Pidasin täna Riigikogus kõne seoses Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile garantii andmise teemal. Riputan oma kõne ka blogisse.
Lugupeetud istungi juhataja, kallid kolleegid!
Üheks meie tänaseks põhiteemaks parlamenditöös ning Eesti välis- ja majanduspoliitikas üldiselt on eurotsooni ühtsuse püsimine ning alternatiivide leidmine ellujäämiseks Euroopa majanduskriisis. Ehk rahvakeeles öelduna „Kreeka probleem” ja jutt sellest, kas ja kui palju peaksime meie, kokkuhoidlikult ja tegelikult suures osas vaesuses elavad eestlased seda kinni maksma.
Maailmas on aastatuhandeid loodud seadusi. Kuid seaduste olemasolu ei ole hoidnud ära nende rikkumist. Samal viisil ei ole eurotsoonis kehtivad reeglid pannud riike neid reegleid järgima ning ei ole hoidnud ära üle võimete elamise ja pillamise, mille tagajärjel on tekkinud Lõuna-Euroopa maade maksejõuetused.
Mis kasu annab EFSF?
Riigikogu menetluses on otsus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamisest. Otsuse sisuks on see, et Eesti annab lubaduse garanteerida EFSFi raamlepingu alusel võlakohustusi ligi 2 miljardi euro ulatuses toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Toetuse eesmärgiks on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.
Nii otsuse eelnõu kui ka Ansipi valitsus räägib rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga ja garantii realiseerimine ei ole tõenäoline ning et üleüldse ei ole eurotsoon mingis kriisis. Kuid kui vaadata reaalset Kreeka olukorda ja seda, et edukate reformide asemel kostub sealt ähvardusi kodusõjaks ja streikideks, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame nii, et higi lendab.
Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot? Tegemist on summaga, mis on umbes üks kolmandik meie 2012. aasta riigieelarvest. Meil räägitakse palju sellest, et õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või koguni teise riiki. Meil sosistatakse politseinike ja päästetöötajate eesseisvast masskoondamisest, kuna pole lihtsalt raha. Meil on üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainukeseks võimaluseks sooja süüa saada. Meil on väga palju alarahastatud valdkondi, mis on lükanud meie riigi sotsiaalmajanduslikku langusse ja nüüd ühtäkki tahame vastu võtta otsust, mis kingib ära kolmandiku meie riigieelarvet. Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga riigi tasandil, mis see siis on?
Juhul, kui Kreekas raha lausa puu otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme me varsti ikkagi Kreeka pankrotti ja kui Eesti riik on oma 2 miljardi eurose garantii andnud, siis ka Eesti pankrotti.
Kui ESFSi eesmärgiks on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hättasattunuid aidata soovivad riigid ju täna ka otse abivajajatele raha turgudel laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima ühe sammuga ning samas ignoreerides riikide erinevaid arengutasemeid ja sisemisi majanduspoliitilisi probleeme.
Mul on mulje, et valitsus tegutseb salaja, et rahvast mitte ärritada. Valitsus on asunud EFSFi otsust läbi suruma võimalikult vaikselt, peaaegu, et lausa salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitata esitada ärritavaid küsimusi ja rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab riigikogu rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja kiirelt eelnõu ära menetleda. Väidetakse, et arutelude rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist. Kui arvestada, et riigikogu rahanduskomisjon arutas esimest korda eelnõu eelmise nädala neljapäeval ja heakskiitva otsuseni soovitakse jõuda juba homme, võib nimetada nõusoleku saamist riigikogus lausa väljapressimiseks.
Milleks selline rabelemine ja salatsemine? Eks ikka selleks, et kui avalikkus saaks teada, millisesse ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik üldiselt, siis tuleks valitsusel vastanduda olulise avalikkuse survega sellist Eestile kahjulikku otsust mitte vastu võtta. Ja kui koalitsioon teerullimeetodiga endiselt nii opositsioonist kui ka ühiskonnast tervikuna üle sõidab, siis tähendaks see valitsuse populaarsuse olulist langust. Ja kuna Ansip ei taha valida ei Eesti riiki pankrotistava peaministri tiitlit ega ka EFSFi otsusest loobumist, siis ongi valikuks salatsemine ja ühiskondliku diskussiooni summutamine.
Selle eelnõu lõpphääletamisel vajutan mina punast nuppu. Aitäh!
Lugupeetud istungi juhataja, kallid kolleegid!
Üheks meie tänaseks põhiteemaks parlamenditöös ning Eesti välis- ja majanduspoliitikas üldiselt on eurotsooni ühtsuse püsimine ning alternatiivide leidmine ellujäämiseks Euroopa majanduskriisis. Ehk rahvakeeles öelduna „Kreeka probleem” ja jutt sellest, kas ja kui palju peaksime meie, kokkuhoidlikult ja tegelikult suures osas vaesuses elavad eestlased seda kinni maksma.
Maailmas on aastatuhandeid loodud seadusi. Kuid seaduste olemasolu ei ole hoidnud ära nende rikkumist. Samal viisil ei ole eurotsoonis kehtivad reeglid pannud riike neid reegleid järgima ning ei ole hoidnud ära üle võimete elamise ja pillamise, mille tagajärjel on tekkinud Lõuna-Euroopa maade maksejõuetused.
Mis kasu annab EFSF?
Riigikogu menetluses on otsus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamisest. Otsuse sisuks on see, et Eesti annab lubaduse garanteerida EFSFi raamlepingu alusel võlakohustusi ligi 2 miljardi euro ulatuses toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Toetuse eesmärgiks on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.
Nii otsuse eelnõu kui ka Ansipi valitsus räägib rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga ja garantii realiseerimine ei ole tõenäoline ning et üleüldse ei ole eurotsoon mingis kriisis. Kuid kui vaadata reaalset Kreeka olukorda ja seda, et edukate reformide asemel kostub sealt ähvardusi kodusõjaks ja streikideks, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame nii, et higi lendab.
Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot? Tegemist on summaga, mis on umbes üks kolmandik meie 2012. aasta riigieelarvest. Meil räägitakse palju sellest, et õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või koguni teise riiki. Meil sosistatakse politseinike ja päästetöötajate eesseisvast masskoondamisest, kuna pole lihtsalt raha. Meil on üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainukeseks võimaluseks sooja süüa saada. Meil on väga palju alarahastatud valdkondi, mis on lükanud meie riigi sotsiaalmajanduslikku langusse ja nüüd ühtäkki tahame vastu võtta otsust, mis kingib ära kolmandiku meie riigieelarvet. Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga riigi tasandil, mis see siis on?
Juhul, kui Kreekas raha lausa puu otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme me varsti ikkagi Kreeka pankrotti ja kui Eesti riik on oma 2 miljardi eurose garantii andnud, siis ka Eesti pankrotti.
Kui ESFSi eesmärgiks on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hättasattunuid aidata soovivad riigid ju täna ka otse abivajajatele raha turgudel laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima ühe sammuga ning samas ignoreerides riikide erinevaid arengutasemeid ja sisemisi majanduspoliitilisi probleeme.
Mul on mulje, et valitsus tegutseb salaja, et rahvast mitte ärritada. Valitsus on asunud EFSFi otsust läbi suruma võimalikult vaikselt, peaaegu, et lausa salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitata esitada ärritavaid küsimusi ja rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab riigikogu rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja kiirelt eelnõu ära menetleda. Väidetakse, et arutelude rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist. Kui arvestada, et riigikogu rahanduskomisjon arutas esimest korda eelnõu eelmise nädala neljapäeval ja heakskiitva otsuseni soovitakse jõuda juba homme, võib nimetada nõusoleku saamist riigikogus lausa väljapressimiseks.
Milleks selline rabelemine ja salatsemine? Eks ikka selleks, et kui avalikkus saaks teada, millisesse ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik üldiselt, siis tuleks valitsusel vastanduda olulise avalikkuse survega sellist Eestile kahjulikku otsust mitte vastu võtta. Ja kui koalitsioon teerullimeetodiga endiselt nii opositsioonist kui ka ühiskonnast tervikuna üle sõidab, siis tähendaks see valitsuse populaarsuse olulist langust. Ja kuna Ansip ei taha valida ei Eesti riiki pankrotistava peaministri tiitlit ega ka EFSFi otsusest loobumist, siis ongi valikuks salatsemine ja ühiskondliku diskussiooni summutamine.
Selle eelnõu lõpphääletamisel vajutan mina punast nuppu. Aitäh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar