Hambutu Eestimaa

End pühapäeva hommikupoolikul Interneti vahendusel uudistega kurssi viies külastasin ka Õhtulehe veebiväljaannet, kus üks pealkiri eriti mu pilku köitis – “Elage hammasteta – riik peseb käedpuhtaks”. Esmapilgul eeldasin, et tegemist võib olla mingi ülespuhutud kõmu-uudisega, kuid edasi lugedes ja süvenes selgus selle tõeline traagilisus ja kurbloolisus.

Nimelt on üks 57 aastane mees (loos nimetati ta Alariks) kaotanud igemehaiguse parodontiidi tõttu peaaegu kõik hambad. Haigus on arenenud nii kaugele, et laenurahaga ostetud proteesidki ei seisa enam suus. Alari uued proteesid läheksid maksma paar tuhat eurot – seda raha pole tal aga kusagilt võtta. “Ta räägib susinal ja saab süüa vaid vedelat toitu,” kirjutab Õhtuleht. Tartu Ülikooli stomatoloogiakliiniku emeriitdotsendi sõnul on juba kaua räägitud, et hambaravi hüvitus on väga vajalik.“Hammasteta inimese mure pole ainult selles, et ta ei saa korralikult süüa ja inetu hammasteta suu mõjub psüühikale. Hambutus avaldab mõju ka inimese maole ja soolestikule,” vahendab Õhtuleht emeriitdotsendi sõnu. Haigekassa esindaja sõnul ei mahu Alari juhtum kuidagi kompenseeritavate alla, erandeid teha ei saa, ning soovitab pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

Seda lugu iseloomustab tõepoolest hästi “elage hammasteta” – kui raha pole, siis on see su enda probleem. Eriti viimase nelja aastaga on Eesti juhitud just seesuguse ühiskonna poole, kus rahakoti paksus määrab ka riigi suhtumise inimesse. Oleme küll Euroopa Liidus ja loeme end tihti Põhjamaade hulka, kuid selline käitumine viib meid seal tunnustatud inimkesksest ühiskonnast üha kaugemale. Täpsuse huvides tuleb siiski mainida, et 300 kroonist hambaravihüvitist saavad taotleda 63 aastased ja vanemad ning 450 kroonist hüvitist rasedad ja alla aastase lapse emad. Kord kolme aasta jooksul hüvitatakse 63 aastastele ja vanematele 4000 krooni proteeside maksumusest. 300 kroonine hüvitis 19 – 62 aastastele kaotati 2008. aastal valitsuse poolsete kärbetega.

See kärpeotsus tundus ilmselt küll hea ja lihtne viis raha kokku hoidmiseks, kuid tulemus läheb riigile kordades rohkem maksma. Peab mainima, et Eestis on riikliku kindlustuse osa hambaravi eest maksmisel Euroopa Liidu riikidest kõige väiksem. Nii ongi inimestelt võetud võimalus tasuta kord aastas hammaste seisukorda kontrollida lasta (teatavasti kattis 300 kroonine hüvitis just kontrolli maksumuse). Kontrollis mitte käimine ja teadmatus võib aga kergesti lõppeda mõne teise ja kümnetes kordades kallimat ravitava haigusega – just nagu Alari puhul.

Tegutsemine haiguste ennetamise nimel on väga oluline, sest just hea tervis on üheks võtmeks täisväärtusliku elu elamisel. Toome sisse ka majandusliku teguri: vähem haigeid tähendab vähem raha kulutamist raviteenustele; rohkem terveid inimesi tähendab rohkem töötegijaid ja seeläbi riigile suuremaid maksutulusid. Just seepärast ongi Keskerakond võtnud haiguste ennetamise oma valimisprogrammi tervishoiu poliitika oluliseks osaks. Sealt võib muuhulgas ka leida hambaravihüvitise taastamise ja selle tõstmise 195 euroni (ca 3050 kroonini) kolme aasta jooksul. Lisaks tuleb luua omavalitsustele täiendavaid võimalusi hambaravi toetamiseks ning pakume välja võimaluse kasutada hambaravis kogumiskontot. Tuleb tõdeda, et hambaravi ei ole odav teenus ning mõnikord võib ühe suu ideaalselt korda tegemine maksma minna mõne inimese aastapalga. Minu teada ei kata ühegi riigi valitsus kõigi kodanike hambaravi täies ulatuses, kuid ometi on riigi osalus kõigis teiste Euroopa Liidu riikides Eesti omast suurem. Tekib õigustatud küsimus – kui palju me oma inimestest hoolime? Kui palju maksab Eesti inimeste tervis?

Lähenevad Riigikogu valimised annavad meile võimaluse hääletada riiki juhtima Keskerakond, mis keskendub inimkesksele poliitikale ja reaalselt aitab. Lihtne on pugeda rahanumbrite taha ja öelda, et riigi kulutuste koomale tõmbamine on meie edu võtmeks, kuid mis kasu on Eesti inimestel rahandusministri auhindadest ja ordenitest kui elukvaliteet on vilets? Kui pole enam hambaidki suus ja raha nende parandamiseks samuti mitte. Neile inimestele ei lähe korda auhinnad ja teenetemärgid, vaja on riiki ja valitsust, mis suudab, oskab ja tahab oma kodanikke aidata. Tervise arvelt ei tohi kokku hoida! Ma usun, et väga palju valijad lasevad hääletuskasti sedeli, mis viib meid rahakesksest ühiskonnast inimkeskse ühiskonna juurde. Valijad tahavad riiki, mis põhineb Põhjamaisel solidaarsusel ja annab sotsiaalsed garantiid, mitte ei võta neid järjest vähemaks.

Selle kirjatöökäigus mõtlesin, kuidas leida aga kiiret ja alternatiivset leevendust Alarile ning teistele inimestele, kes on just praegu sarnase probleemiga kimpus. Mure on ju tõsine – olgu pealegi, et diskrimineerimine on keelatud, aga hammaste puudumine muudab suhtlemise ebamugavaks, ja tuleb tunnistada, et ka ebameeldivaks. Nii võib selle probleemi küüsi sattunu kaotada töö, sõbrad ja tuttavad ning täiesti heituda. Aga abi pole loota kusagilt, sest riik peseb käed puhtaks.

Niisiis on minu ettepanek koguda Alari jaoks korjanduse käigus raha, et ta saaks oma hambad korda. Ja sellest järgmine samm võiks olla heategevusliku ühingu loomine, mis annetuste abil aitab toetada inimeste hambaravi. Nende, kel seda hädasti tarvis ja ise kuidagi toime ei tule. Mina olen küll nõus sinna fondi annetama. Aitame inimesi, sest meile aitab hambutust Eestimaast!

Kas Kristiina Ojuland on seotud KGB-ga?

Esmaspäeval tutvustas Tallinnas oma raamatut “Ilma Putinita” Venemaa endine peaminister Mihhail Kasjanov koos kaasautori, teleajakirjaniku Jevgeni Kisseljoviga. Raamatu esitlusel viibis ka Euroopa Parlamendi liige, reformierakondlane Kristiina Ojuland.

Mõnede arvustuste järgi selles “ülikriitiliseks” ja Venemaal vaata et keelatud kirjanduseks kuulutatud raamatus midagi tõsiselt põrutavat siiski pole. Ilmselt oodati presidendi Vladimir Putini aegselt peaministrilt, võiks isegi öelda, et tema tollaselt paremalt käelt šokeerivaid paljastusi ja kuritegude kirjeldusi. Raamatu arvustusi lugedes olen mitmeid kordi tähele pannud ka õhku visatud hüpoteese, justkui oleks Putini-Kasjanovi vastasseis tegelikult osav lavastus ja Kasjanov olla Putini „oma opositsioon“.

Lavastuse hüpoteesist veelgi põnevam on aga “Ilma Putinita” kaasautori, teleajakirjaniku Jevgeni Kisseljovi elulugu. Nimelt on Kisseljov õpetanud aastatel 1981-1984 tšekist Dzeržinski nimelises kõrgemas KGB koolis. Muide huvitava kokkusattumusena on pärsia keele ekspert ka Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese vend Andres, kes töötas Afganistani eelmise sõja ajal Kisseljovi vastas asuval ideoloogilisel eesliinil, kus ta kosutas Ameerika riigi finantseeritud raadiosaadetes Vene vastu sõdivate islamifundamentalistide vaimu.

Tuletan meelde üht Putini tsitaati, mida on muide hiljuti rõhutanud ka Eesti peaminister, Reformierakonna esimees Andrus Ansip: endisi KGB-lasi pole olemas. Selles kontekstis on päris huvitav, et kõige enam Venemaa kriitikat tegeva Eesti erakonna üks tipp-poliitikutest Kristiina Ojuland, suhtleb Kasjanovi ja Kisseljoviga tihedalt, mille tõttu võib talle hiljem ette heita lävimist KGB-ga seotud isikutega.

Euroopa Liidu ja NATO poliitika on tõepoolest viimasel ajal liikumas Venemaaga lähenemise
suunas ning tundub et meie europarlamendi saadik Kristiina Ojuland on asja isiklikult käsile
võtnud. Sellele vaatamata soovitan tal olla aga ettevaatlik, sest endisi KGB-lasi pole ju olemas…


Avalik Wikipedia, mitte segamini ajada salajase Wikileaksiga, räägib Kisseljovi ja Andres Ilvese kohta järgmist
В 1979 году с отличием окончил историко-филологический факультет Института стран Азии и Африки при МГУ им. М. В. Ломоносова по специальности «историк-востоковед», в 1977—1978 годах проходил стажировку в Иране.

В 1979—1981 годах проходил срочную службу в Афганистане, где работал переводчиком в Группе советских военных советников. В 1981—1984 году преподавал персидский язык в Высшей школе КГБ СССР имени Ф. Э. Дзержинского.

В 1984—1987 году работал в Главной редакции вещания на страны Ближнего и Среднего Востока Гостелерадио СССР.

In 1979 Kiselyov graduated from the Department of History and Philology of the Institute of Asian and African Studies at the Moscow State University. In 1977—1978 he studied in Iran. Upon his graduation, Kiselyov was conscripted into the Soviet Army and served as a translator during the Soviet war in Afghanistan in 1979-1981. In 1981-1984 he taught the Persian language in the KGB High School.


Andres Ilves on BBC ajakirjanik, Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese vend. 2009. aasta juunini juhtis ta BBC maailmateenistuse (BBC World Service) pärsia- ja puštukeelset haru, vastutades BBC raadiosaadete ja veebisisu eest Afganistani, Iraani, Tadžikistani ja Pakistani äärealade keeltes.

Ligi ordeni teenis välja Eesti rahvas

Sel nädalal teatas president Ilves, et otsustas anda reformarist rahandusminister Jürgen Ligile riikliku teenetemärgi teenete eest Eesti liitumisel euroalaga. Iseenesest võibolla tore žest, aga tähelepanuta jääb see, et tegelikkuses on tõeliseks kangelaseks hoopis Eesti rahvas, kes on suutnud vaatamata majanduskriisile ja euro nimel tehtud kärbetele hakkama saada.

Samamoodi peaks kangelase tiitleid jagama kohalikele omavalitsustele, mis vaatamata julmadele kärbetele on enamik siiani suutnud vee peale jääda. Siinkohal ei ole mõtet valitsust kiita, vaid tublisid vallajuhte, kes keskvõimu rappimistele vaatamata oma linnasid ja valdasid suudavad stabiilsel kursil hoida. Oluline on veel, et lisaks otsestele rahalistele kärbetele on omavalitsustele ja lisaülesandeid pandud, katmata seda vajalike vahenditega. Olen seda nö omal nahal tundnud – vallavolikogu aseesimehena puutun (maa)omavalitsuse probleemidega pea iga päev väga lähedalt kokku. Hakkama kästi saada väiksema rahaga ning lubati, et küll kunagi saate tagasi. See kunagi pole siiani saabunud, omavalitsused jätkavad kärbitud tulubaaside kursil. Kui majandus tõepoolest nii kenasti kosub nagu valitsusliikmed meile pidevalt räägivad, siis miks ei anta linnadele ja valdadele tagasi, mis neilt ära võeti? Omavalitsuste tänumedali võiks riputada Tallinna rinda, kes on omavalitsuste esindajana, korraldanud omavalitsusfoorumeid, pidanud valitsusega edukaid lahinguid Riigikohtus jne.

Otseloomulikult on poliitikutele antavatel ordenitel valimiskampaania “maitse” juures. President peaks Ligile ordeni kätteandmisele rõhutama, et ilma Eesti rahva tubliduseta poleks ei eurot ega ordenit ja manitsema, et inimestelt ja omavalitsustelt võetu tuleb tagasi anda. Võibolla olekski õigem preemiaid enne mitte jagada kui äravõetu on tagastatud ja korralik majanduskasv ette näidata.

Omalt poolt kingin Ligile ka ordeni ja uue ministrikoha–hinnatõusude ministri portfelli on ta küll auga välja teeninud. Selge on see, et Eesti majandus on seotud nii Euroopa kui ka maailma majandusega, kuid ometigi oleks valitsusel võimalik hinnatõusu kontrollida ning lõhet rikaste ja vaeste vahel vähendada. Seda aga ei taha valitsus vahetult enne parlamendivalimisi sel lihtsal põhjusel teha, et nii tunnustaksid nad opositsiooni ettepanekuid. Tõeline kurbmäng – võimule jäämise kihk on nii suur, et ei mõelda enam Eesti inimestele, vaid ainult oma ametikoha säilimisele.

Mõtisklen selle üle, et kas presidendil poleks võimalik erakorraliselt autasustada kõiki neid, kes on meie riiki veel jäänud ning annavad endast parima, et siin hakkama saada. Teine, veidi lihtsam variant oleks Jürgen Ligil tunnistada, et ilma Eesti inimeste asjalikkuse ja tubliduseta poleks Eesti eurotsooni pääsenud. Hinnatõusu ordeni võib Ligile auga rinda riputada, kuid Riigivapi III klassi teenetemärgi teenis küll välja Eesti rahvas, mitte rahandusminister ise. Põletagu see orden talle augu pintsakusse!

Märtsivalimised on Ansipile umbusaldushääletus

Riputan oma blogisse üles Päevalehele saadetud kommentaari seoses küsitlusega järgmise peaministri teemadel. http://www.epl.ee/

See ei ole mingi uudis, et Andrus Ansipi ja Reformierakonna toetus on suur ning kui opositsioonierakondade valijad mingil põhjusel jäävad nendel valimistel passiivseks, siis muidugi on tõenäoline, et peaministri ametis jätkab Andrus Ansip ja võimul praegune valitsusliit.

Reformierakonna ja IRL-i jätkamise korral veel neli aastat peavad aga inimesed arvestama sellega, et hinnad jätkuvalt tõusevad, tööpuudus püsib veel pikka aega kõrge, inimeste sissetulekud jäävad kauaks sama madalale tasemele kui seni ning väljaränne Eestist saab vaid hoogu juurde.

Paremerakonnad Reformierakond ja IRL on omalt poolt teinud kõik, et inimestele tunduks, nagu poleks praegusele valitsusele mingit alternatiivi.

Keskerakonna sisulistele ettepanekutele, kuidas vähendada tööpuudust, kujundada õiglasemaks Eesti maksusüsteem, peatada inimeste väljaränne Eestist või võidelda tõhusalt vaesusega, pole pööratud tähelepanu ja sisulistel teemadel diskussioone on välditud.

Samal ajal on valitsuserakondadele lähedaste meediaväljaannete kaudu ning uurimisorganeid poliitkampaaniasse tõmmates püütud kõigiti kahjustada opositsiooni mainet.

Võrreldes meediapildiga, mis üheselt vaid valitsuserakondade seisukohti toetab, on tulemus isegi väga hea – ligi pool Eesti rahvast siiski usub, et teisiti on võimalik ja toetab opositsiooni kandidaate.

Ansipi jätkamise otsustab valija ning Keskerakonna hinnangul on siiski võimalik, et valimistest kujuneb Ansipile pigem umbusaldushääletus. Ka 2009. aastal näitasid ajalehtedes avaldatud uuringud Reformierakonna ja IRL-i toetust tegelikust palju suuremana.

Seega tuleb asja võtta rahulikult ja jätta valik siiski Eesti inimeste teha, mitte püüda neid ette veenda, et valimiste tulemus on juba otsustatud ning 6. märtsil see vaid vormistatakse. Lõpuks maksab vaid valija sõna, mitte avaliku arvamuse uuringud või ajalehetoimetajate arvamus asjade seisust Eesti poliitikas.

Formaalselt rikkad, reaalselt vaesed

2011. aasta esimesel päeval läks Eesti üle Euroopa Liidu ühisrahale eurole. Paljudele eestlastele oli meile pea 20 aasta jooksul nii omaseks saanud kroon justkui iseseisvuse sümboliks. Niisiis saadetigi “vana hea ja armas” raha ära küllaltki pidulikult. Kuid kroon pole tegelikkuses kusagile kadunud, jääme neid ilusaid rahatähti mäletama ning olen kindel, et pea igaüks jättis mõne kupüüri endale mälestuseks – näiteks mina ise jätsin igast rahatähest ühe. Nüüd aga, kui oleme eurotsoonis ning meie uueks rahaks on euro, siis peame asuma tegutsema, et meie riik jõuaks samale tasemele nendega, mis juba eurot käibivad.
Kahjuks tuleb tunnistada, et Eesti praegune olukord eurotsoonis pole kiita – kui ausalt välja öelda, siis oleme selle tsooni kõige vaesem riik. Valitsusparteide meeleheitlikud pingutused jõuda euro kasutuselevõtuni kandsid küll vilja, kuid selle nimel tehtud suured kärped ning äärmuskonservatiivne rahandusotsused on nõrgendanud praeguseks eelkõige sotsiaalsfääri ning pole välistatud, et teevad Eestile veel tulevikuski karuteeneid. Peame mõistma, et Eesti kui “Põhjamaade tiiger” on muutunud ühisraha valguses eurooplaste vaatepunktist üpris kondiseks ja rääbakaks tänavakassiks. Miks kasutan niisugust võrdlust?
Võrdlus on täiesti kohane kui tutvuda teiste eurotsooni liikmesriikide erinevate statistiliste andmetega. Kasutame kolme näidet – keskmine palk, pension ning lapsetoetus – Eesti, Iirimaa ja Soome võrdluses. Keskmine palk on vastavalt 758, 2735 ja 3010 eurot kuus; pension vastavalt 303, 800 ja 688-1203 eurot kuus; lapsetoetus ühele lapsele vastavalt: ca 19; 140 ja ca 100 eurot. Kui keskmine palk ja pensionid on Eestis kaks kuni kolm korda väiksemad, siis lapsetoetusega on asjad Eestis eriti hullud. Üht last väärtustatakse viis korda vähem kui Soomes ning seitse korda vähem kui Iirimaal! Seesugused võrdlusarvud näitavad lihtsalt ja selgelt, miks üle 100 000 eestlase on kodumaalt lahkunud ning miks iive ei saavuta soovitud korralikku tõusujoont. Kui pole võimalik korralikku palka teenida ning laste kasvatamisel ei tunta riigipoolset tuge, siis tahetakse liikuda sinna, kus on paremad tingimused. Me ei saa seda lahkunutele ette heita, kuid peame õppima, mida teisiti teha, et lahkujaid ei lisanduks ning ära läinud tahaksid tagasi pöörduda.
Ühisraha euro näitab liikmesriikidele Eesti tegelikku olukorda. Ka erinevatest meediaväljaannetest on läbi käinud teiste liikmesriikide rahvaste üllatunud küsimused: kuidas te siin elada saate kui hinnad on sama kõrged nagu Euroopas, aga palgad kolm korda väiksemad? Tõepoolest, kui kaua siis veel nii on? Selline olukord ei tee kindlasti Eestit euroopalikuks heaoluriigiks, formaalselt võime küll olla rikaste riikide seas, aga reaalselt siiski euroala kõige vaesemad.
Pelga kurtmisega olukord loomulikult ei parane, kuid väga tähtis on siiski probleemi mõistmine ja tunnistamine, sest vaid nii on võimalik ette võtta samme inimeste elujärje parandamiseks. Esmajärjekorras peame käsile võtma senise lausliberaalse poliitika ohjeldamise sotsiaalsfääris – liiga õhukeseks lihvitud süsteem peab muutuma uuesti inimkeskseks.
Keskerakonna majandusprogramm näeb ette lisaks riigipoolsele töökohade loomise toetusele ka astmelise tulumaksu kehtestamist. Astmelise tulumaksu kasu on kolmekordne – kõigil alla keskmist palka teenivatel inimestel jääb rohkem raha kätte; kogutavast rahast tuleneb kate paljudeks sotsiaalfääri muudatuste tegemiseks ning solidaarne panustamine ühiskonda viib meid jõudsalt lähemale euroopalikule ja Põhjamaadele omasele mõtteviisile ning elulaadile.
Eurost üksi ei piisa, peame kindlasti valima ka inimkeskse ja solidaarsusel põhineva poliitika, vaid nii on Eestil lootus jõuda tõeliselt Euroopasse.

Tsahkna, mis juhtus?

Teatavasti on poliitikas osalevad inimesed avalikkuse teravdatud tähelepanu all ning peavad seda enam jälgima, kuidas käituvad ja mida räägivad. Veelgi olulisem on selle jälgimine, mida kirjutatakse, sest kui räägitut saab mitmeti tõlgendada, siis kirjutatu jääb salvestise või paberile kantuna täpselt selliseks, nagu autor on mõelnud.

Tänapäeva tehnoloogia ja internet annab hea võimaluse oma mõtteid kiirelt paljude inimeste seas levitada. Seega peab poliitik ka internetikeskkonda kasutades kõige pealt mõtlema ja alles siis tegutsema.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poliitsekretäri Margus Tsahkna neljapäevane veebipäeviku sissekanne pälvis uudisteportaali Delfi tähelepanu. Tõsi küll, ma ei tea, kas Tsahkna levitas seda ise ajakirjandusele või leidsid Delfi toimetajad mainitud sissekande, kuid see on heaks näiteks, mis juhtub kui midagi pannakse kirja asju läbi mõtlemata ja “lahmides”.

Kindlasti on tubli poliitsekretär pannud tähele, et Keskerakonnast räägitakse meedias kordades rohkem kui tema parteist, Reformierakonna väikesest vennast valitsuses. Võib olla leiab Margus Tsahkna tõesti, et vaenu õhutamise abil on parim viis oma vähest tuntust tõsta. Sellisel juhul peaks tema otsene ülemus, erakonna esimees Mart Laar küll ühe korraliku poliitloengu pidama, mis on õige ja mis vale. Aga mine tea, äkki arvab ka Laar ise, et Eestis on seda parem, mida rohkem on siin vihkamist.

Mõtisklen hetkel selle üle, kas Tsahkna kirjutas loo ikka ise või lasi valmis vorpida mõnel veel puberteedist mäsleva mõttemaailmaga noorparteilasel. Olgu kuidas on, aga IRLi poliitsekretär on autoriks märgitud ning veebipäeviku sissekanne lausa kubiseb tühjadest süüdistustest, vihast ja labaselt lapsikust ülbitsemisest.

Kirjatükis mainitakse Eesti rahvusriiki ja meie kultuuri, keele ja rahvuse säilimist – täiesti õige, need kolm komponenti teevadki Eestist riigi suure algustähega. Kuid kas inimest või inimesi, kes õhutavad teisi vaenule ja vihkamisele, saab üldse tõsiselt võtta Eesti ja eestluse teemal rääkimas?

Margus Tsahkna meenutab 1940. aastat ning kirjutab: “Kui Edgar Savisaar oleks sellisel hetkel võimul, astuks Eesti suure tõenäosusega uuesti “vabatahtlikult” NSV Liidu sõbralikku perre ja meie rahvusriigil oleks kriips peal, lubjavildid jalas ning kirbud seljas.”

Siinkohal pean juhtima tähelepanu, et NSV Liitu ei eksisteeri enam hea hulk aastaid ning sellise võrdluse kasutamine on üpris kohatu. Kuid olgu – kui IRLi poliitsekretär tahab rääkida NSV Liidust, miks ta ei käsitle siis seda, kuidas Edgar Savisaare ja Rahvarinde eestvedamisel üldse õnnestus Eestil sealt välja tulla ja iseseisvuda. Põhjus on tegelikult väga lihtne: selle meenutamine ei sobi kuidagi IRLi valimiskampaania konteksti, mis sel aastal üritab jälle Keskerakonnast kurja ja koledat tonti teha. Asjatult raiskate oma aega, kolleegid! Lubjavildid võisid NSV Liidu ajal eestlastel lisaks Kommunaari kingadele küll olla, aga kirbud? Minu meelest olid eestlased okupatsiooni aegsetes oludes vägagi hästi hakkama saavad ja täiesti normaalsed puhtad inimesed. Nende sulaselge mõnitamine mingil juhul ühe poliitiku, veel enam, end isamaalaseks nimetava poliitiku repertuaari ei sobi.

Margus Tsahkna on paberite järele tegelikult haritud mees – lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ning Torontos õppinud rahvusvahelist õigust. Seda enam ootaksin temalt asjalikumaid sõnavõtte, mis põhineksid argumenteeritud faktidel ja mõistlikel järeldustel. Õigusteadust tundev inimene peab kindlasti ka teadma, milliseid tagajärgi võib tuua vaenu õhutamine ja ülbe laimu levitamine.

Ning selle, kas Edgar Savisaarest saab president, peaminister või minister, otsustab siiski valija oma häält andes. Margus Tsahkna on küll samasugune valija, kel üks hääl ning tema ei ole see mees, kes paneb paika järgmisi riigijuhte.

Lõpetuseks ütleb IRLi poliitsekretär aga päris huvitava mõtte: “Võibolla saame siis oma eluga edasi minna ning valida demokraatlikud jõud järgmiseks neljaks aastaks meie rahva ja riigi probleeme lahendama.” Valitseva koalitsiooni liige soovitab eluga edasi minemiseks ja probleemide lahendamiseks valida järgmiseks neljaks aastaks demokraatlikud jõud. Seda lauset võib mõista mitmeti – ka nii, et praegune valitsus ei ole demokraatlik…

Mille peale võib kindel olla?

Vaadates Reformierakonna “Võid kindel olla” kampaaniat, on ilmselt paslik küsida, mille peale võiksid inimesed kindlad olla, kui Reformierakonnal õnnestub tõesti veel neli aastat Eesti riigitüüri juures olla.

Kindel võib olla selle peale, et meie palgad jäävad Soomele kolmekordselt alla, samas kui hinnad jõuvad Põhjamaade tasemele jõudsalt järele.

Kindel võib olla selle peale, et Soome koristaja saab ka nelja aasta pärast rohkem palka kui Eesti õpetaja.

Kindel võib olla ka selle peale, et meie vahe Soomega vaid suureneb, kuni seal on võimul Keskerakond ja kehtib astmeline tulumaks ja Eesti jätkab ultraliberaalse parempoolse poliitika lainel.

Kindel võib olla selle peale, et see sunnib veel suurem osa Eesti inimestest otsima tööd Soomes ja mujal. Eriti puudutab see noori, kel pole siin erilisi perspektiive.

Kindel võib olla selle peale, et oleme ka nelja aasta pärast eurotsooni vaeseim riik.

Kindel võib olla, et tööpuudus jääb veel pikaks ajaks praegusele kõrgele tasemele. Nagu ennustavad ka majandusanalüütikud, kelledest paljude hinnangul pole lootustki, et tööpuudus sel aastal alla kümne protsendi piiri kahaneks.

Töötud võivad olla kindlad ka selle peale, et mingit erilist abi või toetust nad oma muredele Eestis ei leia. Meil on töötutuoetus 60-eurone, Soomes 500-eurone. Kümnekordset vahet ei saa enam seletada riikide erinevate võimalustega. See on ikkagi suhtumise küsimus.

Kindel võib olla selle peale, et Eesti teadlasi, spetsialiste, kultuuriinimesi, ametiühinguid ühiskondlikke organisatsioone, ettevõtjaid aga ka Eesti inimesi kuulatakse sama vähe kui seni ning nende arvamusega arvestamist ei pea keegi tähtsaks.

Kindel võib olla selle peale, et omavalitsustelt ära võetud tulusid ei anta neile tagasi. Elul maapiirkondades lastaks edasi kiratseda, jätkub bussiliinide, maapoodide, maakoolide ja postkontorite sulgemine. Ääremaastumine süveneb ning põllumajandusel lastakse edasi kiratseda.

Kindel võib olla selle peale, et jätkub üleminek tasulisele kõrgharidusele ning kõrgharidus muutub veelgi kallimaks. Mis tähendab, et mitte ainult vaesematest, vaid ka keskmise sissetulekuga peredest noortele muutub Eestis kõrghariduse omandamine üha kättesaamatumaks unistuseks. Hoolimata nende akadeemilistest võimetest mängib pere rahakott üha suuremat rolli.

Kindel võib olla selle peale, et jätkub kokkuhoid eakate arvelt. Pensionid ei taga ka nelja aasta pärast eakaile normaalset toimetulekut.

Kindel võib olla selle peale, et nende laste arv, kes kasvavad üles vaesuses, ei vähene vaid suureneb.

Suureneb varaline kihistumine. Rikaste maksukoormust vähendatakse. Aina suurem osa maksukoormusest lükatakse keskmist ja alla keskmist sissetulekut teenivate perede kanda läbi kaudsete maksude ja aktsiiside.

Kasvavad kommunaalteenuste hinnad, nagu näiteks prügi hind, mis juba selle aasta alguses saastetasude tõttu taas suureneb.

Kindel on sel juhul, kui valijad sel lasevad sündida. See ongi Reformierakonna kampaania mõte, et heidutada inimesi ning kustutada lootus, et midagi võiks muutuda. Reformierakond püüab jättta muljet, et neile pole mingit laternatiivi.

Kuid valija võib olla kindel, et valimispäeval, on kõigil meil võrdselt üks hääl ning on ainult meie endi otsustada, millist tulevikku Eestile soovime.

Kui sulle Reformierakonnast aitab, siis Keskerakond aitab!

Täna ringles Facebookis rida plakateid, mis minu arvamuslugu toetavad. Lisan need ka siia oma blogisse.