Keskerakond kui multikulti

Lugesin oma noorema kolleegi Henri Kaselo otse Euroopa südamest Delfile läkitatud kirjatükki, mis avaldas toetust Keskerakonna esimehe kandidaadile Jüri Ratasele. Läheneva kongressi taustal on üha rohkem neid, kes võtavad käsile valjuhäälselt oma seisukoha kuulutamise ning sealjuures pikalt ei mõtle, mida seesugune meedia vahendusel asjade “välja lajatamine” endaga edaspidi kaasa võib tuua. Erakond, mille siseasju ühelt ja teiselt poolt tema enda juhtivliikmete poolt ajalehe veergudel või internetiportaalides lahatakse, ei kasvata kindlasti populaarsust, hoopis vastupidi. Praegu sobib vist öelda – jumal tänatud, et järgmised valimised veel mitme aasta kaugusel on!

Euroopa Parlamendi saadiku nõunikuna peaks Henri Kaselo olema vägagi kursis Euroopas aetava päevapoliitikaga ning seega ei saa talle olla võõras ka mõiste “multikulti”. Võib olla just sellest oligi ajendatud mainitud kirjatükk, mis jõuliselt väitis, et Keskerakond venestub ning seda protsessi on võimalik peatada vaid erakonna esimeest välja vahetades. Teatavasti nii Angela Merkel, Nicolas Sarkozy kui ka David Cameron on hakanud üha rohkem oma esinemistes rääkima multikulti läbikukkumisest ning paratamatust lõpust. Paistab, et suur osa Euroopa Liidu juhtivriikidest tunneb, et salliva suhtumise juurutamine ühiskonnas ja kõik senini oluliseks peetud väärtused on pöördunud nende endi vastu. Kõik euroopalik heaolu ja tolerantsuse väärtused on nüüd relvad vaenlaste käes. Aga mis vaenlaste?

Euroopa vaenlane on ainult Euroopa ise koos oma väheneva sündivuse ja vananeva rahvastikuga. Selle mitte mõistmine ning probleemide multikulti kaela lükkamine ei tee aga midagi paremaks. Samamoodi ei saa kuidagi aidata ühiskonnas midagi paremaks muuta multikulti ajaloo prügikasti heitmine. Samas on seesuguse radikaalse seisukoha võtmine kõige lihtsam lahendus, et hiljem väita – probleemiga ju tegeleti. Euroopa ei saa sinna mitte midagi parata kui immigrandid tulevad paremat elu otsima; on nõus odavamalt tööd tegema; nende kultuur tungib võimasalt peale; sündivus on suurem ning lõpuks tahavad olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Ka immigrandid tahavad lõpuks olla otsustajad ja elluviijad ka poliitikas.

Multikulti läbikukkunuks tunnistamine ning uue ja radikaalse poliitika jõuline ellu viimine võib aga endaga kaasa tuua täiesti ettearvamatud ning kogu Euroopat raputavaid sündmusi. Meenutades hiljuti Norras toimunud massimõrva, peame paratamatult küsima, kas seesugune radikaalse poliitika poole pöördumine ei hakka mitte tekitama ühiskonnas uusi breivikuid? Mõttetu lõhestamine ja tüli otsimine võib tekitada viha ka seal, kus seda esmapilgul oodatagi ei oska. Eriti ohtlik on kõik see väiksemas ühiskondlikus rühmas, kus kastidesse liigendamine paistab kaugele.

Eesti on võrdlemisi värske Euroopa Liidu liige ning Lääne-Euroopa ja eelkõige Põhjamaise ühiskonna poole oleme saanud püüelda vaid kaks aastakümmet. Meie tiiger on kord sörkinud, kord jooksnud, vahepeal ka hüpanud, mõnikord tundub, et suisa seisma jäänud. Vaatamata sellele, et riigina pole veel jõudnud euroopaliku heaoluni, seisame silmitsi samade probleemidega. Taasiseseisvudes saime Nõukogude Liidust kaasa osa rahvast, kes Eesti territooriumile olid elama asunud. Eesti ülesanne oli lisaks riigi ehitamisele hakkama saada ka multikultiga.

Keskerakond on olnud ainus tõsiseltvõetav poliitiline jõud, mis on tegelenud ka Eesti muukeelse elanikkonnaga. Selle ülesande olulisust meie riigi arengus ei maksa alahinnata, võrdlemisi rahumeelne läbisaamine eri rahvuste vahel on suurem väärtus kui see esmapilgul tunduda võib. Keskerakond on täpselt oma nimest lähtuval kesksel positsioonil – pakkumas valikut ühte või teise serva kalduvate erakondade vastu. Samas on olnud kesne positsioon ka tähelepanu osas, mida meedia meile pakub. Seesugune keskne positsioon on olnud ühtlasi ka multikulti kandja Eesti ühiskonnas läbi aastate.

Võib olla on tõesti Euroopa Parlamendist vaatajale multikulti aeg läbi ning peab kas nõu või jõuga nõudma pööret radikaalsuse poole. Seesugune käik ei anna aga tulevikku vaadates vähimatki kasu, vaid toob kaasa hoopis probleemide suurenemise. Oma poliitikast ja põhimõtetest loobumine ei ole mõistlik tegu, see võib hoopis anda tõuke teadmatus suunas. Parandused ja täiendused on alati vajalikud, kuid nii nagu Euroopa ei saa lihtsalt multikultist loobuda, ei saa seda teha ka Keskerakond. Siis poleks Euroopa enam Euroopa ega Keskerakond enam Keskerakond.