Jüri Ratase programm on vaieldav

Lugesin Jüri Ratase programmi Keskerakonna esimeheks kandideerimisel ja leidsin vähemalt neli punkti, millele sooviksin vastu vaielda, kuna need tundusid mulle kiirustades ja analüüsimata kokku pandud. Üldiselt võib tõdeda, et terve programm on kantud mõningasest naivismist, mis tulles sellise poliitilise kogemusega inimeselt, on üllatav.
Meiega tahetakse koostööd teha siis, kui see on NEILE vajalik
Jüri kirjutab, et vastaserakonnad ei taha meiega koostööd teha ja meie oleme ise süüdi. Ansip ütleks selle peale: tule taevas appi! Huvitav, millist „koostööd“ Jüri peab silmas? Kas nõu küsimist konkurentidelt siiras usus, et antakse ka head nõu, kuna teised erakonnad altruistlikult sooviksid tugevat Keskerakonda, võitmas neid valimistel, võttes neilt kohti nii Riigikogus kui ka volikogudes üle Eestimaa?
Mõistan, et Jüri vihjab siin justkui isolatsioonile. Tegelikult on ju Jüri poolt kiidetud sotsid isolatsioonis. Nemad on kaotanud võimu nii riigi tasandil kui ka pealinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Oleme mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Paides ja Põlvas IRLiga, Haapsalus Reformierakonnaga, Valgas sotsidega, Viljandis Reformierakonna ja IRLiga ning neid näiteid võib tuua mitmekümnest Eestimaa omavalitsusest. Kui IRL ei taha enam Reformierakonnaga või Reformierakond IRLiga, vaid Keskerakonnaga koalitsioonis olla, läheme valitsusse ja seda eesotsas Edgar Savisaarega, mis tähendab seda, et saame olla kindlad, et võimuliidus olles on Keskerakonna valijate huvid kaitstud. Jüri puhul ei oleks ma nii kindel.

Keskerakonna karjäärisüsteem põhineb oskustel ja võimetel
Ratas toob oma programmis välja mõtte, et Keskerakonnas tuleks luua oskuste ja võimete põhine karjäärisüsteem. Taaskord üritab Jüri teha midagi, mis juba on olemas. Praegune süsteem hõlmab selle, millest Jüri kirjutab, ent lisaks tulevad juurde kaks märksõna: usaldusväärsus ja lojaalsus. Ilma nende kahe omaduseta ei tee poliitikas mitte midagi.
Samas, Jüri teab ka ise, et tema tõusul abilinnapeaks ja linnapeaks oli lisaks võimekusele ja oskustele oma osa ka usaldusväärsusel ja lojaalsusel. Seetõttu, kuna kandidaate on tavaliselt ju mitu, tuleb esmalt kindlaks teha kandidaadi oskused ja võimed, ning, et ta tööle võetuks osutuks, peab ta olema ka usaldatav ja lojaalne. Vastutöötamist ja ebausaldusväärsust ei taluta mitte kuskil, ei avalikus ega ka erasektoris. Alati kontrollitakse tööleasuja tausta, kas ta on ikka aus inimene, kas tema peale saab kindel olla. Oskusi saab ju täiendada ja võimeid arendada, aga lojaalsus ja usaldusväärsus kas on või ei ole. Samas, vahel tuleb ka inimesele avanssi anda, saamaks teada, kas üks või teine kasvab ja hakkab lendama. Jüri Ratas saigi omal ajal sellise avansi. Jüri ei tohiks olla kitsi, teistelegi tuleks selline võimalus tulevikus anda.

Erakonna juhtimismudel on avatud ning soosib diskussiooni
Sellest punktist jääb mulle, et Jürisse on pugenud ametniku või siis bürokraadi pisik. Iga muudatus peaks organisatsioonistruktuuri lihtsamaks ja tõhusamaks muutma, mitte vastupidi. Milleks nimetada kahe kõrvale veel kaks aseesimeest? Kui nimetamiseks läks, võiks juba kõik juhatuse liikmed aseesimeesteks nimetada.
Ja milleks luua tervelt 11-liikmeline vanematekogu? Niimoodi tekitatakse juurde olematu võimu ja seletamatu funktsiooniga eakate inimeste jututuba, kelle heietusi alguses võib-olla isegi kuulatakse, aga hiljem ei tea paljud erakonnaliikmedki, et selline moodustis parteis üldse eksisteerib. Auesimehe koht on Jüri nägemus Edgar viisakalt pensionile saata. Olgem nüüd ikka realistid!
Tasuks taaskord meenutada meie head koostööpartnerit Rahvaliitu, kel teadupärast on auesimees ja neli aseesimeest, kes valitakse eraldi. See süsteem ei ole kunagi neil tegelikult tööle hakanud. Põhjus on lihtne: aseesimehed peavad olema esimehe lähimeeskond (nö vasak ja parem käsi), kelle peab ta ise saama endale nimetada või kinnitada. Rahvaliidus see nii ei ole.

Keskerakonna suhtlus on hetkel parim võimalik
Olen nõus, et toimuvas demokraatias on ajakirjandus neljas võim. Küsimus on aga selles, kas Eestis on ikka toimiv demokraatia ja ka selles, kas Eestis on ajakirjandus neljas või äkki hoopis kolmas või teine võim? Igasugune ajakirjanduslik kriitika ja igasugune uurimistegevus ei aita kindlasti ühiskonda tasakaalustada. Kui uuritakse vaid teatud teemasid ja teatud poliitikuid ning teatud erakondi, on tulemus enam kui kahtlane. Enamasti on ajakirjandus abiks just opositsioonile, kuid seda kindlasti mitte Eesti Vabariigis, vaid arenenud demokraatiates, näiteks Põhjamaades. Kui me avame end kriitikaks, siis ei jõua me hea koostööni, vaid selleni, et meid tõmmatakse ribadeks vastaserakondade fanfaaride saatel. Juhtivad ajakirjandus- ja suhtekorralduseksperdidki tõdevad, et Eesti lapsajakirjanduse tase käib tublisti alla, ja lisavad – ajakirjanik ei ole kunagi poliitiku sõber!