skip to main |
skip to sidebar
Andrus Ansip tegi seoses oma isikliku pangaautomaadiga väga huvitava avalduse. T
a pahandas ajakirjandusega, et talle sellist teguviisi pahaks pannakse ja teatas, et pandagu talle siis juba pangaautomaat magamistuppa - hea kogu aeg võtta.
Peaministrite eraelu pole küll eriline jututeema, aga kui peaminister meid juba oma magamistoale mõtlema kutsus, siis ... kuidas seda nüüd mõista või kuidas sellist avaldust tõlgendada. Milleks peaministrile magamistoas pangaautomaat? Mille eest tal seal sularahas maksta on vaja?
Kas on mõtteid või ettepanekuid?
Kindlasti aga on see oluline teema, erinevalt peaministrist mõistab seda ka meedia. Mitmel põhjusel. Mis õigusega nõuab peaminister endale selliseid privileege? Et tal pole viitsimist jalutada 100 meetrit lähima pangaautomaadini ja võtta raha välja sealt. Toodagu talle pangaautomaat peole kätte. Mis suhtumine see selline on? Me oleme Tartust, me maksame?
See on tõusiklik.
Paljud Eesti inimesed on mures sellepärast, et neil pole üldse eriti midagi, mida pangaautomaadist välja võtta. Kuid seltskonnale Estonia teatris pannakse oma pangaautomaat?
See on naeruväärne.
Teiseks näitab see seda, kui tähtis on kogu asja juures propaganda. 
Eurole üleminekust tehakse vägisi ühe erakonna valimiskampaania.
Sellest räägivad nii vigased eurokalkulaatorid, mida rahvale on saadetud. Sellest räägivad kirjad ja lendlehed, mida reformierakondlased lasevad Tallinna postkastidesse saata. Sellest räägib peaministri suur soov telekaamerate ees euro tuleku puhul teatrit teha. Ja selleks monteeritakse talle isiklik pangaautomaat rahvusooperi külge.
Minu arvates peaks peaminister teatama, et loobub sellest tõusiklikust kavatsusest.
Mulle on küll tänaseks selgeks saanud, et Harju maavanema Ülle Rajasalu „võitlus“ Kristiine turuga on võitlus koha pärast Reformierakonna valimisnimekirjas.
Teada ju on, et kõik erakonnad komplekteerivad valimisnimekirju ja ju on oravaparteis Rajasalule mõista antud, et kui ta niimoodi nurgas edasi konutab nagu siiani ja Tallinna juhtidele kaikaid kodarasse ei loobi, siis ega nimekirjas esimese kahekümne hulgas küll kohta loota pole. Nüüd siis vaene Ülle punnitab ja punnitab. Küll kutsus Savisaare selgitusi andma (käis Korb), küll käskis ehituse seisma panna ning nüüd siis tagatipuks ei kirjuta alla korraldusi, mis turu all oleva maa munitsipaliseeriks.
Kahju, et maavanema püüab oma poliitmängudega segada Kristiine elanike jaoks turu rajamist. Rajasalu peaks maavanemana mõtlema hoopis värskele toidule ja odavamatele hindadele, mida turg kindlasti pakkuma hakkab. Aga millal siis ühele reformierakondlasele varem inimene korda on läinud, taaskord ehe näide! 
2009. aasta 5. veebruaril pühendasin oma blogis pika loo Ülle Rajasalule. Lugu saad uuesti lugeda SIIT!
Laupäeva õhtu tõi mulle üllatava ning kurva sõnumi – muusik Tõnu Trubetsky on otsustanud Keskerakonnast lahkuda. Laiali saadetud pressiteates ütleb Tõnu, et lahkub Keskerakonnast ning vähemalt mõneks ajaks ka poliitikast seoses tagakiusamise, tapmisähvarduste ja vaimse terroriga. Need kolm põhjust kõlavad õõvastavalt ning tekitavad õigustatud küsimuse – mis küll Eestis toimub?
Meie Põhiseadus sätestab, et poliitilise vihkamise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on Põhiseaduse kohaselt igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma.
Küllap Tõnu arvestas Keskerakonda astudes, et tuntud inimesena satub ta avalikkuse tähelepanu ja ka mõningase kriitika alla. Seda aga, et erakonda kuulumine lõpeb inimese terroriseerimisega nende poolt, kellele see ei meeldi või, kes sellest aru ei saa, ei osanud keegi isegi unes näha. Mingil põhjusel võtsid teatud inimesed endale õiguse tuntud muusikut kritiseerimise asemel lausa laimata ning avalikult mõnitada. See on vale ning ebamoraalne. Loomulikult on õigus öelda välja oma arvamus, aga seda ei ole lubatud teha ärgitades poriga loopimisele ja vihkamisele.
Nii nagu ütles Keskerakonna aseesimees Enn Eesmaa, on Tõnuga juhtunu märgiks sellest, et midagi on lahti demokraatia ja meediaga. Tõepoolest, midagi on lahti – Euroopa ja euroopaliku käitumise suunas arenemise asemel liigub Eesti hoopiski kusagile ebamäärasusse – sinna, kus on olemas õige arvamus ja vale arvamus. Ning nn vale arvamuse tunnistamine toob kaasa karmi karistuse ja hukkamõistu. Selline vihkamist ja hukkamõistu täis olev türannia ei ole aga jätkusuutlik, vaid kukub kokku iseenese kurjuse raskuse all.
Vahel on keeruline lahendada küsimust, kus jookseb piir õigustatud kriitika ja alusetu laimu vahel. Siinkohal peabki olema reguleerijaks avalik sõna – meedia, mis eri arvamusi vahendab. Kui aga meedia ei suuda või ei taha tõmmata seda piiri, siis on ühiskonnas korra hoidmiseks vajalik sekkuda seadustega. Laimu paisudes peab võtma vastutusele need, kes on selle algatajateks ja levitajateks.
Pean ääretult oluliseks, et avalikult mõistetaks hukka see, mis Tõnu Trubetskyga korda saadeti. Mingit õigustust pole ja ei saa kunagi olema tagakiusamisel, (tapmis)ähvardamisel ja vaimsel terroril. Kui sellesse suhtutakse kergekäeliselt ning sarkasmiga, siis anname signaali samasuguse käitumise jätkumiseks ka edaspidi. Siinkohal on olemas oht kogu poliitikale – selline õudus võib hakata tabama valimatult kõiki inimesi, kes astuvad ükskõik millisesse erakonda. Selle tulemuseks on aga ühiskonna lagunemine ja lõhestumine ning küsimärgi alla satub Eesti püsimajäämine.
Laimajad ja vihkamise õhutajad hõõruvad nüüd käsi, sest tunnevad end rahuldatult - muusik Tõnu Trubetsky lahkub Keskerakonnast ja poliitikast. Sellega anti aga tõuge üleüldisele vihkamisele ja mittesallimisele ja lõhestumisele.
Siinkohal pöördun erakondade peasekretäride poole, saamaks sõnumit mis väljendab vastuseisu säärasele käitumisele, nüüd ja edaspidi.
Täna oli meedias taas juttu Isamaa ja Res Publica Liidu valimiseelsest „küsitlusest“. Sel korral ei kirjuta ma mitte selle ankeetküsitluse olemusest, usaldusväärsusest ega selle narrus
est vaid maksumusest. IRLi peasekretär Vaher teatas peale meediakanalite pinnimist, et nende küsitlus maksis vaid üle 100 000 krooni. Vaher teeb nalja? Või siiski mitte? Võibolla maksiski see küsitlus erakonna jaoks vaid 100 000 krooni ning ülejäänud miljonid maksis mõni IRLi sõbralik MTÜ, näiteks Omanike Keskliit.
Kuna ka mina olen oma töös kokku puutunud reklaamiga ja selle postitustega siis toon siia oma arvestuse, kui palju tegelikult nimetatud „purusilmaajamise“ küsitlus maksma võis minna:
trükk – 560 000 ankeeti x 0,5 krooni = 280 000 krooni
postikanne – 560 000 postkasti x 0,3 krooni = 168 000 krooni
tagasisaadetud ankeedid „makstud vastus“ – 60 000 ankeeti x 5,5 krooni = 330 000 krooni
reklaam (teles, internetis, ajalehtedes) – reklaamimahtu hinnates ca 1,2 miljonit krooni
auhinnad vastanutele – 60 000 auhinda x 10 krooni tükk = 600 000 krooni
KOKKU: 2 578 000 krooni
Arvutustes on toodud pigem minimaalsed hinnad, näiteks ei ole mulle täpselt teada, kui suures mahus nad ikkagi sel teemal reklaami ostsid, aga mind jõudsid need parlamendi esimehega tehtud telereklaamid ikka lõpmatuseni ära tüüdata.
Ega Vaherit otsesõnu valetamises ka süüdistada ei saa, ta ütles, et küsitlus maksis üle 100 000 krooni, nõus, ka kaks ja pool miljonit on üle saja tuhande.
Jälgin huviga, kas KAPO ja Prokuratuur minu blogi sissekande peale ka arvamusi ja selgitusi omavahel ja meediaga vahetama hakkavad, nii nagu seda Keskerakonna puhul mõnede Ekspressi väljamõeldiste peale on tehtud.
Nagu võiski arvata, siis Riigikogu valimiste kampaanias hakatakse poliitilistes aruteludes taaskord keskenduma haldusreformi läbiviimisele Eestis. Meie naaberriik Läti teostas oma haldusreformi küllaltki jõuliselt. Arutelud, kas Eestis peaks kasutama samasugust lähenemist ja süsteemi, vältavad paljuski siiani. Kindlasti ei tohi me võtta Eesti kaarti, seda kaheksaks ruuduks voltida ning tekkinud joonte järele reformi teostada. Vajame analüüse, mis ei laseks haldusreformi läbi viia mõtlematult ja kahju tekitades. Oluline on ka veel see, et eristada tuleks haldus- ja haldusterritoriaalset reformi.
Eesti omavalitsuspoliitikaga palju tegelenud ning Sisekaitseakadeemia õppejõuna töötanud Raivo Kaik on minu poolt välja käidud mõttele liita Võhma linn Suure-Jaaniga kirjutanud vastuseks, et haldusreformi läbi viies on väga oluline järgida ajaloolisi kihelkondade piire.
Olen täiesti nõus, et ajalooliste piiride arvestamine on oluline ja seda tulebki võimaluse korral teha. Siiski ei saa me kõiges lähtuda just kunagistest kihelkondadest. Aeg on edasi läinud ning piirkonnad arenenud erinevalt. Seega ei ole mõtet läbi viia reforme, mille tulemusena liidetakse toimetulekult nõrgad piirkonnad veelgi nõrgematega. Nii võime saada tulemuseks suured omavalitsusüksused, mis kiirelt ääremaastuvad, sest ei jaksa oma ülesandeid täita ja kaotavad vähese konkurentsvõime tõttu oma elanikud.
Haldusreformi teostamine peab olema mõistlik ja põhjalik ettevõtmine, mida poleks vaja paari aasta pärast jälle ümber teha. Enne kui saame omavalitsusüksuseid hakata liitma või mingit moodi ümber kujundama, peab olema selge ja täpne informatsioon, mis toob säärane teguviis ühe või teise piirkonna osas endaga kaasa. Oktoobris täitub viis aastat ühist Suure-Jaani valda ning on põhjust pidada rõõmsalt sünnipäevapidu, sest usun, et tänaseks on kõigile selge, et see oli edukas ühinemine. Kuid ega see ei sündinud üleöö vaid liitumiskõnelusi, mille käigus analüüsiti, arvutati ja arutleti, peeti üle kümnekonna aasta.
