skip to main |
skip to sidebar
Eelmise nädala neljapäeval Postimehest alguse saanud süüdistustega Edgar Savisaare aadressil on järgnevate päevade ja tundide jooksul tegelenud kogu Eesti meedia. Ja hoolimata sellest, et tegelikult jooksid jutud mõjuagendiks olemisest õhust tühjaks juba sama päeva pealelõunaks, püütakse teemat ikka elus hoida. Mitmed küsimused on vastuseta.
Miks just praegu?
Üks esimesi küsimusi, millele vastust otsiti, oli küsimus sellest, miks see skandaal puhkes just praegu. Kas see on seotud lähenevate valimistega?
Postimehel on õigus, kui nad kirjutavad, et keskerakondlased aimasid midagi sellist ette. On juba saanud tavaks, et midagi sellist toimub Eestis enne valimisi, kui paremerakondadel on vaja mobiliseerida oma toetajad. Muidugi olime ka sel korral valmis, et tõenäoliselt mingisugune rünnak Keskerakonna vastu tuleb.
Konkreetse ajahetke valiku kohta on erinevaid teooriaid.
Kas on ikka juhus, et kõik sai alguse päev peale seda, kui kohtus kukkus läbi üks kõmulisemaid korruptsiooniprotsesse keskerakondlase Mart Viisitamme vastu. Endine Pärnu linnapea mõisteti õigeks.
Õigeksmõistev kohtuotsus mõistagi ajalehtede esikülgedele ei jõudnud.
Teise põhjusena on välja toodud ajalehes Kesknädal avaldatud andmeid IRL-i poliitikute mahhinatsioonide kohta. Omanike Keskliidu kaudu on osad selle valitsuserakonna poliitikud teinud oma isiklikku valimiskampaaniat, kasutades selleks riigi raha. Raha eraldajaks on aga poliitikute erakonnakaaslane, majandusminister Juhan Parts.
Kas Savisaare vastu esitatud süüdistused võisid olla IRL-i kättemaksuks?
Kolmanda põhjusena on toodud välja seegi, et uuel aastal, kui valimisteni on jäänud veel loetud nädalad, ei tunduks selline skandaal enam üldse usutav. Praegu aga veel tundub inimestele, et valimisteni on palju aega ja seos valimiskampaaniaga on nõrgem.
Kes teema ette söötis?
Küsimus selle kohta, kes ikkagi oli Postimehele valeinfot edastanud allikaks, on mõistagi oluline. Võimalusi on kolm – president, peaminister või siseminister ja nende kaastöötajad.
Ma ei usu, et presidendi kantselei selle asja taga on.
Presidendi pressipealik Toomas Sildam võib olla solvunud keskerakondlase Kalle Klandorfi peale selle eest, et viimane on välja toonud tema võimalikud seosed nõukogude luureteenistustega. Ta pole neid väiteid muide ka otseselt ümber lükanud. Kuid sellegi poolest peab Ilvese kantselei arvestama, et Keskerakonna suur esindatud volikogudes üle Eesti tähendab, et võimalikus valijameeste kogus tuleva aasta sügisel, sõltub praeguse presidendi jätkamine oma ametis suurel määral ka Keskerakonna toetusest.
Ei, nende huvides sellise vandenõu korraldamine ei ole.
Ma pole kindel, et selle asja taga on otseselt Stenbocki maja. Esiteks pole ju kahtlust, et Postimehes ilmuva uudisloo allikaid otsitaks just Mart Kadastiku hea sõbra Andrus Ansipi kantseleist. Kui selle taga oleks Reformierakond, oleksid nad vähemalt asja mõnesse teise toimetusse sokutanud. Teiseks aga pole Rosimannus nii rumal, et mitte näha ohtu, et sedavõrd ülepingutatud süüdistused võivad lõpuks osutuda vaid veeks Keskerakonna veskile, mis võib Keskerakonnale teenida mäekõrguse hulga hääli.
Üle jääb siis siseminister Marko Pomerants IRL-ist, kes küll ise väidab, et oli lume all kui pauk käis. Aga võib-olla sellepärast jäigi riik nii jänni lumetormiga, et siseminister Pomerants oli samal ajal sedavõrd ametis intriigi punumisega, et ei pannud ilma akna taga tähelegi? Just IRL püüab praegu meeleheitlikult levitada versiooni justkui oleks info Postimehele ette söötnud hoopis keskerakondlased ise.
Selliseid keskerakondlasi on mul küll keeruline ette kujutada, kes teadlikult ründaksid oma erakonna positsioone enne Riigikogu valimisi.
Jah, kõnekas on seegi, et Mart Laari olevat nähtud neljapäeval Riigikogu kohvikus Erki Niiles Krossi seltsis ajalehti lugemas. Meestel olid laual värske Kesknädal ja Postimees ja midagi nad arutasid. Hiljem oli just Kross see, kes kiirustas tegema kõige agressiivsemaid avaldusi – justkui väljendades Laari mõtteid, aga esitledes neid kui endi omi. Ning just Kross püüab praegu avalikkuses teemat elusana hoida.
Postimees nurka surutud
Huvitav on ka Ansipi käitumine, kes tõmbas Postimehel sama päeva õhtuks vaiba alt. Kui lugeda Tuuli Kochi artiklit tähelepanelikult, siis võib igaüks veenduda, et viidatakse justkui eksisteeriks konkreetne paber, mis ajalehe väiteid kinnitab. Sellistes asjades ei saa endast lugupidav toimetus lubada hooletusvigu. Küllap on iga sõna sellises artiklis mitu korda üle loetud.
Kohe avalõigus kirjutatakse: “Eesti presidendi, peaministri ja siseministri käes on kaitsepolitsei teabeettekanne...” Ning pisut hiljem: “Riigijuhtidele esitatud dokumendi kohaselt on Savisaar...”
Mingit kahtlust ei jää, et jutt on füüsilisest paberist, mis on riigijuhtide käes, dokumendist, mis on neile esitatud. Ilmselt selline info ka Postimehe toimetusse kellegi suu läbi jõudis.
Kuid Eesti Päevaleht sai samal päeval prokuratuurist vastuse, et mingit riigisaladuse lekkimise kaasust antud juhul pole. Järelikult, kas sellist dokumenti pole olemas olnudki või siis ei sisaldu selles seda, mida Postimees väidab, et sisaldub.
Juba sama päeva õhtul virutas Ansip Postimehe nina ees ukse lõplikult kinni, teatades, et “Postimehes märgitud kirjalikku ettekannet ei ole olnud.”
Jah, peaminister kiirustas täpsustama, et sel teemal on talle suuliselt ette kantud, kuid igaüks saab aru, et see pole enam tõsiseltvõetav info, kui allikatena märgitakse anonüümseid keskerakondlasi, kes on rääkinud midagi inimestele, kes on omakorda rääkinud sellest Ansipile. Või siis mingeid jutte kusagil.
Seda kui keegi kuskil ütles, kellelegi ja midagi, nimetatakse kuulujuttudeks. See pole enam tõsiseltvõetav alus suurtele pealkirjadele suurimas päevalehes, mis võivad pöördumatult kahjustada Eesti ühe tuntuima poliitiku head nime.
Päev hiljem teeb Postimees halva mängu juures head nägu ja kirjutab, et riigijuhtidele tehti suuline ettekanne, nagu poleks nad kunagi mingist dokumendist kirjutanudki.
Ei, seda asja peaks ikka selgitama põhjalikumalt. Sest kuidas ikkagi sellise pommuudise avalõik juba samal päeval valeks osutub ning ajaleht seda isegi kuidagi ei kommenteeri.
Räägime erakondade rahastamisest
Et neljapäeval välja käidud versioon ei pidanud vastu isegi õhtuni, siis püütakse nüüd kõigest väest viia juttu erakondade rahastamisele. Savisaar polegi mingi mõjuagent, kuid käis erakonnale Moskvast raha küsimas. Seda kiirustavad kõik kiiresti taunima, nagu oleks see fakt vaieldamatu.
Esiteks, summa, millest jutt on olnud, on ikkagi täpselt sama, mida küsiti õigeusu kiriku ehituse toetuseks, mis lõpuks ka Venemaalt kirikule lubati ja mille kohta sõlmiti täiesti avalik leping.
Ning lisaks puhtpraktiline küsimus.
Kuidas küll kujutatakse ette, et Keskerakond oleks sellisel moel saadud raha oma bilanssi toimetatud? Kui olekski edasi antud mingid kohvrid rahaga, nagu Postimees kriminaalromaani stiilis ülevaates kirjeldab, kuidas oleks selle eest saanud tasuda Keskerakonna arveid?
Kas Postimehe ettekujutuses oleks ma Keskerakonna peasekretärina käinud mööda linna ja maksnud rublades meie koostööpartnerite arveid? Kaua ma oleks midagi sellist saanud märkamatult teha? Ja milline on tõenäosus, et üle 20 miljoni krooni üleöö ilmumine Keskerakonna kasutusse poleks äratanud tähelepanu?
Huvitav, kuidas küll oleks selliseid andmeid sisaldavat kvartaliaruannet interpreteeritud Riigikogu nö kapokomisjonis, mis erakondade rahastamise üle järelvalvet peab?
See on mõistusevastaselt suur summa.
Tegelikult näib nii, et antud juhul on Keskerakonna vastased ootamatult kiiresti omast võttest selili prantsatanud. Jah, püütakse teha halva mängu juures head nägu ja püütakse isegi selgitada, et tegelikult tegi Postimees Savisaarele teene. Nagu sedastab Argo Ideon – Savisaar on jälle fookuses.
Tegelikult juhib kogu see segadus vaid tähelepanu kõrvale oluliselt, milleks on Eesti ees seisvad väljakutsed – kontrolli alt väljunud hinnad, endiselt kõrge tööpuudus ja Eesti inimeste toimetulekuraskused.
Võib-olla ongi eesmärk neid arutelusid vältida, nagu ikka. Hirm Venemaa ees on piisavalt irratsionaalne ja emotsionaalne, et varjutada valimistel tegelikult oluline küsimus – milline valik oleks Eesti inimestele vaid kahe kuu pärast toimuvatel kasulikum?
Täna Postimehes avaldatud lugu Edgar Savisaare väidetavast mõjuagendiks olemisest on absurditipp ja viitab vaid ühele – paremparteide valimiskampaania on alanud ja lubatud on kõik vahendid.
Väited nagu Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea tegutseks Venemaa huvides mõjuvad naeruväärsena – Lasnamäele kiriku ehitamine toimub ju Tallinna ning kogu E
esti õigeusklike huvides. Töötan Savisaarega igapäevaselt tihedalt koos ning väidan raudkindlalt, et ta ajab Eesti ja Tallinna asja.
Eesti julgeoleku ohustamise küsimust võiks küsida hoopis Langi, Paeti ja Ansipi käest ja seda peamiselt seoses Sergei Markovi viisaskandaali osas. Tuletan siinkohal meelde, et Markov on see Vene duumasaadik, kes avalikult kuulutus, et tema korraldas 2007. aastal küberrünnaku Eesti veebilehtede vastu. Minu arvates on meie riigi julgeolekule vägagi ohtlik kui valitsus lubas viisa inimesele, kel oli Schengeni ruumis liikumise keeld. Veel enam, see oli ohtlik kogu Euroopale!
Juhin tähelepanu, et Edgar Savisaare tulek poliitikasse sai alguse Rahvarinde päevilt ning võitlusest Eesti iseseisvuse eest. Keskerakond ja Savisaar kannab samu väärtuseid tänapäevani. Minu hinnangul näitab vene kaardi välja toomine ja Savisaarega hirmutamine tavaliselt seda, et paremerakondadel on head mõtted otsas.
Kõige selgem märk sellest, et süüdistused Savisaare suunas ei vasta tõele, on see, et teemat hakati käsitlema esmalt ajakirjanduses.
Keskerakonna esimees on jaganud avalikkusele selgitusi, sest tal pole midagi varjata. Ju siis on Keskerakond tulevasteks riigikogu valimisteks nii tugev jõud, et meie mustamiseks võtakse ette meeleheitlikke samme.
On kahetsusväärne, et Reformierakonna esimees Andrus Ansip ei julenud Edgar Savisaare kirjale ise vastata ning on seda teinud läbi oma noore nõuniku Arto Aasa.
Edgar Savisaar saatis sel nädalal Andrus Ansipile kirja, kus kutsus Reformierakonna esimeest üles koos hoolitsema selle eest, et valimisdebatis keskendutaks enam sisulistele teemadele ja vähem ebaolulisele.
Savisaar kirjutas, et valmiste eel on peamine see, mis saab Eestist, mis otsuseid tehakse järgmise nelja aasta jooksul seoses maksude, tööpuuduse, pensionide ja paljude teiste võtmeküsimustega. Oma kirjas väljendas Savisaar veendumust, et kahe Eesti suurima erakonna esimeestena on neil Ansipiga ühine vastutus hoolitseda selle eest, et Eesti poliitiline debatt oleks sisulisem ja mitmetahulisem.
Kahjuks tundub, et Reformierakond siiski ei ole huvitatud sisulisest debatist. Oma alluvast poliitbroileri selja taha pugemine peaministrile küll au ei tee.
Juhin ühtlasi tähelepanu, et peaminister on oma nõunikule andnud kehva nõu.
Minu hinnangul pole Ansip noorele mehele tõtt rääkinud. Küllap on peaminister teadlik, et paremerakondade edu eestlastest valijate seas pole sugugi nii kindel, kui nad ise armastavad kujutada.
Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et Keskerakonna toetus eestlaste seas on suurem kui Reformierakonna koalitsioonikaaslasel Mart Laari juhitud Isamaa- ja Res Publica Liidul ning kõigil teistel erakondadel peale Reformierakonna.
On piinlik, et peaministri noor nõunik on pandud rääkima asjadest, millest ta midagi ei tea.
Juhin tähelepa
nu, et Edgar Savisaare tulek poliitikasse sai alguse Rahvarinde päevilt ning võitlusest Eesti iseseisvuse eest. Keskerakond kannab samu väärtuseid tänapäevani. Me Artoga olime siis veel poisikesed, kuid vaevalt, et ta ei tea, et tema ülemus Ansip käis sel ajal sirge seljaga ja punalipp käes Tartu kommunistide eesotsas. Rääkides korra tagamisest Tallinnas, tuletaksin meelde, et Ansipi Moskva ülemused saatsid Tallinna 1991. aastal Pihkva dessantväelased, kellest peaminister Savisaare juhitud valitsusel õnnestus vaid üle noatera verevalamiseta vabaneda. Ei mäleta, et Ansip oleks oma peremehi Kremlis püüdnud korrale kutsuda, küllap lootsid tema sõbrad Eesti komparteis, et Eestis suudetakse ikka kord majja lüüa.
Ansipi minevik Eesti ENSV-s pole küll inimestele mingi saladus. Väga paljud mäletavad tema rolli ühe konkreetse meeleavalduse maha surumises, osalajetele koerte kallale ässitamises ning nende hilisemas tagakiusamises oluliselt erinevalt Ansipi ämmast. Tallinnas massirahutused vallandanud peaminister kahjustas väga oluliselt Eesti huve nii sireriiklikult kui rahvusv
aheliselt. Seega küsimuses, kes on Eestis vene asja ajanud, võiksid reformistid küll veidi tagasihoidlikumad olla.
Minu hinnangul näitab vene kaardi välja toomine ja Savisaarega hirmutamine tavaliselt seda, et paremerakondadel on head mõtted otsas.
Andrus Ansip tegi seoses oma isikliku pangaautomaadiga väga huvitava avalduse. T
a pahandas ajakirjandusega, et talle sellist teguviisi pahaks pannakse ja teatas, et pandagu talle siis juba pangaautomaat magamistuppa - hea kogu aeg võtta.
Peaministrite eraelu pole küll eriline jututeema, aga kui peaminister meid juba oma magamistoale mõtlema kutsus, siis ... kuidas seda nüüd mõista või kuidas sellist avaldust tõlgendada. Milleks peaministrile magamistoas pangaautomaat? Mille eest tal seal sularahas maksta on vaja?
Kas on mõtteid või ettepanekuid?
Kindlasti aga on see oluline teema, erinevalt peaministrist mõistab seda ka meedia. Mitmel põhjusel. Mis õigusega nõuab peaminister endale selliseid privileege? Et tal pole viitsimist jalutada 100 meetrit lähima pangaautomaadini ja võtta raha välja sealt. Toodagu talle pangaautomaat peole kätte. Mis suhtumine see selline on? Me oleme Tartust, me maksame?
See on tõusiklik.
Paljud Eesti inimesed on mures sellepärast, et neil pole üldse eriti midagi, mida pangaautomaadist välja võtta. Kuid seltskonnale Estonia teatris pannakse oma pangaautomaat?
See on naeruväärne.
Teiseks näitab see seda, kui tähtis on kogu asja juures propaganda. 
Eurole üleminekust tehakse vägisi ühe erakonna valimiskampaania.
Sellest räägivad nii vigased eurokalkulaatorid, mida rahvale on saadetud. Sellest räägivad kirjad ja lendlehed, mida reformierakondlased lasevad Tallinna postkastidesse saata. Sellest räägib peaministri suur soov telekaamerate ees euro tuleku puhul teatrit teha. Ja selleks monteeritakse talle isiklik pangaautomaat rahvusooperi külge.
Minu arvates peaks peaminister teatama, et loobub sellest tõusiklikust kavatsusest.
Mulle on küll tänaseks selgeks saanud, et Harju maavanema Ülle Rajasalu „võitlus“ Kristiine turuga on võitlus koha pärast Reformierakonna valimisnimekirjas.
Teada ju on, et kõik erakonnad komplekteerivad valimisnimekirju ja ju on oravaparteis Rajasalule mõista antud, et kui ta niimoodi nurgas edasi konutab nagu siiani ja Tallinna juhtidele kaikaid kodarasse ei loobi, siis ega nimekirjas esimese kahekümne hulgas küll kohta loota pole. Nüüd siis vaene Ülle punnitab ja punnitab. Küll kutsus Savisaare selgitusi andma (käis Korb), küll käskis ehituse seisma panna ning nüüd siis tagatipuks ei kirjuta alla korraldusi, mis turu all oleva maa munitsipaliseeriks.
Kahju, et maavanema püüab oma poliitmängudega segada Kristiine elanike jaoks turu rajamist. Rajasalu peaks maavanemana mõtlema hoopis värskele toidule ja odavamatele hindadele, mida turg kindlasti pakkuma hakkab. Aga millal siis ühele reformierakondlasele varem inimene korda on läinud, taaskord ehe näide! 
2009. aasta 5. veebruaril pühendasin oma blogis pika loo Ülle Rajasalule. Lugu saad uuesti lugeda SIIT!
Laupäeva õhtu tõi mulle üllatava ning kurva sõnumi – muusik Tõnu Trubetsky on otsustanud Keskerakonnast lahkuda. Laiali saadetud pressiteates ütleb Tõnu, et lahkub Keskerakonnast ning vähemalt mõneks ajaks ka poliitikast seoses tagakiusamise, tapmisähvarduste ja vaimse terroriga. Need kolm põhjust kõlavad õõvastavalt ning tekitavad õigustatud küsimuse – mis küll Eestis toimub?
Meie Põhiseadus sätestab, et poliitilise vihkamise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on Põhiseaduse kohaselt igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma.
Küllap Tõnu arvestas Keskerakonda astudes, et tuntud inimesena satub ta avalikkuse tähelepanu ja ka mõningase kriitika alla. Seda aga, et erakonda kuulumine lõpeb inimese terroriseerimisega nende poolt, kellele see ei meeldi või, kes sellest aru ei saa, ei osanud keegi isegi unes näha. Mingil põhjusel võtsid teatud inimesed endale õiguse tuntud muusikut kritiseerimise asemel lausa laimata ning avalikult mõnitada. See on vale ning ebamoraalne. Loomulikult on õigus öelda välja oma arvamus, aga seda ei ole lubatud teha ärgitades poriga loopimisele ja vihkamisele.
Nii nagu ütles Keskerakonna aseesimees Enn Eesmaa, on Tõnuga juhtunu märgiks sellest, et midagi on lahti demokraatia ja meediaga. Tõepoolest, midagi on lahti – Euroopa ja euroopaliku käitumise suunas arenemise asemel liigub Eesti hoopiski kusagile ebamäärasusse – sinna, kus on olemas õige arvamus ja vale arvamus. Ning nn vale arvamuse tunnistamine toob kaasa karmi karistuse ja hukkamõistu. Selline vihkamist ja hukkamõistu täis olev türannia ei ole aga jätkusuutlik, vaid kukub kokku iseenese kurjuse raskuse all.
Vahel on keeruline lahendada küsimust, kus jookseb piir õigustatud kriitika ja alusetu laimu vahel. Siinkohal peabki olema reguleerijaks avalik sõna – meedia, mis eri arvamusi vahendab. Kui aga meedia ei suuda või ei taha tõmmata seda piiri, siis on ühiskonnas korra hoidmiseks vajalik sekkuda seadustega. Laimu paisudes peab võtma vastutusele need, kes on selle algatajateks ja levitajateks.
Pean ääretult oluliseks, et avalikult mõistetaks hukka see, mis Tõnu Trubetskyga korda saadeti. Mingit õigustust pole ja ei saa kunagi olema tagakiusamisel, (tapmis)ähvardamisel ja vaimsel terroril. Kui sellesse suhtutakse kergekäeliselt ning sarkasmiga, siis anname signaali samasuguse käitumise jätkumiseks ka edaspidi. Siinkohal on olemas oht kogu poliitikale – selline õudus võib hakata tabama valimatult kõiki inimesi, kes astuvad ükskõik millisesse erakonda. Selle tulemuseks on aga ühiskonna lagunemine ja lõhestumine ning küsimärgi alla satub Eesti püsimajäämine.
Laimajad ja vihkamise õhutajad hõõruvad nüüd käsi, sest tunnevad end rahuldatult - muusik Tõnu Trubetsky lahkub Keskerakonnast ja poliitikast. Sellega anti aga tõuge üleüldisele vihkamisele ja mittesallimisele ja lõhestumisele.
Siinkohal pöördun erakondade peasekretäride poole, saamaks sõnumit mis väljendab vastuseisu säärasele käitumisele, nüüd ja edaspidi.
Täna oli meedias taas juttu Isamaa ja Res Publica Liidu valimiseelsest „küsitlusest“. Sel korral ei kirjuta ma mitte selle ankeetküsitluse olemusest, usaldusväärsusest ega selle narrus
est vaid maksumusest. IRLi peasekretär Vaher teatas peale meediakanalite pinnimist, et nende küsitlus maksis vaid üle 100 000 krooni. Vaher teeb nalja? Või siiski mitte? Võibolla maksiski see küsitlus erakonna jaoks vaid 100 000 krooni ning ülejäänud miljonid maksis mõni IRLi sõbralik MTÜ, näiteks Omanike Keskliit.
Kuna ka mina olen oma töös kokku puutunud reklaamiga ja selle postitustega siis toon siia oma arvestuse, kui palju tegelikult nimetatud „purusilmaajamise“ küsitlus maksma võis minna:
trükk – 560 000 ankeeti x 0,5 krooni = 280 000 krooni
postikanne – 560 000 postkasti x 0,3 krooni = 168 000 krooni
tagasisaadetud ankeedid „makstud vastus“ – 60 000 ankeeti x 5,5 krooni = 330 000 krooni
reklaam (teles, internetis, ajalehtedes) – reklaamimahtu hinnates ca 1,2 miljonit krooni
auhinnad vastanutele – 60 000 auhinda x 10 krooni tükk = 600 000 krooni
KOKKU: 2 578 000 krooni
Arvutustes on toodud pigem minimaalsed hinnad, näiteks ei ole mulle täpselt teada, kui suures mahus nad ikkagi sel teemal reklaami ostsid, aga mind jõudsid need parlamendi esimehega tehtud telereklaamid ikka lõpmatuseni ära tüüdata.
Ega Vaherit otsesõnu valetamises ka süüdistada ei saa, ta ütles, et küsitlus maksis üle 100 000 krooni, nõus, ka kaks ja pool miljonit on üle saja tuhande.
Jälgin huviga, kas KAPO ja Prokuratuur minu blogi sissekande peale ka arvamusi ja selgitusi omavahel ja meediaga vahetama hakkavad, nii nagu seda Keskerakonna puhul mõnede Ekspressi väljamõeldiste peale on tehtud.
