Uurisin ja puurisin veel Isamaa ja Res Publica Liidu suurkogu juhtorganite valimistulemusi, nimelt IRL´i ministrite kandideerimist ja saadud hääli.Aseesimeheks kandideeris kolm ministrit – Aaviksoo, Lukas ja Parts. Erakonnakaaslaste toetuse said ministrid Parts (1248 häält) ja Lukas (594 häält). Aaviksoo valituks ei osutunud ja tema häälte hulka ei ole avalikustatud. Kui vähe neid siis oli?
Eestseisuse valimistel kandideerisid regionaalminister Siim Kiisler, põlluminister Helir-Valdor Seeder ja siseminister Marko Pomerants. Parteikaaslaste heakskiidu pälvisid vaid Kiisler ka Seeder. Pomerants jäi õnnetult erakonnasõprade toetuseta.

Seda võib käsitleda kui erakondlaste umbusaldust ministrite tööle.
Aaviksoo madal populaarsus erakonna sees on ilmselgelt seotud sambakarnevaliga, mis kruvib uusi tuure ega näe veel tõenäoliselt niipea lõppu. Ega kasuks pole tulnud ka masu ajal ministeeriumi ametnikele preemiate kirjutamine, IT Kolledži müügiskandaal ja Herman Simmi lugu.
Pomerantsiga on keerulisem. Temaga seoses ei meenu esialgu mitte midagi, millega minister hakkama oleks saanud, ei head ega halba. Siiski – päästeametnike ja politseinike palga ja tööaja kallale minek ajas ikka paljudel harja punaseks. Samuti päästedepoode ja konstaablijaoskondade sulgemine. Ja võibolla ei ole ka tema luuletused Res Publica poistebändile meelt mööda. Muud ei oskagi temast arvata.
remat uudisväärtust ja mõtteainet kui esimehe tagasivalimine. Aseesimeesteks kandideeris kuus erakondlast. Laari lähikonnast minister Lukas ja senine peasekretär Tsahkna, minister Partsi meeskonnast Riigikogu juht Ene Ergma ja Juhan Parts ise. Veel kandideerisid minister Aaviksoo ja minister Seeder. Valiti kolm aseesimeest – Parts, Ergma, Lukas (häälte saamise järjekorras, kusjuures Parts ja Ergma olid Lukasest peajagu üle). Selgelt näitas Juhan Partsi Res Publica äraostmatute seltskond siin jõudu ja võimu, mida tal Laariga võrreldes hulga rohkem oli.