema sõnade kohaselt: „enne valimisi hoiti kinni uudiseid, mis oleks väljendanud pealinna senist kehva juhtimist, kuid nüüd on need välja tulnud ning linnakodanikud peavad selle kinni maksma“.

Põnev oli teada saada, kui võimas on ikka Keskerakond. Lausa suudab kinni hoida avaliku õiguslikku ringhäälingu ning suurte lehtede – Postimehe, Päevalehe uudiseid nii, et linnakodanikud ei saagi tõtt teada! Kristen Michal peaks selgitama, kuidas Keskerakond selliseid asju teeb. Äkki on selles isegi midagi kriminaalset, millest prokuratuur suudaks leida kuriteo koosseisu?

Nali naljaks, aga mind hakkas huvitama, kui palju Kristen Michali ja Tuuli Kochi üllitises on siis tõtt. Mulle sattus kätte Turu-uuringute AS poolt Tallinnas läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus. Aluseks oli võetud Riigikogu valimiste elektoraat. Uuringu tulemustest selgus, et Riigikogu valimistel koguks Tallinnas veebruari kuu seisuga kõige rohkem hääli Keskerakond (23 %), teisel kohal on Reformierakond (14 %), kolmandal kohal IRL (11 %), neljandal kohal Sotsiaaldemokraatlik Erakond (5 %) ning viiendal kohal Eestimaa Rohelised (3 %). 1 % vastajatest valiks üksikkandidaadi ning Rahvaliidu toetus on Tallinnas pea olematu.

Päris armetus seisus need reformierakondlased, kelle edu meedias nii agaralt kuulutatakse. Saan aru, et Reformierakonna peasekretär püüab musta valgeks rääkida, aga miks ajaleht Postimees sellega nõustub, jääb mulle mõistatuseks.

IRL´i suurkogu umbusaldas Aaviksood ja Pomerantsi

Uurisin ja puurisin veel Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogu juhtorganite valimistulemusi, nimelt IRL´i ministrite kandideerimist ja saadud hääli.

Aseesimeheks kandideeris kolm ministrit – Aaviksoo, Lukas ja Parts. Erakonnakaaslaste toetuse said ministrid Parts (1248 häält) ja Lukas (594 häält). Aaviksoo valituks ei osutunud ja tema häälte hulka ei ole avalikustatud. Kui vähe neid siis oli?

Eestseisuse valimistel kandideerisid regionaalminister Siim Kiisler, põlluminister Helir-Valdor Seeder ja siseminister Marko Pomerants. Parteikaaslaste heakskiidu pälvisid vaid Kiisler ka Seeder. Pomerants jäi õnnetult erakonnasõprade toetuseta.

Seda võib käsitleda kui erakondlaste umbusaldust ministrite tööle.

Aaviksoo madal populaarsus erakonna sees on ilmselgelt seotud sambakarnevaliga, mis kruvib uusi tuure ega näe veel tõenäoliselt niipea lõppu. Ega kasuks pole tulnud ka masu ajal ministeeriumi ametnikele preemiate kirjutamine, IT Kolledži müügiskandaal ja Herman Simmi lugu.

Pomerantsiga on keerulisem. Temaga seoses ei meenu esialgu mitte midagi, millega minister hakkama oleks saanud, ei head ega halba. Siiski – päästeametnike ja politseinike palga ja tööaja kallale minek ajas ikka paljudel harja punaseks. Samuti päästedepoode ja konstaablijaoskondade sulgemine. Ja võibolla ei ole ka tema luuletused Res Publica poistebändile meelt mööda. Muud ei oskagi temast arvata.

Res Publica on tagasi

Eile Tallinnas Nokia Kontserdimajas toimunud Isamaa ja Res Publica suurkogu tõi selguse erakonna sees võnklevates jõujoontes.

Õukonnameedia võimendas peamiselt Mart Laari tagasivalimist erakonna esimeheks, nimetades seda Laari võiduks. Kuidas tegelikult läks? Kes nüüd erakonda juhib? Kes tegelikult võitis? Kui on võitjad, on ka kaotajad. Kes kaotas?

Esimehe valimistulemusega ei olnud küsimust. Laar kandideeris ainsana, seega tema tagasivalimine oli ette teada ja ma ei saa aru, miks seda nii suureks uudiseks peetakse.

Erakonna aseesimeeste valimiste tulemus ja käik olid aga märksa põnevamad. Selle tulemused omavad palju suuremat uudisväärtust ja mõtteainet kui esimehe tagasivalimine. Aseesimeesteks kandideeris kuus erakondlast. Laari lähikonnast minister Lukas ja senine peasekretär Tsahkna, minister Partsi meeskonnast Riigikogu juht Ene Ergma ja Juhan Parts ise. Veel kandideerisid minister Aaviksoo ja minister Seeder. Valiti kolm aseesimeest – Parts, Ergma, Lukas (häälte saamise järjekorras, kusjuures Parts ja Ergma olid Lukasest peajagu üle). Selgelt näitas Juhan Partsi Res Publica äraostmatute seltskond siin jõudu ja võimu, mida tal Laariga võrreldes hulga rohkem oli.

Sama huvitav on ka eestseisuse valimiste tulemus. Erakonna eestseisusesse kuulub 20 liiget. Ja pange nüüd tähele – kahekümnest liikmest kaksteist ehk selge enamuse said endised respublikaanid. Parts võitis!

Vähem tähtis ei ole ka erakonna aukohtu valimistulemus. Aukohut peetakse ikka erakonna südametunnistuseks. Kellele kuulub IRLi südametunnistus? Respublikaanidele - üheksast aukohtu liikmest vaid kolm kuulub nn kampsunitele (vanadele Laari isamaalastele), seega suur enamus, kuus liiget, Res Publicale, Partsile.

Huvitavaks kujuneb kindlasti ka erakonna peasekretäri nimetamine. Põhikirja järgi peab esimees esitama eestseisusele peasekretäri kandidaadi, mille eestseisus omakorda erakonna volikogule kinnitamiseks esitab. Kas Partsi eestseisus kooskõlastab Laari valiku? Kahtlen. Usun, et ka erakonna tegevjuhiks nimetatakse lähiajal keegi Res Publica liikmepiletit taskus kandev tegelane.

Erinevatesse juhtorganitesse valituid analüüsides, nende varasemat kuulumist vaadates, saame öelda, kes olid IRLi suurkogu võitjad ja kaotajad.

Mart Laar on küll erakonna esimees, kuid kelle eestseisuses? Muidugi Partsi! Eile õhtul uudiseid jälgides tekkis mul paratamatult kujund – isamaalane Mart Laar juhib Res Publicat. Seda muidugi nii kaua kui äraostmatute seltskonnale kasulik ja vajalik on. Usun, et on vaid aja küsimus, mil Parts ise laua otsa istub ja ka formaalselt erakonda juhtima hakkab.
Parts ja co võitsid suurelt. Laar kaotas. Aaviksoo kaotas suurelt.

Mõelgem sellele, et eile valitud IRLi juhtkond paneb kokku järgmise varakevade Riigikogu valimiste nimekirja, nimetab esinumbrid ja jagab võtmepositsioonid. Samuti on erakonna tüüri juures see juhtkond ka järgmise sügise presidendi valimiste ajal.

Eile Nokias toimunud IRLi suurkogul sai selgeks, et Res Publica on tagasi. Kas nad vahepeal õppinud ja targemaks saanud on, see on iseküsimus, eks seda lähitulevik näitab.