Prokuratuur teeb Viisitammega Panovi?

Tänastest uudistest saame lugeda, et Pärnu linnapea Mart Viisitamm jääb Lääne ringkonnaprokuratuuri menetluse alla, kuna praeguseks kogutud materjalide pinnalt puuduvat alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks.

Iseenesest pole selles uudises midagi üllatavat, kuna prokuratuurile on alati keskerakondlased erilist huvi pakkunud ning kummalisel kombel kipuvad neid puudutavad menetlused reeglina venima. Tahtmatult meenub siinkohal kurikuulus Panovi juhtum, mille puhul väntsutati süütut meest aastaid, enne kui riigiprokurör tõendite nappusel süüdistusest loobus ja Vladimir Panov õigeks mõisteti. Vahepeal oli aga meie „vaba“ ajakirjandus jõudnud inimese juba mitmeid kordi süüdi mõista.

Kusjuures politsei vahistas keskerakondlasest abilinnapea Panovi esialgu ainult 48 tunniks. Tallinna keskkriminaalpolitsei juht Andres Anvelt kinnitas tookord 2003. aastal, et keskkriminaalpolitsei jõuab talle selle ajaga süüdistuse esitada. Tegelikkuses venis „õiguse mõistmine“ aga absurdselt pikaks ning ligi 5 aastat väldanud protsessimine meedias ja kohtus lõppes Panovi õigeks tunnistamisega.

Riigi peaprokurör Norman Aas väitis toonast juhtumit kommenteerides, et kui kõik kohtu alla antud isikud süüdi mõistetaks, oleks Eesti õigusriigist väga kaugel. Ta lisas veel, et seadus ja prokuröride ametieetika eeldavad seda, et süüdistus esitatakse juhul, kui süüdistuse esitamise hetkel on kogutud tõenditele tuginedes isiku süüdimõistmine tunduvalt tõenäolisem kui õigeksmõistmine.

Mulle isiklikult Norman Aasa mõte väga meeldib. Süüdistuse esitamisel peab süüdimõistmine olema tunduvalt tõenäolisem kui õigeksmõistmine. Loogiline, kas pole? Täna käitub prokuratuur aga vastupidi. Pole küll väga tõendeid, aga esitab kahtlustuse või süüdistuse ära ja siis hakkavad vaatama, kas selleks tegelikult ka põhjust ja alust oli.
Aga mis ikkagi juhtub, kui inimest süüdi ei mõisteta? Menetleme viis aastat ja siis ütleme: „Sorry, keegi kuskil sai millestki valesti aru. Oleme sõbrad edasi.“ Mis siis, et süütult mehelt on võetud tema tervis, väärikus ja hea nimi.

Üldse on Eestis tekkinud kaks tõemonopoli, mis mitte kellegi ees oma tegevust põhjendama ei pea – nendeks on meedia ja prokuratuur. Mõlemad võivad omale lubada ükskõik milliseid väljaütlemisi ja tegusid, kuid tagantjärgi ei vastuta nende õigsuse ja eetilisuse eest mitte keegi.
Lähiajalugu on kahjuks näidanud, et prokuratuur on kõike muud kui eksimatu. Samuti ei tohiks koheselt kahtlustuse või süüdistuse esitamisele järgneda meediapoolset avalikku hukkamõistu. Minu teada kehtib Eestis siiski endiselt süütuse presumptsioon.

Rahvas on Ansipi valitsusest tüdinenud

Kuidas kommenteerin detsembri lõpus avalikustatud erakondade populaarsustabelit.

Valija ei ole rumal. Inimesed oskavad vägagi hästi eristada olulist, mitteolulisest. Täna on paljude inimeste jaoks oluline küsimus toimetulemine – töökoha säilimine, pangalaenude ja liisingute tagasimaksmine, majapidamisega seotud kulutused, toidukaupade hinnad jne. Ansipi valitsust need mured ei huvita. Ainus poliitiline jõud, kellele need korda lähevad ja kes ka lahendusi suudab pakkuda on Keskerakond. Seda näitab ka see arvamusuuring, 35% valijatest toetab Keskerakonda.

EMORi uuringu tulemused näitavad selgelt, et Eesti inimesed on Ansipi valitsust enam kui tüdinenud ja näevad ainsa alternatiivina Keskerakonda. Neist tulemustest võib välja lugeda Ansipi valitsuse umbusaldamist rahva poolt.

23. detsembril avalikustatud Rahvusringhäälingu uudistetoimetuse tellitud Emori uuringu järgi toetas detsembris Keskerakonda 35% elanikest ehk 8% rohkem kui novembris. Valitsust juhtival parteil Reformierakonnal on toetajaid 6% vähem kui Keskerakonnal.

Kui tavapäraselt on Keskerakonnal kõrge toetus mitte-eestlastest vastajate seas, kasvas detsembris toetus Keskerakonnale just eestlaste seas. Eestlastest toetas Keskerakonda 22%. Kõigi teiste erakondade toetus detsembris aga langes.

Hea mees, kes lubabki!?

Tänases Maalehes ilmunud intervjuus avaldas Riigikogu esimees Ene Ergma arvamust, et erakonnad peaksid unustama oma valimislubadused. Selle avaldusega sai veelkord tõestatud, et praegust valitsust ei saa usaldada, kuna nende lubadused kehtivad ainult valimiskampaania lõpuni ja valijatele valetamine on osa nende poliitilisest kultuurist.

Minu hinnangul on selline suhtumine äärmiselt vale, kuna inimesed lähtuvad valimistel ju ennekõike parteide lubadustest ning ootavad õigustatult, et valitsusse pääsemise korral erakonnad ka neid täitma asuvad. Ene Ergma peaks endale aru andma, et poliitiku kohustus on olla enda ja rahva suhtes aus ning seda ka peale valimisi.

Kõik erakonnad peaksid siiski pikemast perspektiivist lähtuma ning ainult selliseid lubadusi välja käima, mille realiseerimisse nad ise usuvad. Vastasel korral on ju tegemist rahvale näkku valetamise ning niisama bluffimisega.

Keskerakond on alati pidanud lugu oma valijatest, mida tõestab ka asjaolu, et Tallinnas ning mujal omavalitsustes võimul olles oleme kõik oma valimislubadused täitnud.

Mul on siiralt kahju, et Toompeal võimul olevad Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning sotsid peavad valijate petmist normiks.

Soovin Rahvaliidu uuele peasekretärile teravat meelt!

Soovin täna valitud Rahvaliidu uuele peasekretärile, kolleegile Tarvo Sarmetile jõudu, kainet mõistust ja tugevat selgroogu. Seni olin mina rohelisim erakondade peasekretäride hulgas, nüüd enam mitte.

Senine peasekretär Kajar Lember valiti 1. novembril toimunud Rahvaliidu kongressil erakonna aseesimeheks. Leppisime Kajariga suvel noortekogude poolt korraldatud Tammsaare pargis toimunud RMK reformi vastasel piketil kokku, et läheme temaga lõunat sööma. Ilmselt tihedate ajagraafikute tõttu on see lõuna siiani söömata. Loodan, et uue peasekretäriga läheb ses suhtes paremini.

Rahvaliidul ei ole viimased aastad just kõige roosilisemad olnud. Meedia on endisese esimehe Villu Reiljani mitmekordselt süüdi mõistnud ja porri tampinud, olgugi, et ühes küsimuses kohus alles käib ning teises pole veel alanudki. See case on kahandanud nende toetust, mis 5%lise valimiskünnise kandis kõigub.

Rahvaliidul ja Keskerakonnal on seljataga mitmeid ühiseid ettevõtmisi , üheks olulisimaks võib kindlasti pidada allkirjade kogumise kampaaniat elektrjaamade müügi vastu. Samuti on ühist asja aetud presidendivalimiste rallil. Oleme koos Rahvaliiduga ka valitsusvastutust jaganud ning hetkel täidame mõlemad opostitsioonis olles valitsuse valvuri rolli.

Jõudu ja koostööd soovides!

„Ühtse Venemaa“ kümnendast kongressist ilma krampideta

Eilses Kesknädalas ilmunud lühiintervjuu

26. november 2008

20. novembril toimus Moskvas partei „Ühtne Venemaa“ kümnes kongress, kuhu oli Eestist külaliseks kutsutud Keskerakonna delegatsioon. Moskvasse sõitsid Keskerakonna juhatuse liige Jaak Aab ja erakonna peasekretär Priit Toobal, kes jagas Kesknädalale lühidalt kongressimuljeid.

KN: Noorele mehele võib esitada ka sellise küsimuse: kas olite varem meie suure naabri juures käinud?
PRIIT TOOBAL: Jah, Venemaal olin käinud, ekskursioonidel Peterburis ja Novgorodis. Moskvas olin küll esimest korda.

Millised olid esimesed muljed?
Kas või pikk rongisõit Tallinn–Moskva.

Olin sellest vanematelt inimestelt palju mõnusaid legende kuulnud. Piiriületus sujus viperusteta. Pärale jõudes elasime tuntud hotellis Metropol.

Kuidas nii suure partei – kaks miljonit liiget – kongress sujus?
Kongressipäeva hommik algas ümarlauaga, mille teema „Poliitiliste ühenduste koostöö kriisiolukordades“. Ümarlauda juhtis Riigiduuma väliskomisjoni esimees Konstantin Kossatšov. Kongressi töö jätkus Gostinõi Dvori suures saalis ja kestis neli tundi.

Kui lai oli külaliste geograafia?
Kongressil osalesid 18 riigi külalisesindused, sealhulgas Abhaasiast, Lõuna-Osseetiast, Hiinast, Serbiast, Aserbaidžaanist, Vietnamist, aga ka Itaaliast, Prantsusmaalt ja Soomest. Meie põhjanaabreid esindas Keskerakonna kauaaegne koostööpartner Keskusta, kes oli Moskvasse saatnud väga esindusliku 5-liikmelise delegatsiooni, milles kaks erakonna aseesimeest, kellest üks on hetkel keskkonnaminister. Ehk siis – Soome oli esindatud valitsuse tasemel.

Aktuaalne Kaamera näitas pilti kongressi algusest, ja loomulikult vaid hümnikohta, kus terve suur saal nagu üks mees endise NSV Liidu hümni kõlades püsti tõusis. See oli selge pahatahtlik vihje: vaadake, kui õudne! Ehk hullem ja halvem propaganda, kui seda teeb märksa žurnalistlikuma esitlusega PBK, millest meil siin terve nädala hüsteeriliselt heietati, kui teie ära olite. Kes kongressil sõna võttis ja millest räägiti? Sellest pole Eesti meedias midagi kuulda olnud.
Osa võttis 600 delegaati ja kohal oli üle 1000 külalise. Mind hämmastas kõige rohkem meedia tohutu huvi – kaameramehi ja sõnaseadjaid oli kokku 800.
Kongressi juhatas partei juhatuse esimees ja Riigiduuma esimees Boriss Grõzlov. Esimene kõne oli president Dmitri Medvedevilt. Ta on pärit sellest erakonnast, kuid nüüd esines loomulikult külalisena, soovides „Ühtsele Venemaale“ jätkuvat parteisisese demokraatia arendamist ja parteide suuremat rolli demokraatia laiendamisel kogu ühiskonnas.
Peaminister Vladimir Putin tunnistas oma kõnes, et riik on majanduslikult raskes olukorras – erinevalt meie riigi juhtidest. Putin ütles, et riik peab astuma jõulisi samme majanduse päästmiseks, kuni selleni välja, et luua ajutisi töökohti massilise tööpuuduse ohjeldamiseks. Samuti rääkis ta suurest pensionitõusust ning reservide abil majanduse elavdamisest.

Küsis URMI REINDE, Kesknädala peatoimetaja

Härra peaminister, aeg on asjade üle järele mõelda!

Valijate kaine mõistus võitis. Eile avaldas Eesti Rahvusringhääling Emorilt tellitud erakondade populaarsustabeli. Tulemusega 32:29 edestas Keskerakond Reformierakonda. See võib kõlada küll tagantjärgi targutamiseni, kuid see oli vaid aja küsimus. Ka kuu alguses ilmunud Turu-uuringute AS-i küsitlustulemuste järgi oli samuti Keskerakond Reformist ees. Siis oli Ansipi argument see, et tema ei usu neid tulemusi ja ootab ära Emori andmed. Palun, härra peaminister, siin need on! Keskerakonna toetus septembris 26% ja oktoobris 32%. Reformierakonnal vastavalt 34% ja 29%. Keskerakond juhib Reformierakonda 3%ga , kusjuures meie tõus 6% + nende 5% langus = muutus 11%. Pole paha!

Miks see nii on?
Inimesed näevad Keskerakonnas reaalset jõudu, astumaks vastu majandussurutisele. Meie otsime olukorrast väljapääsu, samal ajal kui oravad majanduse allakäiku veel isegi ei tunnista.
Eriti konstruktiivseid ettepanekuid mitmel tasandil on teinud Keskerakonna juht Edgar Savisaar, kes on tegusalt otsinud ja leidnud koostööd ettevõtjate ja majandusekspertidega.
Peaministripartei aga püüab endiselt rahvast valeinfoga ja võltsoptimismiga uinutada.
Emori küsitlus tõestas – valija ei ole rumal.

Valijad saavad aru, kes on usaldusväärne ja kes seda ei ole, kellele tasub loota ja kellele mitte.
Siiani oli Ansipi argument peaministri toolist kümne küünega kinni hoidmiseks see, et „aga rahvas ju armastab mind“.

Härra peaminister, nüüd oleks aeg järele mõelda, kas on ikka jõukohane amet pidada! Või on targem võtta leht valget paberit ja .....

Minu arvates peaks nii sotsid kui IRL plaani pidama, kuidas ja kellega edasi - oravad on ju nendegi reitingut allapoole vedamas.

Pentus kaitseb SOTAPUTA-eelarvet

Kui paar päeva tagasi süüdistas Reformierakonna fraktsiooni esimees Keit Pentus koalitsioonipartnereid, et need segavad Reformierakonna jaoks mugava eelarve kokkupanemist, siis täna jõudis ta sinnamaale, et ka opositsioon on süüdi. Süüdi on kõik , ainult mitte oravad!

Reformikad kasutasid halva asja juures hea näo tegemiseks taktikat, kus esimeses etapis eitati halba olukorda ning peideti pea liiva alla. Sellega pidas Ansip päris pikalt vastu. Päikesekuningas aga pidi lõpuks alla andma ja leppima olukorraga, et kõik ei ole enam roosamanna.

Teises etapis süüdistati maailmamajandust, et vaadake - kõigil läheb halvasti ning kehv seis on tingitud „globaalsest soojenemisest“, mitte meie endi valedest otsustest. Seda juttu räägiti siiamaani. Täna toimus Riigikogus 2009. aasta riigieelarve esimene lugemine, kus oravate fraktsiooni nimel puldist sõna võtnud Pentus süüdistas opositsiooni. Et käbinärijad tegid eelarve valmis ja mingisugune opositsioon julgeb selle kohta arvamust avaldada ja isegi kritiseerida.

Kallis Keit, tuletan meelde, et Sinu partei ei juhi üksi riiki! Hoidku jumal selle eest, sest see oleks ikka õudne küll. Poliitilist vastutust riigi käekäigu eest kannavad kõik parlamendierakonnad. Sul ja Reformierakonnal on võibolla ükskõik, mis Eestist pärast teie „suurepärast“ valitsemist saab, kuid Keskerakonnal kindlasti suva ei ole. Seepärast ei saagi meie erakond leppida eelarvega, mis te kokku olete puterdanud.

Järgmise aasta riigieelarve eelnõu on maaelu hävitav, vaenulik nii töövõtjatele, lastele, puuetega inimestele ja ka eakatele inimestele. See on PANKROTI-ANSIPI eelarve.
Erinevalt Sinust ja Reformierakonnast hoolib Keskerakond igast inimesest!

Vaatamata kõigele on Keit ikkagi minu arvates ilus tüdruk!

Looduse koniskandaalist

Minu kodumaakonna pealinnas Viljandis on lahvatanud koniskandaali teemal on sõna võtnud juba palju nii poliitilised kui vähempoliitilised organisatsioonid ja inimesed.

Kõigepealt ei tohiks ka selle juhtumi puhul avalikkus Tarmo Looduse süüdimõistmisega kiirustada, sest menetlus alles käib ja asja uuritakse. Samas olen päri ka lastekaitseliidu ja Keskerakonna Noortekoguga, et haridusminister Tõnis Lukase arvamusavaldus oli enneaegne, sest ka tema ei tea uurimise tulemust ning enne selle selgumist öelda, et Loodus ei peaks midagi kahetsema on ka vale.

Seda meelt olen ma aga küll, et kui Loodusele süüdimõistev otsus langetatakse, siis ei tohiks ta ei direktori ega volikogu juhina jätkata.

Toon siinkohal ühe võrdluse aastast 1997, kus Tapa Gümnaasiumi direktor Lääne-Viru maakohtu poolt koolilaste kallal vägivallatsemises süüdi mõisteti ning karistas teda 3520-kroonise rahatrahviga. Direktori peamine süüdistaja oli kuuendasse klassi istuma jäänud noormees, kelle väitel oli direktor teda kolm korda rusikaga kõhtu löönud. Ei meenutanud seda lugu selleks, et kellegi haavale soola raputada vaid näitamaks, et seesugune juhtum ei ole esmakordne.

Miks sellised lood juhtuvad? Väga palju räägitakse koolivägivallast, kusjuures nii füüsilisest kui vaimsest ning õpilaste omavahelisest ja õpetajate ning õpilaste vahelisest.

Varsti nimetatakse iga väiksemat ebameeldivat ütlemist või noomitust koolivägivallaks. Seesugune liigne leebus ei ole lahendus. Kindlasti ei õigusta ma siinkohal kehalist karistamist või vägivallatsemist.

Kool peab lisaks õpetamisele minu arvates ka kasvataja rolli täitma ning seda koostöös kodu ja vanematega. Õpetaja ei tohi olla üksnes tunniandja ja lapsevanem lapse kooli tooja.

On veel üks asi, mis mulle Viljandi koniskandaali juures ei meeldi. Rahvaliidu noorte poolt on juhtumist tehtud poliitiline sõda ja on saanud valimiskampaania alguseks. Seesuguste võtetega ei ole ilus kampaaniat teha, veel vähem alustada. Noorte inimestena peaksite pakkuma lahendusi ja uusi säravaid mõtteid!

Reformierakond on ikka eriliselt ülbe

Minu mulje Reformierakonnast kui ülbikute pundist iga päevaga aina süveneb. Eile lisas sellele vürtsi Keit Pentuse mõttesähvatus, et kui tänane valitsus koosneks ainult oravapartei ministritest, oleks eelarve juba koos ja et koalitsioonipartnerid segavad teerulliga sõitmist.

Mina siinkohal küll tunnustaksin IRL´i ja sotside ministreid, kes oravapartei diktaati veidikenegi pidurdada püüavad. Viimasel ajal on see neil veel eriti hästi õnnestunud ning oravad on pidanud alla neelama nii mõnegi hapu ja mõru käbi. Eks see Pentusele närvidele käiski ning valitsuspartneritele lajataski.

Kahjuks pean Pentuse entusiasmi jahutama, sest seda ei juhtu küll iial, et Reformierakond ühel päeval selle raskuse ees on, et kõik ministripostid oma inimestega täitma peab. Seda „õnne“ Eesti valija neile kindlasti ei paku ning eks see oleks neile ka ülejõu käiv, sest tegijate pingike ikka suhteliselt lühike.

Koalitsioonipartnerite omavaheline sõim on lühemas või pikemas perspektiivis alati valitsuse lagunemiseni viinud,

tundub, et Pentus seda tahabki. Noor, habras neiu on valitsusvastutusest väsinud ning tahaks mõnda aega opositsioonipinki nühkida. Pole lihtne juhtida fraktsiooni, kuhu kuuluvad Jürgen Ligi ja Kristiina Ojuland ning lisaks käib juhtnööre jagamas seltsimees Ansip.
Reformierakond on oma ülbusega jõudnud sinnamaale, et kadunud on igasugune reaalsustaju ning mõtlema ja tegutsema on hakatud juba lausa kui rahvavaenlased.

Minu pärast ülbitsegu nad omakeskis, kuid rahvaga ülbitsemist mulle ei meeldi! Oravate reitingu kukkumine näitab, et ka teistele ei meeldi!

Äripäev täitis poliitilist tellimust

Möödunud nädalal reklaamis Äripäev hoogsalt, et nüüd nad lõpuks paljastavad Keskerakonna salajased rahastamisskeemid. Ajaleht kulutas selleks lausa kahel korral terve lehekülje kallist reklaamipinda.

Reedel ilmunud „paljastuses“ polnud aga midagi paljastamisväärset. Veelgi enam, selleteemaline lugu on ka varem Äripäevas ilmunud. Kas tõesti lihtsalt lehe müügitrikk?
Keskerakonnale heidetakse Koit Brinkmani poolt kirjutatud loos ette seost Jüri Vilmsi Sihtkapitaliga. Peamise seosena tuuakse välja erakonna ja sihtasutuse juhtide põimumist. Siinkohal tekib mul küsimus, kas Äripäev leiab samasuguse seose ka näiteks Reformierakonna ja Tallinna Sadama vahel, sest selle nõukogus tegutsevad mõjukad reformierakondlased. Sama võiks öelda ka kullaäri Tavid ja paljude teiste sihtasutuste või aktsiaseltside kohta, kus reformikad tegutsevad.

Kahju on sellest, et nimetatud artikkel jätab poliitilise tellimuse maigu, sest taas pööratakse tähelepanu vaid ühele erakonnale. Seesugused sihtasutused ja mittetulundusühingud on aga pea kõikidel Eesti erakondadel.

Reformierakonnaga on tihedalt seotud Kodanikuhariduse Sihtasutus, mille nõukogu liikmeteks ja tegevjuhtideks on eranditult reformierakondlased Remo Tiigirand, Kalle Palling, Taavi Rõivas, Paul-Eerik Rummo ja Allan Allmere.

Kodanikuhariduse Sihtasutus sai aastatel 2005–2007 varjatud annetusi 3,3 miljoni krooni eest. 26. mai Äripäeva andmetel aga aastatel 2004–2006 koguni 4,1 miljoni eest. 2007. aasta majandusaasta aruandest selgub, et sihtasutusel on kolm palgalist töötajat, asutuse vahenditest maksti osaliselt kinni reformierakonna ajalehe „Paremad Uudised“ ilmumine ning toetati mitmeid noororavate üritusi.

Üks selle sihtasutuse projekte on Liberalismi Akadeemia, mille eesmärk on „edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas“. Nõnda on kirja pandud Kodanikuhariduse Sihtasutuse kodulehel. Ka Liberalismi Akadeemia nõukogusse kuuluvad eranditult kõik reformierakondlased, teiste hulgas justiitsminister Rein Lang ja riigikogulane Jürgen Ligi.

Sotsiaaldemokraatide puhul hakkab silma kaks mittetulundusühingut.
Rahva Infokeskuse Sihtasutuse juhatusse ja nõukokku kuuluvad vaid sotsiaaldemokraadid Lembit Luts, Peep Peterson, Tõnu Kõiv, Olari Koppel ja Jarno Laur. Kahjuks ei ole peale sihtasutuse 2002. aasta majandusaasta aruannet võimalik leida rohkem aruandeid, kuigi asutus siiani tegutseb. Ju siis on mida varjata?! Tähelepanu väärib aga asjaolu, et 2002. aastal oli sihtasutusel 1 töötaja, see langeb kokku ajaga, mil sama asutuse nõukogu liige Olari Koppel oli mõõdukate pressiesindaja. Tõenäoliselt saigi Koppel töötasu sihtasutuse vahenditest, mitte erakonnalt.

Teiseks sotside variettevõtteks on MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus, mille nõukokku kuuluvad samuti ainult sotsiaaldemokraadid Katrin Saks, Liia Hänni, Eduard Odinets, Randel Länts, Katrin Lugina, Gerd Tarand ja Heiki Järveveer. Ettevõte on välja andnud sotsiaaldemokraatide poolt kirjutatud raamatuid, korraldanud nn koolitusi ja õppepäevi, mida raudselt valimisüritusteks võib pidada.

Ega Isamaa ja Res Publica Liitki ilma hakkama saa. Nende puhul hakkab silma lausa kolm mittetulunduslikku ettevõtet.

Enim tähelepanu tuleks pöörata Koolituskeskusele Pro Patria, mis tegutseb aastast 1998. Koolituskeskuse juhatusse kuuluvad Ott Lumi, Margus Tsahkna, Kadri Kopli, Tarmo Loodus, Berit Teeäär ja Aimar Altosaar. Kõik Isamaa ja Res Publica Liidu tegijad. Kuna tegemist on mittetulundusühinguga, siis ei ole võimalik avalikkusel tutvuda ühingu majandustegevusega – ühingule tehtud annetustega ega ka saada ülevaadet tegevusele suunatud vahenditest. Erakonna kodulehelt võib aga lugeda, et koolituskeskuse tööjõu ja rahadega on välja antud mitmeid trükiseid, mis selgelt erakonna nime ja vaateid kannavad.

Näiteks korraldatakse koolitusi just ainult Isamaa ja Res Publica Liidu liikmetele. Seega need rahasummad, millega Koolituskeskus Pro Patria toimetab ei saa olla väikesed.
2002. aasta „Äripäev“ kurjustab Isamaaliiduga, kellele riigiettevõte Tallinna Sadam just sellesama koolituskeskuse kaudu raha kantis. Samuti on Isamaaliidu ajalehte Pro Patria koolituskeskuse alt välja antud.

Samuti on Isamaaliidu poliitikutest komplekteeritud Jaan Tõnissoni Instituudi juhatus. Sinna kuuluvad Aimar Altosaar ja Agu Laius. Nõukogu esimees on samuti kauaaegne Isamaaliidu poliitik Jüri Adams. Silmapaistvad on instituudile tehtud rahalised annetused ja valitsuse poolsed sihtfinantseerimised. Kokku ulatub see summa igal aastal ligi kolmele miljonile kroonile. Nii nagu teistegi seesuguste ühingutega on ka selle instituudi vahenditega tehtud erakonda ja selle vaateid pooldavaid trükiseid ja üritusi.

Endiselt eksisteerib ka Sihtasutus Res Publica. Sihtasutuse viimase aastate käive on küll minimaalne, kuid ajakirjanike huviorbiiti võiks see asutus küll enne valimisi kerkida. Ilmselt hoiavad seda sihtasutust nõukogu liikmed Siim-Valmar Kiisler, Kaupo Reede ja Ott Lumi oma isiklike valimiskampaania rahastamise puhvrina.

Tähelepanu väärib ka asjaolu, et Kodanikuhariduse Sihtasutus ja Jüri Vilmsi Sihtkapital on sihtasutused ning nende majandustegevus sealhulgas majandusaasta aruanded avalikkusele kättesaadavad, kuid mitme erakonnaga seotud mittetulundusühingute majandustegevus varjatud ja salajane. Ka neid võiks Äripäev uurida.

Esimene aasta täis

12. septembril 2007 nimetas Keskerakonna juhatus mind Edgar Savisaare ettepanekul erakonna peasekretäriks. Järjekorras kolmandaks. Esimene Keskerakonna peasekretär oli Küllo Arjakas ning seejärel Kadri Simson (Must). Aasta on olnud põnev, täis väljakutseid - pakkunud just emotsionaalselt palju.

Tänan senise koostöö eest ja loodan südamest jätkuvatele meeldivatele ühistegemistele. Tänud erakonna esimehele, juhatusele, büroole, fraktsioonile, piirkondadele ja osakondadele, perele ning sõpradele. Paneme koos edasi!

Lisan siia lõppu ka oma kõne aasta tagasi septembri lõpus Karksis toimunud erakonna volikogus peetud kõne teksti, mis tänagi veel päevakohane tundub.

Austatud erakonnakaaslased!
2003. aasta detsembris tõdes tollal verivärske Keskerakonna peasekretär Kadri Must Kesknädalas ilmunud artiklis järgmist: „Ma olen kindlal seisukohal, et Küllo Arjakas on olnud kõige professionaalsem peasekretär kogu Eesti taasiseseisvumise perioodi vältel“.
Sellele avaldusele järgnes Kadri selgitused, miks temast sai Arjakase mantlipärija.
Eesti Keskerakonna kolmanda peasekretärina tööd alustades olen veendunud, et Kadri Must omakorda on olnud neil muutusterohkeil ja vahel ka keerulistel aegadel silmapaistvaim, energilisim ja asjatundlikem peasekretär. Püüangi vastata sissejuhatuseks paljusid teist ja Eesti avalikkust huvitavale küsimusele: mis andis mulle kindluse ja julguse saada Kadri mantlipärijaks?

Kuigi see võib tunduda kõrgelennuliselt, aga ma meenutan sellega seoses ühte 20. sajandi algul kogu Eesti ühiskonna käekäiku mõjutanud kultuuriliikumise Noor-Eesti juhtmõtet: „Noorus kohustab!“ Noorus tõepoolest kohustab, sest kuigi elukogemust võib nappida, korvab selle entusiasm ja riskivalmidus. Olen Keskerakonnaga seotud olnud pea 8 aastat. Esimesed sammud poliitikamaastikul tegingi koos Keskerakonna Noortekoguga, juhtides kaksaastat Suure-Jaani klubi. Kandideerides 2002. aastal kohalikku linnavolikokku ja valituks osutudes sai mulle üsna pea selgeks ning andis kindlustunde, et kui valin poliitikaga tegelemise ja seon end ennast Keskerakonnaga, siis olen õigel teel. Töötades linnavolikogu esimehena, erakonna regiooni koordinaatorina ning ka Viljandimaa suurima valla kultuurinõunikuna on mulle selge, et suuri ja olulisi asju saab teha ja läbi viia vaid pühendunud ja ühtehoidva meeskonnaga. Just seesama tegus ning kokkuhoidev Keskerakonna meeskond andiski mulle julguse võtta vastutusrikas peasekretäri roll.

Minu nimetamine Eesti suurima partei peasekretäriks oli niinimetatud suurele meediale kindlasti üllatus ja tekitas vastakaid tundeid. Oma seniste tegemiste tõttu on tulnud mul ka varem anda intervjuusid nii ajalehtede veergudel, raadios kui teles, kuid olukord oli nüüd sootuks teine. Teised teemad, teistsugune tähelepanu. Sellega tuleb harjuda. Keskerakond peabki ajakirjanduslikuks peavooluks kujunenud poliitilisele intriigitsemisele vastama enesele kindlaks jäämise ja algatuslikkusega.

Erakondi eristab klubilisest tegevusest nende selge orienteeritus valimistele. Valimistel otsustatakse, kas erakond saab mandaadi võimuteostamiseks ja seeläbi ka oma valijate huvide esindamiseks või mitte. Ükski erakond ei lähe valimisi kaotama, ükski erakond ei lähe enne valimisi opositsiooni. Eesti üks suurimaid erakondi, Keskerakond ammugi mitte. 2009.aasta toob kahed valimised – oktoobris kohaliku omavalitsuse volikogudevalimised ning enne seda juunis Euroopa Parlamendi valimised. Sinna on vähemkui kaks aastat. See tähendab, et nendeks valimisteks tuleb hakata valmistuma juba täna. Peasekretäri ja erakonna büroo ülesanne on ühelt poolt lihtne ja selge: tagada kogu organisatsiooni tõrgeteta toimimine, alates osakondadest üle piirkondade ja lõpetades parlamendi fraktsiooni, volikogu ja juhatusega.

Kuid teiselt poolt muudab selle lihtsuse ja selguse raskesti täidetavaks avalikkuse kõrge ootus Keskerakonna suhtes, erakonna mastaapsus,traditsiooni sügavus ning ühiskonna keskpositsioonist tingitud alatine rünnatavus. Kes on keskel, peab arvestama nii parema kui pahema poolega. Seda, mis on Keskerakonna tugevus – hoida ühiskonda ja riigi poliitikat tasakaalus – püütakse tema oponentide poolt näidata nõrkusena.

Sellest tuleneb peasekretäri ja kogu büroo nö täiendav kohustus – hoolitseda Keskerakonna sidusa ühtsuse eest. Mida ma selle all silmas pean? Aga seda, et büroo, juhatuse ja volikogu ideed, otsused ja kavad jõuaksid iga erakonna liikmeni. Ja teiselt poolt, et iga erakonna liikme, huvirühma, fraktsiooni ettepanekud, mõtted ja tegevus leiaksid tagasiside erakonna nö katuselt.

Juba rõhutasin, et erakond ei ole klubi. Ja kuigi Keskerakond kasvas välja rahvaliikumisest, Rahvarindest, mille 20 aasta tähistamine meil seisabjärgmisel aastal ees – siis ometi ei ole me ka liikumine. Ma väga loodan,et need kohustused, mis mulle erakonna peasekretärina, lasuvad, leiavad mõistmist ja koostöövalmidust kõigi erakonna funktsionäride poolt. Me oleme täpselt nii tugevad, kui tugev on iga meie erakonna lüli.

See on öeldud kontekstis, milles Keskerakond täna tegutseb: olla silmapaistev ja kitsaskohtadele tähelepanu juhtiv opositsioonijõud. Õnneks on koalitsioonierakonnad, peamiselt Reformierakond selle viimase meile suhteliselt kergeks teinud. Pean silmas seda, et kitsaskohti,tegematajätmisi ja vääriti tegemisi jagub küllaga – aktsiisitõusud, mis survestavad omavalitsusi, segane või lausa olematu välispoliitika, inimvaenulik ettepanek tõsta pensioniiga, tahtmatus tegeleda tõsiselt liigse alkoholitarbimisega, segadused Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukoguga ning rääkimata kõikvõimalikest hinnatõusudest, mis nüüd juba kahjuks uudistes igapäevasteks saanud. Seda loetelu võiks jätkata.

Erakonna büroo plaanis ongi oluline koht erakonna sisese sünergia, see tähendab vastastikusest toimest saava võimenduse suurendamine. Me loodame seda saavutada koolituste korraldamiste, intensiivsema infovahetuse ning ettevõtmiste koordineerimisega.
Erakonna peasekretärina ei tahaks ma end aga ette kujutada kuiva bürokraadina, kelle ülesandeks on käske ja otsuseid täita ning üksnes büroo tegevust korraldada. Tahaksin tunda ikka seda, mis mind omal ajal Keskerakonda tõmbaski – loomingulist ja mõttepinge olemasolu.

Lõpetuseks veelkord noorusest. Jah, see kohustab. Jah, nii mõndagi teeb see ettevaatlikuks. Aga ma võin lohutada nii iseend kui ka oma vanemaid kolleege– noorus on ainus voorus, millest kuldses keskeas ja vanaduses jääb meeldiv mälestus.

Usalduslikule koostööle lootes. Keskerakonna uute võitude ja kestmise nimel!

Herman Simm ja poliitika

Rääkides Herman Simmi kirevast karjäärist ei saa vaikida ka tema suhetest erinevate poliitiliste seltskondadega Eestis. Ega te ei kujuta ju ette, et niisugust ametialast karjääri ja seda pikka aega oleks olnud võimalik teha ilma poliitilise toetuseta?

Olen uurinud selle loo ajalugu. Saan aru, et kõik algas 90-ndate esimesel poolel, kui tookord Isamaalaste või nende parempoolse tiiva hulka kuuluv minister Kaido Kama nimetas Simmi ootamatult politseiameti peadirektoriks. Küllap see oli tookord paljudele üllatus. Viidatakse aga, et Kama oli toonase presidendi Lennart Meri lähedane soosik ja arutas just temaga läbi kõik personaliküsimused. Usun, et Ando Leps saaks sellest tähelepanekust uut indu Meri ning tema lähikonna idasuhete valgustamisel. Kui Simmi ei oleks pandud äkki nii kõrgele kohale, siis oleks tõenäoliselt ära jäänud tema järgmised edutamised kaitseministeeriumis või vähemalt oleks olnud hoopis raskem neid avalikkusele põhjendada. 1995. aasta kevadel aga läks siseministeeriumit juhtima Edgar Savisaar ning sellega oli ka Simmi saatus selleks korraks otsustatud. Savisaarel oli vaja panna politseiameti etteotsa niisugune inimene, kes suudaks uuendusi läbi viia ning oleks oma töös ka teistele autoriteediks. Nii ta vahetaski Simmi välja Ain Seppiku vastu.

Järgmine etapp Simmi karjääris oli seotud Koonderakonnaga. Koonderakond oli tookord võtnud positsiooni, et kõigile, kes vabastati töölt Keskerakonna juhitavatest ministeeriumitest, tuleb leida kõrged töökohad Koonderakonna juhitavates ametkondades. Sellega muudeti mehed Koonderakonnale lojaalseteks, aga samal ajal vastandati neid Keskerakonnaga. Nõnda kutsusidki Andrus Öövel ja Robert Lepikson Simmi enese juurde ja paigutasid ta kaitseministeeriumis ühele võtmepositsioonile.

Kolmas etapp Simmi karjääris on seotud Reformierakonnaga. Meedia on häbelikult vaikinud sellest, et Simm oli lähedane ka selle parteiga. Pidi ta ju leidma enesele sooja koha pärast Koonderakonna kokku varisemist. Tema karjääri tipp oli 1999. aastal kui ta kandideeris kohalikel valimistel Saue linnas. See oli formaalselt küll valimisliidu nimekiri, kuhu ta kuulus, aga tuntud reformipoliitikute Märt Raski ja Orm Valtsoni nimed räägivad iseenda eest. Rohkem Simmi valimistele Reformierakonna nimekirja ei kutsutud, sest mehel ei olnud karismat ning Sauelgi sai ta vaid 15 häält. Reformierakonna toetus jäi tema jaoks aga kestma kuni selle õnnetu päevani, mil tuli välja Herman Simmi tegelik pale.

Küllap panete tähele, et on asju, millest Simmi puhul ei taheta rääkida. Üks neid teemasid on just nimelt tema seos poliitiliste ringkondadega. Ka seda tasub silmas pidada kui võtta teemaks tema eduka ametialase karjääri tagamaad.

Veel mõned tähelepanekud: Õigus on Mart Helmel, kui ta soovitab, et peaks üle kuulama kõik Simmi soosinud ametnikud. Olen nõus ka Jaak Aaviksooga, kes avaldas äsja arvamust, et eelarvevaidlusi selle loo taha ei peidetud. Simmil olid nii head suhted Eesti poliitilistes sfäärides, et mul ei ole vähimatki kahtlust - kui Simmi spioonitegevuse oleks paljastanud meie kodused ametkonnad, siis küllap see lugu oleks ka ära summutatud. Simmi ei oleks kindlasti mitte "ohvriks" toodud. Veel vähem oleks sellisel viisil püütud summutada eelarvevaidlusi. Selleks viimaseks otstarbeks oleks ilmselt leitud mõni sobivam ja valitsuskoalitsioonile mugavam tegelane - näiteks Keskerakonnast.

Ansip andis oma viimase infotunni?

Mulle tundub, et tänane Riigikogu infotund oli Andrus Ansipile peaministrina viimane. „Suurest lugupidamisest“ peaministri vastu käisin tänast infotundi kuulamas.
Ansip oli selgelt enesest väljas ja löödud. Saan temast täiesti aru. Ka mina oleksin õnnetu, kui oma erakonnakaaslased mind maha tahaksid võtta. Just seesugune plaan ongi nii erakonna fraktsioonil kui ka juhatusel. Vastu on ainult erakonna esimees ehk Andrus ise.
Olen arvamusel, et tänane koalitsioon jätkab, kuid seda ilma Ansipita.
Uue peaministri nimesid on läbi käinud mitmeid. Üks variantidest, et kutsutakse eurovolinik Siim Kallas erakonda ja valitsust päästma. Teine variant, et välisminister Urmas Paet hakkab jõulurahu peaministriks. Tänane Postimees räägib majandusminister Juhan Partsist kui võimalikust peaministrist. Variant on veel ka valitsusest kõrvale jäetud Mart Laar.
Pakun ka mõne uue nime. Küll vähetõenäolised, kuid maha ei tohiks matta mõtteid rahandusminister Ivari Padarist ja kullaärimees Meelis Atonenist kui peaministrist. Tänase koalitsiooni jätkamise juures suurt teisi polegi.
Tähelepanuta on jäänud, et peaministri lahkudes astub tagasi kogu valitsuskabinet, kõik ministrid. Suurim hirm nii Isamaal kui Reformil on Ansipi tagasi astudes see, et siis tuleb kõnelusi otsast alata, mis on tänases situatsioonis ülimalt keeruline ja viib mõtted uute koalitsioonide loomisele.
Aga Ansipiga ka enam mitte kuidagi jätkata ei saa. Reformierakond on iseenda kahvlis.

Ansip kardab rahvast!

Minu arvates peaks iga avaliku elu tegelane, eriti peaminister, olema õnnelik, et talle üldse kirjutada tahetakse. Eestis on niigi palju poliitikuid kellest midagi ei teata ning seetõttu ka neile kirju saata ei osata. Peaminister võiks siinkohal olla eeskujuks, mitte nuriseda.

Eriti väärib tähelepanu asjaolu, kui kiiresti reageerisid meediaväljaanded oravate büroo uudisele. Lõuna ajal käis revolutsionäärist reforminoor Silver Meikar kesknoorte käest aktsiisi tõusu vastaseid postkaarte küsimas ja vahetult pärast seda pasundas sellest juba kuus online meediakanalit, raadiost rääkimata. Enne tööpäeva lõppu jõudis uudisele reageerida juba ka andmekaitseinspektsioon. On kahetsusväärne, kuidas kasutatakse kogu riigiaparaati ühe partei huvides.

Ma mõistan, miks noored otsustasid saata postkaardid Andrus Ansipi kodusele aadressile. Noorte arvates on peaminister Ansip väga eluvõõraks jäänud. Tõenäoliselt ostab kütust tema autojuht ja Ansipil pole õrna aimugi, kuidas kütuse hind on tõusnud. Võib arvata, et ka Ansipi töökohta Stenbocki majja saabunud inimeste kirjad ei jõua sekretäri lauast kaugemale ja peaminister ei pruugi üldse teada, kui suurt muret põhjustavad tõusvad hinnad Eesti Vabariigi kodanikele. Ma arvan, et noortekogu käitus õigesti, kui saatis postkaardid just nimelt Ansipi kodusele aadressile. See on noorte katse avada peaministri silmi.

Ka meie kaalume avalduse esitamist andmekaitseinspektsiooni. Reformierakond on aastate jooksul korduvalt kasutanud Savisaarte isiklikke aadresse erinevatel kampaaniamaterjalidel ja seda tuhandetes eksemplarides levitanud. Eriti märkimisväärne on siinkohal Postimehe kontserni kuuluva Kanal 2 käitumine, kui viimane filmis Savisaare kodus toimuvat pereüritust salaja läbi akna.

Jaan Kundla eksis Riigikogu kõnepuldis

Riigikogu liige Jaan Kundla eksis täna Riigikogu kõnepuldis, kui väitis, et mingit asjakohast ametlikku teadet Keskerakonna nimekirjast kustutamise kohta pole ta siiani saanud. Keskerakonna büroo saatis Riigikogu liikmele Jaan Kundlale kirja tänavu 28. mail tema väljaarvamise kohta erakonnast.
„Võttes arvesse Teie lahkumisavaldust, otsustas Eesti Keskerakonna juhatus Teid välja arvata Eesti Keskerakonna liikmete hulgast,“ seisab kirjas Kundlale.
Kirjale kirjutasin mina isiklikult suurima hea meelega alla.
Tahaks loota, et Jaan Kundla täna Riigikogu saalis ei valetanud vaid mees lihtsalt ei mäleta, et ta enne sooja suve Keskerakonnast lahkumise teate sai.
Õnneks ei ole Jaan Kundla enam Keskerakonna liige!

Reformierakond ajab käe eakate rahakotti!

Olen hämmingus Reformierakonna poolt juhitava sotsiaalministeeriumi kavast muuta pensionide kojukanne tasuliseks.

See on lausa pensionäride mõnitamine ja on enam kui imelik, et seda teeb sotsiaalminister Maret Maripuu oma kätega. Saan aru, et valitsus on hädas ja võimetu kokku saama järgmise aasta riigieelarvet, kuid käe ajamine eakate rahakotti on lubamatu! Miks sunnitakse pensionäril panema oma raha panka, kui ta seda ei soovi? Tasu võtmine pensioni kojukande eest on sisuliselt pensioni vähendamine.

Kui Keskerakond oli valitsuses ja Jaak Aab juhtis sotsiaalministeeriumi viidi Eestis läbi suurim pensionitõus läbi aegade. See oli eakatele elulise tähtsusega ja väga vajalik, arvestades ka tänast rasket olukorda majanduses, kus hinnad kerkivad silmnähtavalt. Tänane valitsus on valinud aga teistsuguse tee, sulgedes postkontoreid, bussi- ja raudteeliine, mis muudab elu maal praktiliselt võimatuks.

Heaks eeskujuks võib siinkohal tuua Keskerakonna poolt juhitava Tallinna linna, kus vastupidiselt riigile tuleb linn eakatele raskes majanduslikus olukorras appi, makstes hinnatõusude kompenseerimiseks toetust.

Eurovisiooni boikoteerimine on lollus

Viimastel päevadel on reformikate seas läinud vaidluseks, kas boikoteerida järgmisel aastal eurovisiooni lauluvõistlust Venemaal. Alustas Rahvusringhäälingu reformierakondlasest juht Allikmaa, vaidles minister Jänes, lisas riigikoguja Ligi.

Kas tõesti saab nii kitsarinnaliselt mõelda? Ju siis nemad saavad.

Olen peaaegu nõus kultuuriminister Jänesega. Tema arvates ei tohiks see olla kiire otsus jne, et kultuur peab inimesi ühendama ja looma sillad erinevate rahvuste vahel. Täiesti nõus selle osas, et kultuur peab olema ja ongi inimeste ja rahvuste ühendavaks jõuks. Ma ei ole aga sellega, et boikoteerimist üldse kaaluda, kas siis lähemas või pikemas perspektiivis. Jah, kultuuri on igasugust, on konservatiivset ja sügavate juurtega, kuid on ka nüüdisaegset, kergemat ja popp-kultuuri. Kõik on vajalik!

Kui Ligi teha oleks, siis riigi järgmine suurem investeering oleks pilvepiirini ulatuv betoonmüür Ida-piiril.

Ma saan aru, et Allikmaa ja Ligi on kurvad, et meie laul poolfinaalist edasi ei pääsenud, aga siin ei maksa küll teisi süüdistada. Ma ei kiida eurovisiooni kui kõrgtasemel lauluvõistlust, kuid vajalik seegi.

Asi läheb ikka järjest hullemaks. Peaminister teatab, et meil ei ole Venemaaga tarvis mitte mingisuguseid majanduslikke sidemeid, sealhulgas pole meil nendega mitte midagi transiidist rääkida. Nüüd lõpetame veel kultuurisuhted ka? Liigume ikka ühe enam selles suunas, et olla üks tige väikeriik, kellega enam suhelda ei taheta ning kes rasketel hetkedel üksi jäetakse.

Kahju...

Haldusreform Ansipi moodi

Tänase Kesknädala juhtkiri.

Taas on päevakorda kerkinud omavalitsuste haldusreform. Sel korral tõstatas teema peaminister Andrus Ansip. Tema reformikava on aga hoopis kummaline, see hõlmab Tallinna tükeldamist.
Möödunud nädala neljapäeval teatas peaminister Andrus Ansip valitsuse pressikonverentsil, et kuna Tallinnal läheb liiga hästi ning et erinevalt riigist saab pealinn oma tegemiste ja ülesannetega hakkama, siis tuleb Tallinn mitmeks erinevaks omavalitsuseks tükeldada. Ansipi väljaütlemise taga ei ole mingisugust, ei majanduslikku ega poliitilist analüüsi. Minu arvates peaminister lihtsalt lahmib.
Alati, kui riigi juhtimises on keeruline olukord või tulemas järjekordne jama, esitab Reformierakond, eesotsas erakonna esimehe Andrus Ansipiga, avalikkusele ühe- või teiselaadilise pseudoprobleemi.

Täpselt nii käituti paar kuud tagasi, et mõtted negatiivse lisaeelarve teemalt kõrvale juhtida. Siis esitasid oravad idee riigikogu koosseisu vähendamisest. Vaevalt nad tookord seda isegi uskusid, meedia kirjutas aga usinasti ja mõneks ajaks suudetigi avalikkus põhiteemast ja põhimurest kõrvale juhtida. Oleks seda mõtet tõsiselt võetud, oleks selle saavutamiseks juba samme astutud. Täpselt nii käitus Ansip seegi kord. Lähenemas oli 4. august, tähtaeg, mil ministeeriumid pidid oma haldusala 2009. aasta eelarved esitama. Mitmetest reformikate juhtimise all olevatest ministeeriumidest on kõlanud, et vajalikke kärpeid ei suudeta teha, palutakse lisaaega ja eritingimusi. Seepärast tõstataski peaminister järjekordse valeprobleemi, et meedia ja avalikkuse tähelepanu kõrvale juhtida. Seekord ei õnnestunud, sest isegi reformierakondlased ei suhtunud Ansipi mõttesse tõsiselt.

Samuti on tükeldamise plaani taga suur hirm 2009. aasta oktoobris toimuvate kohalike omavalitsuste valimiste ees. Seda märkis ka Tallinna Linnavolikogu aseesimees Tarmo Lausing. Tsiteerin: „Nii Ansip kui ka Reformierakond tunnevad hirmu lähenevate kohalike valimiste ees pealinnas, kus neile on harjumatu ja ebamugav minna valimistele opositsioonist. Seetõttu teevad nad suuri pingutusi ega kohku tagasi isegi peaministri positsiooni ärakasutamisest, et Tallinna juhtkonda rünnata.“

Kui riigijuhid ei saa oma ülesannetega hakkama, ei oska riiki majandada, on suurim patt minna omavalitsuste kallale. Olgu selleks „karistuseks“ tasandusfondi või omavalitsusele mineva tulumaksu osa vähendamine, koolitoidu rahastamise lõpetamine või omavalitsuste sunniviisiline liitmine ja lahutamine. Niigi on riik aasta-aastalt omavalitsustele kohustusi juurde andnud, katmata tihti ülesannetele kuluvat. Minu arvates on omavalitsused liigagi leebed olnud ja talunud seni riigi üleolevat ja ühepoolset jõulist tegutsemist. Siinkohal toon näite kultuuriministeeriumi haldusalast, kus kultuuriinvesteeringutest, mis aasta alguses linnadele ja valdadele lubati, pool nii-öelda tagasi küsiti. Olen kindel, et omavalitsused ja omavalitsuste liidud enam kaua kannatada ei jaksa!
Kui võrrelda Eesti linnu ja linnaosasid elanike arvu järgi, on näiteks Mustamäe linnaosa suuruselt esimese viie seas. Tallinna jaotus linnaosadeks on igati õigustatud ja vajalik, et osutada kvaliteetset avalikku teenust. Kohalikul tasandil peavadki elanikud oma initsiatiivi saama väljendada autonoomselt, olles lojaalsed riigikorrale. Kohalikud küsimused tuleb jätta linnaosa tasandile. Inimesed saavad nende otsustamisega kõige paremini ise hakkama. Linnaosa elanikele peab jääma õigus realiseerida kohalikku võimu linnaosa administratsiooni ja halduskogu kaudu – otsustada ise oma elukeskkonna üle.

Suure huviga ootan, millal peaminister peale arulageda mõttevälgatuse ka tegeliku plaani tutvustamiseni jõuab. Kuidas ja millisteks osadeks pealinn tema arvates siis jagada tuleks? Või ongi see valitsusjuhi ja Reformierakonna stiil, kus lahmitakse, ilma et arutletaks ja analüüsitaks!? Samas ei ole ma üldse üllatunud, kui paari nädala pärast Ansip teatab, et tema küll midagi niisugust väitnud pole või on ta hoopis teisel arvamusel. Selline käitumisstiil on talle vägagi omane.
Soovitan peaministril ja kogu valitsusel tegeleda riigi juhtimisega, Tallinn ja teised omavalitsused saavad oma asjade korraldamisega ise hakkama. Või käib Ansipil tõesti riigijuhtimine üle jõu ning parema meelega juhiks ta näiteks Supilinna!?

Reformierakond paneb koalitsioonipartnerid tanki

Esmaspäeval, 4. augustil sai läbi aeg kui kõik ministeeriumid ja põhiseaduslikud institutsioonid pidid rahandusministeeriumile esitama 2009. aasta eelarve kärbete kava.

Kes seda muidugi tähtaegselt ei teinud on Reformierakonna juhitavad ministeeriumid: sotsiaalministeerium (Maret Maripuu), kultuuriministeerium (Laine Jänes), keskkonnaministeerium (Jaanus Tamkivi). Kärped jättis tähtajaks esitamata ka reformarite ühe endise tipp-poliitiku juhitav Riigikohus (Märt Rask).

Huvitav, kas on siinkohal tegemist Reformierakonna ministrite saamatuse, tahtmatuse või lihtsalt koalitsioonipartnerite järjekordse lollitamisega? Tegemist võib olla Reformierakonna tahtliku viivitusega ning sooviga viia partnerite juhitavad ministeeriumid ja ministrid meedia ja rahva kriitika laustule alla nii nagu see on juba juhtunud IRL'i ministri Tõnis Lukasega, kes plaanib vähendada oluliselt koolitoidutoetusi või sotsiaaldemokraatide rahandusminister Ivari Padariga, kes julgeb rääkida ja nõuda säästueelarve tegemist ka reformikate ministritelt.

Tegemist on reformarite kavala käiguga. Viies teiste ministrite eelarvekavad kriitikatulva alla ja alles siis esitada oma ministeeriumite säästukavad. Ehk ei panda tähele ja ennnäe imet Reformierakonna ministrid jälle puhtad poisid. Reformierakond paneb koalitsioonipartnerid lihtsalt tanki.

Rõhutame veelkord, et laiapõhjaline arutelu Eesti majanduse teemadel tuleks käivitada koheselt. Vastava pöördumise võttis 26. juulil Käärikul vastu Keskerakonna juhatus, milles kutsutakse kõiki poliitilisi jõude üles laiapõhjalise diskussiooni alustamiseks Eesti majandusele parimate majanduspoliitiliste alternatiivide leidmiseks ja edasiminekustrateegiate kujundamiseks. Ümarlaua ja diskussiooni algatamise vajadust erinevate poliitiliste jõudude vahel näitavad ka jätkuvad vastuolud praegu valitseva koalitsiooni vahel kui isegi süveneva kriisi tingimustes ei suudeta eelarvekava koostada.

Kas kaks Ansipit?

Juba tükk aega on mind vaevanud üks kahtlus. See on seotud peaminister Ansipiga. Nimelt, kas meil pole mitte kaks peaminister Ansipit? Millest selline kahtlus!?
Olen jälginud tema kõnesid, väljaütlemisi, tema büroost tulevaid pressiteateid jne ning üha enam on nendes sisalduvad põhimõtted teineteisele vastukäivad või lausa ristivastupidist mõtet kandvad.

Mõned näited

22.02.2008 ütleb peaminister Tartus Eesti Vabariigi aastapäeva aktusel peetud kõnes, et tema juhitav valitsus ei kavatse mitte kunagi vastu võtta defitsiidis riigieelarvet. Ansip: „Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd – defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta. Me ei tohi elada oma laste arvelt.“
25.07.2008 (viis kuud hiljem) ütleb peaminister, et ta pole riigieelarve tasakaalu küsimuses fundamentalist ja vajadusel võib see tasakaalust välja minna.
Kaks Ansipit!?

07.04.2008 ütleb peaminister, et negatiivset riigi lisaeelarvet pole mitte mingil juhul tarvis vastu võtta ja kulutused tuleks 1. septembrini külmutada. Ansip: „Minu ettepanek on külmutada nende vahendite kasutamine kuni 1. septembrini. Kui on teada suvine majandusprognoos, saab teha ka otsuseid.“
14.04.2008 (seitse päeva hiljem) ütleb peaminister, et tema on nii täna ja alati selle poolt olnud, et negatiivne lisaeelarve tuleb vastu võtta veel sel kevadel.
Kaks Ansipit!?

19.11.2005 ütleb peaminister, et pole põhjust uskuda, et Saksa-Vene gaasijuhet ei tule. „Me ju teame, et gaasijuhet ehitatakse, lepingud on allkirjastatud, uurimistööd käivad“ nentis Ansip
12.09.2007 (vähem, kui kaks aastat hiljem) kirjutab Postimees, peaminister Andrus Ansipi lähikonnast on siiski mõista antud, et otsus loa andmiseks on sama hästi kui olemas.
20.09.2007 (kaheksa päeva hiljem) ütleb peaminister, et kindlat „jah“ sõna pole nende erakond kunagi andnud. Ansip: “Küsisin ministrite käest, kas kellelgi on midagi ei-ütlemisele vastu kosta. Kellelgi vastuväiteid polnud“.
Kaks Ansipit!?

30.10.2006 ütleb peaminister kohtudes Hiina Rahva Poliitilise Konsultatiivkonverentsi Rahvuskomitee esimehe Jia Qingliniga, et transiidi osas on Eesti huvitatud, et siia rajataks logistikakeskus Hiina kaupadele. Ansip: "Juba praegu liigub arvestatav osa Hiina kaupadest Euroopa Liitu läbi Eesti."

07.05.2008 (18 kuud hiljem) ütleb peaminister, et ta ei poolda hiigelterminali rajamist. Ansipi hinnangul ei suudetaks meritsi Eestisse saabuvaid miljoneid konteinereid laiali vedada mööda raudteed ega maanteed Ansip: „Keegi ei taha, et meil tekiks Venemaa piiril järjekorrad, mis algavad Muugalt“. Ansipi hinnangul on Eestis transiidiäri arendamist üle tähtsustatud – selle mõju majandusele ei ole tehtavate investeeringutega võrreldes kuigi märkimisväärne.

Kokkuvõtteks

Võibolla leiab siin lahenduse ka 2. veebruari segadus aastast 1988, kus Ansip väidab, et tema oli ämma juures, aga mitmed tolleaegsed kolleegid ja vastased, et Ansip raudselt tööpostil olnud ja koeri rahvale kallale ässitanud. Tollest päevast üks Ansipi väljaütlemine (Robert Närska sõnul): „Koerad oleks tulnud varem lahti lasta, sest see, keda koer korra näksinud on, ei tule enam tänavale.“ Ongi ehk mõlemal poolel õigus ja kloon juba sellest ajast olemas?

Välimus on sama, aga teod, mõtted ja väljaütlemised kardinaalselt erinevad! Kas tõesti kloon?

Peaminister peaks ennast lauspäikese eest hoidma

Lugesin äsja Delfist peaminister Andrus Ansipi pressikonverentsi suurmõtet Tallinna tükeldamisest. Siinkohal peaministrile minu poolt üks suvine soovitus - lauspäikest ei tohi lasta pikalt enda peale paista, mõjub füüsisele ja ka vaimsele tervisele kehvasti. Siinkohal võiks abiks olla kas pearätt või päikesevari, viimaseks sobib hästi ka kesknoorte poolt parlamendierakondadele kingitud vihmavari, mis kannab teksti "Ainult mitte oravad!".

Huvitav, miks selle mõtte juurde ei tuldud siis, kui oravad ise pealinnas võimul olid? See oli küll väga kaua aega tagasi, kuid mõned veel vast mäletavad. Või on see järjekordne osa oravate Tallinna vallutamise plaanist?

Minu arvates peaks küll peaministril olema kõvasti tegemist riigieelarve kokku klopsimisega selle asemel, et lausrumalusi välja mõelda ja veel vähem neist avalikkusele rääkida.

Meie julgeme oma liikmetelt küsida

26. juulil Käärikul võttis Keskerakonna juhatus vastu otsuse, mille kohaselt erakond valib oma kandidaadid Euroopa Parlamenti erakonna sisevalimistel.

Sisevalimised toimuvad 1. - 10. septembrini. Kõigil erakonna 27 piirkonna juhatusel ja viiel erakonna kogu juhatusel on õigus üles seada kuni 12 kandidaati sisevalimisteks. Kandidaate saab esitada kuni 20. augustini. Augusti lõpus saadetakse igale erakonna liikmele erakonna ajaleht Seitse Päeva erinumber, kus tutvustatakse sisevalimistel osalevaid kandidaate ning nende seisukohti eelolevatel valimistel.

Meie julgeme küsida oma erakonna liikmete arvamust, kes peaks meid Euroopas esindama. Oleme demokraatlik erakond ja iga liikme arvamus loeb ja on oluline

Igal Keskerakonna liikmel on sisevalimistel kuni seitse häält. Hääletamistulemused selguvad septembri teises pooles. Sisevalimistel osutuvad valituks 12 enim hääli saanud kandidaati. Ka 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel moodustus erakonna valimisnimekiri sisevalimistel. Siis osales sisevalimistel 23 kandidaati.

Euroopa Parlamendi valimised toimuvad 7. juunil 2009.

Mis juhtus erakondade reitingute avalikustamisega?

Juba üle aasta on igakuiselt nii avalikuõiguslike kui ka erameediakanalite vahendusel teada antud erakondade toetusprotsentidest ehk populaarsuse edetabelitest.

Käes on juuli keskpaik ning juba pikka aega pole avalikkust informeeritud ühestki seesugusest uuringust. Usun teadvat, miks neid mitmel korral, mil neid küll tellitud on, avalikustatud pole. Jagan oma mõtteid ja infot teiega.

Kuu-kuult on Reformierakonna üle-Eestiline toetus pidevalt langenud, kuid siiski kuni juunini püsis see mulle küll veidi arusaamatutel põhjustel, kõrgeim. Loomulikult oli nii Postimehel kui ka Eesti Rahvusringhäälingul siiani hea meel teatada, et oravad juhivad, pidevalt küll toetust kaotades, aga siiski.

Usun, et uuring telliti ka juuni-juuli kuu kohta, kuid enne avalikustamist läbis see ERR´i juhi Margus Allikmaa ja oravate büroo kontrolli, mis seal majas liigagi tavapärane tegevus. Nähes tulemusi, keelati kategooriliselt nende avalikustamine, püüdes jätta muljet, et arvamusuuringut pole soojal suvel tellitudki.

Kahjuks ei tea ma täpseid toetusprotsente, aga pingerida küll.

Just seesama järjestus ilmselt Allikmaa ja reformipartei juhid pöördesse ajaski ning tulemused kalevi alla sundima pani. Väga tõenäoliselt ei kannatanud televisiooni juht ja parteiliidrid lihtsalt seda olukorda välja, kus Keskerakond juhib oravaparteid juba pikka aega pealinnas Tallinnas ja nüüd ka üle terve Eestimaa.

Erakondade reitingud juunis-juulis:

1. Keskerakond

2. Isamaa ja Res Publica Liit

3. Reformierakond

4. Sotsiaaldemokraadid

5. Rahvaliit

6. Rohelised

Olen enam kui veendunud, et uuringu tellimist, kontrollimist ja mitte avalikustamist eitatakse, kuid jäägu see juba asjaosaliste südametunnistusele.

Räpp, rahvatants, koduõlu ja suitsulest

Eelmise nädala neljapäeval korraldas Keskerakonna Saaremaa piirkonna juhatus eesotsas piirkonna esimehe Kalle Laanetiga Orissaares meeleoluka rahvakohtumise ja -peo. Lisaks minule osalesid üritusel veel Riigikogu asespiiker Jüri Ratas ning erakonna büroo tublid töötajad. Kohalikke oli saja ringis.

Pean tunnistama, et olin Orissaares esimest korda ja seda enam on mul hea meel, et esimene korda nõnda meeleolukaks kujunes. See jättis jälje ja meenutan seda kanti ja rahvast alati hea sõnaga.

Mis koosviibimisel siis toimus, et sellest siiani vaimustuses olen?

Rahvapidu algas uute erakonnaliikmete piduliku vastuvõtmisega, kus piirkonna juht Laanet liitunuile erakonna liikmepileti ja lilleõie andis, pärast seda õnnitleti sünnipäevalisi ja tänati tublisid tegijaid. Seejärel said sõna kohalikud kultuuritegijad. Esimesena astus lavale 3 noort vanuses 17-19. Vabandan noorte ees, et nende pundi nimi koheselt meelde ei jäänud, kuid see mida nad laval tegid jättis kustumatu mulje. Noored nimelt räppisid. Ei, ma ei ole räppmuusika fänn kunagi olnud, aga see ei olnud tavaline räpp või nii ma vähemalt arvan. Nad tegid seda eesti keeles, lauldes/rääkides oma kodumaast, kodukandist, lähedastest ja neile kallitest inimestest. Nende lugudes, mille autorid nad ka ise on, oli Sõnum. Sõnum kodumaa armatusest ja siia jäämise soovist. Üks mõte, mis mulle aga eriliselt meelde jäi puudutas ükskõiksust ja vigade tegemist. See fraas kõlas nii: " Ükskõiksus on palju hullem kui teha vigu!".

Ka mul oli ürituse teises pooles, peale Jüri Ratast, võimalik kohalikku rahvast tervitada. Peatusingi oma sõnavõtus samale fraasile, kus palusin, et nad poleks ega muutuks ükskõikseks oma valla, maakonna, riigi ja ka Euroopa tegemiste vastu. Et nad tunneksid huvi ja räägiksid kaasa, sest tõesti parem on teha vigu, kui üldse mitte huvi tunda.

Esimesele heas mõttes kultuurišokile järgnes aga teine ja kolmaski. Peale Ratase sõnavõttu sai sõna kohalik folkloorirühm Ehaviir. Ligi kahekümnest taidlejast koosnev tantsu- ja laulurühm esitas vaid kohalike poolt loodud laule ja tantse, mis saarerahvale kohaselt puudutasid peamiselt merd ja sellega kaasnevat. Võiks ju arvata, et mis seal ikka, rahvalaulu ja -tantsu lüüakse ju mujalgi ja mõnel pool kõrgetasemelisemaltki kui Orissaares. See seal aga oli kuidagi eriliselt ehe ja soe. Sellest õhkus armastust, sõprust ja sallivust.

Kuulates räppijaid ning vaadates memmede rühma Ehaviir esinemist tõdesin ma taaskord, et mulle meeldib pärit olla väikesest kohast, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik hoiavad kõiki. Need inimesed ei ole ükskõiksed.

Pärast esinemisi algas aga äge rahvapidu, kus pakuti kohalike valmistatud koduõlut, suitsulõhet ja õunakooki. Samuti mängis kultuurimaja juures tegutsev kapell ja pean tunnistama, et ma pole ammu nii palju tantsinud kui eelmisel nädalal Orissaares.

Suur tänu teile Saaremaa, Orissaare rahvas!

Mis juhtus NATO hävitajatega?

Viibisin selle kuu alguses ühel Lõuna-Eestis toimunud vabaõhu üritusel, kus lisaks muudele toredatele inimestele viibisid ka mõned kaitseministeeriumi ning sellega seotud inimesed. Muu hulgas tuli juttu ka võidupäeva paraadist.
Selle aasta paraadi peetakse läbi aegade võimsaimaks, kus ka NATO hävitajad üle Tallinna pidid tuiskama. Sellest räägitakse küll vähe, peaaegu mitte üldse, kuid lubatud hävitajaid ju polnud ega tulnud...
Niinimetatud ametlike kanalite selgitus pärast MIG tüüpi hävitajate mittesaabumist oli madal pilvisus. Samuti on ka teine ametlik versioon, mille kohaselt lennukid ei tõusnud tehnilistel põhjustel. Kaks lennukit samal ajal rivist väljas? Mulle tundus see asi kohe kahtlane ning uurisin Tallinna Lennujaamast, kas 23. juunil ka reisilennukeid õhku tõusmata jäi ning vastust ette aimates selgus, et sellel päeval sõitsid reisilennukid tavapärase graafiku järgi ja ilma viperusteta. Samuti tiirutas sel päeval Lauluväljaku kohal neljakohaline Robinsoni kopter, demonstreerides paraadilistele nii starti kui maandumist.
Kas siis tõesti on NATO lennukid nii äpud masinad, et tol päeval olnud ilmaga igasugune reisilennuk ja kopter said õhku tõusta, kuid kallilt ülalpeetavad NATO hävitajad maast lahti ei saanud!? Ei usu, siin põhjus kindlasti mujal. Lõuna-Eestis vabaõhuüritusel viibinud niiöelda kaitseministeeriumi siseringis olevad kodanikud teadsid rääkida, et sel korral oli asi pigem pilootides kui lennukites. Kas siis oli neil meie paraadist sügavalt ükskõik või nad lihtsalt polnud võimelised „rooli“ haarama, igal juhul õigeaegselt nad masinatesse ei istunud ja meie paraadi kaunistama nad ei tõusnud.
Kui poleks olnud paraad vaid hävitajate järele tõsine vajadus, mis siis oleks saanud!?

Otsime ja pakume lahendusi

Eesti majandusel on halvad päevad. Ridamisi on tulnud teateid ettevõtete müümisest või lausa tegevuse lõpetamisest ehituse ja transiidi sektorites. Hinnatõusu survet oma rahakotile tunnevad kõik poes käijad või kütuse tankijad. Umbes aasta tagasi tegi valitsus otsuse tõsta ennaktempos mitmeid aktsiise Euroopa Liidu poolt sätestatud miinimumtasemele. Seda sammu põhjendati vajadusega valmistuda euro käibele võtuks. Tänasel päeval võib seda pidada läbikukkunud ambitsiooniks, sest inflatsiooni tase ületab vähemalt kolmekordselt eurotsooni lubatud maksimaalset näitajat.

Loomulikult ei osanud läbi aegade kalleima valitsemislepingu koostanud Reformierakond, SDE ning IRL ette näha toornafta hinna kahekordistumist aasta jooksul ja jõudmist 140 dollarini. Samuti mitte Ameerika Ühendriikidest alguse saanud krediidikriisi, mis viis uutele kõrgustele pankade laenuintressid. Rootsi pankade poolt odava laenuraha lõppemine viiski Eestis kinnisvarasektori jahtumiseni. Küll aga oleks võinud käesolevaks aastaks eelarvet koostades rohkem arvestada majandusekspertide hinnangute kui koalitsioonilepingus kirja panduga.

Praeguse valitsuse suurimat koormat kannab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees, rahandusminister Ivari Padar, kes peab olema Reformierakonna juhitud valitsuse Pahandusminister, kelle suust kõlavad kõik negatiivsed kärpimise otsused. Sotsid riskivad eelmise kolmikliidu Mõõdukate kombel valijate ees vastutuse võtmisega otsuste eest, mida surusid peale ja viisid ellu hoopis teised erakonnad.

Praegused valitsusparteid on kinni valimisloosungites ja neil on raske oma tegevust muutunud oludele kohandada. Ennekõike käib see Reformierakonna jätkuva kava kohta langetada otseseid, kui tõsta kaudseid makse. Alles kolmapäeval teatas peaminister Andrus Ansip Riigikogu infotunnis, et majanduskasvu pidurdumine oligi oodatav ja olukord ei ole hull. See jutt sarnaneb „Pehmete ja karvaste“ Juhani vaimuvälgatusele, et kõige pehmem maandumine on otse sohu. Praeguse majanduspoliitika jätkamisel saabki sellest reaalsus.

Loomulikult tuleb vähenenud tulude korral kärpida ka kulusid, kuid „krokodillikomisjon“ on ka seda valest otsast tegema hakanud. Kärpima on hakatud investeeringuid ja kohalike omavalitsuste rahakotti ning hakatud loobuma riigi lubatud kaasfinantseeringutest. Eesti arengu vastutust ei saa panna ainult kohalikele omavalitsustele. Samuti peaks täna tõsiselt kaaluma riigi reservide kasutamist ning läbi selle majandust soojendama.

Keskerakonnal on aastate taha ulatuv kogemus majandust edendavate ideede väljatöötamiseks. 1994. korraldasime Eesti-Soome koostöö teemalise konverentsi. 24. aprillil 1998 kõnelesime Narvas energeetika teemadel. 2002 oli Keskerakonna konverents Eesti majanduse olukorrast ja väljavaateist 2003–2007. 2003 konverents „Astmeline tulumaks: euroopalik ja õiglane maksusüsteem.“ 2004 konverents transiidisektori koostöö- ja arenguvõimalustest Läänemere äärsetes riikides.

4. juulil korraldame järjekordse konverentsi ja võtame vaatluse alla Eestit tabanud majanduskriisi ning riigi majanduspoliitilised meetmed selle leevendamiseks. Praegusel valitsusel puudub eelarvestrateegia, soov taastada transiiti, töökohtade säilimise meetmed, ennast lõhki laenanud inimeste abistamise meetmed, inimväärse töölepinguseaduse kava ja eluasemepoliitika. Seda kõike on rohkem kui suudaks läbi töötada üks konverents, kuid vähemalt meie teame võtit lahenduste leidmiseks.

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar pole üksnes poliitik, ajaloolane ja publitsist vaid ta on ilma teinud ka majanduses. 1987. aastal oli Savisaar üks neljast autorist, kes töötas välja Eestit isemajandamisele viinud IME projekti. Samuti oli Savisaar peamiseks autoriks üheksakümnendate aastate esimesel poolel väljatöötatud Kodumaise kapitali kaitse seaduse eelnõule. Näited võib tuua veelgi.

Eesti vajab uusi lahendusi. Koos ettevõtja Jaan Õmblusega töötas Savisaar välja ettepanekud, kuidas tulla välja majanduskriisist. Käsitledes erinevaid majanduspoliitilisi meetmeid pakub programm lahendusi ja ettepanekuid, sest just neist on täna puudus ning on näha, et reformistidelt neid ei tule. Ideed tuginevad nii Äripäevas, kui ka teistes väljaannetes ilmunud artiklitele, mis on viimaste aastate jooksul Edgar Savisaare kui majandus- ja kommunikatsiooniministri ja Tallinna linnapeana kirjutatud.

Kindlasti väärivad need ideed tähelepanu ning võiksid olla diskussiooni lähtekohaks ühiskonnas.

Eelpool mainitud ettepanekutega saab tutvuda Keskerakonna ajalehe 7 Päeva majanduse-erist, mis tänase Postimehe vahelehena ilmus ning alates homsest ka erakonna kodulehelt www.keskerakond.ee

Küünilisus ja identiteedivargus?!

Lähiajal on poliitikute ajaveebide hulka ilmunud ka Jaan Kundla nimeline blogi. Neljapäeval jõudis nimetatud blogist väljavõte ka suurematesse online uudiste portaalidesse nagu Delfi ja Postimees online. Läksin siis minagi ja külastasin nimetatud blogi.

Lugesin mõningaid sissekandeid ning mulle on enam kui selge, et see ongi vaid Jaan Kundla nimeline blogi, mitte Jaan Kundla blogi. Tunnen Jaani veidi pikemalt ning olen tundma õppinud ka tema kirjutamis- ja ütlemisstiili.

Sinna ei tee sissekandeid parlamendisaadik Kundla vaid usun, et see on keegi ülejäänud sajast saadikust. Lahutan järelejäänud sajast nn kahtlusalusest maha 28 keskerakondlast, sest lugedes sissekandeid on võimatu, et seda teeks keegi meie omadest. Seega jääb järele 72 kahtlusalust. Samas võib see olla ka mõne fraktsiooni ametnik, sest olla nii hästi kursis igapäevase parlamenditööga saab ainult kas saadik või samuti igapäevaselt lossis töötav ametnik. On ta siis üks või teine, ikkagi riigiteener. Õnneks on üsna lihtne selgeks teha, milliselt IP aadressilt kommenteeritakse lugusid või siis blogisse sissekandeid tehakse. Samuti vastab igale IP aadressile nn arvuti või siis internetiühenduse aadress. Seega tegeliku kirjutaja leidmine ei tohiks uurivatele organitele väga keeruline olla.

Loodan väga, et juba täna õige Jaan Kundla sellele blogile ja sealsetele sissekannetele reageerib, sest minu arvates on selle juhtumi puhul tegu lausa identiteedi vargusega. Küünilisuse ja mõnitamisega vähemalt! Taaskord on keegi tarkpea leiutanud vahendi ära panna nii Kundlale, kuid peamiselt Keskerakonnale. Ehk on seegi üks osa reformikate kavandatavast"Tallinna vallutamise plaanist"!? Piinlik!
Täna varastab nime, homme isikukoodi, siis petab välja rahalisteks tehinguteks vajalikud rekvisiidid jne ning nagu näha, siis käesoleva juhtumi puhul ei karda "varas" juba esimest neist ka kurjasti kasutada.

Ettevaatust!

Minu kõne tänasel meeleavaldusel Tammsaare pargis "Päästkem Eesti metsad"

Minu eelkõnelejad rääkisid juba üpris põhjalikult RMK kavandatavast reformist ja paljudest hädadest ning ohtudest, mis selle realiseerumine endaga kaasa tooks. Kuna te kõik olete juba üleinformeeritud, siis ei hakka ma teile enam detaile üle kordama, vaid räägiksin alustuseks hoopis veidi riigimetsade ajaloost.
Nimelt on Eesti riigimetsi läbi metskondade majandatud alates 1918.aastast, seega juba ligi sajandi. Metskondade arv on loomulikult selle aja jooksul korduvalt muutunud, kuid territoriaalne mudel on jäänud samaks. See tähendab, et praegune süsteem on ennast õigustanud sõltumata riigikorrast ja kümnetest valitsuse vahetustest. Selle aasta 01.juulist on kavandatud riigimetsas aga suurimad muudatused viimase 90 aasta jooksul. Imelikul kombel on antud reformi heaks kiitnud ka Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu, mille põhiliseks ülesandeks peaks olema metsade heaolu eest seismine. Paraku seavad RMK struktuurimuudatused aga esikohale metsast tulu teenimise, jättes kõrvale metsade sotsiaalse ja kultuurilise poole.
Minu meelest juhindub Keskkonnaministeerium nimetatud seadusemuudatusi põhjendades taas kord reformierakondlikust populistlikust loosungist: „Riik on halb peremees.“ Kui riik on riigimetsade jaoks halb peremees, siis kes üldse oleks hea peremees? Praegusi plaane vaadates jääb mulje, et riigi palgal olevad metsandusspetsialistid ning metsnikud on muutunud lihtsalt erasektori jaoks tülikaks ning teerulli meetodit kasutades püütakse nende sõnaõigust Eesti metsade osas vähendada või sootuks ära võtta. Kui see reformierakondlase Jaanus Tamkivi eestvedamisel õnnestub, siis võime ainult aimata, mis meie imeilusast rohelisest kodumaast alles jääb.
Tahaks aga loota, et ülejäänud Eesti parteid sellise lauslollusega kaasa ei lähe ja Reformierakonna soovunelm siiski ei täitu. Head eeskuju kõigile erakondadele näitasid selles küsimuses hiljuti 5 poliitilist noorteorganisatsiooni. Ma pean silmas Keskerakonna Noortekogu eestvedamisel valminud ühist pressiteadet Riigimetsa Majandamise Keskuse reformi vastu. Tähelepanuväärseks teeb selle asjaolu, et allakirjutanute seas olid peale opositsiooniliste noortekogude ka Noor-Isamaa ja noored sotsid, kelle emaerakonnad teatavasti praegusesse koalitsiooni kuuluvad. Siinkohal peaksidki Sotsiaaldemokraadid ja IRL noortest eeskuju võtma, selja sirgu ajama ning oma seisukoha ka valitsuse laua taga maksma panema.
Eesti rahva ja meie loodusressursside heaolu on minu hinnangul siiski olulisem kui mõnede ärimeeste soov Eesti metskondadest lagedaks raiuda ja puude laiaulatusliku müügi pealt kiirelt raha teenima hakata. Me ei saa lähtuda Louis XV loogikast, et „Pärast meid tulgu või veeuputus“. Kaunis loodus ja ennekõike rohked metsad on ja jäävad Eesti olulisimaks looduslikuks väärtuseks ning meie kõigi kohustus on neid kaitsta.

Uus portaal lööb Rahvarinde mälestuse särama

Alates tänasest on kõigile huvilistele avatud uus Rahvarinde teemaline portaal aadressil www.rahvarinne.ee
Portaali on koondatud Rahvarindega seotud sündmused. Kodulehekülje külastajale pakutakse ajalehtedes ilmunud Rahvarinde teemalisi artikleid, pilte, dokumente, sümboolikat ja videomaterjale. Samuti on kodulehel kajastatud Rahvarinde 20. juubeliga seotud üritused ja tegemised.
Kodulehekülg on mõeldud kõigile – neile, kes olid tol ajal asja sees, kuid ka noortele, kellele veebileht heaks õppematerjaliks võiks olla. Samuti leian, et loodud kodulehekülg on abivahendiks kooliõpetajatele, ajaloohuvilistele, poliitikutele ja miks mitte ka ajakirjanikele.

Erakogudest andsid portaali loomiseks materjale mitmed 20 aastat tagasi ja ka tänapäeval Eesti ühiskonnas aktiivselt tegevad inimesed nagu kirjandusteadlane Mati Hint, ärimees Rein Kilk, Tallinna linnapea Edgar Savisaar jt.
Suur tänu kõigile, kes andsid oma panuse lehekülje valmimisel. Eriline tänu kuulub professor Rein Ruutsoole sisuka ja põhjaliku töö eest Rahvarinde kronoloogia koostamisel.
Samuti kutsume kõiki inimesi portaalis jagama oma mälestusi murrangulistest sündmustest 20 aastat tagasi. Rahvarinde meenutuste kodulehekülg ei ole valmis vaid see täieneb pidevalt koostöös selle külastajatega“.
Portaali tellija on Keskerakond ja tehniline teostaja Pointhree OÜ.

Rein Lang peidab oma isiklikku suhet parteiliste sihtasutustega

Seoses justiitsminister Rein Langi süüdistustega Keskerakonna ja Jüri Vilmsi sihtasutuse vastu tunnistan, et mulle jääb selline rünnak arusaamatuks. „Jüri Vilmsi SA ei ole mingi Keskerakonna „sidusorganisatsioon” vaid iseseisev sihtasutus. See, et selle asutajad on Keskerakonna liikmed, ei muuda asja. Vastasel juhul võiks öelda, et ka Tallinna sadam on Reformierakonna sidusorganisatsioon, sest selle nõukogus tegutsevad mõjukad reformierakondlased. Sama võiks öelda ka kullaäri Tavid ja paljude teiste sihtasutuste või aktsiaseltside kohta, kus tegutsevad reformikad.”
Tunnen aga muret selle pärast, et Rein Lang varjab oma isiklikku suhet sihtasutustega, millel võib olla parteiline tagamaa. Ta juhib tähelepanu MTÜ-le Kodanikuhariduse Sihtasutus, mille nõukogu liikmeteks ja tegevjuhtideks on eranditult reformierakondlased Remo Tiigirand, Kalle Palling, Taavi Rõivas, Paul – Eerik Rummo ja Allan Allmere.
Kodanikuhariduse Sihtasutus sai aastatel 2005-2006 varjatud annetusi 2,5 miljoni krooni eest. Kodanikuhariduse Sihtasutuse üks projekte on Liberalismi Akadeemia, mille eesmärk on tema enda sõnul „edendada liberaalset maailmavaadet, et seista vastu sotsialistlike meeleolude tõusule ühiskonnas“. Nõnda seisab Kodanikuhariduse Sihtasutuse „Liberalismi Akadeemia kodulehel.
Esitades hoogsaid süüdistusi 22. mai Äripäevas Keskerakonna rahastamise kohta, ei maini justiitsminister Rein Lang kordagi iseenda kuulumist Liberalismi Akadeemia nõukogu koosseisu.
Tunnistan, et minu arvates on see sihtasutus küll seotud reformierakonnaga. Selle kaudu on kinni makstud ajalehe „Paremad Uudised” tegemist ning tehtud ka muid silmatorkavalt poliitilisi kulutusi.
Kuna Eesti meedia tunneb huvi ainult Jüri Vilmsi sihtasutuse vastu, siis soovitan tegelda ka MTÜ-ga Jaan Tõnissoni Instituut ning MTÜ-ga Johannes Mihkelsoni Keskus, millel mõlemal on täheldatav selge parteiline taust.

Tõnis Kõivule ei ole parlamendisaadiku töö jõukohane?

Järvamaalt valitud Riigikogu liige, reformist Tõnis Kõiv esitas järelpärimise Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele, mille peale Savisaar saatis kirja Riigikogu esimehele, et viimane saadikuid veidi õpetaks, kes kellele pärimisi esitada saab ja mil viisil seda tehakse.

Tuletan Kõivule meelde, et ta on parlamendisaadik, mitte Tallinna Linnavolikogu liige või Tallinna elanik.

Vaatasin üle alles hiljuti Eesti Päevalehe poolt tehtud uuringu, mis näitab, et minuga ühest ja samast ringkonnast kandideerinud Tõnis Kõiv ei kuulu just kõige tuntumate riigikogujate hulka, ta on edetabelis kohal 90 (kokku 101) ehk 79% vastanutest pole temast mitte midagi kuulnud. Kui mees ise ei tea, mis ametit ta parasjagu peab või kes ta üldse on, siis miks rahvas teadma peaks!?

Võibolla on parlamendisaadiku töö Kõivule ülejõukäiv ning ta peaks kaaluma mõnd lihtsamat ametit?!

Sirge seljaga Riigikohus!

Täna teatas Riigikohtu üldkogu, et erakonnaseaduse sätted erakondade rahastamise osas ei ole vastuolus põhiseadusega.

Erinevalt endisest õiguskantslerist Allar Jõksist ei ole mina Riigikohtu otsusest üllatunud ja soovitan ka Jõksil rusikad pärast lahingut taskus hoida.

Eriti meeldis mulle Riigikohtu võrdlus erakondade rahastamise kontrolli ja liiklusjärelvalve osas, et kui kontrollorganid oma tööga hakkama ei saa, ei tähenda see, et seadust tuleb muuta. Toon veel ühe võrdluse - kui orkestrile on mängida antud pala, kuid orkester sellega hakkama ei saa, siis ega seepärast teos halb pole.

Üksnes koostöö viib omavalitsuste ühinemiseni

Viimasel ajal on taas kerkinud teema omavalitsusreformist, liitumistest ja linnade ja valdade funktsioonist.
2005. aastal liitusid Vastemõisa, Olustvere ja Suure-Jaani vald ning Suure-Jaani linn üheks omavalitsuseks – Suure-Jaani vallaks. Olin ühinemise ettevalmistamise lõppfaasi ajal Suure-Jaani Linnavolikogu liige ning liitumise ajal volikogu esimees ja üks ühinemiskomisjonide liikmetest.
Eelpool nimetatud omavalitsuste ühinemine toimus nö vabatahtlikult ja läbirääkimisi peeti üle kümne aasta. Piiride tõmbamise aluseks said endised Suure-Jaani kihelkonna piirid ning nüüd pea 3 aastat hiljem võib öelda, et otsus oli mõistlik ja õigeaegne. Nii positiivne tulem sai võimalikuks ainult tänu sellele, et ühinemine toimus omavalitsuste, selle rahva ja juhtide algatusel, mitte mõne ministeeriumi poolt joonistatud kaardi järgi. Omavalitsusreform peab jätkuma vabatahtlikel alustel ja nn präänikuga, mitte piitsaga ehk siis käsu korras! Täna kehtivas seaduses on präänikuks ühinemistoetus, mis Suure-Jaani valla puhul oli 6 miljonit krooni ning ka paragrahv 6 lõige 3 Kohaliku omavalitsuse üksuste soodustamise seaduses:
„Lähtuvalt riigieelarve seaduse § 91 (RT I 1999, 55, 584; 2002, 67, 405; 2003, 13, 69; 24, 148; 88, 588; 2004, 22, 148) alusel koostatavast riigieelarve strateegiast arvestatakse riigieelarve seaduse §-s 10 nimetatud ministeeriumide investeeringute kavades ning võimaluse korral struktuuritoetuse seaduse (RT I 2003, 82, 552) §-s 17 nimetatud riigi ja kohaliku omavalitsuse investeeringute kasutamise kavades kohaliku omavalitsuse üksustele investeeringutoetuste eraldamiseks objektilise jaotuse kehtestamisel esimeses järjekorras kooskõlas käesoleva seaduse §-ga 5 ühinemise käigus moodustunud omavalitsusüksuste investeeringuprojekte. Käesolevas lõikes sätestatud investeeringutoetuste eraldamiseks objektilise jaotuse kehtestamisel koheldakse kohaliku omavalitsuse üksusi, keda ei ole määratud ühegi ühinemispiirkonna koosseisu, võrdsetel alustel ühinemise käigus moodustunud kohaliku omavalitsuse üksustega."
Paraku seda teist präänikut vähemalt Suure-Jaani valla puhul riik arvestanud ei ole!
Eile õhtul ETV saates Foorum ütles Riigikogu aseesimees keskerakondlane Jüri Ratas väga õigesti – kaartide joonistamist ja nn sundliitmist oleks saanud teha viisteist kuusteist aastat tagasi, aga mitte enam täna 2008. aastal. Tänaseks päevaks on välja kujunenud selged koostöö- ja mõjupiirkonnad ning neid teavad kõige paremini omavalitsused ja omavalitsejad ise.
Ühinemisprotsess on aeganõudev ning see saab alata üksnes koostööst, mitte käsust. Enne üheks vallaks saamist oli kolmel omavalitsusel ühine ehitus- ja planeeringuosakond, ühine noorsootöötaja, koos osaleti mitmes projektis ja ettevõtmises.
Ainult koostöö viib omavalitsuste ühinemiseni. Mitte mingil juhul ei tohi võtta kohalikult rahvalt ning rahvaesindajatelt, volinikelt, õigust otsustada olulisima küsimuse üle oma kodukohas – tuleviku üle.

Omavalitsused ei pea kinni maksma Ansipi saamatust!

Kutsun omavalitsusi ja omavalitsusliite üles protestima kultuuriministeeriumi kava vastu kärpida pool omavalitsustele lubatud kultuuriinvesteeringutest. Sel aastal on kultuuriministeerium planeerinud ligi 150 miljonit krooni kohaliku omavalitsuse üksustele ja omavalitsusasutustele põhivara soetamiseks, poole võrra kärpides tähendab see, et omavalitsustele eraldatakse rahvamajade, kultuurimajade, kinode, raamatukogude ja muuseumite ehitamiseks ja renoveerimiseks ligi 75 miljonit krooni vähem kui lubatud. See puudutab pea kõiki omavalistuse üle Eesti.

Suure-Jaani valla endise kultuurinõunikuna tean, et minu koduvallal on sel aastal kultuuriministeeriumiga sõlmitud leping ligi 1,7 miljonile kroonile, mille hulgas on nii linna kultuurimaja katuse vahetus, kui ka ühe rahvamaja renoveerimine. Kas kultuuriministeeriumi arvates peaks vald vahetama vaid pool katusest ja renoveerimise poole peal katki jätma?

Omavalitsustel on kultuuriministeeriumiga lepingud sõlmitud ja nüüd 4 kuud hiljem ministeeriumi poolt teatada, et teeme lepingud ümber ja vähendame antavat raha kuni 50% võrra, on väga vastutustundetu ja vale!

Saan aru, et riigieelarve on kriisis, aga teha kärpeid niigi alarahastatud omavalitsuste arvelt, seda ei pea ma õigeks! Seda enam, et lepingud on alla kirjutatud ja lubadused antud! Omavalitsused ei pea kinni maksma peaministri saamatust!