Olen seisukohal, et haldusreformi teostamisel on ääretult oluline lähtuda sellest, et moodustatavad uued omavalitsused oleksid piisavalt võimekad täitmaks seatud ülesandeid, omama arvestatavat tulubaasi ja suutma seista oma õiguste eest. Haldusreform tuleb läbi viia nii, et riigi ja valitsuse tasandil suhtutaks kohalikesse omavalitsustesse täie tõsidusega ja saadaks aru, et need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Selges kooskõlas peab olema ka riigipoolne omavalitsuste rahastamine ja neile ülesannete ning õiguste andmine. Me ei saa lubada olukordi, kus omavalitsustele eraldatavat raha halastamatult kärbitakse, aga pandud ülesandeid pigem suurendatakse kui vähemaks võetakse. Iialgi ei saaks midagi seesugust juhtuda meie põhjanaabrite soomlaste juures, sest seal peetakse omavalitsust ja selle autonoomiat pühaks.
Eestis on 37 valda, kus elab kuni 1000 elanikku, 47 valda on 1001 – 1500 elanikuga ja 31- s vallas elab 1501 – 2000 elanikku. Seega on 115 vallas ehk pooltes Eesti omavalitsustes igaühes vähem kui 2000 elanikku. Kas need vallad on jätkusuutlikud? Kui suur või väike elanike arvult või pindalalt peab olema üks jätkusuutlik omavalitsus? Kas 6 õpilasega saarel asuv põhikool on jätkusuutliku omavalitsuse tunnus? Majanduslikus mõttes kindlasti ei ole. Kui aga lähtume inimesest ja perekonnast, ääremaastumise vältimisest ja veelgi enam – paikkonna elujõulisusest, siis on see väike kool jätkusuutlik ja ääretult jätkuvajalik. Keskerakonna idee on viia kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaas sellisele tasemele, mis tagab li¬saks igapäevaste ülesannete täitmisele vahendid inves¬teeringuteks, põhivara ku¬lumi katmiseks ning Euroliidu projektide oma¬osaluse tasumiseks. Edukas omavalitsus on eduka riigi alus, millel keskvalitsus ja kohalik võim tegutsevad koostööpartneritena.
Kindlasti on Eestis piirkondi, kus haldusreformi läbi viies saab arvestada ka ajalooliste piiridega ning tekib edukas omavalitsusüksus. Kui meil on valida, kas luua nii lähi- kui kaugemas tulevikus hästi hakkama saav vald ajaloolisi piire mitte arvestades, või ääremaastumise ohuga, aga vanades kihelkonnapiiridest kramplikult kinni hoidev vald, siis kumba viisi peaksime valima? Kumb viis on kasulik riigile ja rahvale?
Just seepärast ongi olulised põhjalikud analüüsid spetsialistide poolt, mis näitaksid meile, milline saab olema haldusreformi tulemus. Arutelu õige lahenduse leidmiseks, omavalitsuste poolne initsiatiiv ja lahenduste pakkumine – see kõik annab meile võimaluse parimaks tulemuseks.
Kohalik tasand on rahvale lähim riigivõimu osa, seepärast peabki ülesehitus olema tugevatel alustel ning jätkusuutlik. Põhiline on see, et meil oleksid tugevad omavalitsused, mis on riigile tugevateks partneriteks, mitte pelgalt alluvateks. Seega ei ole peaküsimuseks mitte omavalitsuste piirid vaid tulubaas, ülesanded ja kohustused ning viimastega hakkamasaamine.
Eesti meedia on viimastel nädalatel käsitlenud jõudsalt Tallinna linnaametnikke, kes saanud Kaitsepolitsei kahtlustuste osaliseks süüdistatuna pistise võtmises. Mõneti võib ju suurt huvi õigustatuks pidada, kuid kahjuks tahetakse meedia vahendusel inimene enne trellide taha saata kui tema süü on kohtus üldse kinnituse saanud.
