Suvel pole küll väga palju mahti ja tahtmist teleri ees olla, kuid õhtuti tuleb seda siiski ka praegugi ette, eile õhtul nii juhtuski.
Sel korral ma ei kirjuta Rahvusringhäälingu ega ka teiste kanalite programmist, aga teen seda kunagi kindlasti vaid kirjutan ühest reklaamist ning reklaamitavast, mis valimiste vahelisel perioodil üsna tavatu on. Pean silmas IRLi „kodualuse maamaksu reklaami“. Nimetatud telereklaam on tavatu ses mõttes, et järgmised valimised, mil isamaalased reklaamidega valijaid võiks meelitada on alles 2013. aasta sügisel ning IRLil eelmisest valimiskampaaniast veel suured kohustused üleval. Aga see selleks, reklaam viis mu mõtted taaskord hoopis reklaamitavale ehk kodualuse maamaksu vabastamisele.
Kõik me mäletame, kuidas Riigikogu kevadistungjärgu viimastel päevadel koalitsioon kodualuse maamaksu seaduseelnõud läbi surus - teerulli meetodil, räpakalt ja ülepeakaela kiirustades.
Iseenesest ei ole ju kodualuse maamaksu ja selle kaudu inimese kodukulude alandamises mitte midagi halba. Vastupidi, kellele ei meeldiks, kui talle rohkem raha kätte jääks. Mulle teeb sügavat muret – ja see mure on ka peamine põhjus, miks ma selle otsuse hääletusel punast nuppu vajutasin – see, et selle seadusmuudatusega vähendatakse taas kord omavalitsuste iseotsustamisõigust ja kärbitakse oluline osa nende tulubaasist.
Jah, koalitsioonipolitiikud on lubanud, et see saamata jääv tulu kompenseeritakse linnadele ja valdadele riigi poolt. Eriti rõhutatakse veel seda, et peaminister Ansip on isiklikult lubanud, et kompenseerimine ka aset leiab ja tema sõna võetakse kui mingit erilist garantiid. Mulle vastupidi mõjub see suurt kahtlust tekitavana, sest peaministril on lausa komme ja tavapäraseks saanud lühikese aja jooksul oma seisukohti kardinaalselt muuta.
Toon vaid paar näidet. 2008. aastal ütleb Ansip Tartus Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes, et tema juhitav valitsus ei kavatse mitte kunagi vastu võtta defitsiidis eelarvet. Tsiteerin peaministrit: "Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd, defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt." Vaid viis kuud hiljem ütleb peaminister, et ta pole riigieelarve tasakaalu küsimuses fundamentalist ja vajaduse korral võib see tasakaalust välja minna.
7. aprillil 2008 ütleb peaminister, et negatiivset riigi lisaeelarvet pole mitte mingil juhul tarvis vastu võtta ja kulutused tuleks 1. septembrini külmutada. Tsiteerin Ansipit: "Minu ettepanek on külmutada nende vahendite kasutamine kuni 1. septembrini, kui on teada suvine majandusprognoos, saab teha ka otsuseid." Vaid seitse päeva hiljem ütleb peaminiser, et tema on nii täna ja alati selle poolt olnud, et negatiivne lisaeelarve tuleb vastu võtta veel sel kevadel.
Enne valimisi 2010. aasta 7. oktoobril teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil, et Eesti Energia plaan tõsta elektri hinda on nahaalsus ja lauslollus. Kuid pool aastat hiljem, peale valimisi see talle enam rumalana ei tundu ja tema sõnul ei saavatki valitsus hinnatõusu pidurdamiseks midagi ette võtta. (Parts aga ei pea elektri eest tasumist üldse kodukuluks).
Kuulates vaid mõnda näidet, siis kas teis tekitavad peaministri väljaütlemised usaldust ja lootust, et tõesti nii läheb, nagu ta öelnud on ehk selle eelnõu kontekstis: kas ka tegelikult antakse riigi poolt Eestimaa linnadele ja valdadele tagasi kodualuse maamaksu vabastamisest saamata jäänud eurod? Minus mitte. Ja olen kindel, et selle kompenseerimise taga on jälle mingi trikitamine, nagu see varem on olnud puuetega inimeste hooldajatoetuse puhul, teede korrashoiu vahendite puhul jne.
Seega on iga maksuvabastus kahtlemata inimesele emotsionaalselt hästi mõjuv. Ja olgem ausad, kellele ei meeldiks, kui tal rohkem raha igas kuus j
a aastas kätte jääb. Küll aga on lausa patt, kui ühte taskusse antakse natuke juurde, aga teisest võetakse salamisi ja selja tagant kordades rohkem uuesti ära.
