Savisaar võiks olla Tallinnas kõigi parteide ühiskandidaat linnapea kohale

Lugesin maineka reformisti Keit Pentus-Rosimannuse ettepanekut seada Tallinnas linnapea kandidaadiks üles IRL-ile lähedane Allar Jõks. Ettepanek väärib tähelepanu, kuigi Jõks sellest esialgu lahti ütles.

Tegelikult võiks Reformierakond toetada kompromissina linnpea kohale ka Edgar Savisaare kandidatuuri. Sama käib ka sotside ja IRL-i kohta. Kuigi nad kõik on teinud erinevaid avaldusi seoses oma linnpea kandidaatidega, võiks kokkulepet siiski proovida. Tallinn ja terve Eesti ainult võidaks sellest.

Tallinnal on läinud tunduvalt paremini kui Eestil tervikuna. Eestil on ainult nö tasakaalus eelarve kui sedagi, Tallinnal on sellele lisaks aga ka inimnäoline poliitika. Tallinnasse ja meie lähiümbrusse tuleb aina inimesi juurde, mujalt Eestist ainult lahkutakse. Tallinna edu nimi on suurel määral Savisaar.

Pentuse poolt üles seatud Allar Jõks võiks olla huvitav ühiskandidaat ka Keskerakonnale kui oleks teada, kelle huvides ja millist poliitikat ta soovib ajada. Seni on Jõks rääkinud ainult poliitika stiilist, mitte selle sisust. Mis viitab vägagi parempoolsete maskeraadile, et ebaõnnestunud poliitilise kursi eest vastutust mitte võtta ning samas üritades parempoolse poliitikaga sisuliselt jätkata, tehes vaid pisemaid kosmeetilisi parandusi vaikiva suu ja ilusate silmade ümbruses.

Kui Jõks suudaks meid veenda, et ta tahab jätkata Tallinnas linnale edu toonud ja tervet riiki halvimast ära hoidnud keskerakondlikku poliitikat, siis on kindlasti talle valla meie uksed-aknad ning hääled ja südamed. Eriti kui pikaajalise kogemusega linnapea Edgar Savisaar peaks juhtuma teda toetama.

Keskerakond tegi teistele parteidele ettepaneku presidendi valimisel erakondadeülese kandidaadina toetada parteitut Indrek Tarandit. Paraku jäi kolmikliit vanade erakondlike liistude juurde ning poliitilise, majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise stagnatsiooni süvenemisele terves riigis aitab kaasa Ilvese tagasimääramine teiseks ametiajaks.

Savisaare ühise toetamisega linnpeakandidaadina võib aga olla kindel, et sellega kaasneksid hädavajalikud positiivsed nihked terve Eesti poliitikas. Me võtaksime kursi Eesti inimestele sobivale Euroopalikule elulaadile ning ei püüaks oma rahvuslikke huve unustades ka Venemaad oma maitse järgi ümber kasvatada. Mart Laar, kes aktiivsesse poliitikasse võib olla enam ei naasegi, ütleb EPL-is, et kogu Eesti edu mõõt on inimene. Tema kui poliitiku jaoks on sellele äratundmisele jõudmine jäänud muidugi hiljaks, aga kindlasti annab see tervele Eestile usku, et ka kõige paadunumad parempoolsed on võimelised kas või isiklike asjaolude sunnil muutuma. Ma ei soovi Pentus-Rosimannusele ega ühelegi teisele Reformierakonna juhile sama ränki isiklikke katsumusi selleks, et nemadki mõistaks seda, mida Margaret Thatcheri poliitiline kasupoeg EPLi intervjuus tunnistab. Ma loodan, et nad mõistavad vasktsentristliku poliitika väärtusi ka niisama.

Tähelepanekuid Ilvese kõnest

Toomas Hendrik Ilvese kõne Riigikogu 2012. aasta sügisistungjärgu alguses leidis meedias olulist kajastamist. Ise tabasin end selle kõne ajal Riigikogu saalis mitu korda mõtlemas, et mida küll Ene Ergma teeb kui hakkan vajutama nuppu „sõna“. Tekkis tahtmine presidendi käest päris mitme asja kohta pärida. Ehk peakski tegema Riigikogu kodukorda muudatuse ja lisama arupärimise võimaluse ka presidendile. Rahvas ju presidenti valida ei saa – vähemalt rahva esindajatel võiks olla lubatud tema käest aru pärida.

Muidugi on maitse küsimus, kas pidada tähtsamaks kiitust ESM-i ratifitseerimise eest või soovitust justiitsministrit umbusaldada. Minule jäid tema kõnest kõrva kolm punkti, mille kohta võiks küsida – ’r u sure, Tom?

ESITEKS,

rääkis Ilves, et taunitav on see, kuidas USA presidendivalimistel minnakse isiklikuks:

„Olen viimasel ajal lugenud päris palju, kuidas presidendivalimisteks valmistuvas USA-s on nii meedia ja poliitikute ning poliitikute omavaheline kurjustamise, mõnitamise ja solvamise eskaleerimine hävitanud võimaluse leida kompromisse, hädavajalikke kompromisse, et seda riiki ja rahvast raskustest välja aidata. Seal võetakse kontekstist välja lauseid ja tümitatakse üksteist ning omavaheline rääkimine muutub võimatuks. Keegi ei kuula enam sisulisi argumente, arutelu asemel on ärapanemise võistlus.“

Kui nüüd kerime mõttes aega tagasi aastasse 2006 kui toimus presidendivalimiste kampaania Ilvese ja Arnold Rüütli vahel, siis leiame sealt nii mõndagi, mis oluliselt Ilvese tänaste sõnadega vastuollu läheb. Meenutan Delfi portaalis 5. septembril ilmunud avaldust, kus Ilves kirjutab: „On kahetsusväärne, et Arnold Rüütli taaskandideerimine presidendi ametisse ei lase minevikuvarjudel hajuda ega Eesti inimestel rahulikult eluga edasi minna. Rüütli kandideerimine osatab valusasti neid, kellele said nõukogude süsteemi ajal osaks repressioonid ja kannatused. Samuti tekitab see rahutust ja süümepiinu paljudes, kes peavad end mingil põhjusel kaasosalisteks tegudes, mille eest vastutab üksnes Eesti NSV omaaegne tippjuhtkond.“

Kas see siis pole kurjustamine, mõnitamine ja solvamine?

Samuti ei tohi unustada Kadrioru skandaali, nn „kadriorgiat“, kus telesaates „Pealtnägija“ paljastati, et presidendilossis viibisid president Rüütli teadmata alaealised, kes tarbisid alkoholi ja narkootikume, lugesid salajasi dokumente ning tagatipuks urineerisid riigilipu peale. Vaid mõned kuud hiljem ilmus uudisteportaalis Delfi artikkel „Kadriorgia algataja valetas ja pettis“, kust ilmnes, et lossiskandaali „Pealtnägijasse“ viinud Marek Paulson valetas, pettis ning teenis selle pealt raha. Artikli lõpus nenditakse, et sellise skandaali surve all olnuks ülimalt tõenäoline, et Rüütel loobub teiseks ametiajaks kandideerimast. Kellele oli see skandaal aga kõige kasulikum? Ikka konkurendile.

Tuleme nüüd veidi ajas edasi ja jõuame 2011. aasta jaanuarisse, mil ka Eestit hoidis põnevuses Wikileaks. USA saatkonnast lekkinud memodest võis lugeda, et Ilvest ajendas presidendiks kandideerima avalik põlgus Arnold Rüütli suhtes. Ilves seletas, et pidi kandideerima, kuna ei võinud välja kannatada väljavaadet: veel viis aastat Rüütli ning tema „kolhoosiesimehe mentaliteediga“.

Lisaks tuletan meelde, kuidas Ilvese „kampaaniameeskond“ Rüütli dementseks tembeldas.

Kas see siis pole „ärapanemise võistlus“?

TEISEKS,

rääkis Ilves erakondade rahastamisest:

„Ja seetõttu olen ma ka väga mures, kui poliitika ja raha seosed ei ole laitmatult selged ja läbipaistvad. Olen mures, kui valijad ja rahvas hakkavad kahtlustama, et parteid ja nende esindajad riigivõimu asutustes elavad mingite oma, vaid neile endile teada olevate ja kehtivate reeglite järele. See ei ole enam meie unistuste Eesti, kus arvatakse, et võim on mingi suletud kast, klann või kartell.“

2006. aastal vihjati SL Õhtulehele, et Ilves sai Ameerika Ühendriikidest valimiskampaaniaks toetust 20 miljonit krooni. Ilvese nõunik Olari Koppel teatas päringu peale napisõnaliselt: „mul puuduvad selle kohta igasugused andmed“. Keegi asja ei uurinud, kuid kahtlus on õhku visatud. Minu teada ei olnud avalikkusele kättesaadav ka valimiskulude aruanne... Kes siis ikkagi maksis Ilvese 2006. aasta valimiskampaania kulud ehk kõik need ühislaulmised ja rahvakogunemised ning nendele eelnenud reklaamikampaaniad?

KOLMANDAKS,

rääkis Ilves poliitilisest kultuurist ja ministri tagasi astumisest:

„Siit tuleneb ka mu vastus põletavale päevaküsimusele,  kas üks minister peaks ametist tagasi astuma. Otsest kohustust tal selleks ei ole. Uurimine käib ja pole teada, kas asi üldse jõuab kohtusse. Me võime tuua palju näiteid teistest riikidest, ka Euroopa Liidust, kus ministrid, ka peaministrid ja presidendid, on olnud aastaid uurimise all, ent nad pole oma ametist loobunud. See valik on ministri enda, tema valitsuskaaslaste ja tema erakonna teha. Ma loodan, et nad kõik annavad endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne.“

Ilves räägib poliitilisest kultuurist, kuid samal ajal ei ole ise eeskujuks. 17. detsembril 2011. aastal kirjutas Õhtuleht (Kesknädal juba ammu varem), kuidas presidendi majanduslike huvide deklaratsioonid on viis aastat esitatud vigaselt – nimelt Ärma talu kinnistuga seonduv. Tervelt viis aastat „unustas“ president märkimata Ärma talu hüpoteegid. Presidendi nõunik põhjendas seda näpuveaga. Viis aastat sama näpuviga...?

Parem pole lugu ka asjaoluga, et presidendi kantselei rendib Evelin Ilvese ettevõttelt Ärma talu kasutamist. Hiljuti lõppes ka Ärma talu köögitehnika ja mööbli rent, mille presidendiproua jääkväärtusega välja ostab. Jääkväärtus jääb viisakalt saladusse.

Minevikust heidab presidendile varju ka nn „korteriafäär“, kus Ilves koos toonase luurekoordinaatori Eerik-Niiles Krossiga erastas Tallinna vanalinnas korteri 100 korda turuhinnast odavamalt. (Samal teemal on kirjutanud ka ajaleht Kesknädal http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=18600)

KOKKUVÕTTEKS,

loodan väga, et kõiki neid valikuid tehes annab Ilves endale selgelt aru, et seda valikut tehes kujundab ta Eesti poliitilist kultuuri. Seda viisi, kuidas Eestis praegu ja edaspidi valitsetakse ja asju aetakse. Seda, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne.

Lühidalt. Minister Aaviksoo kukkus läbi?

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo oli aprilli lõpus üks neist, kes tegi nn uut emakeele riigieksamit. Rohkem kui nädalapäevad tagasi avalikustati eksamitulemused. Mingil põhjusel ei soostunud minister aga oma tulemust avalikustama.

Käesoleva aasta 14. mail parlamendi eest arupärimisele vastates lubas minister nii mulle, kui rahvale, et annab oma tulemustest teada. Mis siis juhtus? Kas tulemus tõesti nii kehv? Lausa nii kehv, et ministrihärra eksamil põrus? Meest sõnast, härga sarvest!

Lisan väljavõtte Riigikogu 14. mai stenogrammist.

Toobal:


Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Me kõik lugesime sellest meedia vahendusel ja täna te ütlesite ka siin välja, et teiegi tegite seda uut eksamit. Kui õpilane sooritab eksami ja saab vähe punkte, siis tõenäoliselt ei saa ta soovitud erialal soovitud ülikooli astuda ja tulevikus ei saa ilmselt soovitud töökohta. Mis järgneb või juhtub siis, kui teie ministeeriumi töötajad saavad või teie ise saate liiga vähe punkte või saate alla keskmise tulemuse?

Aaviksoo:


Ma usun, et avalik huvi nende punktide vastu on suur. Ega me ei ole lõpuni läbi mõelnud, kuidas seda kõike avalikustada. Aga ma usun, et need ministeeriumi töötajad, kes koos minuga seda eksamit tegid, on siiski nii omaaegsete õpingute kui ka elukogemuse põhjal piisavalt ette valmistatud, et see eksam vähemasti 20 punktile ära teha. Läbikukkumise hirmu ma seal saalis ei tundnud. Aga kui niisugune õnnetus peaks juhtuma, eks siis tuleb vaadata, mida edasi teha, kas jätta see inimene peale tunde, panna klassikursust kordama või teha midagi muud. Eks me mingisuguse lahenduse leiame. Ma julgustan kõiki täiskasvanuid aeg-ajalt tegema mitte ainult emakeeleeksamit, vaid proovima oma hambaid ka mõne teise riigieksami peal. Järsku siis saame ka tunda, mis meie teadmistest, mida me kooli lõpuks kogusime, alles on jäänud ja kui kasulikud need teadmised meile elus on olnud. Nii et ise ma väga ei karda ja küll ma ka teada annan, kuidas mul läks.

Miks Suure-Jaani Vares on ohtlikum Vene kotkast?

Riputan blogisse 29. mai pressikonverentsil tehtud avalduse

Peaminister Ansipi 28.mai k.a. avaldus sellest, et kõik suuremate ettevõtete ning erakondade juhid peavad eeldama, et nende telefone kuulatakse pealt on sisuliselt riikluse alustalade vastu suunatud kuriteo teade, millele pole seni millegipärast reageerinud kohus ega prokuratuur.

Valitsuse julgeolekukomisjoni liikme, peaminister Ansipi kuriteoteatele vastas vaid kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp, et sellel ametil pole vastavaid võimekusi. Lükkamata isegi ümber kahtlust, et eriteenistus on ebaseaduslikult jälginud ka valitsuserakonna juhtpoliitikuid.
Keskerakonna poolt tervitan peaministri eilset avaldust. Keskerakond on juba aastaid rääkinud poliitilisest kaitsepolitseist ja prokuratuurist ning meil on heameel, et riigi üks enim informeeritud kodanikke, julgeolekukomisjoni liige, on seda nüüd samuti avalikult tunnistanud. Reformierakonnas asetub Ansip sellest juba varem rääkinud ausate ning asja tundvate poliitikute ritta koos Rait Maruste, Igor Gräzini ning Jaanus Rahumägiga.
Kui veel mõne kuu eest nägi peaminister suurt põhiseaduse riivet selles, kui ühe poliitiku kirjavahetus on sattunud teise erakonna valdusse, siis nüüd räägib ta ju märksa laiaulatuslikumast põhiseaduslike normide rikkumisest lausa riiklike struktuuride poolt.
Nüüd on käes hetk, kus täitevvõim peab põhiseadusliku korra tagamiseks tagandama kaitsepolitsei juhi Raivo Aegi ja peaprokuröri Norman Aasa, kes ebaseadusliku üleüldise pealtkuulamise eest otseselt vastutavad.

Kui Ansipi valitsus ei suuda riigis kehtestada demokraatlikku kontrolli poliitilist võimu kontrollivate eriteenistuste üle, siis tuleb tagandada Ansipi valitsus.

Möödunud reedel lisandus peaministripartei kohale kogunenud rünkpilvedesse päikesekiir mulle esitatud kahtlustusena, et justkui olen mina võltsinud kolme suurejaanilase Keskerakonnale tehtud annetuse dokumente.
Kolmest kaks kinnitavad siiski jätkuvalt, et nemad on need annetused erakonnale teinud ja mingit probleemi sellega pole. Kolmas sponsor, Uno Vares, väidab aga alles nüüd, et pole Keskerakonnale midagi annetanud.

Endine miilits ja politseinik on aknaaluse riigikogulase Kalle Laaneti kamraad, Eesti Politsei Spordiliidu asepresident, mille presidendiks on Laanet. Lasin Varese lahti parteitöölt (ta oli Keskerakonna Viljandimaa koordinaator) ja lahti sai ta ka Suure-Jaani Gümnaasiumi spordisaali juhi ametist (kuuldavasti ei saanud ta ka seal lihtsalt tööga hakkama). Kurb aga juhtub. Mis ei peaks olema siiski aluseks vimmale minu vastu ega õigustuseks valetamisele.

Kaitsepolitseis käis ta juba paar kuud tagasi, tema annetused olid tehtud juba üle aastat tagasi ning need olid erakonna avalikes valimiskulude aruannetes ja annetuste registris sendi pealt kajastatud. Ning see oli ka härra Varesele hästi teada. Millegipärast tegi prokuratuur selle loo avalikuks aga just nüüd kui Reformierakonda oli rabanud annetusskandaal.
Pangem tähele, et tavaliselt õiguskaitseorganite poolt mänglevalt manipuleeritava meedia suhtumises on märgatavaid erinevusi Keskerakonna ja Reformierakonna annetuste loo kajastamisel.

Kui Reformierakonna puhul veeretatakse süüd Meikari kui varjatud annetuste paljastaja suunal (mida näitab muuhulgas skandaali ristimine Silver-geitiks, mitte aga Kristen-geitiks ega Andrus-geidiks), siis Keskerakonna puhul rünnatakse just annetuste vormistajat.
Kui varjatud annetuste asjas tahetakse hirmsasti süüdistada Keskerakonna peasekretär Toobalit, siis tuleb süüdistada ka vähemalt Reformierakonna endist peasekretäri Michalit. Samas prokuratuur ei kiirusta Michali ülekuulamisega, muide ka tema kodu pole läbi otsitud ning ka Reformierakonna peakorteri läbiotsimine toimus pärast kolmepäevast etteteatamist. Rääkimata AK erisaadetest ja muust taolisest. Te teate küll, millest jutt. Mina ei soovi, et poliitiline politsei otsiks läbi Michali või mistahes teise partei peasekretäri kodu. Ma tahan, et KAPO ja prokuratuur tunnistaksid, et nad on teinud vea, sekkudes poliitikasse.

Veelgi enam. Meikari loo puhul on ajakirjandus sisuliselt maha vaikinud peamise – raha päritolu. On küll räägitud julgeolekuriskist, kuid mitte sellest, et Meikar ei eita raha päritolu seost Gazpromi ja Vene luurega.

25. mai Õhtuleht kirjutab sõna-sõnalt järgmist: „Skeem oli selline, et esmalt tõi tundmatu sularaha erakonna kontorisse. "Kes antud juhul tõi, ma ei tea," lausub Meikar. Põhimõtteliselt võib see ju siis olla kas või Vene luure, Gazprom või ükskõik kes? "Ma ei tea," lausub Meikar vaid.“

On tähelepanuväärne, kuidas ka õiguskaitseorganid ei püüagi tuvastada raha päritolu, vaid keskenduvad küsimusele, kes selle parteidele edasi andis. Jahitakse kullereid, mitte tegelikke sullereid, ehk musta raha allikaid.

Muidugi pole mulle esitatud ametlik kahtlustus ühe suure-jaanilase annetuse suhtes ligilähedaseltki samas kaalukategoorias nende varjudega, mis saadavad sotsiaaldemokraatide valimiskassat täitnud perekond Ossinovskite raha pärinemist Vene transiidiahelast. Aga sotside Vene raha oli vähemalt osaliselt ametlikult deklareeritud.
Opositsiooniparteide rahaskandaalikesed ei kanna kuidagi välja võrdlust Reformierakonna endise peasekretäri, tänase justiitsministri Kristen Michalit ja IRLi endise peasekretäri, tänase siseministri Ken-Marti Vaherit varjutavate kahtlustustega Vene eriteenistuste, sealse gaasimonopoli ja maffiaraha süsteemsest pumpamisest Eesti parteipoliitikasse. Nende haldusalas toimuv on omandanud ilmselged organiseeritud kuritegevuse tunnused, mille kaasosalisteks on ka valitsusparteid.
Seepärast teatan, et Eesti erakondade usaldusväärsuse drastilise erosiooni peatamiseks olen mina ja ilmselt ka Indrek Saar valmis endale võtma kohe poliitilise vastutuse kui seda teevad ka Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher. Astun tagasi, kui seda teevad ka valitsusparteilased.

Toetan õpetajaid!

Head õpetajad!

Just Teie eestvedamisel on sel nädalal üle riigi levimas streigilaine, mis loodetavasti aitab juhtida tähelepanu Eesti õpetajate olukorrale. Sügisel toimunud meeleavaldus Toompeal oli esimeseks julgeks sammuks oma õiguste eest välja astumisel ning enda nähtavaks tegemisel. Sel nädalal toimuvat võib kindlasti juba Vabariigi Valitsuse tegevuse ja tegevusetuse vastaseks üldstreigiks pidada!

Eesti Keskerakonna volikogu võttis 3. märtsil Haapsalus toimunud volikogu istungil vastu toetusavalduse õpetajate streigile. Keskerakond on kindlal seisukohal, et õpetajate palk peab tõusma, sest nii nende kui ka hariduse positsioon ühiskonnas sõltub just sellest, kuidas riik õpetajate tööd väärtustab, ka rahaliselt.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ütles 6. märtsil antud pressikonverentsil, et 2013. aastal tõuseb õpetajate alampalk 700 euroni, kuid seda vaid neil õpetajatel, kelle palk on hetkel alla selle summa. Seega on keskmine palgatõus nõutud 20 protsendi asemel vaid vaevalt 4 protsenti. Ministri pakkumine ei rahulda küll õpetajate nõudmisi, kuid ometigi on „jää pandud liikuma“. Seega on äärmuslike meetmete kasutamine end õigustanud ning kogu ühiskond näeb, et ühiseks jõuks koondudes on võimalik valitsust sundida poliitilist kurssi muutma.

Keskerakond leiab, et õpetajate soovitud palgatõusuks on võimalik raha leida kui tõsta see soov riigieelarve koostamisel prioriteediks. Täpselt samamoodi, nagu leiti raha kaitsekulutuste hüppeliseks tõusuks kahe protsendini SKP-st. Täpselt samamoodi, nagu leiti üleöö raha osalemaks Kreeka abipaketis. Leian, et on viimane aeg lisaks teiste riikide soovide täitmisele hakata täitma ka oma, Eesti inimeste soove.

Head õpetajad, avaldan Teile toetust streigipäevadel ning kinnitan, et riigis on poliitilised jõud, kellele need probleemid korda lähevad. Soovin Teile jaksu päevadeks kui taastub tavapärane töökorraldus ning tänan Teid töö eest, mis olete laste ja noorte õpetamisel teinud.

Kohut mõistku minister? Jumal, ei!

Kaitsepolitsei (KAPO) peadirektor Raivo Aeg räägib 5. märtsil ajalehele „Postimees“ antud intervjuus ka Keskerakonnaga seotud uurimistoimingutest. Nii nagu veebruari alguses juhtisin tähelepanu riigi peaprokuröri Norman Aasa poolt meedias välja öeldud ebatäpsustele, pean vajalikuks täiendada ja omalt poolt kommenteerida ka Raivo Aegi intervjuud.

Alustan jällegi Keskerakonna asuva kontori läbiotsimisest: läbiotsimise määruses oli selgesõnaliselt läbiotsimise kohaks märgitud Priit Toobali kasutuses olev tööruum Toom-Rüütli tänaval. Läbiotsimise alguses küsisid KAPO ametnikud, kas soovin konkreetse kahtlustuse – SA Tallinn 2011 võimalik mõjutamine ärimees Jüri Luige kasuks – raames midagi vabatahtlikult välja anda. Soovisin üle anda tegevsekretäri käes olevad kaks kviitungit sularahalise annetuse vastu võtmise kohta ning nõuniku käes oleva koopia kirjast Jüri Luigele. Tegevsekretär ning nõunik, kes läbiotsimise ajal büroos viibisid, olid loomulikult nõus need dokumendid KAPO ametnikele üle andma. Seepeale asusid KAPO ametnikud aga teostama läbiotsimist ka nende tööruumides. Kuigi määruses seisis luba otsida läbi Priit Toobali tööruum… Raivo Aeg rõhutab, et läbi otsiti ainult kolm töökohta ning kõik teised jäeti läbi otsimata. Sealjuures aga ta ei maini, et need kolm töökohta moodustavadki kogu Keskerakonna büroo teise korruse, suuresti kogu info erakonna poliitilise ning finantstegevuse vähemalt viimase 10 aasta kohta.

Niisamuti nägi prokuröri poolt alla kirjutatud läbiotsimismäärus ette, et kaitsepolitseinikud tohivad kaasa võtta üksnes Toobali kasutuses olevaid arvuteid ja andmekandjaid. Kaasa võeti aga lisaks minu arvutitele ka mõlemad tegevsekretäri arvutid, nõuniku i-pad ning kohapeal tehti copy nõuniku lauaarvutist.

Minus, ning usun, et veel paljudes lehelugejates tekitab hämmingut KAPO peadirektori õhku visatud väide „…me ei räägi ainult sellest 500-600 eurost, vaid menetlus käib ka tulevikku suunatud kokkulepete osas. Kui see asi ükskord kohtusse jõuab ja menetlustõendid avatakse…ma arvan, et avalikkuse jaoks muutub pilt päris palju“. Need väited kõlavad minu meelest ähvardusena. Eestis peaks Põhiseaduse järele kehtima süütuse presumptsioon, kuid paistab, et antud juhul on see õiguskaitseorgani juhi! poolt unustatud.

Vastan samaga, ka mina pole sel läbiotsimise päeval toimunust kõiki seiku ära rääkinud...

Veelgi kaalukam on aga intervjuu lõpuosa, kus Aeg tunnistab, et vahel on tööd tehtud ka kehvasti, sest näiteks eelmisel aastal mõisteti paar-kolm süüasja kohtus õigeks. Siinkohal ei kaaluta absoluutselt võimalust, et kohus mõistis õigust õiglaselt, vaid viidatakse menetlusvigadele. Seega tuleb KAPO peadirektori mõttekäigust võtta arvesse seda, et kõik kes nende poolt kohtusse saadetakse, on kindlasti ka süüdi. Kohtu arvamus ei loe järelikult üldse. Kas on aeg muuta Põhiseadust ja kirjutada sinna sisse, et süüdi olemise või süütu olemise üle otsustab KAPO? Või enamgi, anda kriminaalmenetluse ja kohtumõistmise ülesanne otse ministrile?

Iseenesest on ju tore, et KAPO juht nii enesekindlalt kaitseb oma organisatsiooni eksimatust, kuid mida siis arvata KAPOs sees toimunust. Altkäemaksu võtmises kinni peetud Indrek Põder, kelle juhtub on ilmselt palju laiem, kui see, mida siiani avalikkuse ette toodud ja riigireetmises kinni peetud Aleksei Dressen näitavad just nimelt seda, et ühegi organisatsiooni usaldusväärsus pole lõpuni kindel. Isegi mitte KAPO oma. Sellisel juhul ei saa aga kuidagi uskuda väidet, et kõik KAPO ja Prokuratuuri poolt kahtlustatud ja kohtu alla saadetud inimesed on kuriteos süüdi. Ja need, kes õigeks mõisteti, on vaid menetlusviga.

Mina aga loodan veel, et Eesti kohtusüsteem on õiglane. Ja usun, et õigeks mõistetud on tõepoolest süütud inimesed.

Ühtlasi soovitan lugeda: Aivar Pilv: kapo juhi avaldused meedias mõjutavad õigusemõistmist

Suurus pole oluline, inimene on põhiline

Kirjutasin 1. märtsi Sakalas järgmist:

VEEBRUARI KESKEL Karksis peetud volikogu istungil kõneldi palju omavalitsustest ning puudutati ka haldusreformi küsimust. Nõupidamisel viibiv valitsuse liige põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder leidis, et Viljandimaal võiks olla üksainus omavalitsus.

Vaidlen ministrile vastu: haldusreformi põhiküsimus pole piire muuta ega kaarti ümber joonistada, vaid tagada pakutava teenuse kvaliteet.

Ideesid välja pakkudes ja teostades on minu arvates tark seada eesmärk, et omavalitsused oleksid võimelised täitma neile pandud ülesanded ja seisma oma õiguste eest ning neil oleksid arvestatav tulubaas ja õigus selle üle ise otsustada.

Haldusreform tuleb teha nii, et riik ja valitsus võtaksid omavalitsusi tõsiselt ning saaksid aru: need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Seega on ka Viljandimaa valdu liites — kui seda üldse tehakse — vaja lähtuda eelmainitud põhimõtetest, unustamata seejuures kuulata kohalike inimeste arvamust.

MEIE MAAKONNAS on olnud mitu vabatahtlikku ühinemist. Viimase tulemusena tekkis Viljandimaa suurim, Suure-Jaani vald. See ei sündinud üleöö. Liitumiskõnelusi peeti kümmekond aastat, analüüsides, arvutades ja arutledes.

Analüüsidest ja aruteludest selgus, et ühiselt on otstarbekam ja odavam täita omavalitsustele sotsiaalhoolekande, kultuuri ja kommunaalmajanduse vallas pandud ülesandeid, rääkimata hariduselu korraldamisest. Võib öelda, et kõnealune ühinemine on end õigustanud suuresti seetõttu, et rahval ja kohalikul võimul lasti endil otsused langetada ja valikud teha.

Arvestades haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo gümnaasiumireformi, tuleb kindlasti raskeid otsuseid vastu võtta ka gümnaasiumide edasise käekäigu kohta. Kui lapsi jääb vähemaks, on mõistagi vaja koolide arv uuesti üle vaadata, kuid kindlasti pole Keskerakond nõus maagümnaasiume massiliselt sulgema. Seega peaks valdade ühinemise teema puhul mõtlema koolivõrgu ümberkorraldamisele, lähtudes taas põhimõttest, et teenus oleks võimalikult kvaliteetne ja hästi kättesaadav.

JÄLGIN HUVIGA, kuidas kulgevad ühinemiskõnelused, mis peaksid päädima Viljandi rõngasvalla tekkega. Olen selles küsimuses pigem skeptiline, aga kui omavalitsused isekeskis ja elanikega ühele nõule saavad, siis tehku ära! Arvestada tuleb, et inimeste igapäevaelu ei halveneks, teenused ei kaugeneks, ei tekiks ääremaid ning mõnd väljavalitud keskust ei hakataks eelisarendama.

Riigipoolsest sundliitmisest ei saa juttugi olla. Omavalitsustelt ei tohi enam ära võtta grammigi iseotsustamise õigust. Vastupidi: varem võetu, sealhulgas hulk kohalikke makse, tuleb tagasi anda.

Selge peab olema, kuidas riik omavalitsusi rahastab ning mismoodi ülesanded riigi ja omavalitsuste vahel jaotuvad. Sellele juhtis 2010. aastal oma otsusega tähelepanu riigikohus, tunnistades põhiseadusevastaseks, et meil puuduvad seadused, mis eristaksid omavalitsustele riiklike kohustuste täitmiseks ettenähtud raha summast, mis on mõeldud kohalike küsimuste lahendamiseks. Riigikohtu üldkogu otsuse järgi nõuab põhiseadus, et seadustes oleks täpselt kirjas, missugused valdadele ja linnadele pandud kohustused on riiklikud ja millised kohalikud.

Riiklike kohustuste täitmise kulud tuleb katta riigieelarvest. Seda nõuet on Ansipi valitsus eiranud ja jätnud kohtuotsuse täitmata.

MINU ARVATES on omavalitsejatel aeg selg sirgu ajada. Valitsuskoalitsioonile on haldusreformi tarvis üksnes õigustamaks seda, et riik lahkub maalt. Selleks tahab ta kohalike rahvaesindajate heakskiitu. Veelgi hullem: ta tahab seda teha omavalitsejate kätega!

Kohalikel omavalitsustel on teine eesmärk: tagada, et maal oleks võimalik elada. Et arstid ja õpetajad ei peaks siirduma maalt linna või minema hoopis Soome. Et postkontoreid ei suletaks. Et omavalitsused oleksid võimelised teid ehitama, parandama ja lumevabana hoidma. Et kultuurimajade, koolide ja lasteaedade aknad oleksid valged. Et arsti juurde sõiduks ei oleks vaja kulutada kogu oma nadi sissetulekut.

Olen tänulik Eesti linnade liidule, Eesti maaomavalitsuste liidule ning omavalitsusfoorumile, mis on 31. märtsiks otsutanud pealinna kokku kutsuda omavalitsuse kongressi. Sellest tuleb ilmselt omavalitsuste esinduslikem kogunemine pärast 1990. aasta 2. veebruaril linnahallis peetud kõikide tasandite rahvasaadikute koosolekut. Usun, et seal sündivatesse tähtsatesse otsustesse koondub jõud, millele ei julge vilistada ükski valitsus!

Ringhäälingust tänases infotunnis - maja on ülejõukäiv, aga palgad tuleb taastada!

Uurisin tänases Riigikogu infotunnis peaministrilt Eesti Rahvusringhäälingu tuleviku kohta. Peatusin küsimusi esitades kahel minu jaoks olulisel teemal- ringhäälingu uue maja ehitusel ning ringhäälingu töötajate palga küsimusel. Tunnen teema vastu huvi, sest kuulun erakonna esindajana ka Ringhäälingu Nõukogusse.

Ringhäälingu vanade majade halvast planeeringust ning uue maja ehitusest on räägitud juba üsna kaua. Uue majal on tuliseid pooldajaid ja ka tuliseid vastaseid. Mina olen uue hoone ehituse vajalikkuse ja selle otstarbekuse suhtes skeptiline ning leian, et olukord tuleks püüda lahendada olemasolevate hoonete ümberehitamisega ning Gonsiori tänaval asuvate kinnistute baasil. Uus hoone on planeeritud mammutina, mille ehitus on meeletult kallis ning selge on ka see, et selle hilisem ülevalpidamine on samuti ülejõu käiv.

Kardinaalsel seisukohal olen ma aga ringhäälingu töötajate palga küsimuses. 2010. aastal vähendati töötajate sissetulekut ca 10% lubadusega see esimesel võimalusel tagasi anda. Esimest võimalust ei ole aga kolmel aastal saabunud, kuigi igal aastal on seda valitsuselt palutud. Need vahendid tuleb järgmise aasta eelarvest ilmtingimata leida! Ma ei kõnele siinkohal juhtkonna tasudest vaid ikka igapäevast programmi tootvate inimeste töötasudest. Alandatud ja väike töötasu ei motiveeri tegema kvaliteetset programmi ning paneb häid tegijaid tahes tahtmata vaatama eratelekanalite poole, kes oma töötajatest rohkem lugu peavad.
Peaminister aga oli ilmselt enne tänast infotundi rahustava tableti (loe seemne) neelanud või võtnud PR nõustajate nõu, olla rahulik ja mitte ülbitseda, kuulda ning ei vastanud sisuliselt ühelegi nendeteemalistele küsimustele. Kahju....

Lisan siia ka tänase infotunni stenogrammi väljavõtte.

Eesti Rahvusringhäälingu tulevik

Esimees Ene Ergma
Järgmine küsimus, palun, kolleeg Priit Toobalilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Priit Toobal
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ringhäälingu uuest majast räägitakse juba aastaid. See on olnud sisse kirjutatud mitmesse ringhäälingu arengukavasse ning ka praegu vastuvõetavasse arengukava eelnõusse. Ringhäälingu enda lootus on alustada uue maja ehitusega lähiaastatel. Nii teie kui ka kultuuriminister olete kinnitanud, et Eesti Rahva Muuseumi ehitus, seda ka ilma toetusrahata, läheb käiku. Kas see teadmine, et Eesti Rahva Muuseum jäi eurorahadest ilma, mõjutab ringhäälingu uue hoone ehitust või on ka selle ehitus jätkuvalt päevakorras ning kui see nii on, siis millal võiks ehitusprotsess alguse saada? Aitäh!
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Eesti Rahva Muuseumi ehitamine on otsustatud Riigikogu poolt juba 1996. aastal ja siis on ka otsustatud ära see, et Eesti Rahva Muuseum tuleb Tartusse. Ma usun, et selle küsimuse revideerimine ei ole täna aktuaalne. Eesti Rahva Muuseum ei olnud rahastatav turismimeetme alt Euroopa Liidu vahenditest, aga see ei tähenda seda, et see projekt ei oleks hea muuseumiprojekt. See on hea muuseumiprojekt ja Eesti rahvas peab hoolitsema selle eest, et sõjas hävinenud Eesti Rahva Muuseumi hoone asemele ehitataks uus hoone. Ringhäälingu hoone ei ole kunagi konkureerinud Eesti Rahva Muuseumi hoonega ja ringhäälingu nõukogu langetab selle otsuse, millal nemad oma ehitusega alustavad. Teatavasti Vabariigi Valitsus on andnud rahvusringhäälingule kahel korral kaks päris suurt krunti. Viimane kinnistu oli enam kui 7000 m2 suur ja sellega on ka Vabariigi Valitsus näidanud seda, et tema jaoks on rahvusringhäälingule uue hoone ehitamine oluline. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!
Priit Toobal
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Kas teie valitsusjuhina toetate rahvusringhäälingule uue hoone ehitust või ei pea seda otstarbekaks ja leiate, et pigem tuleks panustada tehnilisse baasi ja inimestesse ja läbi selle pigem programmi kvaliteedi tõstmisse?
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Mina valitsusjuhina rahvusringhäälingu juhtimise sõltumatusesse sekkuda ei kavatse. Rahvusringhäälingul on ringhäälingu nõukogu, kes otsustab seda, missugused on prioriteedid, kas prioriteetsed on tehnika soetused, ehitised või töötajate palgad või täiendavate töötajate palkamine.
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!
Priit Toobal
Aitäh! Minu teine täpsustav küsimus puudutabki palgaküsimust. 2010. aastal anti ringhäälingu töötajatele valida, kas 10%-line palgalangus või üks kuu palgata puhkust aastas. Ehk tegelikult vähendati kõigi ringhäälingu töötajate sissetulekut lubadusega see esimesel võimalusel taastada. Ringhäälingu nõukogu on igal aastal eelarveläbirääkimiste käigus pöördunud rahandusministri ja seeläbi valitsuse poole taotlusega taastada endine palgatase ja küsinud selleks lisavahendeid. Siiani on lubadused täitmata ehk teie poolt eitav vastus saadud. Millal on loota, et ringhäälingu töötajad saavad oma palga tagasi ja millal saabub see esimene võimalus?
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Mulle teadaolevalt on rahvusringhäälingu eelarve maht ka käesoleval aastal võrreldes möödunud aastaga kasvanud 3,9%. Kui majandus jätkab sellises tempos kasvamist, nagu ta eelmisel aastal kasvas, küllap siis ka lootused saada omale uus maja saavad reaalsemaks. Aga teile on sama hästi teada kui mulle, et Riigikogu saab jaotada ainult seda raha, mida maksumaksja töökad käed riigikassasse maksnud on. Ja kui seda raha ei piisa selleks, et ehitada ühe aastaga maja ja tõsta samas ka palkasid, siis paraku tuleb sellega leppida, tuleb pingutada selle nimel, et Eestis oleks töökohti rohkem ja maksuraha laekuks eelarvesse rohkem.

Võiksime Obama eeskujul Jüri Luigele annetuse tagastada

7. veebruari New York Times kirjutab, et teiseks ametiajaks USA presidendiks pürgiv Barack Obama plaanib tagasi maksta tema kampaaniale tehtud 200 000 dollarit annetusi. Nimetatud annetused pärinevad hämarate sidemetega mehhiklastelt – Cardona suguvõsalt – kes on seotud kasiinoäri ning organiseeritud kuritegevusega. Ben LaBolt, Obama kampaania kõneisik rõhutas, et kuna annetuse ümber on nii palju kahtlast, siis peeti mõistlikumaks see tagastada.

Kuigi mastaabid on hoopis teised, leian siit teatud paralleeli 500 eurose annetusega, mille tegi Keskerakonnale Võrumaa „ärimees“ Jüri Luik. Just seesama 500 eurot oli ametlikuks põhjuseks, miks toimus Kaitsepolitsei suurejooneline läbiotsimine Keskerakonna büroos ja ka minu kodus. Obamal läks muidugi veidi paremini ja tal on võimalus annetus tagastada, enne kui selle vastu hakkavad huvi tundma õiguskaitseorganid. Nii nagu olen varemgi teinud, tunnistan veelkord – mina ja Keskerakonna büroo tegi vea, võttes vastu Jüri Luige annetuse tema tausta kontrollimata. Piisab sellest kui mehe nimi Google’sse sisse lüüa ning saab tulemuseks hulganisti uudiseid, mis igaühe peaksid ettevaatlikuks tegema.

Küll aga tahaksin eeskuju võtta Barack Obamast ning sestap mõtlengi, et erakond võiks Jüri Luigele tema poolt annetatud 500 eurot tagastada. Seesugust käitumist eeldaksin ka Isamaa ja Res Publica Liidult. Elamislubadega äritsejad Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach on IRLi veebilehel leiduva aruande kohaselt erakonnale kahepeale ametlikult annetanud 2010. ja 2011. aastal 2871 eurot (ligi 45 000 krooni). Niisiis leian, et ka IRL võiks kahtlase päritoluga annetused annetajatele tagastada. Olgu siis tagasisaajateks Stelmach ja Raudne ise või läbi nende hoopis vene ärimehed.

Keskerakond võib vabalt seda koos IRLiga teha – võtame Obamast eeskuju!

New York Times’i artikkel on kättesaadav aadressil: http://www.nytimes.com/2012/02/07/us/politics/major-obama-donors-are-tied-to-pepe-cardona-mexican-fugitive.html?_r=1&nl=todaysheadlines&emc=tha2

Vene paranoia piirab ettevõtlust

Mitmed märgid näitavad, et end ettevõtjate lemmiku ja kaitsjana esitlev Reformierakond on viimasel ajal hakanud käituma turuolukorrale risti vastupidiselt. Seesugune käitumine võib aga kahjustada Eesti ettevõtjate huve ning halvendada Eesti riigi majandusolukorda.Reformierakonna tegevuses on aastate jooksul olnud mitmeid küsitavusi olukordades, kus on tegemist Venemaaga. Ühelt poolt on eelkõige valimiskampaaniates kasutatud vene kaardiga hirmutamisega taktikat, teisalt aga jäädakse kõhklevale seisukohale just majandussuhete osas, samas kui „majanduserakond“ peaks kõhklemata kõiksugu kaubandust soosima. Siin tulebki mängu poliitiline kaalutlus – kui suhted Venemaaga liiga heaks muutuvad, siis ei saa valimiste ajal inimesi enam sellega hirmutada.
Majandus vaatab ida poole
2010. aasta oktoobris rõhutas peaminister Andrus Ansip, et Venemaa mängib Eesti majanduses üha suuremat rolli ning ta ei mõista inimesi, kes väidavad, et kahe riigi suhted on viletsad. 2011. aasta alguse väljaütlemised väljendasid aga soovi Venemaale vähem eksportida, jäädes 10 protsendi piiresse ekspordi kogumahust. 1. oktoobri „Reporteritunnis“ väljendas Ansip juba selgesõnaliselt, et Venemaa osatähtsus kaubanduspartnerina on liiga suur ning ta ei pea seda õigeks.
Statistikaamet teatas hiljuti, et 2011. aasta oktoobris suurenes eelmise aasta sama kuuga võrreldes oluliselt Eesti eksport Venemaale – 53 miljoni euro väärtuses ehk tervelt 1,6 kordne kasv. Vaadates andmeid viimase nelja aasta lõikes, siis näeme, et pärast 2009. aastal pronksiööst tingitud tagasilööki on eksport Venemaale taastunud ning isegi väga jõuliselt kasvanud. 2011. aasta kümne kuuga on juba ületatud miljardi euro piir ning võib eeldada, et aasta lõpp toob sinna korraliku lisa. Seega näeme, et valitsusjuhi pahased näpuviibutused ei kohuta pragmaatilist ärisektorit ning Venemaa ja Eesti vahelisele kaubandusele antakse üha hoogu juurde.
Ka arengud maailmapoliitikas näitavad, et Venemaad võetakse kaubanduspartnerina üha tõsisemalt ning see pole kindlasti jäänud Eesti ettevõtjatele märkamata. Väga oluliseks peetakse ärimaailmas Venemaa liitumist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), mis 16. detsembril ka Genfis heaks kiideti. 1993. aastast väldanud läbirääkimised jõudsid positiivse lõpptulemuseni ning WTO liikmeslisus võiks olla kindlust pakkuv ja julgustav märk nii Eestile kui ka teistele Venemaa partneritele.
Ühtlasi ei tohi unustada, et jätkuva Euroopa võlakriisi tingimustes on Eesti ekspordivõimalused Euroopa suunal märgatavalt väiksemaks muutunud. Äripäev on avaldanud põhjaliku loo „Venemaa kui päästerõngas“ (13.12.2011), milles Eesti suurettevõtete juhid, nende seas nt Enn Veskimägi, Janek Kalvi ja Jaanus Murakas nentisid, et ettevõtjad peavadki otsima turgu sealt, kus seda parajasti on ning Venemaad peetakse ülimalt oluliseks kaubanduspartneriks, kus turuosa on võimalik jätkuvalt kasvatada.
Reformierakond ujub vastuvoolu
Reformierakond on alati pooldanud õhukese riigi ideed ning viinud oma valitsemise ajal riigi sekkumise majandusse nii väheseks kui võimalik. Nüüd aga, nähes Venemaa tähtsuse kasvu Eesti kaubanduspartnerina, on tõustud suisa tagajalgadele ning üritatakse üldsusele selgeks teha, et oleme kohe-kohe idanaabrist sõltuvusse jäämas. Nii ilmuski Delfi portaalis reformierakondlase, Riigikogu majanduskomisjoni liikme Kalev Lillo arvamuslugu sellest, kuidas riik peab lõpetama Venemaa suunalise ekspordi toetamise, sest liiga suure ekspordi korral on tegemist julgeolekuriskiga. Seega on Reformierakond valmis ning võib olla juba ka välja töötamas plaani Venemaa suunalise kaubanduse piiramiseks.
Tuleb nõustuda, et tõepoolest ei tohi riik panustada liigselt ühele kaubanduspartnerile, kuid see, et muidu majandusvabaduse trummi taguv erakond ootamatult hakkab sanktsioone rakendama seadma, on võrdlemisi üllatav. Ühtlasi tundub see juba paranoiana Venemaa suhtes. Paranoia kahtlusi süvendab ka see, et majandusministeeriumi asekantsler Ahti Kuningas on avalikult väitnud, et Venemaa suunalises ekspordikasvus pole midagi halba, pigem peaksime riskide hajutamiseks vähendama hoopis Soome ja Rootsi suunalist eksporti.
Majanduslikult ebakindel Euroopa sunnib paratamatult ettevõtjaid pöörama pilku sinna, kus on võimalik oma tooteid ja teenuseid müüa. Meil on paljude teiste riikide ees aga suur strateegiline eelis – asukoht Venemaa kõrval. Kui Reformierakond ignoreerib pelgalt paranoia põhjal ettevõtjate ja majandusteadlaste arvamusi ning hakkab võimu abil ärikraane kinni keerama, siis on see vale käitumine. Rääkimata suurest kahjust Eesti majandusele.

Lugu ilmus ka 30. detsembri Äripäevas