VEEBRUARI KESKEL Karksis peetud volikogu istungil kõneldi palju omavalitsustest ning puudutati ka haldusreformi küsimust. Nõupidamisel viibiv valitsuse liige põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leidis, et Viljandimaal võiks olla üksainus omavalitsus.
Vaidlen ministrile vastu: haldusreformi põhiküsimus pole piire muuta ega kaarti ümber joonistada, vaid tagada pakutava teenuse kvaliteet.
Ideesid välja pakkudes ja teostades on minu arvates tark seada eesmärk, et omavalitsused oleksid võimelised täitma neile pandud ülesanded ja seisma oma õiguste eest ning neil oleksid arvestatav tulubaas ja õigus selle üle ise otsustada.
Haldusreform tuleb teha nii, et riik ja valitsus võtaksid omavalitsusi tõsiselt ning saaksid aru: need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Seega on ka Viljandimaa valdu liites — kui seda üldse tehakse — vaja lähtuda eelmainitud põhimõtetest, unustamata seejuures kuulata kohalike inimeste arvamust.
MEIE MAAKONNAS on olnud mitu vabatahtlikku ühinemist. Viimase tulemusena tekkis Viljandimaa suurim, Suure-Jaani vald. See ei sündinud üleöö. Liitumiskõnelusi peeti kümmekond aastat, analüüsides, arvutades ja arutledes.
Analüüsidest ja aruteludest selgus, et ühiselt on otstarbekam ja odavam täita omavalitsustele sotsiaalhoolekande, kultuuri ja kommunaalmajanduse vallas pandud ülesandeid, rääkimata hariduselu korraldamisest. Võib öelda, et kõnealune ühinemine on end õigustanud suuresti seetõttu, et rahval ja kohalikul võimul lasti endil otsused langetada ja valikud teha.
Arvestades haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo gümnaasiumireformi, tuleb kindlasti raskeid otsuseid vastu võtta ka gümnaasiumide edasise käekäigu kohta. Kui lapsi jääb vähemaks, on mõistagi vaja koolide arv uuesti üle vaadata, kuid kindlasti pole Keskerakond nõus maagümnaasiume massiliselt sulgema. Seega peaks valdade ühinemise teema puhul mõtlema koolivõrgu ümberkorraldamisele, lähtudes taas põhimõttest, et teenus oleks võimalikult kvaliteetne ja hästi kättesaadav.
JÄLGIN HUVIGA, kuidas kulgevad ühinemiskõnelused, mis peaksid päädima Viljandi rõngasvalla tekkega. Olen selles küsimuses pigem skeptiline, aga kui omavalitsused isekeskis ja elanikega ühele nõule saavad, siis tehku ära! Arvestada tuleb, et inimeste igapäevaelu ei halveneks, teenused ei kaugeneks, ei tekiks ääremaid ning mõnd väljavalitud keskust ei hakataks eelisarendama.
Riigipoolsest sundliitmisest ei saa juttugi olla. Omavalitsustelt ei tohi enam ära võtta grammigi iseotsustamise õigust. Vastupidi: varem võetu, sealhulgas hulk kohalikke makse, tuleb tagasi anda.
Selge peab olema, kuidas riik omavalitsusi rahastab ning mismoodi ülesanded riigi ja omavalitsuste vahel jaotuvad. Sellele juhtis 2010. aastal oma otsusega tähelepanu riigikohus, tunnistades põhiseadusevastaseks, et meil puuduvad seadused, mis eristaksid omavalitsustele riiklike kohustuste täitmiseks ettenähtud raha summast, mis on mõeldud kohalike küsimuste lahendamiseks. Riigikohtu üldkogu otsuse järgi nõuab põhiseadus, et seadustes oleks täpselt kirjas, missugused valdadele ja linnadele pandud kohustused on riiklikud ja millised kohalikud.
Riiklike kohustuste täitmise kulud tuleb katta riigieelarvest. Seda nõuet on Ansipi valitsus eiranud ja jätnud kohtuotsuse täitmata.
MINU ARVATES on omavalitsejatel aeg selg sirgu ajada. Valitsuskoalitsioonile on haldusreformi tarvis üksnes õigustamaks seda, et riik lahkub maalt. Selleks tahab ta kohalike rahvaesindajate heakskiitu. Veelgi hullem: ta tahab seda teha omavalitsejate kätega!
Kohalikel omavalitsustel on teine eesmärk: tagada, et maal oleks võimalik elada. Et arstid ja õpetajad ei peaks siirduma maalt linna või minema hoopis Soome. Et postkontoreid ei suletaks. Et omavalitsused oleksid võimelised teid ehitama, parandama ja lumevabana hoidma. Et kultuurimajade, koolide ja lasteaedade aknad oleksid valged. Et arsti juurde sõiduks ei oleks vaja kulutada kogu oma nadi sissetulekut.
Olen tänulik Eesti linnade liidule, Eesti maaomavalitsuste liidule ning omavalitsusfoorumile, mis on 31. märtsiks otsutanud pealinna kokku kutsuda omavalitsuse kongressi. Sellest tuleb ilmselt omavalitsuste esinduslikem kogunemine pärast 1990. aasta 2. veebruaril linnahallis peetud kõikide tasandite rahvasaadikute koosolekut. Usun, et seal sündivatesse tähtsatesse otsustesse koondub jõud, millele ei julge vilistada ükski valitsus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar