Demokraatia Laaneti moodi

Lugu ilmus ka 22. juuni Kesknädalas

Viimasel poolel aastal on riigikogulane Kalle Laanet võtnud üsna häälekalt sõna Keskerakonna siseelu teemadel. Küll on ta heitnud ette arutelu ja sisedemokraatia puudumist ning juhtkonna kehva kaadripoliitikat. Paraku on Laanet vaid virisenud, põgenenud vastutusest, kusjuures käimata välja teisi võimalikke lahendusi ja käitumisviise.
Neljapäevasel erakonna Saaremaa aastakoosolekul (tegemist oli aastakoosoleku teise katsega, sest esimesel korral ei tulnud kokku vajalikku kvoorumit, eks ole seegi märk, kuidas Saaremaa juhtkond oma liikmetega tööd on teinud) sain näha siis seda, mida Laanet nimetab demokraatiaks, arvamuste paljususeks ja selle avaldamise õiguseks.
Kuulasin esmaspäeval Laaneti intervjuud Rahvusringhäälingule, kus ta korduvalt rõhutas, et äärmisel oluline on, et erakonna esimehe valimistel kandideeriks Edgar Savisaare kõrval ka keegi teine. Et ühe esimehe kandidaadiga valimised ei ole ikka päris need õiged. Ühe kandidaadiga ei toimuvat vajalikku arutelu ja diskussiooni. Põhimõtteliselt ju isegi võibolla õige, aga taaskord ei lähe Laaneti sõnad ja tegelikkus kokku, nimelt oli Saaremaa piirkonna konverentsil vaid üks kandidaat piirkonna esimehe kohale. Kahjuks ei esitanud Laanet mingisugust nägemust erakonna arengutest Saaremaal, arutelust selle ümber rääkimata. Aga see selleks, Ansip ja Laar valiti oma parteikongressidel ka ilma vastaskandidaadita ära.
Minu jaoks tipp oli aga see, kuidas käitus Laanet Keskerakonna Noortekogu juhtidega, kui need piirkonna liikmetega suhtlesid ja kutsusid üles erakonna esimehe kandidaadiks Savisaart esitama. Laanet aga läks sellest noorte algatusest paanikasse, pahandas noortega, rebis neilt käest allkirjalehed ja ähvardas, et kui te veel nii teete, siis... lapsik käitumine Laaneti poolt.
Mulle teadaolevalt kogub erakonna noortekogu erakonna liikmetelt allkirju esitamaks erakonna esimehe kandidaadiks tänast esimeest Edgar Savisaart ja see on iga erakonna üksuse ja liikme õigus, mida ei saa ega tohigi keegi ära võtta ega piirata. Piirkonna juht Laanet, aga ei lasknud Saaremaa piirkonna liikmetel oma seisukohta ja vaba tahet väljendada. Minu arvates oli seesugune füüsiline takistamine ja paanika üksnes suurest hirmust, et piirkonna liikmed ei ole erakonna esimehe küsimuses Laanetiga ühte meelt ja tegelikult ta teab seda, sest möödunud aasta detsembris leidis see kinnitust, kus koosolekul osalenud sadakond Saaremaa keskerakondlast Savisaare toetuseks käe tõstsid.
Kas see ongi see sisedemokraatia, arvamuste vaba väljendamine ja nendega arvestamine, mida Laanet nagu mantrat meedias korrutab? Hoidku kõigevägevam erakonda seesuguse „demokraatia“ eest!

Alkoholireklaam vajab piiramist

Konjunktuuriinstituudi uuringust selgus, et 2010. aastal joodi Eestis ühe elaniku kohta keskmiselt 10,2 liitrit absoluutalkoholi. Need arvud käivad kõigi Eesti elanike kohta. See tähendab, et ka iga vastsündinu, laps ja vanainimene joob statistika järgi aastas 10,2 liitrit puhast alkoholi. Vastupidiselt laialt levinud müüdile on turistide kaasa ostetud ja kohapeal joodud kogused sellest arvust juba maha arvestatud. Alkoholi joob 86% täiskasvanutest ning sagedamini tarbitakse lahjasid alkohoolseid jooke nagu õlu ja vein. 80% inimestest arvab, et Eestis peab alkoholi tarbimise vähendamiseks teostama piirangutega alkoholipoliitikat, üle poole neist pidas vajalikuks rangeid piiranguid.
Just seesugune statistika ja rahva arvamus on andnud reaalse vajaduse taaskord võtta käsile riiklik alkoholipoliitika. Mõned aastad tagasi keelustati Keskerakonna eestvedamisel öine alkoholimüük. Tänaseks on kõigile selge, et see oli hädavajalik ning see on alkoholi tarbimist oluliselt vähendanud, aga paistab, et sellest üksi ei piisa. Tuleb teha ka järgmine samm. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon algatas 16. mail seaduseelnõu, mis keelab täielikult alkoholireklaami tele- ja raadiomeedias ning välireklaamina. Kuna Eestis juuakse kõige rohkem kanget alkoholi, seega on just selle reklaami keelamine vajalik. Seaduse eesmärk on laste ja noorte alkoholi tarbimise ja sellest tulevate tagajärgede vähendamine. Eelkõige tuleb seejuures arvestada alkoholi mõju lastele ja noortele, nende väärtushinnangutele ja hoiakutele. Peame teadvustama alkoholireklaami suurt mõju – see omab võimet kujutada alkoholi tarvitamist kui sotsiaalselt heakskiidetud ja soovitatavat tegevust ja toetada liigtarvitamist soosivaid väärushinnanguid ja hoiakuid. Lisaks on mõeldud reklaam ka uute tarbijate „värbamiseks”.

OECD riikides teostatud uuringute andmetel on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides alkoholi tarvitamine elanikkonna seas 16% väiksem. Riikides, kus lisaks kangele alkoholile on piirangud ka lahja alkoholi reklaamile, on tarvitatavad alkoholikogused veel 11% võrra väiksemad. Seega näitavad uuringud, et alkoholireklaami keelamine võib selle tarbimist vähendada ligi 30%. Liiklusõnnetuste arv on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides langenud kümnendiku võrra ning nii kange kui ka lahja alkoholi reklaami piiranguid omavates riikides neljandiku võrra. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) uuringutega on veenvalt tõestatud ka noorte alkoholitarvitamise ja reklaami vahelised seosed – viie minuti pikkune alkoholi reklaami vaatamine suurendab alkoholi tarvitamist pudeli lahja õlle võrra päevas. Samuti on noorte puhul alkoholireklaami mõjud äärmiselt kauakestvad – nooruses televisioonis rohkem alkoholireklaami näinud isikud tarbisid kogu oma järgneva elu jooksul teistest rohkem alkoholi, kusjuures selgelt tuli esile iga nähtud reklaami olulisus – iga vaadatud reklaam tõstis tarbitud jookide mahtu ühe protsendi võrra.
Alkoholireklaamide suurim probleem on just see, et alkoholi tarvitamist esitletakse kui turvalist, riski- ja probleemivaba tegevust, millega kaasnevad vaid positiivsed emotsioonid – julgus, lahe seltskond, kallid autod ja ilusad naised. Tähelepanuta jäetakse aga potentsiaalsed terviseriskid ja võimalikud negatiivseid tagajärjed kuni võimaliku surmani läbi alkoholi liigtarbimise. Ühtlasi vähendavad hästi töötavad reklaamid ennetustegevuste ja tervisekasvatuse mõju. Samas on tulnud Eestis mitmeid signaale valmisolekuks alkoholireklaami piirata, sealhulgas ka alkoholitootjatelt ja –importööridelt endilt. Seesugune valmisolek on igati mõistetav, sest reklaami keelustamise teed on läinud mitmed teisedki Euroopa riigid – näiteks Norras on keelustatud kogu alkoholireklaam; Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam; Rootsis on aga alkoholireklaam (üle 2,25% alk. vol) täielikult keelatud televisioonis, raadios ja välimeedias; Prantsusmaal on keelatud alkoholireklaam televisioonis.

Eesti inimesed väljendavad oma muret liigse alkoholi tarbimise osas, nähakse tungivat vajadust riigi sekkumise järele alkoholipoliitikas. Mitmed mainekad uuringud tõestavad, et pärast alkoholireklaami piiramist langeb alkoholi tarbimine oluliselt ning paljud Euroopa riigid on juba alkoholireklaami oluliselt piiranud. Need argumendid annavad Keskerakonna eelnõule ühiskondliku ja laialdase heakskiidu ning seega ei näe ma põhjust, miks valitsuserakonnad ei peaks seda toetama. Alkoholireklaami piiramine on Eesti noorte eduka ja eelkõige terve tuleviku huvides ääretult vajalik.

Mul on väga kahju, et valitsus ei pea alkoholiga võitlemist oluliseks. Nende otsus alkoholireklaami keelamist mitte toetada on rumal ja ohuks rahva püsimajäämisele.

Eesti on tarbitava alkoholi poolt Euroopas esirinnas ning uuringud näitavad, et alkoholireklaami keelustamine vähendab oluliselt selle tarbimist – vaatamata sellele ei soovi valitsus midagi ette võtta.

Paistab, et opositsioonile „ära tegemiseks“ ei kohku valitsus tagasi ka ohverdamaks rahva tervist ja noorte tulevikku. Suvel soojade ilmadega on teema veelgi aktuaalsem – väliüritustel massilise alkoholi välireklaami tõttu suureneb alkoholi tarbimine ja ka selle tagajärjel juhtunud õnnetuste, kusjuures nii autoavariide kui uppumissurmade arv.

Meie lähtume reaalsest ja kurvast statistikast ning leiame, et on lubamatu seesuguste probleemide ees silmi kinni pigistada. Meie valitsus ei taha rahva tervise ja püsimajäämise nimel aga tegutseda – justkui lähtutakse staninlikust ideest „pole inimest, pole ka probleemi“.

On lausa imekspandav kui ultraliberaalne Reformierakonna ja IRLi valitsus oma tegevuses on. Ma üldse ei imestaks kui ühel päeval leitakse, et pole näiteks ka enam liiklust tarvis reguleerida –korjatakse kõik liiklusmärgid kokku ja liiklejad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Poliitiline suukorv kaitseväele

Aprilli teisel nädalal muutis XII Riigikogu Eesti Vabariigi Põhiseadust. Muutuse olemuseks on kaitseväe juhataja institutsiooni Põhiseadusest välja tõstmine ning selle ametikoha täitmine kaitseministri ettepanekul Vabariigi Valitsuse poolt. Seni sätestas põhiseadus, et kaitseväe juhataja kandidaadi nimetab President ja ametisse nimetab Riigikogu. Keskerakonna saadikud antud eelnõud ei toetanud, sest näeme siin selget ohtu kaitseväe võimalikule politiseerumisele ja allutamisele parteide tahtmise alla. Riigikogu Põhiseaduskomisjoni liikmena pean vajalikuks selgitada, mis tingis Keskerakonna fraktsiooni seesuguse otsuse.

Tugevamat tsiviilkontrolli ehk tugevamat valitsuse kontrolli kaitseväe üle on püütud saavutada ka varem, nimelt 2007. ja 2008. aastal toimus Riigikogus samasisuline arutelu. Tollal seisid tugevalt eelnõu vastu nii Keskerakond kui ka Rahvaliit. Tsiteerin siinkohal kolleeg Kadri Simsoni, kes selgitas toona parlamendi ees peetud kõnes, et Riigikogu peab end kehtestama tsiviilkontrolli mehhanismide loomisel nii, et oleks välistatud kaitseväe juhtimise politiseerimine ning allutamine valitsusele viisil, mis välistaks sisuliselt parlamendi osaluse ja kvaliteetse riigikaitse korraldamise järelevalve. Simson rõhutas, et kaitseväest sõltub Eesti kaitsevõime, mida ei saa taandada tavalisele ametitasandile.

Mis on muutunud võrreldes tollase aruteluga? Mitte midagi, tegemist on selle sama seadusega, mis paneb kaitseväele piisava põhjalikkusega poliitilise “suukorvi” pähe. Seaduse pooldajad rõhuvad sellele, et näiteks nii Kaitsepolitsei kui Politseiameti juht määratakse samuti ministri poolt. Tõepoolest, nii on, kuid kas kaitseväge saab ja peab nende struktuuridega võrdlema? Kaitsepolitsei ja Politseiameti otsesuhtlust siseministeeriumi ja valitsusjuhtidega või pidada pigem rohkem tavapäraseks, kuid samuti võime küsida, kas ka nende struktuuride juhte peavad ametisse nimetama poliitikud.

Põhiseaduse esimesest paragrahvist saame lugeda, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik ning meie iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Just nende väärtuste püsimiseks vajame kaitseväge ning demokraatliku kontrolli. Kahjuks jääb aga mulje, et kõne all oleva muudatusega pigem nõrgeneb demokraatlik riigikontroll, mitte ei tugevne. Ilmselgelt on iga minister oma erakonna poliitilise vaate esindaja, seega suureneb poliitiline kontroll nüüdsest ka kaitseväe üle. Just seepärast hääletas Keskerakond vastu presidendi volituste vähendamisele ja kaitseministri volituste suurendamisele.

Kolleeg Tarmo Mänd, toona veel rahvaliitlane pidas väga sisuka kõne toetades Keskerakonna seisukohti ning leidis, et kui miski on ühes iseseisvas riigis püha, siis on see riigikaitse, mille ümber ei tohiks teha päevapoliitikat. Täna pole Riigikogus aga enam ei Tarmo Mändi ega Rahvaliitu. Paistab, et riigikaitse on püha vaid Keskerakonnale.

Inimkeskne keeleprogramm

Lugesin 15. märtsi Sakalast Maarja Möldre analüüsi erakondade keeleprogrammide kohta. Hea, et selline analüüsiv kirjatöö on hiljutisest emakeelepäevast kantuna ette võetud. Nii saame laiemalt aimu, mida üks või teine poliitiline jõud meie keele säilimise osas lubab ja kavatseb ette võtta.
Küll aga ei saa ma kuidagi nõus olla kirjutises esitatud väitega, justkui Keskerakonna valimisplatvormis puuduks eesti keele arendamise mõte. Samamoodi haakub siia käsitletud teema, et eesti keele tulevik on kindlustatud, sest seda pole unustatud valimisplatvormides majandus- ja sotsiaalvaldkonna taha või alla. Siinkohal pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et minu arvates on nii majandus- kui ka sotsiaalvaldkond üliolulised rahvuse ja selle keele säilimise seisukohast.
Juhinduda põhimõttest, mille kohaselt vaid eraldi keeleprogramm tagab selle eduka tuleviku, pole lõpuni läbi mõeldud ja õige. Tegemist on ju äärmiselt lihtsa loogikaga – kui riigil puuduks programm majanduses ja sotsiaalvaldkonnas, siis võiksime ka rahvale koos selle emakeelega kohe kriipsu peale tõmmata. Kui Eestis pole võimalik leida tööd ning inimestele pakutakse kesiseid sotsiaalseid garantiisid, siis tekib pelgalt ellujäämise nimel vajadus minna võõrsile, kus inimkeskne elu on võimalik. Ära minnes tihtipeale jäädaksegi ära ja tagatipuks unustatakse ka keel.
Maarja Möldri artikli täpsustuseks lisan, et Keskerakonna 2011. aasta Riigikogu valimiste programmis seisavad must-valgelt kirjas read, mis aitavad arendada eesti keelt. Lisaks käsitletud eesti keele õpetajate ettevalmistamisele mitte-eestikeelsete koolide jaoks soovime toetada riiklikest vahenditest võõrkeelsetele lastele eesti keele õpetamise juba koolieelsetes lasteasutustes ja ka üldhariduskoolides. Eesti seisab endiselt lõimumisprobleemi lävel, minu meelest on juba lasteaiast alates eesti keele õppe pakkumine selle lahendamiseks üks konkreetsemaid parimaid viise. Seega väita, et Keskerakond ei taha eesti keelt arendada, on ebaõiglane ja meelevaldne.
Eesti keele säilimise äärmiselt olulisteks osadeks on tõepoolest ka Reformierakonna lubadus eeskujuliku kirjakeele kasutamisest ametkondades, IRLi lubadus IT vahendite eestindamiseks ning samuti sotside idee murrete suuremast väärtustamisest. Sellest kõigest pole aga mitte mingit abi kui hinnatõusud ja tööpuudus tingivad eestlaste väljarände. Meie inimesed, nii noored kui vanad, lahkuvad inimväärse elu otsingutele välismaale ja jäävad tihtipeale sinna ka paikselt elama. Eestisse jäänud sugulaste tuttavatega suheldakse küll emakeeles, aga ümbritsev keskkond sunnib kasutama võõrkeelt. Mida kauem võõrsil viibitakse, seda enam suureneb ka võimalus, et sealt leitakse endale teistsuguse emakeelega partner, kellega pere luuakse. Siis aga langeb tihtipeale valik eesti keele kahjuks ja võõrkeele kasuks. Kui hakkan üles lugema oma sõpru-tuttavaid, kes viimastel aastatel jäädavalt välismaale siirdunud, siis kipub kahe käe sõrmedest juba väheks jääma…
Tugev majandus, inimkeskne sotsiaalvaldkond – me ei tohi neid kindlasti unustada rääkides eesti keele ja eestluse püsima jäämisest.

Arvamuslugu on avaldatud Viljandimaa lehes Sakala.

Seis on 2:1 Keskerakonna kasuks

Tänases Kesknädalas on minu intervjuu, kus analüüsin valimiskampaaniat ja valimistulemusi ning jagan oma seisukohti erakonnas toimuvast.

Panen siia oma blogisse Kesknädala peatoimetaja Urmi Reinde küsimused, vastuseid neile saate lugeda Kesknädala kodulehelt http://www.kesknadal.ee/

- Juba valimispäeva hilisõhtul tembeldati Keskerakond valimiste kaotajaks. Kes on teie arvates nende valimiste võitjad ja kaotajad?

- Keskerakonna esimees Edgar Savisaar sai 23 000 häält. On seda palju või vähe?

- Räägime ka kampaaniast ja reklaamidest. Sel korral paistis hästi silma, et nii Reformierakonnal kui ka IRL-il ja sotsidel oli reklaamideks ja kogu valimiskampaaniaks raha oluliselt rohkem kui Keskerakonnal. Milline on Keskerakonna kampaania maksumus?

- Millist mõju avaldas valimistulemusele enne jõule lahvatanud „kirikuskandaal"?

- Tõite paralleeli Rahvaliiduga. Kas see, mis juhtus Rahvaliiduga, on tõesti ka Keskerakonna ja teiste Eesti opositsioonijõudude tulevik?

- Mitmed erakonnad on mõista andnud, et on nõus Keskerakonnaga koostööd tegema üksnes siis, kui Savisaart partei eesotsas pole. Kas võtate seda tõsiselt?

- Kas erakonna esimees peaks võtma vastutuse valimistulemuste eest? Mõned erakonna poliitikud on avaldanud arvamust, et Savisaar peaks erakonna juhi kohalt lahkuma. Kas jagate nende arvamust?

- Ain Seppik on ette heitnud, et erakond ei taha valimistulemusi analüüsida. Millest seesugused etteheited

- Millega te Evelyn Sepa olete välja vihastanud?

- Miks ikkagi on nii, et Savisaare vastu astuvad need, keda ta on aastaid toetanud, kelle poliitilisele karjäärile on ta aluse pannud ja keda aidanud kõrgetesse ametitesse - ministriks või linnapeaks?

- Kuidas edasi?

Head lugemist!

Seis on 2-1, Keskerakonna kasuks

Viimastel päevadel on muutunud väga aktuaalseks meedia spekulatsioonid Keskerakonna valimistulemuste, sisekliima ja esimehe Edgar Savisaare tagasiastumise teemadel. Analüüsides kampaaniat, valimistulemusi ning muid asjaolusid ei saa ma kuidagi nõustuda jutuga läbikukkumisest.

Keskerakond ei kaotanud nende valimiste järel parlamendis oma positsiooni, vaid säilitas selle. 2007. aasta Riigikogu valimistel saime teise tulemuse Reformierakonna järel, nii ka seekord. Kõik need hirmujutud, kus kaotame peale oravate ka Laari ja Mikseri parteile ei pidanud paika ja osutusid väljamõeldisteks.
Keskerakonna esimees Edgar Savisaar saavutas absoluutse häälterekordi kogudes oma valimisringkonnas üle 23 000 hääle. Seda on rohkem kui praegune peaminister, rohkem kui ükski teine minister, omavalitsusjuht või erakonna esimees. Kusjuures Savisaar võrreldes eelmiste parlamendivalimistega võitis hääli juurde, aga Ansip kaotas neid.
Samuti võime öelda, et Tallinnas, kus Keskerakond on võimul, saadi väga hea valimistulemus. Kolmest Tallinna valimisringkonnast kahes võitsime ning Mustamäe-Nõmme ringkonnas jäime napilt maha vaid Reformierakonnast.

Analüüsides erakondade kampaaniate maksumusi, on Keskerakond teinud selgelt kõigist erakondadest parima tulemuse. Ilmselgelt kõige väiksema kampaaniaeelarve juures saavutada teine tulemus ja edestada neid, kes kulutasid kordades rohkem – see näitab valijate tugevat toetust ja lojaalsust. Keskerakonna saadikukoht parlamendis on kindlasti kõige odavam. Ühe Keskerakonna koha hind parlamendis on alla 27 000 euro ehk alla poole miljoni krooni. Kõigil teistel erakondadel on koha hind kindlasti kordades suurem.

Vähetähtis ei ole ka see, et selles valimistsüklis olid kolmed valimised, millest kahed, 2009. aasta europarlamendi ja 2009. aasta kohalikud valimised, võitis Keskerakond ülekaalukalt. Seega on seis 2-1 meie kasuks.

Detsembrikuus alanud Keskerakonna ründamine paremerakondade poolt, kasutades meediat, arvamusuuringuid ja õiguskaitseorganeid, oli väga ränk ja allapoole vööd. Vaatamata karmidele süüdistustele ei olnud lõpuks kellelgi esitada mingeid tõendeid ning seega määriti vaid Keskerakonna ja selle esimehe Edgar Savisaare mainet. See oligi kogu “skandaali” eesmärk, hirmutada valijaid. Keskerakonna ründamist alustati just erakonna juhist. Võib vast isegi öelda, et Rahvaliidu hävitamine oli justkui proovitöö, kas selline taktika võiks opositsiooniparteist vabanemiseks toimida. Rahvaliidu puhul toimiski, nemad künnist ei ületanud! Nüüd on ette võetud järgmine Ansipi valitsusele tüütu jõud - Keskerakond. Mulle on viimastel päevadel helistanud paljud endised rahvaliitlased ja tänased keskerakondlased, et me ometi sedasama viga ei teeks ja esimehe hukkamõistule läheks. Nemad on seda näinud, kuidas see ühele suurele erakonnale mõjus.

Samuti sean kahtluse alla teiste erakondade mesijutu koostööst Keskerakonnaga, mille esimees ei ole Edgar Savisaar. Õpime lähiajaloost ja meenutame 1995. aasta lindiskandaali ajal toimunut. Tollal lubati Savisaare tagasiastumise eest koostöö jätkamist valitsuses. Läks aga vaid kuu kui Keskerakond oli opositsiooni tõrjutud. Olen surmkindel, et sama korduks ka nüüd – Savisaar astub tagasi, kuid sellest neile ei piisaks ja ikka võtab Reformierakond endale kaissu mugavaima sülekoera -IRLi.

Kaaludes kõiki neid fakte ja eeldusi, leian, et Keskerakonna esimees Edgar Savisaar lausa ei tohi erakonna esimehe kohalt lahkuda ning jutte Savisaare “mahavõtmisest” pean ma lapsejutuks.

Loomulikult on vaja valimistulemusi analüüsida ning pakkuda välja lahendusi, kuidas järgnevatel valimistel oma toetajate hulka kasvatada ja positsioone parandada. Kohalikud valimised on aastal 2013 ning tegelikult peame hakkama nendeks juba valmistuma.

E-valimistest

Viimastel päevadel on palju diskuteeritud e-valimiste üle. Avaldan ka oma arvamuse.

Valisin 2009. aasta kohalikel valimistel interneti teel ning kahetsen seda hingepõhjani. Mul ei ole siiamaani turvalist tunnet – ma kardan, et minu hääl läks kaotsi, või mis veel hullem, hoopis mõnele teisele kandidaadile.

Seetõttu käisin nüüd jälle ise jaoskonnas pabersedeliga valimas. Miks? Oma kogemusest võin öelda, et ma ei usalda e-valimiste süsteemi.

Keskerakond on juhtinud tähelepanu võimalikele turvariskidele e-hääletuse süsteemis. Kui valimispäeva õhtul hangus palju lihtsam tulemuste edastamise süsteem, siis jääbki õhku küsimus, kas e-hääletusega võib samuti probleeme olla.

E-valimisi ei kasutata teistes riikides - ilmselgelt seatakse kahtluse alla selle turvalisus.
Pihelgase poolt kirjeldatud viisil hääle moonutamine oli üks peamisi põhjusi, miks USA Kaitseministeerium lõpetas 7 aastat tagasi e-valimiste pilootprojekti. Pilootprojekti turvaanalüüs andis hävitava hinnangu mistahes e-valimistele, mis toimuvad üle interneti ja kasutavad tavalisi arvuteid, kus võib kasutaja teadmata töötada mistahes tarkvara. Ameeriklased rõhutasid, et uusi pilootprojekte pole isegi mõtet üritada enne, kui tavaarvutite ja interneti infrastruktuur on fundamentaalselt ümber tehtud.

Mina küsin täna, kui palju oleks vaja sel viisil kallutatud hääli, et Eestis loobutaks demokraatlikus maailmas ainulaadsest lähenemisest, kus valimisjaoskond moodustatakse valija asukohta (koju, suvilasse, kontorisse, telki), kus see pole valimiskomisjoni kontrolli all? Kas näiteks Eesti kohta piisab, kui neid hääli on 10%, 20%, 50% , või peab neid olema koguni rohkem kui miljon?

IT-ekspertide arvamus kõlab: „Mitte keegi, kes on programmeerimisega kokku puutunud, ei kahtle hetkekski selles, et iga süsteemi on võimalik murda.“