Aaviksoo: õnn ei ole rahas, killud toovad õnne

„Aaviksoo: õnn ei ole rahas, killud toovad õnne“ – just seesugune mõte valdas mind, kui täna vabadussambast mööda kõndisin. No on ikka õnnetu värk küll selle sambaga – nagu õnnetuse hunnik.

Ka mina käisin samba avamisel, üritus oli kena, rahvast palju ja sammas säras, olgugi, et juba enne selle avamist oli sambakarneval alanud, sest vaieldi nii kuju, pikkuse kui koha üle. Pean tunnistama, et see oli vist ka ainus kord, mil sammast „töötavana“ nägin. Kohe varsti pärast seda lakkas töötamast samba valgustus, erinevad detailid muutsid soovimatus suunas värvi, poldid logisesid, nüüd siis tagatipuks hakkas sammas otsast lagunema. Õhtuleht kirjutas, et esmaspäeval sai kaitseminister Aaviksoo (Keskerakonna Noortekogu nimetas Aaviksoo Samba-Jaaguks, väga tabav minu arvates) sms-i: "Vabadussambast kukkus klaastahvel alla, mupo valvab õnnetuskohta". Samal päeval pühendas leht ka oma juhtkirja just samba teemal pealkirjaga „See pole enam naljakas“. Täiesti nõus, aga minu arvates ei olnud see algusest peale naljakas, kui siis halenaljakas.

Kindlasti ei ole kogu selle samba jama juures tegemist asjade kokkulangemisega või algusest peale lihtsalt õnnetu projektiga või ebaõnnega. Tegemist on ikka selgelt oluliste möödalaskmistega ministeeriumi, ministri ja selle projekti juhtide poolt. Arutletud on selle üle, kas minister Aaviksoo peaks võtma poliitilise vastutuse ja tagasi astuma. Mis siin arutada on, muidugi peaks tagasi astuma ja mitte rääkima vigade parandamisest jne. Ta ei saa ju sellega hakkama, käkib asja veel hullemaks. Mees, kes laseb mitusada miljonit krooni riigi raha tuulde peab pildilt kaduma – ja veel arutatakse, kas ja miks ja millal?! Absurd!

Ja üleüldse soovitan ma riigivalitsusel pöörduda palvega Tallinna linnavalitsuse ja linnapea Edgar Savisaare poole palvega, et linn asja korraldamise enda peale võtaks. Siis saaks üks korralik vabadussammas valmis ka. Olen kindel! Tegi ju Savisaare linnavalitsus superkena Vabaduse väljaku, asi siis tal platsi serva korralik sammas püstitada oleks.

Reformierakonnal on vähe liikmeid, aga palju raha

Reformierakond püüab viimased kaks nädalat suure meediakampaaniaga oma ridu täiendada. Raadios jooksevad reklaamid, teha on lastud spetsiaalne kodulehekülg, tänavatel on kallid värvilised plakatid.

Teades natukenegi reklaamide hindadest ja arvestades selle kampaania suurt mahtu arvan, et oravate „tule meiega“ kampaania maksumus on ca 3 miljonit krooni.

Täna tuli reformibüroost teade, et värbamiskampaania raames on erakonnaga liitunud 500 inimest. No teate, see on ikka läbikukkumine küll – ainult 500!
Teeme väikese arvutuse – jagame kampaania reklaamiks kulunud raha liikmeks astunutega ehk siis 3 000 000 : 500 = 6000 krooni iga uue liikme kohta.

Huvitav oli ka veel see, et samas uudises, kus räägiti värbamiskampaania käigus liitunud viiesajast uuest liikmest, loeti üles mõned Rahvaliidust ülejooksnud vallavanemad. Raske uskuda, et nimetatud vallajuhid raadioreklaami peale parteid vahetasid. Räägitakse hoopis, kuidas Laine Jänes, Urmas Klaas, Peep Aru, Rain Rosimannus jt ning ka Ansip isiklikult katuserahade eest vallavanemaid „ostmas“ käivad. Uskumatu, aga tõsi – ka kriisi ajal olla neil raha, mille eest omavalitsusjuhte parteisse „osta“! Loodan, et sellesama 6000 krooni eest polnud need vallajuhid nõus parteid vahetama...

Keskerakonnaga liitus ilma igasuguse kampaaniata 2009. aastal 1600 uut tegijat ning käesoleva aasta viie kuuga on erakonda astunud üle 600 inimese. Keskerakondlasi on juba üle 12 600. Keskerakond on suurim, vanim ja populaarseim erakond.

Erinevalt Reformierakonnast liitutakse Keskerakonnaga maailmavaatelistel kaalutlustel –Keskerakonnaga liitujad toetavad erakonna poliitikat ja tegemisi. Nad on meiega võitluses suure tööpuuduse vastu, peavad lugu meie sotsiaal- ja hariduspoliitikast jne. Nad soovivad Keskerakonda oma riiki juhtima. Tallinna juhtimisega saadakse edukalt hakkama ja see näitab, et edukalt saadaks hakkama ka riigi juhtimisega.

Ansipi ja Laari valitsus ajab eestlasi Eestist ära!

12. mail esitas haridusminister Tõnis Lukas (IRL) Riigikogus üleskutse “Inimesed, lahkuge Tallinnast”. Umbes nädalapäevad varem oli rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) esinenud Riigikogu ees seisukohaga: “Kui Eesti ei kõlba, valige endale teine riik”. Majandusminister Juhan Parts (IRL) on samuti õhutanud eestimaalasi välismaal tööd otsima, kui Eestis tööd ei leia.

Kas tegemist pole ministrite lapsikute väljaütlemistega või valitsuse ametliku poliitikaga?

Täna avaldas Postimees uudise “Mullu suurenes Eestist lahkujate hulk” [http://www.postimees.ee/?id=267749]. See uudis käis läbi ka teistest meediakanalitest.

Ametliku statistika kohaselt rändas 2009. aastal Eestist välja 4647 inimest, mis on ligi 200 isiku võrra enam kui aasta varem. Eestist lahkub rohkem inimesi kui siia sisse rändab. Peamistelt rännati Soome, Venemaale, Rootsi, Suurbritanniasse ning Saksamaale.

Eile aga avaldas BNS uudise maksulaekumiste kohta, millest loeb muuhulgas välja, et 2008. aastal kasvasid ligi 300 miljoni krooni võrra välismaalt saadud tulud.

Eeldame, et ettevõtlustulu osakaal sellest on sama marginaalne kui ettevõtlustulu osakaal Eestis teenitud tuludest (ehk isegi väiksem). Arvestame keskmise tuluga ühe isiku kohta, mis tõenäoliselt on pigem suurem kui Eestis teenitud keskmine tulu.

Nii arvutades, võib maksuameti andmetest teha järelduse, et välismaalt ametlikku tulu saajate arv on mullu suurenenud vähemalt kolm korda enam kui ametlik väljarändestatistika.

Täppisteadus see ei ole, nagu Eesti riigi statistika ikka, on igal numbril küljes kümme “aga”...

Tuletame meelde hiljutist šokeerivat uudist tegeliku töötuse kohta, mis ametlikust tööturustatistikast erines tunduvalt. Kui ametlikult on Eestis umbes tööpuudus 15 protsenti, siis tegelik tööpuudus jääb pigem 20 protsendi kanti – vahe on üle 30%.

Väljarände puhul aga näeme, et ametliku statistika ja tegeliku olukorra vahe on pigem mitmekordne!

Seega on suur väljaränne Eestist veel üks fakt, mida valitsus kõigiti üritab varjata, nagu ka tegelikku tööpuuduse numbrit.

Isiklikult kahtlustan, et neid, kes möödunud aastal Eestist lahkusid, oli palju enam kui 200 või 600 inimest. Võtke lahti kasvõi Facebook ja vaadake kui paljude Eesti noorte asukohamaaks on hetkel märgitud Austraalia...

Mõistagi ei soovi valitsus suurt väljarännet ja suurt tööpuudust tunnistada, sest see käib rist vastu nende demagoogiale, mis räägib meile üha veendunumalt, et Eestil läheb aina paremini. Vassimine, valetamine ja numbrite ilustamine käib täie hooga.

Samal ajal tuuakse meile näiteks Kreeka. Olgu Kreekaga kuidas on, aga vähemalt ei näita Kreeka valitsus kreeklastele ust ja ei tee avaldusi stiilis “kui siin ei meeldi, minge siis ära”.

Kuni valitsus ei võta tööpuuduse osas sisuliselt midagi ette ja kuni Eesti inimestele pole Eestis tagatud vähimatki toimetulekut, seni jätkub ka Eestist lahkumine, mis pikas perspektiivis maksab meie majandusele väga valusalt kätte.

Kusjuures, märkimisväärne, et isegi ametlik statistika tunnistab, et lahkujate hulgas on palju just noori mehi. Noored mehed annavad tooni ka töötute hulgas. See statistika on veel üks kinnitus faktile, et töötukassas arvelt maha võetavad inimesed täiendavad pigem heitunute ridu kui leiavad tööd. Ja sellega pole mõtet vaielda – vaid tuleb tegutseda.

Tööpuuduse vastu tuleb jõuliselt võidelda

12. mai Viljandimaa lehes Sakala ilmus minu arvamuslugu. Avaldan selle ka oma blogis.
http://www.sakala.ajaleht.ee/?id=261451

Ühiskonnas on pälvinud suurt tähelepanu Keskerakonna plakatid, mis heitsid Andrus Ansipile ja Mart Laarile ette ükskõiksust tööpuuduse vastu võitlemisel.

Hiljuti lõppenud Inglise parlamendivalimisi ilmestasid plakatid, millel opositsioon osutas jõuliselt võimuladviku vigadele. Inglise konservatiivide reklaamil oli kujutatud leiboristide juhti ja äsja tagasi astunud peaministrit Gordon Browni. Plakati tekstid rääkisid sellest, mida konservatiivid briti peaministrile ette heidavad: 80 000 vangi ennetähtaegselt vabastamine, rekordiline tööpuudus noorte seas, kihistumine ühiskonnas, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse suurendamine, miljardite väljavõtmine pensionisüsteemist.

Inglismaal olid need plakatid valimisvõitluse loomulik osa ning neis ei leitud midagi taunimisväärset. Erinevalt Eestist ei astunud sealsed jumalateenrid võimul oleva partei kaitseks välja ega tauninud opositsiooni tegevust.

Eesti paremerakonnad kinnitavad, et kiire majanduslangus ja sellega kaasnev suur tööpuudus on üleilmset majanduskriisist johtuv paratamatus ning sellest tulenevalt ei olnud valitsusel mingeid võimalusi kriisi vältida või pehmendada. Muidugi nad ütlevad seda, sest vastasel juhul võtaksid nad omaks osa süüd ja sellega koos ka osa vastutust!

Et poliitilist protsessi mustvalgeks muuta, on püütud Keskerakonnale külge kleepida vaid Ansipi-Laari parem­erakondade süüdistamist. Seda aga ei ole Keskerakond teinud. Keskerakonna kampaania kriitikud esindavad mõtteviisi, mille kohaselt peab Eestil olema üks, ametlik, valitsuse sõnastatud ja võimude kinnitatud lähenemine kõigile Eesti probleemidele. Et valitsuse arvamus ongi Eesti asi ja kõik, kes ei nõustu sellega, on Eesti vastu. See on absurd!

Mitmesajal tuhandel Eesti inimesel pole vähimatki lootust lähimas tulevikus oma majanduslikku olukorda parandada ja vaesusest pääseda. Nende huve ei kaitse praegu keegi teine peale Keskerakonna. Selles, et Eestis ei ole tehtud õigeid otsuseid, otsustamisega on venitatud ja keskendutud on teisejärgulisele, süüdistame parempoolseid ka edaspidi ning me pole üksi. Sama on rääkinud näiteks paljud majandusteadlased, analüütikud ja ettevõtjad.

Küsimus on põhimõtteline. Kui võtame omaks, et kriisi põhjused on vaid välised, siis järelikult on kriisi ületamine soodsa väliskeskkonna äraootamise küsimus.

Selline lähenemine on täpselt sama rumal kui osutada näpuga ainult Andrus Ansipile, eeldades, et kõik muutub üleöö paremaks, kui saame välja vahetatud ühe inimese Eesti võimuaparaadis. Vaja on kogu valitsuse vahetust ja mõtteviisi muutust riigi juhtimises.

Rääkige parem Ansipi palgast!

Savisaare palgast rääkimise asemel võiks rääkida hoopis Ansipi palgast. See on Tallinna linnapea palgast suurem, kuid ise küsimus on see, kes on oma palga välja teeninud ja kes ei ole.

Tallinn suutis eelmisel aastal väga operatiivselt reeageerida kiirelt kasvavale tööpuudusele. Sel ajal kui valitsus pole mingit kriisikava vastu võtmist isegi arutanud, on Tallinnal vastav plaan olemas. Eelmisel aastal alustatud töö on juba ka vilja kandnud, loodud on tuhandeid uusi töökohti, inimestele antakse reaalselt ja käegakatsutavat abi.

Ansip seevastu on veetnud oma päevi püüdes Eesti inimestele selgeks teha, et tegelikult on kõik riigis kõige paremas korras.

Inimesed seda ju ei usu! Alles hiljuti avaldas Reformierakonnale muidu lähedane Postimees uuringutulemused, millest selgub, et Eesti peaministriga on rahul vähem kui pool Eestis elavatest inimestest. Ansip ja Ligi, kes on tegelenud vaid kärpimisega, on oma ülbe hoiaku ja hoolimatu suhtumisega teeninud rahvalt vaid negatiivse hinnangu.

Tallinna linnapeaga aga ollakse Tallinnas selgelt rahul, mida näitavad ka viimaste kohalike valimiste tulemused.

EURO 11,6 - mitte kurss, vaid kulud kampaaniale

Rahandusministeerium plaanib kulutada 11,6 miljonit krooni eurole üleminekut selgitava kampaania läbi viimiseks. Usun, et kellelegi ei jää arusaamatuks, et tegelikult soovitakse riigi rahakotist võtta raha Reformierakonna valimiskampaania korraldamiseks.

Mis sellele viitab?

Esiteks, mis kampaaniat Euro kohta üldse vaja on. Kas Eestis on inimesi, kes ei tea, mis euro on? Sellest räägitakse iga päev uudistes, usun, et sellise lihtsa asja nagu rahavahetus õpetamiseks ei pea kulutama üle kümne miljoni krooni maksumaksja raha.

Teiseks, miks korraldab kampaaniat Rahandusministeerium, miks mitte Eesti Pank? Kuigi mõlemaid organisatsiooni juhivad reformierakondlased, siis mõistagi on asja juhtimine poliitilise ministri kätte usaldada Reformierakonnale kindlama peale väljaminek. Eesti Pank peaks siiski korraldama vähemalt näiliselt objektiivse ja väärika kampaania.

Kolmandaks, kes hakkab kampaaniat korraldama? Nagu on juba selgunud sotsiaalministeeriumi kureeritud hangetel, arvan, et ka sel korral osutub konkursi võitjaks just mõni Reformierakonnaga seotud agentuur. Sellepärast asi ongi Reformierakonna ministeeriumi korraldada antud!

Usun, et kampaania tuleb kindlasti väga "erapooletu" - millegi pärast arvan ma, et kampaaniaga püütakse eurot rahvale müüa nagu pesupulbrit ning keegi ei kavatse rääkida sisulistel valusatel teemadel, nagu euroga tõenäoliselt kaasnevad hinnatõusud.

Kõikjal, kus eurole on üle mindud, on see kaasa toonud just esmatarbekaupade hindade ümardamise ülespoole.

Reformierakond armastab rääkida lasteaedadest. See on nende argument igas olukorras - mõelge kui palju lasteaedu saaks selle raha eest ehitada või korda teha. 11,6 miljoni krooni eest, mida soovitakse nüüd parteipropagandaks ära raisata, saaks poole miljoni krooniga toetada enam kui kahtkümmet Eesti lasteaeda! Selle eest saaks ehitada 3-4 uut lasteaeda!

Huvitav on see masuaegne säästupoliitika, kus kõik sotsiaalsed tagatised, pensionid, inimeste palgad ja toetused omavalitsustele saavad kirvest, kuid Ansipi võimul püsimise toetamiseks tehakse mida iganes. Ja tegijaks seesama Ligi, kes kõigilt teistelt nõuab ranget kokkuhoidu!

Kui esimese asjana mindi eelarvekärbetega just lasteaedade kallale, väites, et raha pole, siis selgub nüüd, et riigil on miljoneid kroone üle, mida kulutada valitsuserakonna valimiskampaania toetuseks.

Palusin Keskerakonna saadikuid Toompeal, et nad esitaksid täna rahandusminister Ligile arupärimise, kuidas ja mis otstarbel seda 11, 6 miljonit krooni ikkagi kasutatakse.

Valel on lühikesed jalad

12. veebruaril k.a. avaldas Postimees Tuuli Kochi kirjutise, mille kohaselt Reformierakonna toetus avalikkuses pidi väga kõrge olema, Keskerakonnal see aga muudkui langevat. Reformierakonna peasekretär Kristen Michal põhjendas selles artiklis asjade niisugust seisu „Tallinnas valitseva kurva olukorraga“. Tema sõnade kohaselt: „enne valimisi hoiti kinni uudiseid, mis oleks väljendanud pealinna senist kehva juhtimist, kuid nüüd on need välja tulnud ning linnakodanikud peavad selle kinni maksma“.

Põnev oli teada saada, kui võimas on ikka Keskerakond. Lausa suudab kinni hoida avaliku õiguslikku ringhäälingu ning suurte lehtede – Postimehe, Päevalehe uudiseid nii, et linnakodanikud ei saagi tõtt teada! Kristen Michal peaks selgitama, kuidas Keskerakond selliseid asju teeb. Äkki on selles isegi midagi kriminaalset, millest prokuratuur suudaks leida kuriteo koosseisu?

Nali naljaks, aga mind hakkas huvitama, kui palju Kristen Michali ja Tuuli Kochi üllitises on siis tõtt. Mulle sattus kätte Turu-uuringute AS poolt Tallinnas läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus. Aluseks oli võetud Riigikogu valimiste elektoraat. Uuringu tulemustest selgus, et Riigikogu valimistel koguks Tallinnas veebruari kuu seisuga kõige rohkem hääli Keskerakond (23 %), teisel kohal on Reformierakond (14 %), kolmandal kohal IRL (11 %), neljandal kohal Sotsiaaldemokraatlik Erakond (5 %) ning viiendal kohal Eestimaa Rohelised (3 %). 1 % vastajatest valiks üksikkandidaadi ning Rahvaliidu toetus on Tallinnas pea olematu.

Päris armetus seisus need reformierakondlased, kelle edu meedias nii agaralt kuulutatakse. Saan aru, et Reformierakonna peasekretär püüab musta valgeks rääkida, aga miks ajaleht Postimees sellega nõustub, jääb mulle mõistatuseks.