2009. aasta aprillis manitses Edgar Savisaar oma blogi vahendusel ajalehte Postimees, mis eksitas artikliga lugejaid, jättes väära mulje, justkui pealinnas oleks kahekordistunud korruptsioonis süüdimõistetute arv. Vähe sellest, põhjuse antud artikli kirjutamiseks andis justiitsminister Rein Langi eksitav vastus Riigikogu Keskfraktsiooni liikmetele. Kohtulahendite registri ülevaatamine tõi aga asjale hoopis teise valguse. Nimelt selgus, et omavalisustöötajatest on korruptsioonis süüdi mõistetud 2007. aastal üks isik ning 2008. aastal mitte ühtki. Riigitöötajatest vastavalt 12 ja 13.
See näitab väga hästi, kuidas meedia täiesti süüdimatult kujundab eksiarvamust ja asetab korruptandid sinna, kus neid on tegelikkuses kõige vähem. Seega ei saa me endiselt usaldada ajalehtede kaanepealkirju, vaid peame tegelema tõeste andmete otsimisega. Ei ole ilus, et Tallinnast kujundatakse ajakirjanduses endiselt arvamus kui korrumpeerunud linnast. Riigiametitest, mille statistilised numbrid lausa hirmu tekitavad, ei räägi aga keegi.
Siinkohal tekib küsimus, kas õukonnameediale on antud käsk Tallinna kõvasti tümitada, et varjata mõnd esile kerkida võivat inetut lugu riigiametites? Mis on aga selge – inimene pole enne süüdi kui vastav kohtuotsus on langetatud – süütuse presumptsioon kehtib ka Tallinnas.
Ennast Eesti enimloetava internetiväravana reklaamiva Delfi anonüümseks jäänud toimetaja on andnud oma valimiskampaanias osalevatele kolleegidele ette musta pii-aari meistriklassi. Kardetavasti leiab selline poliittehnoloogia järgijaid, seetõttu on vajalik lugejaid taoliste manipulatsioonide eest hoiatada.
Meie naabermaades oleks Venemaal selline anonüümne sõim kahjuks ehk isegi harjumuspärase kangusega, Lätis siiski juba tähelepanu äratavalt vänge, Soom
e suures meedias aga oleks sellise anonüümse teksti tiražeerimine täiesti mõeldamatu.
Venemaa näide tuleb esimesena meelde eriti seoses Delfi peatoimetaja Moskva-visiidiga, millest avalikkus kuulis alles tagantjärele Eesti Vabariigi presidendi aastapäevakõnest. Seoses Eesti peatoimetajatele Venemaalt töövahendiks kaasa pistetud sülearvutitega. Delfi kombel paarinädalase vahega ilma igasuguse usutava seletuseta peatoimetajate päevapealt mahavõtmisele ja ametisse ennistamine on aga pretsedenditu isegi Venemaal. Kui omanikud vahetavad Delfi peatoimetajaid nagu kabenuppe, siis loomulikult pole mingit selgroogu võimalik oodata tavatoimetajatelt ja reporteritelt. Tehakse kõike seda, mida omanik ütleb, ning mida arvatakse omanikule meeldivat. Sageli pingutatakse ka üle.
Üle 14 000 märgiline anonüümne mammutkiri peaks lisaks kõiksugustele poliit- ja meediatehnoloogidele huvi pakkuma ka õiguskaitseorganitele - demokraatliku süsteemi ja põhiseaduse alustalade üdini õõnestamise katse on sedavõrd ilmne. Õiguskaitseorganeile võiks pakkuda ka ainest näiteks rahvustevahelise vaenu õhutamise paragrahvide ilmne rikkumine. Loodan, et parteitud prokurörid ei vaata sellele enam läbi sõrmede.
Kuna kirjatükk on toimetuse poolt avaldatud anonüümselt, siis sellega on Delfi toimetus ja omanik võtnud üheselt vastutuse ka kogu selle kirjutise sisu eest enesele. Siin ei saa ka enam korduda juba palju kordi kohtus lõpuni vaieldud vaidlus nö vaba kommentaariumi sõnavabaduse piiridest. Kui Delfi on pandud vastutama isevooluteel ilmuva kommentaaride sisu eest, siis toimetatud arvamusrubriigis toimetuse poolt eraldi esile tõstetud sisu eest vastutab Delfi täie rauaga. Sõltumata kas ja kes sinna on alla kirjutanud.
