Viimastel päevadel meedia poolt põnevaks mängitud ühinemisläbirääkimised Sotsiaaldemokraatide (SDE) ning Vene Erakonna Eestis (VEE) vahel on kui hästi korraldatud poliitteater, mille lavastajaks Reformierakond. VEE loomise eesmärgiks oli omal ajal vaid üks – takistada Keskerakonna edu kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Küllaltki kaval idee, mille väljamõtlejaks peetakse Reformierakonna peaideoloogi Rain Rosimannust. Just tema eestvedamisel on ka VEE tegevust jõu(rahaga) ja nõuga igati toetatud. Senini pole aga eesmärk täitunud ning vene rahvusest valijad usaldavad Keskerakonda kordades rohkem. Nüüd on mõtlejad jälle koos istunud ning välja töötanud plaani, mille eesmärgiks on nõrgendada Keskerakonda Tallinnas ja viia Reformierakond võimule pealinnas ja ainuvõimule riigis.
Valitsuskoalitsiooni suhted pole hetkel just kõige pingevabamad ning seega tundub, et Reformierakond on asunud tööle plaani kallal, kuidas vahetada praegune partner mugavama vastu, kes omaks rahva toetust, kuid ei nõuaks endale midagi vastu ja aitaks jätkata oravate poliitikat. Välja on valitud SDE, keda saab kasutada nii Riigikogus häälteenamuse kindlustamiseks kui ka vene valijate püüdmiseks. Sotsid, kes tunnevad heameelt valitseva partei meelitustest võivad aga liiga sinisilmselt käitudes endale hoopis karuteene teha ning oma erakonnast ilma jääda. Mis saaks olla Reformierakonnale mugavam kui see, et liita kontrolli all olev VEE sotsidega ning hakata seejärel ühinenutest endale kuulekaid liitlasi kasvatama?
SDE flirt vene valijatega on kestnud juba mõnda aega ning tasapisi võivad inimesed hakata ka sellest vedu võtma. Justkui täiesti juhuslikult tunneb VEE ühinemise vastu huvi ning sotsid näevad siin head võimalust oma edule hoogu juurde saada. Reformierakond VEE tegeliku kontrollijana saab aga niiviisi sissepääsu SDE siseelu juurde. Kui VEE on nõus liituma SDE-ga, siis ei lähe kaua kui nende hulgast tulnud tahavad kohti erakonna juhatuses, nimekirjades, parlamendis...
Reformierakonna plaani edukus sõltub sellest, kas valijad näevad läbi, mis on hetkel SDEga juhtumas. Tänases Õhtulehes püstitati arvamusküljel kaalukas küsimus: milleks aga ühineda luuseriga? Tõepoolest, VEE-l on olematu struktuur ja liikmeskond, puudub tõsiseltvõetav programm ning valijate toetus – neid fakte kaaludes tundub, et sotsidel pole mingit plaani seista vene valija eest põhimõtetes, vaid seda tehakse formaalselt. Samas pole välistatud ka juba sõlmitud kokkulepe Reformierakonaga – kui suurendate toetust vene valijate hulgas, saate IRLi asemel valitsusse. Sotsid võtavad küll Tšerepanovi, kuid samas kingivad oma partei Reformierakonnale.
kolmapäev, 30. november 2011
neljapäev, 13. oktoober 2011
Alkoholireklaamile keeld peale!
Tutvustasin täna Riigikogus Keskerakonna eelnõud, mis seaks alkoholireklaamile väga ranged piirangud ja keelud. Riputan kõne ka oma blogisse.
Eelnõu otsustati jätta Riigikogu parlamendi menetlusse, et asja edasi arutada.
Eelnõu otsustati jätta Riigikogu parlamendi menetlusse, et asja edasi arutada.
Lugupeetud Riigikogu aseesimees, head ametikaaslased!
Käesoleva aasta 16. mail andis Eesti Keskerakonna fraktsioon üle reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga soovitakse kehtestatakse täielik alkoholireklaami keeld tele- ja raadioprogrammis ning välireklaamina.
Reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on läbi rangemate alkoholireklaami piirangute kehtestamise tagada eelkõige laste ja noorte kaitse alkoholireklaami ja promotsiooni eest ning vähendada laste ja noorte alkoholi tarbimist ja alkoholiga seotud kahju.
Konjunktuuriinstituudi uuringust selgus, et 2010. aastal joodi Eestis ühe elaniku kohta keskmiselt 10,2 liitrit absoluutalkoholi. Need arvud käivad kõigi Eesti elanike kohta. See tähendab, et ka iga vastsündinu, laps ja vanainimene joob statistika järgi aastas 10,2 liitrit puhast alkoholi. Vastupidiselt laialt levinud müüdile on turistide kaasa ostetud ja kohapeal joodud kogused sellest arvust juba maha arvestatud. Alkoholi joob 86% täiskasvanutest ning sagedamini tarbitakse lahjasid alkohoolseid jooke nagu õlu ja vein. 80% inimestest arvab, et Eestis peab alkoholi tarbimise vähendamiseks teostama piirangutega alkoholipoliitikat, üle poole neist pidas vajalikuks rangeid piiranguid. Just seesugune stati
stika ja rahva arvamus on andnud reaalse vajaduse taaskord võtta käsile riiklik alkoholipoliitika. Mõned aastad tagasi keelustati Keskerakonna ja Tallinna eestvedamisel öine alkoholimüük.
Tänaseks on kõigile selge, et see oli hädavajalik ning see on alkoholi tarbimist oluliselt vähendanud, aga paistab, et sellest üksi ei piisa. Tuleb teha ka järgmine samm ning seetõttu Keskerakond sellesama täna menetluses oleva eelnõu ka parlamendile arutamiseks esitas.
Alkoholireklaami täielik keeld tele- ja raadioprogrammis ning välireklaamina eesmärgiks on vähendada alkoholireklaami mõju tarbijale, eelkõige noorte ja laste väärtushinnangutele ja hoiakutele. Väärtushinnangute kujundamisel omab avalikkusele suunatud reklaam väga suurt mõju. Alkoholi reklaamil on võime kujutada alkoholi tarvitamist kui sotsiaalselt heakskiidetud ja soovitatavat tegevust; toetada liigtarvitamist soosivaid väärushinnanguid ja hoiakuid; ning mõjuda soodsalt nii uute tarbijate „värbamisele” kui ka juba alkoholi tarbivate inimeste poolt manustatavate alkoholi koguste suurenemisele ja sageduse tihenemisele. Alkoholireklaamid esitavad alkoholi tarvitamist kui turvalist, riski- ja probleemivaba tegevust, millega kaasnevad vaid positiivsed emotsioonid. Sellega varjavad alkoholireklaamid potentsiaalseid terviseriske ja negatiivseid tagajärgi ning ühtlasi vähendavad ennetustegevuste ja tervisekasvatuse mõju. EMOR uuris esmakordselt alkoholireklaamide sisu. Juunis teles näidatud alkoholireklaamide analüüs näitas, et reklaamidest vaid alla poole räägitakse tootest. Ülejäänutes peopidamisest ja mõnusast elust alkoholi seltsis, mis kahtlemata avaldab oma mõju.
Esimesel lugemisel olevas eelnõus puudub regulatsioon alkoholireklaami keelu kohta internetis. See küsimus oli arutluse all ka majanduskomisjonis ning leian, et esimese ja teise lugemise vahel on võimalik ja ilmselt ka vajalik töötada välja mehhanism, kuidas reguleerida alkoholireklaami internetis. Möönan, et see on keeruline, sest internet haarab kogu maailma, kuid olen lootusrikas ja arvan, et ka sellele küsimusele on võimalik leida lahendus, kas läbi serveri asukoha, domeeni asukoha või muu seesuguse teel. Selle majanduskomisjonist üles kerkinud ideega peaks kindlasti töötama ning võimalikke lahendusi otsima.
Alkoholi reklaami piiramine on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kohane meede kompleksses alkoholipoliitikas. Selle meetme mõju alkoholi tarbimisele ja alkoholiga seotud kahjule sõltub otseselt meetme rakendamise määrast. Alkoholi reklaam raadios, televisioonis ja välimeedias on juba täna Eestis osaliselt keelustatud. Praegu kehtivate reklaamipiirangute mittetoimimise põhjuseks võib pidada alkoholi reklaami mõju alaealistele ja nende osalist rakendamist erinevate alkoholi liikide lõikes. Näiteks ei tohi alkoholireklaami näidata teha teles ja raadios kella 7st kuni kella 21ni, AGA TNS Emor uuris, kui palju alaealised tegelikult alkoholi reklaami näevad. Alaealised vaatavad telet kõige rohkem ajavahemikus 19.30-23. Kõige rohkem on neid teleri ees vahetult pärast kella 21, kui alkoholireklaami võib juba näidata, seega see meede ei too täit võimalikku kasu. Välireklaami keeld kehtib täna üksnes kangele alkoholile, AGA Eestis juuakse siiski kõige rohkem just kanget alkoholi, seega on vajalik astuda järgmine samm selle olukorra muutmiseks.
Kui nimetada tuntumaid alkoholreklaami keelamise näiteid teistest Euroopa riikidest, siis Norras on keelustatud kogu alkoholireklaam (sh trükimeedia, raadio, televisioon, välireklaam); Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam; Rootsis on aga alkoholireklaam (üle 2,25% alk. vol) täielikult keelatud televisioonis, raadios ja välimeedias; Prantsusmaal on keelatud alkoholireklaam televisioonis. Lisaks on mitmetes teistestki riikides keelud alkoholireklaamile nii teles kui ka raadios ning kus alkoholireklaam on kas täielikult keelatud või laieneb täielik keeld kangema alkoholi reklaamile, nii on see lisaks eelpool mainitutele Taanis, Belgias, Hispaanias, Iirimaal, Inglismaal jne.
Suurimaks eeskujuks toon ma aga Leedu, kes on vastu võtnud seadusemuudatuse, mille kohaselt hakkab 2012. aasta 1. jaanuarist kehtima täielik alkoholireklaami keeld. Ilmselgelt on leedukad aru saanud, et tähtsam on rahva tervis ja püsimajäämine kui alkoholitootjate kasum.
OECD riikides teostatud uuringute andmetel on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides alkoholi tarvitamine elanikkonna seas 16% väiksem. Riikides, kus lisaks kangele alkoholile on piirangud ka lahja alkoholi reklaamile, on tarvitatavad alkoholikogused veel 11% võrra väiksemad. Seega näitavad uuringud, et alkoholireklaami täielik keelamine võib selle tarbimist vähendada ligi 30%. Liiklusõnnetuste arv on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides langenud kümnendiku võrra ning nii kange kui ka lahja alkoholi reklaami piiranguid omavates riikides neljandiku võrra.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) uuringutega on veenvalt tõestatud ka noorte alkoholitarvitamise ja reklaami vahelised seosed – viie minuti pikkune alkoholi reklaami vaatamine suurendab alkoholi tarvitamist pudeli lahja õlle võrra päevas. Samuti on noorte puhul alkoholireklaami mõjud äärmiselt kauakestvad – nooruses televisioonis rohkem alkoholireklaami näinud isikud tarbisid kogu oma järgneva elu jooksul teistest rohkem alkoholi, kusjuures selgelt tuli esile iga nähtud reklaami olulisus – iga vaadatud reklaam tõstis tarbitud jookide mahtu ühe protsendi võrra.
Nii sel aastal, kui ka varasemalt kordadel, kui alkoholireklaamile on püütud täielikku keeldu seada, on mitmed alkoholitootjad võtnud sõna ja teatanud, et seesugune keeld ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Selles küsimuses on võtnud seisukoha Euroopa Kohus oma 2001.a 08.märtsi lahendis, kus oli küsimuse all Rootsi poolt kehtestatud alkoholireklaami piirangute, see on siis alkoholi reklaamikeeld raadios, televisioonis ning perioodikaväljaannetes, õiguspärasus. Euroopa Kohus leidis, et taolised reklaamipiirangud mõjutavad enam teistes liikmesriikides toodetud kaupade turustamist ning reklaamipiirangud on seega takistuseks liikmesriikidevahelisele kaubandusele, samuti mõjutavad sellised piirangud piiriülest reklaamipindade pakkumist. Siiski juhtis Kohus vastava otsusega tähelepanu asjaolule, et kuigi taolise reklaamipiiranguga piiratakse asutamislepingust tulenevaid õigusi, annab asutamisleping ka loa asutamislepingus olevate õiguste piiramiseks, kui seda tehakse rahva tervise kaitseks. Niisiis pole põhjust arvata, et Eesti puhul oleks midagi teisiti – põhimõte on sama.
Alkoholi tarvitamine põhjustab üle 60 erineva haiguse ja tervisekahju, sealhulgas õnnetusi, vigastusi, vaimseid ja käitumuslikke häired, vähki ja südamehaigusi, olles väga suure finantskoormuse allikaks nii riigile tervikuna kui ka tervishoiusüsteemile ning põhjustades majanduslikke kulusid ühes aastas ligi 2,2 miljardi Eesti krooni ulatuses ehk 1,1 protsendi ulatuses SKP-st.
Mõelge, kallid kolleegid, kui me saaksime sellest summast kokku hoida vähemalt poole või vähemalt veerandi. Vabaneks suur hulk raha, mida võiks kasutada tervishoius hoopis muul otstarbel, kas või haiglate renoveerimiseks.
Täieliku alkoholireklaami keelu mõju on pikaajaline, kuna sellega kujundatakse eelkõige noorte väärtushinnanguid ja suunatakse neid väiksemale alkoholi tarvitamisele ning väiksematele kahjude tekkele kogu nende järgneva elu jooksul. Alkohoolsete jookide rangemate reklaamipiirangutega kaasnevad positiivsed mõjud kaaluvad üles võimaliku majandustegevusele avalduva negatiivse mõju. Seega saame me alkoholireklaami keelates tulevikus tervema ja kainema rahva. Ning sellest on kasu nii riigile kui inimestele endile.
Lõpetuseks soovin ma tänada Riigikogu majanduskomisjoni, kes tegi ettepaneku selle eelnõu esimene lugemine lõpetada, ning on valmis teemat edasi arutama.
Aitäh!
neljapäev, 29. september 2011
Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot?
Pidasin täna Riigikogus kõne seoses Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile garantii andmise teemal. Riputan oma kõne ka blogisse.
Lugupeetud istungi juhataja, kallid kolleegid!
Üheks meie tänaseks põhiteemaks parlamenditöös ning Eesti välis- ja majanduspoliitikas üldiselt on eurotsooni ühtsuse püsimine ning alternatiivide leidmine ellujäämiseks Euroopa majanduskriisis. Ehk rahvakeeles öelduna „Kreeka probleem” ja jutt sellest, kas ja kui palju peaksime meie, kokkuhoidlikult ja tegelikult suures osas vaesuses elavad eestlased seda kinni maksma.
Maailmas on aastatuhandeid loodud seadusi. Kuid seaduste olemasolu ei ole hoidnud ära nende rikkumist. Samal viisil ei ole eurotsoonis kehtivad reeglid pannud riike neid reegleid järgima ning ei ole hoidnud ära üle võimete elamise ja pillamise, mille tagajärjel on tekkinud Lõuna-Euroopa maade maksejõuetused.
Mis kasu annab EFSF?
Riigikogu menetluses on otsus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamisest. Otsuse sisuks on see, et Eesti annab lubaduse garanteerida EFSFi raamlepingu alusel võlakohustusi ligi 2 miljardi euro ulatuses toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Toetuse eesmärgiks on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.
Nii otsuse eelnõu kui ka Ansipi valitsus räägib rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga ja garantii realiseerimine ei ole tõenäoline ning et üleüldse ei ole eurotsoon mingis kriisis. Kuid kui vaadata reaalset Kreeka olukorda ja seda, et edukate reformide asemel kostub sealt ähvardusi kodusõjaks ja streikideks, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame nii, et higi lendab.
Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot? Tegemist on summaga, mis on umbes üks kolmandik meie 2012. aasta riigieelarvest. Meil räägitakse palju sellest, et õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või koguni teise riiki. Meil sosistatakse politseinike ja päästetöötajate eesseisvast masskoondamisest, kuna pole lihtsalt raha. Meil on üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainukeseks võimaluseks sooja süüa saada. Meil on väga palju alarahastatud valdkondi, mis on lükanud meie riigi sotsiaalmajanduslikku langusse ja nüüd ühtäkki tahame vastu võtta otsust, mis kingib ära kolmandiku meie riigieelarvet. Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga riigi tasandil, mis see siis on?
Juhul, kui Kreekas raha lausa puu otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme me varsti ikkagi Kreeka pankrotti ja kui Eesti riik on oma 2 miljardi eurose garantii andnud, siis ka Eesti pankrotti.
Kui ESFSi eesmärgiks on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hättasattunuid aidata soovivad riigid ju täna ka otse abivajajatele raha turgudel laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima ühe sammuga ning samas ignoreerides riikide erinevaid arengutasemeid ja sisemisi majanduspoliitilisi probleeme.
Mul on mulje, et valitsus tegutseb salaja, et rahvast mitte ärritada. Valitsus on asunud EFSFi otsust läbi suruma võimalikult vaikselt, peaaegu, et lausa salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitata esitada ärritavaid küsimusi ja rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab riigikogu rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja kiirelt eelnõu ära menetleda. Väidetakse, et arutelude rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist. Kui arvestada, et riigikogu rahanduskomisjon arutas esimest korda eelnõu eelmise nädala neljapäeval ja heakskiitva otsuseni soovitakse jõuda juba homme, võib nimetada nõusoleku saamist riigikogus lausa väljapressimiseks.
Milleks selline rabelemine ja salatsemine? Eks ikka selleks, et kui avalikkus saaks teada, millisesse ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik üldiselt, siis tuleks valitsusel vastanduda olulise avalikkuse survega sellist Eestile kahjulikku otsust mitte vastu võtta. Ja kui koalitsioon teerullimeetodiga endiselt nii opositsioonist kui ka ühiskonnast tervikuna üle sõidab, siis tähendaks see valitsuse populaarsuse olulist langust. Ja kuna Ansip ei taha valida ei Eesti riiki pankrotistava peaministri tiitlit ega ka EFSFi otsusest loobumist, siis ongi valikuks salatsemine ja ühiskondliku diskussiooni summutamine.
Selle eelnõu lõpphääletamisel vajutan mina punast nuppu. Aitäh!
Lugupeetud istungi juhataja, kallid kolleegid!
Üheks meie tänaseks põhiteemaks parlamenditöös ning Eesti välis- ja majanduspoliitikas üldiselt on eurotsooni ühtsuse püsimine ning alternatiivide leidmine ellujäämiseks Euroopa majanduskriisis. Ehk rahvakeeles öelduna „Kreeka probleem” ja jutt sellest, kas ja kui palju peaksime meie, kokkuhoidlikult ja tegelikult suures osas vaesuses elavad eestlased seda kinni maksma.
Maailmas on aastatuhandeid loodud seadusi. Kuid seaduste olemasolu ei ole hoidnud ära nende rikkumist. Samal viisil ei ole eurotsoonis kehtivad reeglid pannud riike neid reegleid järgima ning ei ole hoidnud ära üle võimete elamise ja pillamise, mille tagajärjel on tekkinud Lõuna-Euroopa maade maksejõuetused.
Mis kasu annab EFSF?
Riigikogu menetluses on otsus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamisest. Otsuse sisuks on see, et Eesti annab lubaduse garanteerida EFSFi raamlepingu alusel võlakohustusi ligi 2 miljardi euro ulatuses toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Toetuse eesmärgiks on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.
Nii otsuse eelnõu kui ka Ansipi valitsus räägib rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga ja garantii realiseerimine ei ole tõenäoline ning et üleüldse ei ole eurotsoon mingis kriisis. Kuid kui vaadata reaalset Kreeka olukorda ja seda, et edukate reformide asemel kostub sealt ähvardusi kodusõjaks ja streikideks, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame nii, et higi lendab.
Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot? Tegemist on summaga, mis on umbes üks kolmandik meie 2012. aasta riigieelarvest. Meil räägitakse palju sellest, et õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või koguni teise riiki. Meil sosistatakse politseinike ja päästetöötajate eesseisvast masskoondamisest, kuna pole lihtsalt raha. Meil on üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainukeseks võimaluseks sooja süüa saada. Meil on väga palju alarahastatud valdkondi, mis on lükanud meie riigi sotsiaalmajanduslikku langusse ja nüüd ühtäkki tahame vastu võtta otsust, mis kingib ära kolmandiku meie riigieelarvet. Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga riigi tasandil, mis see siis on?
Juhul, kui Kreekas raha lausa puu otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme me varsti ikkagi Kreeka pankrotti ja kui Eesti riik on oma 2 miljardi eurose garantii andnud, siis ka Eesti pankrotti.
Kui ESFSi eesmärgiks on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hättasattunuid aidata soovivad riigid ju täna ka otse abivajajatele raha turgudel laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima ühe sammuga ning samas ignoreerides riikide erinevaid arengutasemeid ja sisemisi majanduspoliitilisi probleeme.
Mul on mulje, et valitsus tegutseb salaja, et rahvast mitte ärritada. Valitsus on asunud EFSFi otsust läbi suruma võimalikult vaikselt, peaaegu, et lausa salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitata esitada ärritavaid küsimusi ja rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab riigikogu rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja kiirelt eelnõu ära menetleda. Väidetakse, et arutelude rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist. Kui arvestada, et riigikogu rahanduskomisjon arutas esimest korda eelnõu eelmise nädala neljapäeval ja heakskiitva otsuseni soovitakse jõuda juba homme, võib nimetada nõusoleku saamist riigikogus lausa väljapressimiseks.
Milleks selline rabelemine ja salatsemine? Eks ikka selleks, et kui avalikkus saaks teada, millisesse ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik üldiselt, siis tuleks valitsusel vastanduda olulise avalikkuse survega sellist Eestile kahjulikku otsust mitte vastu võtta. Ja kui koalitsioon teerullimeetodiga endiselt nii opositsioonist kui ka ühiskonnast tervikuna üle sõidab, siis tähendaks see valitsuse populaarsuse olulist langust. Ja kuna Ansip ei taha valida ei Eesti riiki pankrotistava peaministri tiitlit ega ka EFSFi otsusest loobumist, siis ongi valikuks salatsemine ja ühiskondliku diskussiooni summutamine.
Selle eelnõu lõpphääletamisel vajutan mina punast nuppu. Aitäh!
kolmapäev, 28. september 2011
Ülestõusmispühade 2. püha riigipühaks!
Tutvustasin täna Riigikogu saalis Keskerakonna plaani muuta ülestõusmispühade 2. püha riigipühaks ja puhkepäevaks. Riputan oma kõne siia täistekstina üles.
Märkimist väärib ka asjaolu, et kuigi Põhiseaduskomisjon tegi Riigikogule ettepaneku see seaduseelnõu nn maha hääletada, siis Riigikogu liikmed seda siiski ei teinud. Olen tänulik!
Lugupeetud Riigikogu esimees, head kolleegid!
Käesoleva aasta 17. mail andis Eesti Keskerakonna fraktsioon üle pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 täiendamise seaduse eelnõu.
Eelnõuga täiendatakse pühade ja tähtpäevade seaduse paragrahvi 2 , millega lisatakse riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha.
Eelnõu eesmärgiks on muuta ülestõusmispühade 2. püha Eestis riigipühaks ja puhkepäevaks.
Kehtivas pühade ja tähtpäevade seaduses on Eestis ettenähtud 11 riigipüha. Nendeks on uusaasta, suur reede, ülestõusmispühade 1. püha, kevadpüha, nelipühade 1. püha, võidupüha, jaanipäev, taasiseseisvumispäev, jõululaupäev, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha. Valdavalt kattuvad Eesti riigipühad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide poolt kehtestatud riigipühadega. Üheks erinevuseks on ülestõusmispühade 2. püha, mis on enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides riigipüha ning puhkepäev. Erandiks on vaid Eesti, Malta ja Portugal, kus ülestõusmispühade 2. püha on tavaline tööpäev. Eelnõu jõustumisel suureneks riigipühade arv Eestis kaheteistkümneni.
Ülestõusmispühad kuuluvad nn. liikuvate tähtpäevade hulka. Nende algust arvestatakse kuufaaside järgi: nad algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva ning võivad seega olla ajavahemikus 23. märtsist 26. aprillini.
2. ülestõusmispühade lisamine riigipühade hulka on igati mõistetav, kuna kristlike traditsioonidega riikides on just ülestõusmispühad ehk siis Suur Reede, Vaikne Laupäev ning 1. ja 2. ülestõusmispüha suure emotsionaalse sisuga, pidulik ning perekonna, sugulaste ja lähedastega koosolemise aeg.
Kahtlemata on 2. ülestõusmispühade puhul tegemist usulise taustaga pühaga. Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kirikuaastas kõige olulisemad. Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt ei ole meil küll riigikirikut, kuid traditsioonilisi usupühasid tähistatakse sellest hoolimata. Mainisin, et täna on Eestis 11 riigipüha, märkimisväärne on siinkohal asjaolu, et 11st riigipühast 7 on usulise taustaga.
Oma seisukoha nimetatud eelnõu kohta on andnud ka Eesti Kirikute Nõukogu, mis ühendab endas kaheksat kirikut ja kahte koguduste liitu kokku ligemale 400 000 liikmega. Kirikute Nõukogu toetab Ülestõusmispühade 2. püha tähistamist riikliku pühana.
Ülestõusmispühade üks pool on kristlik, st Kristuse surmast ülestõusmine, teine seostub kevade sünniga, looduse ärkamisega talvest. Need kaks poolt sobivad hästi kokku.
Seaduse jõustumisel muutub ülestõusmiste 2. püha Eestis riigipühaks nagu enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides. Sellega lihtsustub ettevõtete olukord, kes peavad oma töös igapäevaselt suhtlema teistes riikides asuvate ema- või tütarettevõtetega. Põhjamaades ning Lätis ja Leedus, kellega on Eestil kõige tihedam majanduslik seotus, on ülestõusmiste 2. püha riigipüha ja puhkepäev.
Samuti kaob seaduse vastuvõtmisega olukord, kus ülestõusmispühade 2. püha on Eestis küll tavaline tööpäev, kuid ometigi pankadevahelised ülekanded ei toimu, sest Euroopa Keskpangal on puhkepäev. Seetõttu on täna paljude ettevõtete töö ülestõusmispühade 2. pühal nagunii pärsitud.
Eelnõuga väheneb Eestis keskmine töönädala pikkus, mis 2008. aastal oli Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutuse uurimuse järgi Eestis 41,1 tundi. Samal ajal oli Euroopa Liidu keskmine töönädala pikkus 40,4 tundi. EL 15 keskmine töönädal pikkus oli 2008. aastal 39,9 tundi nädalas. Seega on Eestis võimalik anda inimestele täiendav puhkepäev, ilma et keskmine töönädal väheneks Euroopa Liidu keskmisest lühemaks.
Eelnõud vaagides tekkis juhtivkomisjonis Põhiseaduskomisjonis arutelu, kui suur on täiendava riigipüha lisamise mõju ning väljund majandusele. Usaldan siinkohal rahandusminister Jürgen Ligi, kes oma seisukohas eelnõu kohta märgib, tsiteerin: „Ehkki lisanduva riigipüha mõju kogu riigieelarvele ja majandusele ei ole märkimisväärne, tasub siiski arvestada, et mõnede riigieelarveliste asutuste kulud tõuseksid. Näiteks oleks tööl osad Politsei- ja Piirivalveameti töötajad, kes teeniksid töö eest topelttasu.“ Tsitaadi lõpp. Kordan üle, rahandusministri sõnul ei ole rahaline mõju majandusele ja riigieelarvele märkimisväärne. Lisan veel, et mitmed tänased riigipühad on nn liikuvad pühad ning kõik riigipühad on liikuvad ses mõttes, et ühel aastal juhtuvad need nädala sisse, teisel aastal nädalavahetusele ja seega väga konkreetsete rahasummade väljatoomine ühe riigipüha ja puhkepäeva mõju osas poleks mõistlik. Soovi korral on muidugi võimalik vajalikud arvutused esimese ja teise lugemise vahel koostöös rahandusministeeriumiga läbi viia.
Põhiseaduskomisjonis oli ka arutelu, millistes Euroopa Liidu riikides on Suur Reede ja 2. ülestõusmispüha paralleelselt riigipüha ja puhkepäev - seesuguseid riike on 13. Siinkohal tasub märkida, et neid riike, kus Suur Reede ei ole riigipüha ja puhkepäev, aga 2. ülestõusmispüha on riigipüha - neid riike on 11. Tuletan meelde, et 2. ülestõusmispüha ei ole riigipüha vaid kolmes riigis – Eesti, Malta ja Portugal. Seega on neid riike, kus ülestõusmispühad on riigipühad, märksa rohkem kui neid, kus see nii ei ole.
Miks on pühade pidamine oluline? Miks ei võiks me neist niisama mööda vaadata või hoopis neil päevil tööd teha? Loomulikult on hea kui on taas üks vaba päev, kuid oluline on, et me mõistaksime ka nende pühade tähendust ja oleksime solidaarsed nendega, kelle jaoks pühad tähendavad rohkem kui tööst vaba päeva. Mõtelge kõigi nende inimeste peale, kelle jaoks ülestõusmispühad on sügava usulise tähendusega. Pühade pidamine on osa kultuurist ja see kui kaunilt me oma pühasid peame ning kuidas me kombestikku austame, näitab midagi meie rahva olemusest ja meie kultuurist. Eestlaste rahvapärimus ülestõusmispühade kohta on rikas. Suhtugem sellesse teemasse austusega ning liigume veel ühe sammu Euroopale lähemale.
Lõpetuseks kutsun ma teid kõiki üles nimetatud eelnõud toetama ning loodan, et selles küsimuses valitseb siin saalis samasugune üksmeel, kui 2005. aastal, mil 24. detsember – taaskord usulise taustaga püha, jõululaupäev Keskerakonna ettepanekul riigipühaks ja puhkepäevaks kuulutati.
Aitäh!
neljapäev, 1. september 2011
Head uut aastat, koolijütsid!
Riputan siia oma kõne, mille täna oma kodukooli, Suure-Jaani Gümnaasiumi, aktusel pidasin.
Tervitan tänasel teadmiste päeval ja rahupäeval kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi.
Veel täna hommikul, enne siia tulemist lasin oma peast läbi mitu mõtet, mida Teiega jagada. Naljakal kombel tulid esimesena meelde ka kõik need aktused, millel osalemine tundus tihtipeale küllaltki tüütu kohustusena. Eriti kui päike paistis ning mõttes oli kõike muud kui kooliasjad. Veel meenus väikesest majast tulemine suurde majja, spordihoone ehitus, klassijuhatajad, rebaste ristimine, esimesed tantsud koolidiskol ja lõputul arvul seiku koolitundidest ja seda erinevates ainetes.
Siis, kui täna hommikul lipsusõlme sidusin, ütlesin endale: „Priit, katsu siis ikka mõistlik olla. Sa ei pea oma kodukooli sõprade esimest koolipäeva täitma bürokraatliku informatsiooniga Riigikogu põhiseaduskomisjonist ja Euroopa Liidu õigusaktidest. Nii võib sinust küll väga igava inimese mulje jääda.”
Aga võin teile kinnitada, et poliitiku elu on huvitav, töine, sündmusterohke ja vajalik. Just nendest inimestest, kes Riigikogus otsuseid teevad, sõltubki see, kas Te saate tasuta koolitoitu; kas õpetajad hakkavad lõpuks saama tööle väärilist palka; kas noored tahavad kooli tööle tulla; kas koolil jagub raha uute õppevahendite, raamatute, huviringide ja klassiruumide remondi jaoks.
Veelgi enam, poliitikutest sõltub ka see, mis saab Eesti maakoolidest ning
maapiirkondadest. Poliitikutest sõltub ka Suure-Jaani Gümnaasiumi saatus ja tulevik.
Need, kes täna laeva nimega „Eesti“ juhivad, arvavad, et kõik peavad ise hakkama saama ning riigil ei tohikski mingit olulist rolli inimeste elus olla. Mina ja ka kõik teised kolleegid minu erakonnast nii ei arva.
Meie leiame, et valitsus ja riik peavad Eesti oma inimeste elu paremaks tegema. Leiame, et need, kes on tugevamad, peavad oma jõu ja nõuga nõrgemaid aitama. Eriti oluliseks pean seismist maapiirkondade püsimajäämise eest. Me tahame, et Suure-Jaanis oleks ka edaspidi olemas postkontorid, poed ja koolid. Sõidaksid bussid ja liiguks rong.
Me tahame, et inimesed elaksid ka mujal kui Tallinnas. Et elataks Tartus, Pärnus, Viljandis, Suure-Jaanis, Sürgaveres, Kildul, Reegoldis, Tääksis ja Kobruveres.
Ma pole Eestis mitmete asjadega rahul, eriti valmistab muret just noorte igapäevane hakkamasaamine ja tulevik. Haridusreformi puhul ei tohi rääkida üksnes koolimajade arvust ja asukohast, vaid hoopis hariduse kvaliteedist ja selle jätkusuutlikkusest. Ülikoolid kipuvad olema muutunud konveierites ning kutseharidust ei taheta väärtustada. See pole aga jätkusuutlik, vajame tasakaalu kõrg- ja kutsehariduse vahel. Kutsekool, ameti omandamine – see on väärt asi ja häbeneda pole miskit!
Mis kasu on aga heast koolist kui noored Eestist lahkuvad? Viimasel ajal võetakse selline plaan pähe juba põhikoolis, rääkimata gümnaasiumist. On mõistetav, et soovitakse saada kõrgemat palka ja elada sõbralikumas ühiskonnas. Kurb on aga see, et nii voolab Eesti noortest tühjaks. Usun, et seda probleemi saavad suuresti lahendada poliitikud – kui nad vaid tahavad. Selleks vajame aga teistsugust suhtumist ja ka poliitikat. Eesti peab olema rohkem olemas oma kodanike jaoks, vajame paksemat riiki ja enam hoolivust. Vaid nii saame jõuda järele Põhjamaadele ja tuua oma noored koju tagasi. Ja talendid leiame juba nende seast.
Head noored!
Täna, mil on tarkuse- ja teadmistepäev, võiksite mõelda ka sellele, mida saaksite ise ära teha, et meie endi elu siin riigis paremaks muuta – kas siis läbi õppimise, perekonna, töö või muul viisil.
Loodan väga, et nii mõnigi Teist leiab ka tee poliitikasse ja riigijuhtimisse. See pole alati lihtne, rügama ja rühmama peab palju, kuid võin lubada, et poliitikas ei hakka Teil kunagi igav.
Tänan kogu südamest ka õpetajat proua Tiina Idlat, kelle käe all on keemiat õppinud kümned Suure-Jaani kooli lennud ja ta oli ka minu keemiaõpetaja. Tänu õpetaja Tiinale tean, kuidas arvutada oksüdatsiooniastet; tean, mida tähendab mõte– raske õppustel, kerge lahingus! Aitäh, Tiina, olen kindel, et kogu koolipere hakkab Sinust puudust tundma. Suure-Jaani vallal on seni kolm aukodanikku, luban, et minu kolleegid vallavolikogus esitavad juba lähiajal Tiina valla aukodaniku kandidaadiks.
Veel tahaksin ma avaldada tänu ja kiitust Peeter Sadamale, direktorile, kes hoiab Suure-Jaani kooliasjad ja ka mitte üksnes kooliasjad kontrolli all. Vaadake seda uut aulat, kõrvalolevat spordihoonet, remonditud ja sisustatud klassiruume, noori õpetajaid – seda ei suuda iga direktor, Peeter suudab!
Filosoof ja riigimees Cicero on öelnud: „Me ei saa oma vabariigile teha paremat kinki kui see, et harime oma noori.”
Kulda väärt sõnad! Head sõbrad, just meie kujundame Eesti tuleviku! Ilusat
kooliaasta algust ja töötage, õppige ja elage oma unistuste nimel!
Head uut aastat teile! Suure-Jaani Gümnaasium on maailma parim kool!
Tervitan tänasel teadmiste päeval ja rahupäeval kõiki oma kodukooli koolijütse, sõpru, endisi kolleege, häid õpetajaid ja tublisid abilisi.
Veel täna hommikul, enne siia tulemist lasin oma peast läbi mitu mõtet, mida Teiega jagada. Naljakal kombel tulid esimesena meelde ka kõik need aktused, millel osalemine tundus tihtipeale küllaltki tüütu kohustusena. Eriti kui päike paistis ning mõttes oli kõike muud kui kooliasjad. Veel meenus väikesest majast tulemine suurde majja, spordihoone ehitus, klassijuhatajad, rebaste ristimine, esimesed tantsud koolidiskol ja lõputul arvul seiku koolitundidest ja seda erinevates ainetes.
Siis, kui täna hommikul lipsusõlme sidusin, ütlesin endale: „Priit, katsu siis ikka mõistlik olla. Sa ei pea oma kodukooli sõprade esimest koolipäeva täitma bürokraatliku informatsiooniga Riigikogu põhiseaduskomisjonist ja Euroopa Liidu õigusaktidest. Nii võib sinust küll väga igava inimese mulje jääda.”
Aga võin teile kinnitada, et poliitiku elu on huvitav, töine, sündmusterohke ja vajalik. Just nendest inimestest, kes Riigikogus otsuseid teevad, sõltubki see, kas Te saate tasuta koolitoitu; kas õpetajad hakkavad lõpuks saama tööle väärilist palka; kas noored tahavad kooli tööle tulla; kas koolil jagub raha uute õppevahendite, raamatute, huviringide ja klassiruumide remondi jaoks.
Veelgi enam, poliitikutest sõltub ka see, mis saab Eesti maakoolidest ning
maapiirkondadest. Poliitikutest sõltub ka Suure-Jaani Gümnaasiumi saatus ja tulevik.
Need, kes täna laeva nimega „Eesti“ juhivad, arvavad, et kõik peavad ise hakkama saama ning riigil ei tohikski mingit olulist rolli inimeste elus olla. Mina ja ka kõik teised kolleegid minu erakonnast nii ei arva.
Meie leiame, et valitsus ja riik peavad Eesti oma inimeste elu paremaks tegema. Leiame, et need, kes on tugevamad, peavad oma jõu ja nõuga nõrgemaid aitama. Eriti oluliseks pean seismist maapiirkondade püsimajäämise eest. Me tahame, et Suure-Jaanis oleks ka edaspidi olemas postkontorid, poed ja koolid. Sõidaksid bussid ja liiguks rong.
Me tahame, et inimesed elaksid ka mujal kui Tallinnas. Et elataks Tartus, Pärnus, Viljandis, Suure-Jaanis, Sürgaveres, Kildul, Reegoldis, Tääksis ja Kobruveres.
Ma pole Eestis mitmete asjadega rahul, eriti valmistab muret just noorte igapäevane hakkamasaamine ja tulevik. Haridusreformi puhul ei tohi rääkida üksnes koolimajade arvust ja asukohast, vaid hoopis hariduse kvaliteedist ja selle jätkusuutlikkusest. Ülikoolid kipuvad olema muutunud konveierites ning kutseharidust ei taheta väärtustada. See pole aga jätkusuutlik, vajame tasakaalu kõrg- ja kutsehariduse vahel. Kutsekool, ameti omandamine – see on väärt asi ja häbeneda pole miskit!
Mis kasu on aga heast koolist kui noored Eestist lahkuvad? Viimasel ajal võetakse selline plaan pähe juba põhikoolis, rääkimata gümnaasiumist. On mõistetav, et soovitakse saada kõrgemat palka ja elada sõbralikumas ühiskonnas. Kurb on aga see, et nii voolab Eesti noortest tühjaks. Usun, et seda probleemi saavad suuresti lahendada poliitikud – kui nad vaid tahavad. Selleks vajame aga teistsugust suhtumist ja ka poliitikat. Eesti peab olema rohkem olemas oma kodanike jaoks, vajame paksemat riiki ja enam hoolivust. Vaid nii saame jõuda järele Põhjamaadele ja tuua oma noored koju tagasi. Ja talendid leiame juba nende seast.
Head noored!
Täna, mil on tarkuse- ja teadmistepäev, võiksite mõelda ka sellele, mida saaksite ise ära teha, et meie endi elu siin riigis paremaks muuta – kas siis läbi õppimise, perekonna, töö või muul viisil.
Loodan väga, et nii mõnigi Teist leiab ka tee poliitikasse ja riigijuhtimisse. See pole alati lihtne, rügama ja rühmama peab palju, kuid võin lubada, et poliitikas ei hakka Teil kunagi igav.
Tänan kogu südamest ka õpetajat proua Tiina Idlat, kelle käe all on keemiat õppinud kümned Suure-Jaani kooli lennud ja ta oli ka minu keemiaõpetaja. Tänu õpetaja Tiinale tean, kuidas arvutada oksüdatsiooniastet; tean, mida tähendab mõte– raske õppustel, kerge lahingus! Aitäh, Tiina, olen kindel, et kogu koolipere hakkab Sinust puudust tundma. Suure-Jaani vallal on seni kolm aukodanikku, luban, et minu kolleegid vallavolikogus esitavad juba lähiajal Tiina valla aukodaniku kandidaadiks.
Veel tahaksin ma avaldada tänu ja kiitust Peeter Sadamale, direktorile, kes hoiab Suure-Jaani kooliasjad ja ka mitte üksnes kooliasjad kontrolli all. Vaadake seda uut aulat, kõrvalolevat spordihoonet, remonditud ja sisustatud klassiruume, noori õpetajaid – seda ei suuda iga direktor, Peeter suudab!
Filosoof ja riigimees Cicero on öelnud: „Me ei saa oma vabariigile teha paremat kinki kui see, et harime oma noori.”
Kulda väärt sõnad! Head sõbrad, just meie kujundame Eesti tuleviku! Ilusat
kooliaasta algust ja töötage, õppige ja elage oma unistuste nimel!
Head uut aastat teile! Suure-Jaani Gümnaasium on maailma parim kool!
kolmapäev, 24. august 2011
Jüri Ratase programm on vaieldav
Lugesin Jüri Ratase programmi Keskerakonna esimeheks kandideerimisel ja leidsin vähemalt neli punkti, millele sooviksin vastu vaielda, kuna need tundusid mulle kiirustades ja analüüsimata kokku pandud. Üldiselt võib tõdeda, et terve programm on kantud mõningasest naivismist, mis tulles sellise poliitilise kogemusega inimeselt, on üllatav.
Meiega tahetakse koostööd teha siis, kui see on NEILE vajalik
Jüri kirjutab, et vastaserakonnad ei taha meiega koostööd teha ja meie oleme ise süüdi. Ansip ütleks sell
e peale: tule taevas appi! Huvitav, millist „koostööd“ Jüri peab silmas? Kas nõu küsimist konkurentidelt siiras usus, et antakse ka head nõu, kuna teised erakonnad altruistlikult sooviksid tugevat Keskerakonda, võitmas neid valimistel, võttes neilt kohti nii Riigikogus kui ka volikogudes üle Eestimaa?
Mõistan, et Jüri vihjab siin justkui isolatsioonile. Tegelikult on ju Jüri poolt kiidetud sotsid isolatsioonis. Nemad on kaotanud võimu nii riigi tasandil kui ka pealinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Oleme mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Paides ja Põlvas IRLiga, Haapsalus Reformierakonnaga, Valgas sotsidega, Viljandis Reformierakonna ja IRLiga ning neid näiteid võib tuua mitmekümnest Eestimaa omavalitsusest. Kui IRL ei taha enam Reformierakonnaga või Reformierakond IRLiga, vaid Keskerakonnaga koalitsioonis olla, läheme valitsusse ja seda eesotsas Edgar Savisaarega, mis tähendab seda, et saame olla kindlad, et võimuliidus olles on Keskerakonna valijate huvid kaitstud. Jüri puhul ei oleks ma nii kindel.
Keskerakonna karjäärisüsteem põhineb oskustel ja võimetel
Ratas toob oma programmis välja mõtte, et Keskerakonnas tuleks luua oskuste ja võimete põhine karjäärisüsteem. Taaskord üritab Jüri teha midagi, mis juba on olemas. Praegune süsteem hõlmab selle, millest Jüri kirjutab, ent lisaks tulevad juurde kaks märksõna: usaldusväärsus ja lojaalsus. Ilma nende kahe omaduseta ei tee poliitikas mitte midagi.
Samas, Jüri teab ka ise, et tema tõusul abilinnapeaks ja linnapeaks oli lisaks võimekusele ja oskustele oma osa ka usaldusväärsusel ja lojaalsusel. Seetõttu, kuna kandidaate on tavaliselt ju mitu, tuleb esmalt kindlaks teha kandidaadi oskused ja võimed, ning, et ta tööle võetuks osutuks, peab ta olema ka usaldatav ja lojaalne. Vastutöötamist ja ebausaldusväärsust ei taluta mitte kuskil, ei avalikus ega ka erasektoris. Alati kontrollitakse tööleasuja tausta, kas ta on ikka aus inimene, kas tema peale saab kindel olla. Oskus
i saab ju täiendada ja võimeid arendada, aga lojaalsus ja usaldusväärsus kas on või ei ole. Samas, vahel tuleb ka inimesele avanssi anda, saamaks teada, kas üks või teine kasvab ja hakkab lendama. Jüri Ratas saigi omal ajal sellise avansi. Jüri ei tohiks olla kitsi, teistelegi tuleks selline võimalus tulevikus anda.
Erakonna juhtimismudel on avatud ning soosib diskussiooni
Sellest punktist jääb mulle, et Jürisse on pugenud ametniku või siis bürokraadi pisik. Iga muudatus peaks organisatsioonistruktuuri lihtsamaks ja tõhusamaks muutma, mitte vastupidi. Milleks nimetada kahe kõrvale veel kaks aseesimeest? Kui nimetamiseks läks, võiks juba kõik juhatuse liikmed aseesimeesteks nimetada.
Ja milleks luua tervelt 11-liikmeline vanematekogu? Niimoodi tekitatakse juurde olematu võimu ja seletamatu funktsiooniga eakate inimeste jututuba, kelle heietusi alguses võib-olla isegi kuulatakse, aga hiljem ei tea paljud erakonnaliikmedki, et selline moodustis parteis üldse eksisteerib. Auesimehe koht on Jüri nägemus Edgar viisakalt pensionile saata. Olgem nüüd ikka realistid!
Tasuks taaskord meenutada meie head koostööpartnerit Rahvaliitu, kel teadupärast on auesimees ja neli aseesimeest, kes valitakse eraldi. See süsteem ei ole kunagi neil tegelikult tööle hakanud. Põhjus on lihtne: aseesimehed peavad olema esimehe lähimeeskond (nö vasak ja parem käsi), kelle peab ta ise saama endale nimetada või kinnitada. Rahvaliidus see nii ei ole.
Keskerakonna suhtlus on hetkel parim võimalik
Olen nõus, et toimuvas demokraatias on ajakirjandus neljas võim. Küsimus on aga selles, kas Eestis on ikka toimiv demokraatia ja ka selles, kas Eestis on ajakirjandus neljas või äkki hoopis kolmas või teine võim? Igasugune ajakirjanduslik kriitika ja igasugune uurimistegevus ei aita kindlasti ühiskonda tasakaalustada. Kui uuritakse vaid teatud teemasid ja teatud poliitikuid ning teatud erakondi, on tulemus enam kui kahtlane. Enamasti on ajakirjandus abiks just opositsioonile, kuid seda kindlasti mitte Eesti Vabariigis, vaid arenenud demokraatiates, näiteks Põhjamaades. Kui me avame end kriitikaks, siis ei jõua me hea koostööni, vaid selleni, et meid tõmmatakse ribadeks vastaserakondade fanfaaride saatel. Juhtivad ajakirjandus- ja suhtekorralduseksperdidki tõdevad, et Eesti lapsajakirjanduse tase käib tublisti alla, ja lisavad – ajakirjanik ei ole kunagi poliitiku sõber!
Meiega tahetakse koostööd teha siis, kui see on NEILE vajalik
Jüri kirjutab, et vastaserakonnad ei taha meiega koostööd teha ja meie oleme ise süüdi. Ansip ütleks sell
e peale: tule taevas appi! Huvitav, millist „koostööd“ Jüri peab silmas? Kas nõu küsimist konkurentidelt siiras usus, et antakse ka head nõu, kuna teised erakonnad altruistlikult sooviksid tugevat Keskerakonda, võitmas neid valimistel, võttes neilt kohti nii Riigikogus kui ka volikogudes üle Eestimaa?
Mõistan, et Jüri vihjab siin justkui isolatsioonile. Tegelikult on ju Jüri poolt kiidetud sotsid isolatsioonis. Nemad on kaotanud võimu nii riigi tasandil kui ka pealinnas, nii Võrus kui ka Rakveres. Oleme mitmel korral riigis võimu teostanud ning Keskerakond teeb kohalikes omavalitsustes koostööd kõigi erakondadega. Paides ja Põlvas IRLiga, Haapsalus Reformierakonnaga, Valgas sotsidega, Viljandis Reformierakonna ja IRLiga ning neid näiteid võib tuua mitmekümnest Eestimaa omavalitsusest. Kui IRL ei taha enam Reformierakonnaga või Reformierakond IRLiga, vaid Keskerakonnaga koalitsioonis olla, läheme valitsusse ja seda eesotsas Edgar Savisaarega, mis tähendab seda, et saame olla kindlad, et võimuliidus olles on Keskerakonna valijate huvid kaitstud. Jüri puhul ei oleks ma nii kindel.
Keskerakonna karjäärisüsteem põhineb oskustel ja võimetel
Ratas toob oma programmis välja mõtte, et Keskerakonnas tuleks luua oskuste ja võimete põhine karjäärisüsteem. Taaskord üritab Jüri teha midagi, mis juba on olemas. Praegune süsteem hõlmab selle, millest Jüri kirjutab, ent lisaks tulevad juurde kaks märksõna: usaldusväärsus ja lojaalsus. Ilma nende kahe omaduseta ei tee poliitikas mitte midagi.
Samas, Jüri teab ka ise, et tema tõusul abilinnapeaks ja linnapeaks oli lisaks võimekusele ja oskustele oma osa ka usaldusväärsusel ja lojaalsusel. Seetõttu, kuna kandidaate on tavaliselt ju mitu, tuleb esmalt kindlaks teha kandidaadi oskused ja võimed, ning, et ta tööle võetuks osutuks, peab ta olema ka usaldatav ja lojaalne. Vastutöötamist ja ebausaldusväärsust ei taluta mitte kuskil, ei avalikus ega ka erasektoris. Alati kontrollitakse tööleasuja tausta, kas ta on ikka aus inimene, kas tema peale saab kindel olla. Oskus
i saab ju täiendada ja võimeid arendada, aga lojaalsus ja usaldusväärsus kas on või ei ole. Samas, vahel tuleb ka inimesele avanssi anda, saamaks teada, kas üks või teine kasvab ja hakkab lendama. Jüri Ratas saigi omal ajal sellise avansi. Jüri ei tohiks olla kitsi, teistelegi tuleks selline võimalus tulevikus anda.
Erakonna juhtimismudel on avatud ning soosib diskussiooni
Sellest punktist jääb mulle, et Jürisse on pugenud ametniku või siis bürokraadi pisik. Iga muudatus peaks organisatsioonistruktuuri lihtsamaks ja tõhusamaks muutma, mitte vastupidi. Milleks nimetada kahe kõrvale veel kaks aseesimeest? Kui nimetamiseks läks, võiks juba kõik juhatuse liikmed aseesimeesteks nimetada.
Ja milleks luua tervelt 11-liikmeline vanematekogu? Niimoodi tekitatakse juurde olematu võimu ja seletamatu funktsiooniga eakate inimeste jututuba, kelle heietusi alguses võib-olla isegi kuulatakse, aga hiljem ei tea paljud erakonnaliikmedki, et selline moodustis parteis üldse eksisteerib. Auesimehe koht on Jüri nägemus Edgar viisakalt pensionile saata. Olgem nüüd ikka realistid!
Tasuks taaskord meenutada meie head koostööpartnerit Rahvaliitu, kel teadupärast on auesimees ja neli aseesimeest, kes valitakse eraldi. See süsteem ei ole kunagi neil tegelikult tööle hakanud. Põhjus on lihtne: aseesimehed peavad olema esimehe lähimeeskond (nö vasak ja parem käsi), kelle peab ta ise saama endale nimetada või kinnitada. Rahvaliidus see nii ei ole.
Keskerakonna suhtlus on hetkel parim võimalik
Olen nõus, et toimuvas demokraatias on ajakirjandus neljas võim. Küsimus on aga selles, kas Eestis on ikka toimiv demokraatia ja ka selles, kas Eestis on ajakirjandus neljas või äkki hoopis kolmas või teine võim? Igasugune ajakirjanduslik kriitika ja igasugune uurimistegevus ei aita kindlasti ühiskonda tasakaalustada. Kui uuritakse vaid teatud teemasid ja teatud poliitikuid ning teatud erakondi, on tulemus enam kui kahtlane. Enamasti on ajakirjandus abiks just opositsioonile, kuid seda kindlasti mitte Eesti Vabariigis, vaid arenenud demokraatiates, näiteks Põhjamaades. Kui me avame end kriitikaks, siis ei jõua me hea koostööni, vaid selleni, et meid tõmmatakse ribadeks vastaserakondade fanfaaride saatel. Juhtivad ajakirjandus- ja suhtekorralduseksperdidki tõdevad, et Eesti lapsajakirjanduse tase käib tublisti alla, ja lisavad – ajakirjanik ei ole kunagi poliitiku sõber!
kolmapäev, 10. august 2011
Keskerakond kui multikulti
Lugesin oma noorema kolleegi Henri Kaselo otse Euroopa südamest Delfile läkitatud kirjatükki, mis avaldas toetust Keskerakonna esimehe kandidaadile Jüri Ratasele. Läheneva kongressi taustal on üha rohkem neid, kes võtavad käsile valjuhäälselt oma seisukoha kuulutamise ning sealjuures pikalt ei mõtle, mida seesugune meedia vahendusel asjade “välja lajatamine” endaga edaspidi kaasa võib tuua. Erakond, mille siseasju ühelt ja teiselt poolt tema enda juhtivliikmete poolt ajalehe veergudel või internetiportaalides lahatakse, ei kasvata kindlasti populaarsust, hoopis vastupidi. Praegu sobib vist öelda – jumal tänatud, et järgmised valimised veel mitme aasta kaugusel on!
Euroopa Parlamendi saadiku nõunikuna peaks Henri Kaselo olema vägagi kursis Euroopas aetava päevapoliitikaga ning seega ei saa talle olla võõras ka mõiste “multikulti”. Võib olla just sellest oligi ajendatud mainitud kirjatükk, mis jõuliselt väitis, et Keskerakond venestub ning seda protsessi on võimalik peatada vaid erakonna esimeest välja vahetades. Teatavasti nii Angela Merkel, Nicolas Sarkozy kui ka David Cameron on hakanud üha rohkem oma esinemistes rääkima multikulti läbikukkumisest ning paratamatust lõpust. Paistab, et suur osa Euroopa Liidu juhtivriikidest tunneb, et salliva suhtumise juurutamine ühiskonnas ja kõik senini oluliseks peetud väärtused on pöördunud nende endi vastu. Kõik euroopalik heaolu ja tolerantsuse väärtused on nüüd relvad vaenlaste käes. Aga mis vaenlaste?
Euroopa vaenlane on ainult Euroopa ise koos oma väheneva sündivuse ja vananeva rahvastikuga. Selle mitte mõistmine ning probleemide multikulti kaela lükkamine ei tee aga midagi paremaks. Samamoodi ei saa kuidagi aidata ühiskonnas midagi paremaks muuta multikulti ajaloo prügikasti heitmine. Samas on seesuguse radikaalse seisukoha võtmine kõige lihtsam lahendus, et hiljem väita – probleemiga ju tegeleti. Euroopa ei saa sinna mitte midagi parata kui immigrandid tulevad paremat elu otsima; on nõus odavamalt tööd tegema; nende kultuur tungib võimasalt peale; sündivus on suurem ning lõpuks tahavad olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Ka immigrandid tahavad lõpuks olla otsustajad ja elluviijad ka poliitikas.
Multikulti läbikukkunuks tunnistamine ning uue ja radikaalse poliitika jõuline ellu viimine võib aga endaga kaasa tuua täiesti ettearvamatud ning kogu Euroopat raputavaid sündmusi. Meenutades hiljuti Norras toimunud massimõrva, peame paratamatult küsima, kas seesugune radikaalse poliitika poole pöördumine ei hakka mitte tekitama ühiskonnas uusi breivikuid? Mõttetu lõhestamine ja tüli otsimine võib tekitada viha ka seal, kus seda esmapilgul oodatagi ei oska. Eriti ohtlik on kõik see väiksemas ühiskondlikus rühmas, kus kastidesse liigendamine paistab kaugele.
Eesti on võrdlemisi värske Euroopa Liidu liige ning Lääne-Euroopa ja eelkõige Põhjamaise ühiskonna poole oleme saanud püüelda vaid kaks aastakümmet. Meie tiiger on kord sörkinud, kord jooksnud, vahepeal ka hüpanud, mõnikord tundub, et suisa seisma jäänud. Vaatamata sellele, et riigina pole veel jõudnud euroopaliku heaoluni, seisame silmitsi samade probleemidega. Taasiseseisvudes saime Nõukogude Liidust kaasa osa rahvast, kes Eesti territooriumile olid elama asunud. Eesti ülesanne oli lisaks riigi ehitamisele hakkama saada ka multikultiga.
Keskerakond on olnud ainus tõsiseltvõetav poliitiline jõud, mis on tegelenud ka Eesti muukeelse elanikkonnaga. Selle ülesande olulisust meie riigi arengus ei maksa alahinnata, võrdlemisi rahumeelne läbisaamine eri rahvuste vahel on suurem väärtus kui see esmapilgul tunduda võib. Keskerakond on täpselt oma nimest lähtuval kesksel positsioonil – pakkumas valikut ühte või teise serva kalduvate erakondade vastu. Samas on olnud kesne positsioon ka tähelepanu osas, mida meedia meile pakub. Seesugune keskne positsioon on olnud ühtlasi ka multikulti kandja Eesti ühiskonnas läbi aastate.
Võib olla on tõesti Euroopa Parlamendist vaatajale multikulti aeg läbi ning peab kas nõu või jõuga nõudma pööret radikaalsuse poole. Seesugune käik ei anna aga tulevikku vaadates vähimatki kasu, vaid toob kaasa hoopis probleemide suurenemise. Oma poliitikast ja põhimõtetest loobumine ei ole mõistlik tegu, see võib hoopis anda tõuke teadmatus suunas. Parandused ja täiendused on alati vajalikud, kuid nii nagu Euroopa ei saa lihtsalt multikultist loobuda, ei saa seda teha ka Keskerakond. Siis poleks Euroopa enam Euroopa ega Keskerakond enam Keskerakond.
Euroopa Parlamendi saadiku nõunikuna peaks Henri Kaselo olema vägagi kursis Euroopas aetava päevapoliitikaga ning seega ei saa talle olla võõras ka mõiste “multikulti”. Võib olla just sellest oligi ajendatud mainitud kirjatükk, mis jõuliselt väitis, et Keskerakond venestub ning seda protsessi on võimalik peatada vaid erakonna esimeest välja vahetades. Teatavasti nii Angela Merkel, Nicolas Sarkozy kui ka David Cameron on hakanud üha rohkem oma esinemistes rääkima multikulti läbikukkumisest ning paratamatust lõpust. Paistab, et suur osa Euroopa Liidu juhtivriikidest tunneb, et salliva suhtumise juurutamine ühiskonnas ja kõik senini oluliseks peetud väärtused on pöördunud nende endi vastu. Kõik euroopalik heaolu ja tolerantsuse väärtused on nüüd relvad vaenlaste käes. Aga mis vaenlaste?
Euroopa vaenlane on ainult Euroopa ise koos oma väheneva sündivuse ja vananeva rahvastikuga. Selle mitte mõistmine ning probleemide multikulti kaela lükkamine ei tee aga midagi paremaks. Samamoodi ei saa kuidagi aidata ühiskonnas midagi paremaks muuta multikulti ajaloo prügikasti heitmine. Samas on seesuguse radikaalse seisukoha võtmine kõige lihtsam lahendus, et hiljem väita – probleemiga ju tegeleti. Euroopa ei saa sinna mitte midagi parata kui immigrandid tulevad paremat elu otsima; on nõus odavamalt tööd tegema; nende kultuur tungib võimasalt peale; sündivus on suurem ning lõpuks tahavad olla täisväärtuslikud ühiskonna liikmed. Ka immigrandid tahavad lõpuks olla otsustajad ja elluviijad ka poliitikas.
Multikulti läbikukkunuks tunnistamine ning uue ja radikaalse poliitika jõuline ellu viimine võib aga endaga kaasa tuua täiesti ettearvamatud ning kogu Euroopat raputavaid sündmusi. Meenutades hiljuti Norras toimunud massimõrva, peame paratamatult küsima, kas seesugune radikaalse poliitika poole pöördumine ei hakka mitte tekitama ühiskonnas uusi breivikuid? Mõttetu lõhestamine ja tüli otsimine võib tekitada viha ka seal, kus seda esmapilgul oodatagi ei oska. Eriti ohtlik on kõik see väiksemas ühiskondlikus rühmas, kus kastidesse liigendamine paistab kaugele.
Eesti on võrdlemisi värske Euroopa Liidu liige ning Lääne-Euroopa ja eelkõige Põhjamaise ühiskonna poole oleme saanud püüelda vaid kaks aastakümmet. Meie tiiger on kord sörkinud, kord jooksnud, vahepeal ka hüpanud, mõnikord tundub, et suisa seisma jäänud. Vaatamata sellele, et riigina pole veel jõudnud euroopaliku heaoluni, seisame silmitsi samade probleemidega. Taasiseseisvudes saime Nõukogude Liidust kaasa osa rahvast, kes Eesti territooriumile olid elama asunud. Eesti ülesanne oli lisaks riigi ehitamisele hakkama saada ka multikultiga.
Keskerakond on olnud ainus tõsiseltvõetav poliitiline jõud, mis on tegelenud ka Eesti muukeelse elanikkonnaga. Selle ülesande olulisust meie riigi arengus ei maksa alahinnata, võrdlemisi rahumeelne läbisaamine eri rahvuste vahel on suurem väärtus kui see esmapilgul tunduda võib. Keskerakond on täpselt oma nimest lähtuval kesksel positsioonil – pakkumas valikut ühte või teise serva kalduvate erakondade vastu. Samas on olnud kesne positsioon ka tähelepanu osas, mida meedia meile pakub. Seesugune keskne positsioon on olnud ühtlasi ka multikulti kandja Eesti ühiskonnas läbi aastate.
Võib olla on tõesti Euroopa Parlamendist vaatajale multikulti aeg läbi ning peab kas nõu või jõuga nõudma pööret radikaalsuse poole. Seesugune käik ei anna aga tulevikku vaadates vähimatki kasu, vaid toob kaasa hoopis probleemide suurenemise. Oma poliitikast ja põhimõtetest loobumine ei ole mõistlik tegu, see võib hoopis anda tõuke teadmatus suunas. Parandused ja täiendused on alati vajalikud, kuid nii nagu Euroopa ei saa lihtsalt multikultist loobuda, ei saa seda teha ka Keskerakond. Siis poleks Euroopa enam Euroopa ega Keskerakond enam Keskerakond.
Tellimine:
Postitused (Atom)