Heakene küll, koalitsioonipoliitikud surusid Reinsalu ja Sesteri eestvedamisel parlamendis läbi, see ei olnud mulle üllatus, aga ebameeldiva pakkus nii mulle ja usun, et ka enamustele omavalitsusjuhtidele veel President Ilvese otsus see heaks kiita.
Olen kindel, et maamaksu muutmise seaduse väljakuulutamine presidendi Ilvese poolt on ilmselgelt panustamine Riigikogus valituks saamisele. Arvestades lähenevaid presidendivalimisi on Ilves ilmselgelt astunud libedale teele ning aitab põhiseadusest mööda hiilides täita IRLi üht põhilist valimislubadust enne märtsikuised valimisi. Küllap lähtub ta lihtsast loogikast – seadus sulle-hääled mulle.
Seesugune käitumine on kohalike omavalitsuste osas äärmiselt ebaõiglane. Tõsi, president ütles seadust välja kuulutades, et ära võetav raha tuleb kompenseerida, kuid see ei anna siiski mingit kindlustunnet, et seda ka tehakse. Kindlustunde annaks vaid vastava klausli lisamine seadusele – just seda pidanud ütlema ning seaduse tagasi Riigikokku saatma. Ilves aga loobus põhiseaduse täitmisest häälte nimel. Tuletan Ilvesele meelde, et põhiseaduse kohaselt võivad presidendivalimised minna valijameeste kogusse ning pärast seda kui Keskerakond Indrek Tarandi presidendi kandidaadina välja käis, on suure tõenäosusega järgmise riigipea valimine omavalitsustegelaste käes. Kahtlen sügavalt, et seal leiab toetust kandidaat, kes kirjutas alla järjekordsele omavalitsuste iseseisvust nõrgestavale dokumendile. Seega tegi Ilves minu arvates valearvestuse, lootes IRL-iga tiiba ripsutades nende toetust koguda.
Presidendi roll ei ole üksnes laulupidudel kõlavaid kõnesid pidada vaid tunda muret oma rahva ja riigi ning sealhulgas omavalitsuste igapäevase ellujäämise pärast. Ja mitte üksnes muret tunda, vaid neid muresid püüda ka leevendada, mitte juurde tekitada.
Sel korral ma ei kirjuta Rahvusringhäälingu ega ka teiste kanalite programmist, aga teen seda kunagi kindlasti vaid kirjutan ühest reklaamist ning reklaamitavast, mis valimiste vahelisel perioodil üsna tavatu on. Pean silmas IRLi „kodualuse maamaksu reklaami“. Nimetatud telereklaam on tavatu ses mõttes, et järgmised valimised, mil isamaalased reklaamidega valijaid võiks meelitada on alles 2013. aasta sügisel ning IRLil eelmisest valimiskampaaniast veel suured kohustused üleval. Aga see selleks, reklaam viis mu mõtted taaskord hoopis reklaamitavale ehk kodualuse maamaksu vabastamisele.
Kõik me mäletame, kuidas Riigikogu kevadistungjärgu viimastel päevadel koalitsioon kodualuse maamaksu seaduseelnõud läbi surus - teerulli meetodil, räpakalt ja ülepeakaela kiirustades.
Iseenesest ei ole ju kodualuse maamaksu ja selle kaudu inimese kodukulude alandamises mitte midagi halba. Vastupidi, kellele ei meeldiks, kui talle rohkem raha kätte jääks. Mulle teeb sügavat muret – ja see mure on ka peamine põhjus, miks ma selle otsuse hääletusel punast nuppu vajutasin – see, et selle seadusmuudatusega vähendatakse taas kord omavalitsuste iseotsustamisõigust ja kärbitakse oluline osa nende tulubaasist.
Jah, koalitsioonipolitiikud on lubanud, et see saamata jääv tulu kompenseeritakse linnadele ja valdadele riigi poolt. Eriti rõhutatakse veel seda, et peaminister Ansip on isiklikult lubanud, et kompenseerimine ka aset leiab ja tema sõna võetakse kui mingit erilist garantiid. Mulle vastupidi mõjub see suurt kahtlust tekitavana, sest peaministril on lausa komme ja tavapäraseks saanud lühikese aja jooksul oma seisukohti kardinaalselt muuta.
Toon vaid paar näidet. 2008. aastal ütleb Ansip Tartus Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes, et tema juhitav valitsus ei kavatse mitte kunagi vastu võtta defitsiidis eelarvet. Tsiteerin peaministrit: "Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd, defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt." Vaid viis kuud hiljem ütleb peaminister, et ta pole riigieelarve tasakaalu küsimuses fundamentalist ja vajaduse korral võib see tasakaalust välja minna.
7. aprillil 2008 ütleb peaminister, et negatiivset riigi lisaeelarvet pole mitte mingil juhul tarvis vastu võtta ja kulutused tuleks 1. septembrini külmutada. Tsiteerin Ansipit: "Minu ettepanek on külmutada nende vahendite kasutamine kuni 1. septembrini, kui on teada suvine majandusprognoos, saab teha ka otsuseid." Vaid seitse päeva hiljem ütleb peaminiser, et tema on nii täna ja alati selle poolt olnud, et negatiivne lisaeelarve tuleb vastu võtta veel sel kevadel.
Enne valimisi 2010. aasta 7. oktoobril teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil, et Eesti Energia plaan tõsta elektri hinda on nahaalsus ja lauslollus. Kuid pool aastat hiljem, peale valimisi see talle enam rumalana ei tundu ja tema sõnul ei saavatki valitsus hinnatõusu pidurdamiseks midagi ette võtta. (Parts aga ei pea elektri eest tasumist üldse kodukuluks).
Kuulates vaid mõnda näidet, siis kas teis tekitavad peaministri väljaütlemised usaldust ja lootust, et tõesti nii läheb, nagu ta öelnud on ehk selle eelnõu kontekstis: kas ka tegelikult antakse riigi poolt Eestimaa linnadele ja valdadele tagasi kodualuse maamaksu vabastamisest saamata jäänud eurod? Minus mitte. Ja olen kindel, et selle kompenseerimise taga on jälle mingi trikitamine, nagu see varem on olnud puuetega inimeste hooldajatoetuse puhul, teede korrashoiu vahendite puhul jne.
Seega on iga maksuvabastus kahtlemata inimesele emotsionaalselt hästi mõjuv. Ja olgem ausad, kellele ei meeldiks, kui tal rohkem raha igas kuus j
a aastas kätte jääb. Küll aga on lausa patt, kui ühte taskusse antakse natuke juurde, aga teisest võetakse salamisi ja selja tagant kordades rohkem uuesti ära.Heakene küll, koalitsioonipoliitikud surusid Reinsalu ja Sesteri eestvedamisel parlamendis läbi, see ei olnud mulle üllatus, aga ebameeldiva pakkus nii mulle ja usun, et ka enamustele omavalitsusjuhtidele veel President Ilvese otsus see heaks kiita.
Olen kindel, et maamaksu muutmise seaduse väljakuulutamine presidendi Ilvese poolt on ilmselgelt panustamine Riigikogus valituks saamisele. Arvestades lähenevaid presidendivalimisi on Ilves ilmselgelt astunud libedale teele ning aitab põhiseadusest mööda hiilides täita IRLi üht põhilist valimislubadust enne märtsikuised valimisi. Küllap lähtub ta lihtsast loogikast – seadus sulle-hääled mulle.
Seesugune käitumine on kohalike omavalitsuste osas äärmiselt ebaõiglane. Tõsi, president ütles seadust välja kuulutades, et ära võetav raha tuleb kompenseerida, kuid see ei anna siiski mingit kindlustunnet, et seda ka tehakse. Kindlustunde annaks vaid vastava klausli lisamine seadusele – just seda pidanud ütlema ning seaduse tagasi Riigikokku saatma. Ilves aga loobus põhiseaduse täitmisest häälte nimel. Tuletan Ilvesele meelde, et põhiseaduse kohaselt võivad presidendivalimised minna valijameeste kogusse ning pärast seda kui Keskerakond Indrek Tarandi presidendi kandidaadina välja käis, on suure tõenäosusega järgmise riigipea valimine omavalitsustegelaste käes. Kahtlen sügavalt, et seal leiab toetust kandidaat, kes kirjutas alla järjekordsele omavalitsuste iseseisvust nõrgestavale dokumendile. Seega tegi Ilves minu arvates valearvestuse, lootes IRL-iga tiiba ripsutades nende toetust koguda.
Presidendi roll ei ole üksnes laulupidudel kõlavaid kõnesid pidada vaid tunda muret oma rahva ja riigi ning sealhulgas omavalitsuste igapäevase ellujäämise pärast. Ja mitte üksnes muret tunda, vaid neid muresid püüda ka leevendada, mitte juurde tekitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar