Miks Suure-Jaani Vares on ohtlikum Vene kotkast?

Riputan blogisse 29. mai pressikonverentsil tehtud avalduse

Peaminister Ansipi 28.mai k.a. avaldus sellest, et kõik suuremate ettevõtete ning erakondade juhid peavad eeldama, et nende telefone kuulatakse pealt on sisuliselt riikluse alustalade vastu suunatud kuriteo teade, millele pole seni millegipärast reageerinud kohus ega prokuratuur.

Valitsuse julgeolekukomisjoni liikme, peaminister Ansipi kuriteoteatele vastas vaid kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp, et sellel ametil pole vastavaid võimekusi. Lükkamata isegi ümber kahtlust, et eriteenistus on ebaseaduslikult jälginud ka valitsuserakonna juhtpoliitikuid.
Keskerakonna poolt tervitan peaministri eilset avaldust. Keskerakond on juba aastaid rääkinud poliitilisest kaitsepolitseist ja prokuratuurist ning meil on heameel, et riigi üks enim informeeritud kodanikke, julgeolekukomisjoni liige, on seda nüüd samuti avalikult tunnistanud. Reformierakonnas asetub Ansip sellest juba varem rääkinud ausate ning asja tundvate poliitikute ritta koos Rait Maruste, Igor Gräzini ning Jaanus Rahumägiga.
Kui veel mõne kuu eest nägi peaminister suurt põhiseaduse riivet selles, kui ühe poliitiku kirjavahetus on sattunud teise erakonna valdusse, siis nüüd räägib ta ju märksa laiaulatuslikumast põhiseaduslike normide rikkumisest lausa riiklike struktuuride poolt.
Nüüd on käes hetk, kus täitevvõim peab põhiseadusliku korra tagamiseks tagandama kaitsepolitsei juhi Raivo Aegi ja peaprokuröri Norman Aasa, kes ebaseadusliku üleüldise pealtkuulamise eest otseselt vastutavad.

Kui Ansipi valitsus ei suuda riigis kehtestada demokraatlikku kontrolli poliitilist võimu kontrollivate eriteenistuste üle, siis tuleb tagandada Ansipi valitsus.

Möödunud reedel lisandus peaministripartei kohale kogunenud rünkpilvedesse päikesekiir mulle esitatud kahtlustusena, et justkui olen mina võltsinud kolme suurejaanilase Keskerakonnale tehtud annetuse dokumente.
Kolmest kaks kinnitavad siiski jätkuvalt, et nemad on need annetused erakonnale teinud ja mingit probleemi sellega pole. Kolmas sponsor, Uno Vares, väidab aga alles nüüd, et pole Keskerakonnale midagi annetanud.

Endine miilits ja politseinik on aknaaluse riigikogulase Kalle Laaneti kamraad, Eesti Politsei Spordiliidu asepresident, mille presidendiks on Laanet. Lasin Varese lahti parteitöölt (ta oli Keskerakonna Viljandimaa koordinaator) ja lahti sai ta ka Suure-Jaani Gümnaasiumi spordisaali juhi ametist (kuuldavasti ei saanud ta ka seal lihtsalt tööga hakkama). Kurb aga juhtub. Mis ei peaks olema siiski aluseks vimmale minu vastu ega õigustuseks valetamisele.

Kaitsepolitseis käis ta juba paar kuud tagasi, tema annetused olid tehtud juba üle aastat tagasi ning need olid erakonna avalikes valimiskulude aruannetes ja annetuste registris sendi pealt kajastatud. Ning see oli ka härra Varesele hästi teada. Millegipärast tegi prokuratuur selle loo avalikuks aga just nüüd kui Reformierakonda oli rabanud annetusskandaal.
Pangem tähele, et tavaliselt õiguskaitseorganite poolt mänglevalt manipuleeritava meedia suhtumises on märgatavaid erinevusi Keskerakonna ja Reformierakonna annetuste loo kajastamisel.

Kui Reformierakonna puhul veeretatakse süüd Meikari kui varjatud annetuste paljastaja suunal (mida näitab muuhulgas skandaali ristimine Silver-geitiks, mitte aga Kristen-geitiks ega Andrus-geidiks), siis Keskerakonna puhul rünnatakse just annetuste vormistajat.
Kui varjatud annetuste asjas tahetakse hirmsasti süüdistada Keskerakonna peasekretär Toobalit, siis tuleb süüdistada ka vähemalt Reformierakonna endist peasekretäri Michalit. Samas prokuratuur ei kiirusta Michali ülekuulamisega, muide ka tema kodu pole läbi otsitud ning ka Reformierakonna peakorteri läbiotsimine toimus pärast kolmepäevast etteteatamist. Rääkimata AK erisaadetest ja muust taolisest. Te teate küll, millest jutt. Mina ei soovi, et poliitiline politsei otsiks läbi Michali või mistahes teise partei peasekretäri kodu. Ma tahan, et KAPO ja prokuratuur tunnistaksid, et nad on teinud vea, sekkudes poliitikasse.

Veelgi enam. Meikari loo puhul on ajakirjandus sisuliselt maha vaikinud peamise – raha päritolu. On küll räägitud julgeolekuriskist, kuid mitte sellest, et Meikar ei eita raha päritolu seost Gazpromi ja Vene luurega.

25. mai Õhtuleht kirjutab sõna-sõnalt järgmist: „Skeem oli selline, et esmalt tõi tundmatu sularaha erakonna kontorisse. "Kes antud juhul tõi, ma ei tea," lausub Meikar. Põhimõtteliselt võib see ju siis olla kas või Vene luure, Gazprom või ükskõik kes? "Ma ei tea," lausub Meikar vaid.“

On tähelepanuväärne, kuidas ka õiguskaitseorganid ei püüagi tuvastada raha päritolu, vaid keskenduvad küsimusele, kes selle parteidele edasi andis. Jahitakse kullereid, mitte tegelikke sullereid, ehk musta raha allikaid.

Muidugi pole mulle esitatud ametlik kahtlustus ühe suure-jaanilase annetuse suhtes ligilähedaseltki samas kaalukategoorias nende varjudega, mis saadavad sotsiaaldemokraatide valimiskassat täitnud perekond Ossinovskite raha pärinemist Vene transiidiahelast. Aga sotside Vene raha oli vähemalt osaliselt ametlikult deklareeritud.
Opositsiooniparteide rahaskandaalikesed ei kanna kuidagi välja võrdlust Reformierakonna endise peasekretäri, tänase justiitsministri Kristen Michalit ja IRLi endise peasekretäri, tänase siseministri Ken-Marti Vaherit varjutavate kahtlustustega Vene eriteenistuste, sealse gaasimonopoli ja maffiaraha süsteemsest pumpamisest Eesti parteipoliitikasse. Nende haldusalas toimuv on omandanud ilmselged organiseeritud kuritegevuse tunnused, mille kaasosalisteks on ka valitsusparteid.
Seepärast teatan, et Eesti erakondade usaldusväärsuse drastilise erosiooni peatamiseks olen mina ja ilmselt ka Indrek Saar valmis endale võtma kohe poliitilise vastutuse kui seda teevad ka Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher. Astun tagasi, kui seda teevad ka valitsusparteilased.