Jõulud jäävad jõuludeks!

Alles oli kevad ja europarlamendi valimised. Alles oli sügis ja kohalikud valimised. Ja kohe-kohe on käes jõulud – hetk olla iseendaga, perega, lähedastega.

Jõulud on ikka ja alati ka kokkuvõtete tegemise aeg. Keskerakonnal on põhjust rõõmustada topelt – kui erakonna mõte oleks ainult valimistes, ainult häältekogumises, siis ei ole Keskerakonnale Eestis kellestki vastast. Seda esiteks.

Kuid erakond on ka sõprade ja mõttekaaslaste kooslus. Erakond hoiab vormis, pidevad debatid ja diskussioonid hoiavad erakondlaste ajud pidevas liikumises, pidevais otsinguis. Jõulude puhul soovin, et meie valimisteaegne töökas stress oleks tänaseks muundunud ainuüksi positiivseks stressiks. Soovin, et meie erakonnale nii õnnestunud aasta lõpeks ka meist igaühele õnnelikult ja rõõmsalt pere või sõprade ringis.

Tehes plaane 2010. aastaks, siis näen head võimalust nihutada meie erakonna kaughüpperekordit veelgi. Paadunud keskerakondlasena hoiavad mu meeli ärevil muidugi juba 2011. aasta märtsivalimised ja isegi 2011. aasta presidendivalimised. Kui 2009. aasta masujõuluvana võiks meile kõigile kinkida näiteks uue eesti toote hiti – Suva rahvussokid –, siis järgmise aasta jõuluvana võiks Keskerakonnale küll tuua kopsakamaid kinke . Näiteks tõelise võidu Riigikogu valimistel. Või mõne keskerakondlase maandumise Kadriorgu presidenditoolile.

Praegusesse hetkesse tagasi tulles tahan öelda, et kriisiajal ärme nutame taga seda, mida meil ei ole, vaid hoiame kinni sellest heast, mis meil on! Ja seda polegi nii vähe. Jõulud jäävad ju alati jõuludeks – aeg, mil tahame olla ise head, ja eeldame seda ka kõigilt teistelt.

Mõnusaid koduseid jõule kõigile! Kohtumiseni uuel aastal täis uusi lootusi.

Me ei toeta palkade vähendamist!

Suure-Jaani vallavolikogu keskerakondlased ei toeta 2010. aasta Suure-Jaani valla eelarvet koostades palkade vähendamist.

Me ei toeta ei valla allasutuste töötajate ega ka vallavalitsuse ametnike palkade alandamist. Tean, et seda on valla eelarve-ja majanduskomisjonis arutatud, kuid meie sellega päri ei ole.

Ansipi valitsuse tegevuse tõttu on inimestel niigi keeruline toime tulla, sest tõstetud on käibemaksu ja aktsiise, mille tagajärjel pea kõik kaubad ja teenused on kallinenud. Me ei saa palku vähendades veelgi valla töötajate toimetulekut veelgi raskemaks muuta.

Anname endile aru, et on keerulised ajad, ka Suure-Jaani valla eelarvet tuleb kärpida, kuid püüame leida teisi lahendusi. Meie käed volikogus palkade alandamise poolt ei tõuse.

Suure-Jaani Vallavolikokku kuulub neli keskerakondlast.

Keskerakonnale edukas 2009. aasta

9. detsembri Kesknädala juhtkirjas kirjutasin:



Lõppev aasta oli Keskerakonnale ja meie toetajatele ülimalt edukas. Mille järgi me seda mõõdame? Erakonna elujõu mõõdupuu on eelkõige valijate suurenev toetus.

Minu eelkäija, Keskerakonna esimene peasekretär, kes pidas oma ametis vastu tervelt 12 aastat, oli Küllo Arjakas. Tema on kunagi öelnud, et erakond on häältekogumismasin. Õige. Kindlasti on üheks hindamisaluseks erinevatel valimistel saadud hääled ehk valijate ja kaasamõtlejate toetus.

Lõppeval aastal olid Eestis kahed valimised - Euroopa Parlamendi valimised ja kohalike volikogude valimised. Keskerakond saavutas supertulemuse mõlemal rindel - nii Euroopas kui ka Eestis.

Võitsime eurovalimised, saades kuuest kohast ainsa erakonnana kaks ning kogudes üle saja tuhande valija toetuse. Kolmandast mandaadist jäi mäletatavasti puudu vaid mõni hääl ja tänu sellele läks Brüsselisse Eestit esindama sotsiaaldemokraat Ivari Padar. Olgu ta seal tubli! Keskerakonda aga esindavad Brüsselis kaks professionaalset naispoliitikut - Siiri Oviir ja Vilja Savisaar.

Keskerakond tegi iseendalegi üllatava tulemuse ka kohalikel valimistel. Meid usaldas üle 200 000 valija ning ligi 550 saadikut üle Eestimaa seisab nüüd Keskerakonna põhimõtete ja valijate huvide eest. Rekord! Mõelda vaid, peaaegu iga kolmas inimene, kes linnatänaval või külavahel vastu tuleb, on Keski toetaja. On ikka hea tunne küll!

Eriti hästi läks meil muidugi Tallinnas. Võib julgesti öelda, et meie poolt hääletas üksmeelne Tallinn! Ja me laiendasime oma kandepinda veelgi enam, sõlmides esimest korda Eesti uuema poliitika ajaloos koalitsioonilepingu maailmavaatelisel alusel - töötame nüüd Tallinnas koos sotsiaaldemokraatidega. Samuti tegime Eesti riigis sotsiaalselt arenenuma poliitika elluviimiseks ühinemisettepaneku Rahvaliidule, kes on otsimas endale uut identiteeti.

Seega pole Keskerakonnal ega meie pooldajatel mingit põhjust häbenemiseks. Käime pea püsti ning sisendame optimismi ja lootust ka oma valijatesse - vaatamata sellele, et nn valitsuspress jätkab meie erakonna mustamist, halvustades keskerakondlasi süstemaatiliselt. Õnneks see ei kanna vilja.

Küllap vähemalt osa edust määrab ka erakonna kasvamine. Meie liikmete arv tõuseb kiiresti! Sel aastal on Keskerakonnaga liitunud üle 1500 inimese. See tähendab, iga päev otsustab meiega liituda ligi kolm inimest. Ütleme ausalt, oleme konkurentsitult Eesti suurim ja kiireimini kasvav erakond. Ja meil on tundmata probleem, et noored ei tunne poliitika vastu huvi. Ühed meie noored töötavad paljudel poliitilistel ametikohtadel, teised alles õpivad ja teevad erakonnatöös oma esimesi samme. Julgen öelda, et Keskerakond on noori kõige julgemalt edutanud.

Tulemus on, et vaatamata meie erakonna 18 eluaastale saame ajas üha nooremaks. Keskerakonna liikmete keskmine vanus väheneb iga aastaga. Kõik erakonna liikmed on ühtmoodi väärikad, kuid neil, kes püüavad väita, et meie juurde tulevad üksnes eakad inimesed, ei ole õigus. Kui viis aastat tagasi oli keskerakondlaste keskmine vanus 54 aastat, siis nüüd on 50. Kas me pole noorima liikmeskonnaga Eesti partei!?

Lisaks valimistele valis Keskerakond laupäeval oma XII kongressil erakonnale uusi juhte. Lehenumbris, mida käes hoiad, on valimistulemused kajastatud. Erilist tähelepanu väärib, et uues 16-liikmelises juhatuses on seitse noorema põlvkonna esindajat. Kõva sõna!

Keskerakonna XII kongress läks korda! Ta jääb sellisena nii erakonna kui ka Eesti poliitika ajalukku. Suur tänu osalejatele, veel suurem tänu korraldajatele. Järgmisele, XIII kongressile koguneme juba peale järgmise Riigikogu ja presidendi valimist - 2011. aasta oktoobris, kui ühtlasi tähistame Keskerakonna 20. sünnipäeva.

Ja tänan kõiki neid, kes sel aastal erakonda toetanud, meile pöialt hoidnud ja meiega koostööd teinud.

Kuidas uuringutulemused valimistulemust mõjutada võivad?

Viimase nädala aja jooksul on avaldatud erinevaid valimistulemust ennustavaid uuringutulemusi, mis kõik on näidanud Keskerakonna suurt edumaad paremerakondade Reformierakonna ja IRL-i ees. Sellest tulenevalt on arutletud selle üle, kas selliste uuringutulemuste avaldamine iseenesest mõjutab avalikku arvamust ja võib seega avaldada mõju ka valimistulemustele. Ning Delfi on välja tulnud üleskutsega mõtiskleda, kas uuringutulemuste avaldamine vahetult enne valimisi ei peaks üldse olema keelatud?

Teoreetiliselt võivad uuringutulemused mõjutada valimistulemusi küll. Kusjuures oluline pole mitte niivõrd nende otsene mõju. Valijaid ei uuri neid protsente sedavõrd tähelepanelikult nagu ajakirjanikud ja poliitikud. Avaldatud uuringutulemuste mõju avaldub pigem selles, kuidas meedia valimisi käsitleb ning milliseid otsuseid teevad uuringutulemuste mõjul poliitilised erakonnad ja kandidaadid. Uuringud kujundavad seega pigem fooni ja õhkkonda ning määravad ära, kuidas erinevatesse erakondadesse suhtutakse.

Seega võivad Keskerakonnale võitu ennustavad küsitlustulemused uinutada Keskerakonna toetajaid – võit paistab olevat juba käes, milleks siis enam valima minna. Teisalt aga võivad küsitlustulemused aktiviseerida paremerakondade valijaid, kes näevad, et seis on kriitiline ja mõistavad, et Keskerakonna ülekaalu murdmiseks on iga hääl äärmiselt oluline. Keskerakond kaotab hääli, paremerakonnad võidavad juurde. Sellele teevad praegu panuse paremerakonnad, hirmutades oma valijaid Keskerakonna suure võiduga.

Samas võib uuringtulemuste mõju olla ka täpselt vastupidine. On võimalik, et valijad, kes pole veel oma otsust teinud, teevad seda suuresti selle alusel, millise erakonna võiduvõimalusi peavad kõige suuremaks. Inimestele on omane kaasa minna võitjatega ning ignoreerida luusereid. See toob Keskerakonnale hoopis lisahääli. Samuti võivad uuringutulemused, mis näitavad Keskerakonna mäekõrgust edumaad, paremerakondade valijaid hoopis heidutada – milleks ikka hääletama minna, kui Keskerakond võidab ikkagi. Pole mõtet raisata aega võitlusele, mis on juba ette kaotatud.

Võimalik aga, et efektid tühistavad teineteist. Kui osa Keskerakonna valijaid otsustab keskpartei võitu ennustavate uuringutulemuste mõjul, et pole vaja valima minna, sest võit on niigi käes, siis viib see Keskerakonna kontolt hääli ära. Samas aga võivad samad uuringutulemused kallutada Keskerakonna poolt otsustama kahevahel olevaid valijaid ning see toob Keskerakonna kontole hääli juurde. Seega tühistab üks efekt teise ning uuringutulemuste mõju reaalsele valimistulemusele on hoopis null.

Samamoodi võivad uuringutulemused uinutada Keskerakonna valijaid, kuid samas heidutada ka osa paremerakondade valijaid, mille tulemusel väheneb häälte arv nii ühel kui teisel poolel. Väheneb valimisaktiivsus, kuid häälte osakaal ikkagi oluliselt ei muutu. Taas tühistab üks efekt teise.

Kokkuvõttes: uuringutulemuste avalikustamise mõju võib nii vähendada kui ka suurendada erakondadele antavat häälte arvu, seda, mis juhtub pole lõpuni võimalik ei ette ennustada ega ka tagantjärele tuvastada.

Ning veel üks asi. Alati tuleb arvestada ka reaalsete numbritega, mis protsentide taga on. Kui olukorda lihtsustada, saab tuua järgmise näite: Ütleme, et sajast valijast 30 toetab Keskerakonda ja 20 paremerakondi, 10 on kahevahel ja 50 ei tule kindlasti valima. Järelikult on kaalud väga ebavõrdsed. Keskerakonna tulemuse ületamiseks on vaja paremerakondadel veenda enda poolt hääletama kõik 10 kõhklejat ja samas kuidagi teha osadele Keskerakonna valijatele selgeks, et neil ei maksa üldse valima tulla. Nad peavad tulemust muutma enam kui 10 protsendipunkti võrra ja seda vähem kui kahe nädalaga. Siis on neil lootust saada enam hääli kui Keskerakonnal.

Meeleavaldajate naeruvääristamine näitab rumalust!

Järgmine minu lugu on kirjutatud Delfi neljapäevase juhtkirja vastuseks. Paraku Delfi keeldus selle avaldamisest.

Veel enne kui Keskerakonna meeleavaldus jõudis alata, püüti seda mõningate meediakanalite poolt diskrediteerida. Usinalt levitati kuulujutte nagu oleks Keskerakond oma toetajaid meelitanud meeleavaldusele osalema pettusega. Loomulikult on see vale. Kuid hoolimata sellest, et lükkasime sellised väited kohe ümber – levitatakse neid siiani.

Tõelise pettumuse valmistas Delfi juhtkiri. Delfi ise on püüdnud end esitleda kui sõnavabaduse ja demokraatia kõrgete väärtuste hoidjana – lubades inimestel end kasvõi varjunimede taha peites kellegi poolt tsenseerimata välja elada, sõimata, räusata. Delfit hüütakse rahva suus peldikuseinaks, ka Riigikohus on olnud sunnitud sekkuma, et Delfit korrale kutsuda.

Nüüd aga võtab Delfi oma juhtkirjas sõna just demokraatia ning Eesti Vabariigi Põhiseaduse ühe nurgakivi – avalike koosolekute pidamise õiguse vastu. Kusjuures – Delfile nii omaselt – juhtkirjal pole autorit. Kes peidab end anonüümsuse kattevarju ja lubab end mõnitada Keskerakonna kõigiti avalikku ja läbipaistvat üritust, jääb saladuseks.

Too argpüks nimetab meeleavaldust Keskerakonna valimisteeelseks poliitiliseks show’ks ja “simmaniks”.

Ei tea küll, kuhu oleme jõudnud, kui meedia lubab enesele demokraatlikul meeleavaldusel osalenute naeruvääristamist. Need enam kui 3000 Toompeale vabatahtlikult kogunenud rahumeelset meeleavaldajat seisid täna mitte ainult enda, vaid kõigi nende eestimaalaste eest, keda kriis puudutab. Nad tulid, sest neile läheb nende riigis toimuv korda.

Sellest meeleavaldusest võttis täiesti vabatahtlikult osa rohkem kui 3000 inimest. Tegemist oli suurima meeleavaldusega, mis Eestis üle pika aja toimus. Meeleavaldusel osalenud tuhanded inimesed esindavad omakorda kümneid kui mitte sadu tuhandeid rahulolematuid Eesti ühiskonnas. Need inimesed väärivad erapooletut ära kuulamist. Kuid Delfi hoopis hurjutab neid.

Delfis kirjutatakse: „Eesti rahvas viibis sellel ajal hoopis mujal. Tegi tööd või otsis seda aktiivselt. Ühesõnaga, tuli toime, nagu on ka rasketel aegadel harjunud tegema.“

Sellega antakse märku, et oma õiguste kaitseks avalikult välja astumine pole Eesti ühiskonnas sobilik. Kannatage vaikselt! - manitsetakse lugejaid. Ärge esinege! Istuge kodus. Laske oma riik laiali tassida, maha parseldada ja ära erastada. Laske kinni panna koolimajad, bussiliinid sulgeda, maapoed ja postkontorid sulgeda. Ärge nurisege kui riik müüb Teie vara odavmüügina eelarveaukude katteks. Kui Teie pensione vähendatakse, siis olge tänulik, et riik Teile kui sangpommile üldse midagi maksab.

Kahjuks ei ole peale tänast meeleavaldust, kus viibis tuhandeid inimesi, mõtet seda juttu enam rääkida. Inimesed on liikvele läinud. Meelaavaldajate naeruvääristamine näitab nüüd vaid autorite rumalust. Ja õige kah, et kogu üritust seostatakse valimistega. Just 18. oktoobril on rahval kui kõrgeima võimu kandjal võimalus näidata oma suhtumist. Kardan, et neile erakondadele, kelle toetamiseks, upitamiseks ja kaitsmiseks Delfi iga päev vaeva näeb, saab see olema üks kurb päev.

Keskerakonna pidu

Möödunud laupäeval toimus Rahvusraamatukogus Keskerakonna valimiskonverents. Kuna olen noor, siis võin endale slängi ja vabamat kõnepruuki lubada - šeff, cool & megalahe üritus oli. Kahju, kui Sind kohal polnud. Kliki alloleval banneril ja vaata, millest ilma jäid!

Riputan blogisse oma tänase kõne Keskerakonna valimiskonverentsilt

Lugupeetud erakonna esimees, head erakonna-ja mõttekaaslased!

Keskerakond tuleb nendel valimistel oma nimekirjaga välja enam kui 200-s omavalitsuses üle Eesti. Seda on enam, kui ükski erakond eales on suutnud. Mitmetes maakondades kandideerime erakonna nimekirjaga kõigis linnades ja valdades. See tähendab, et paljudes maakondades on igas omavalitsuses inimestel võimalus anda oma hääl Keskerakonnale.

Euroopa Parlamendi valimised näitasid, et meie erakonnal on palju toetajaid kõikjal Eestis. Meid toetatakse pealinnas, suurtes maakonnakeskustes, kõigis linnades ja valdades ning ka väiksemates asulates ja külades.

Keskerakonna nimekirjades kandideerib kohalikel valimistel kokku ligi 3000 kandidaati ja ainuüksi Tallinnas läheb valimistulle 300 kandideerijat. Ka niivõrd suur kandidaatide arv on rekordiline.

Otsustasime seekord teadlikult pikkade nimekirjade kasuks, kuna kohalikel valimistel ei ole piiranguid kandidaatide arvule ja meie nimekirjades soovisid kandideerida tuhanded inimesed. Valimistel kandideerimine on esimene suurem samm poliitikuks saamisel ja Keskerakond annab kõigile oma liikmetele ja toetajatele võimaluse ennast proovile panna. Valimistel saadud hääled on poliitiku valuuta, mis näitab, kas tema seisukohad ja senine tegevus leiavad toetust või mitte.
Keskerakonna kandidaatide nimekiri ei ole aga mitte ainult kõige pikem, vaid konkurentsitult kõige tugevam, sest oleme Eesti vanim, suurim ja populaarseim erakond. Meie nimekirjades kandideerib kõige rohkem noori, kõige rohkem naisi, kõige rohkem uusi tegijaid ja ka kõige rohkem kogenud poliitikuid. Keskerakonna nimekirjas kandideerib kümneid praeguseid ja endiseid riigikogulasi ning ministreid, mitukümmend omavalitsusjuhti üle Eesti ning sadu volikogu liikmeid.

Lisaks teada ja tuntud poliitikutele, kandideerib Keskerakonna nimekirjas palju muudes valdkondades edu saavutanud inimesi, kellest valdav enamus lööb kindlasti läbi ka poliitikas. Meie nimekirjades on kõige rohkem tublisid sportlasi, kultuuritegelasi, lauljaid, õppejõude, ärimehi, majandusteadlasi ja kõigi teiste erialade esindajaid.

Viimasel ajal võime märgata noorte aktiivsuse ja üldise osaluse tõusu.
Aktiivse osaluse puhul teevad ja pakuvad noored ise otsuseid, lisaks osaletakse ühiskonna poolt pakutavates tegevustes. Eesti noored saavad otsuste mõjutamises kaasa lüüa läbi tegutsemise kohalikes noortevolikogudes, noortekogudes, erinevates nõukodades, õpilas- ja üliõpilasesindustes ja mujal. Noored on hakanud julgemalt korraldama kampaaniaid ja pikette, esitama küsimusi, korraldama üritusi ja avaldama muul moel avalikult arvamust. Noored siiralt usuvad, et nende antud hääled mõjutavad otsuseid.

Müüt, et Eestis valitseb poliitiliste eelistuste plaanis põlvkondade konflikt ja vastandumine, ei vasta enam tõele. Kui veel mõned aastad tagasi oli lõhe eelkõige nooremate ja vanemaealiste valijate vahel, kusjuures noored arvati olevat selgelt parem- ja vanemad valijad vasakpoolsete vaadetega. Tänaseks on ka noorte jaoks saanud olulisimaks küsimuseks igapäevane toimetulek ja kindlustatus.

Täna on sunnitud üle 50% üliõpilastest õppima tasulistel kohtadel, mis tänases kriisiolukorras käib paljudele noortele üle jõu. Üha kasvava tööpuuduse tõttu ja situatsioonis, kus valitsus ei ole asunud aktiivselt tegelema töökohtade loomisega ega ka ettevõtete toetamisega töökohtade säilitamiseks, on hakanud noorte optimism tuleviku osas vähenema. Eelmainitud fakt on pannud noori otsima uusi ühiskonna protsessides kaasa rääkimise võimalusi ja hoolikalt valima, kelle poolt anda hääl. Valimisi nähakse protesti ja meelsuse väljendamise vahendina. Selle taustal on Keskerakonna Noortekogu kasvanud üle 5000 liikmeliseks ja meie ridadesse lisandub iga päevaga uusi, aktiivseid noori. Noored eelistavad poliitikas pigem pikamaajooksjaid ehk neid poliitilisi jõude, kes pakuvad lisaks lühiajalistele lahendustele ka stabiilsust ja kaugemale vaatavaid lahendusi. Lähenevatel valimistel osaleb Tallinnas meie nimekirjades ligi 100 noort ning lisaks suur hulk noori tegijaid üle kogu Eesti. See on selge märk, et noored on teinud oma valiku ja usaldavad meid! Keda siis veel!

Poliitilised oponendid on püüdnud meid kritiseerida selle eest, et Keskerakonna nimekirjades kandideerivad kohalikel valimistel ka Riigikogu ja Euroopa Parlamendi liikmed. Mina ei näe selles mitte midagi halba. Vastupidi. Koduerakonna toel kõrgetele kohtadele jõudnud tipp-poliitikud peavad andma oma panuse erakonna heale valimistulemusele kõigil valimistel, sealhulgas kohalikel valimistel.

Valimistel osalemine ja oma erakonna toetamine on nende põhiseaduslik õigus ja moraalne kohustus. Mina näen Keskerakonna poliitiliste konkurentide kriitika taga ennekõike hirmu, et meie tublid riigikogulased ja eurosaadikud vähendavad vastaserakondade valimistulemusi ning suurendavad Keskerakonna häältesaaki. Teistel erakondadel on pink lühike ja seepärast see hädakisa! Samamoodi rünnati ägedalt erakonna esimehe kandideerimist Euroopa Parlamendi valimistel. Valimistulemus aga näitas, et see konkurentide kisa ei andnud loodetud tulemust ning Keskerakond võitis kõiki – nii erakondi kui üksikkandidaate. Täpselt samamoodi ei anna vastaserakondade sisutühjad ja põhjendamatud rünnakud mingit tulemust ka seekord.
Tooksin välja ühe suure erinevuse meie ning valitsuserakondade vahel.

Keskerakond erinevalt paljudest teistest, ei peida erakonna kandidaate valimisliitudesse, ega sunni enda liikmeid oma parteilist kuuluvust varjama. Meie tuleme julgelt välja oma nime all, sest Keskerakonnal ei ole mitte midagi häbeneda. Oma poliitilist tegevust ja nime häbenevad ning peavadki häbenema parempoolsed valitsuserakonnad, kelle toetus rahva silmis üha kiiremini kahaneb.

Keskerakond seevastu läheb valimistele vastu tugevamana kui iial varem!
2005. aastal pani Keskerakond üle Eesti välja 168 valimisnimekirja.
Meie meeskonnas kandideeris ligi 2400 kandidaati, kes kokku kogusid
126 449 häält, sealhulgas Tallinnas 56 143 häält.

Nendel valimistel paneme välja üle 200 nimekirja ning kandideerimas on ligi 3000 kandidaati. Kusjuures ainuüksi Tallinnas 300 kandideerijat.
Keskerakond läheb valimistele vastu tugevamana kui iial varem.

Keskerakond – kes siis veel!

Edu meile!

Suure-Jaanile

Neli aastat on möödas. Täis on saamas neli aastat ühist Suure-Jaani valda. Minu koduvalda. Ligi neli aastat tagasi toimusid viimased kohalikud valimised. Uute valimisteni jääb veel mõni nädal ning tagasivaatamiseks ja uute sihtide seadmiseks on aeg vägagi küps.
Keskerakonna lehe “Suure-Jaani Sõnumid” aprillikuu numbris tõdes vallavanem Maie Käba, et ühinemine Suure-Jaani suurvallaks oli õige otsus. Nii arvan ka mina ja arvab Keskerakond.

Ühinemise eel oli hirme ja kartusi, mis oli täiesti loomulik, sest pea alati on hirmu millegi uue ja tundmatu ees. Oli ju meile kõigile lõpuni teadmata, mida ühinemine endaga toob ja kuidas asjad edasi hakkavad minema. Oli suur lootus, et läheb vaid paremaks, ja paistab, et see aitaski. Kindlasti ei ole ka suurvallas kõik roosiline, on omad raskused ja mured, kuid olen kindel, et tänases majanduskriisi olukorras on meile oluliseks abiks, et oleme suhteliselt suur omavalitsus. Vaadates väikeseid omavalitsusi, kes täna palju suuremas mures, tänan kõiki neid volikogude liikmeid, kes 2005. aastal ühinemise poolt käe tõstsid.

Ligi kaks aastat olen igapäevasest Suure-Jaani elust veidi eemal olnud. Tallinnas, erakonna peasekretäri ametit pidamas. See ei tähenda aga, et ma kodukandi tegemistega kursis poleks. Veedan peaaegu kõik oma nädalavahetused ja vabad päevad kodulinnas. Siin on endiselt palju sõpru ja tuttavaid, kes vallaeluga ja selle inimeste tegudega kursis hoiavad. Samuti on siiani hea klapp vallavanem Maie Käbaga, kellega tihtipeale mõtteid vahetame. Leian, et Maie on valla juhtimisega suurepäraselt hakkama saanud. Ta on suutnud panna kogu valla - iga elaniku, iga küla, iga ametniku ühiselt mõtlema ja tegutsema.

Kandideerin nendel valimistel Suure-Jaani vallas. Olen varasemalt kahel korral kohalikel valimistel kandideerinud – 2002. aastal Suure-Jaani linnavolikokku ja 2005. aastal ühisesse vallavolikokku. Mõlemal korral olete teie, lugupeetud valijad, mind usaldanud niivõrd, et olen olnud nii linna- kui ka vallavolikogu liige. Olin üle aasta linnavolikogu esimees ja ligi kaks aastat, enne Keskerakonna peasekretäriks nimetamist, valla kultuurinõunik. Seega omavalitsusliku töö kogemust on mitu aastat. Miks mitte tulla uuesti valla tegemistes kaasa rääkima? Suure-Jaani keskerakondlased on otsustanud, et mina olen vallavanema ja Maie Käba volikogu esimehe kandidaat.

Keskerakonnal on Suure-Jaani vallas suur ja tugev organisatsioon suuresti tänu Uno Varese tegevusele. Tuleme valimistele läbi aegade pikima ja tugevaima nimekirjaga ning teie usaldusele lootes ootame head tulemust.

Loodan Sinu peale, suurejaanilane!

Reformierakonna valimiskampaania räägib oravate energiakriisist!

Sel nädalal alustas Reformierakond oma kohalike valimiste välikampaaniat.
Nii kehva ja arusaamatut loosungit ei oleks isegi Ansipi parteilt oodanud. Nimelt on nende kampaania lausa koomiline ning ilmselt saavad vaid Reformierakonna hallid kardinalid ise aru, mida õieti loosungiga „Värske energia“ öelda on tahetud. Minu arvates meenutab see rohkem mõne mahepõllundusega tegeleva ettevõtte kapsa, kurgi või marjamahla reklaami, kui tõsiseltvõetava parlamendi erakonna valimiskampaaniat.

Minu esimene mõte neid plakatikesi silmates on lihtne – Reformierakond on süvenevas ideede kriisis - ENERGIAKRIISIS ning seda kohe päris mitmes mõttes:

Esiteks – Reformierakonnal on sisemine energiakriis.
Mille muuga seletada tõsiasja, et nende kandidaat Tallinna linnapeaks on parteisõdur Keit Pentus, kes sobiks oma seniste kogemuste ja väljaütlemiste poolest pigem Reformierakonna Noortekogu Tallinna rakukest juhtima. Ka suur osa oravapartei seniseid toetajaid on imestunud, sest kuidas on võimalik, et peaministripartei parim kandidaat Eesti pealinna juhiks on Pentus?. Ainuke loogiline seletus, mida mina oskan välja pakkuda, on lihtne tõdemus, et Reformierakonna pink on veelgi lühem, kui seni tundus ja seetõttu ei suudetudki ühtegi tõsiselvõetavat kandidaati esitada. Kas siis tema on tõesti Reformi parim poeg? Tuleb nii välja.

Teiseks – Reformierakonnal on ideoloogiline energiakriis.
Seni valimistel alati säravate ja pilkupüüdvate valimisplakatite ning –loosungitega esinenud Reformierakond, tuli seekord välja halenaljaka ning mittemidagi ütleva sõnapaariga „värske energia“. Huvitav oleks teada, mismõttes toob Reformierakond Eesti poliitikasse värsket energiat ja milles see nende kampaaniameistrite meelest väljenduda võiks. Reformierakond pole mingi „uus ja parem“ alternatiiv senistele parteidele ja võimule, vaid Eestit juba aastaid ebaõnnestunult juhtinud peaministrierakond, mille reiting üha kiiremini langeb.

Kolmandaks – Ansipi valitsus on sügavas energiakriisis.
Ilmselt ei tee ma kellelegi liiga, kui väidan, et Eestit valitseb läbi ajaloo kõige nõrgem peaminister ning kõige saamatum valitsus. Eesti on sügavas majanduskriisis ja töötute arv kasvab pidevalt, kuid valitsusel puudub igasugune soov ja energia inimesi aidata ning mingeid toimivaid lahendusi välja töötada. Kiire majanduslangus on jätkuv. Välja pole pakutud mitte ühtegi ideed, mis olukorda leevendaks või päästaks. Elul Eestis lastakse minna omasoodu ja viimasel ajal põgenevad rahva muredest tüdinud ministrid üha tihedamini oma kohustuste eest hoopis puhkusereisidele (loe minu eelmist postitust).

Reformierakonna valimiskampaania juurde tagasi tulles, juhiksin tähelepanu veel tõsiasjale, et oravapartei ei taha kohe kuidagi oma vigadest õppida ega valimistulemustest ning arvamusuuringutest mingeid järeldusi teha. Reformierakonna loosung „Euroopa tasemel tegijad!“ oli ju suurim naljanumber juunivalimistel. Kui enne Reformierakonna jaoks täieliku läbikukkumisega lõppenud europarlamendi valimisi korrutas erakonna esinumber Kristiina Ojuland pidevalt, et Reformierakond saab kolm!!! kohta Euroopa Parlamenti (ja lõpuks saadi vaid üks), siis seekord on suurushullustus tabanud Keit Pentust, kes näib siiralt uskuvat, et Reformierakonna tagatoas sepitsetav „Tallinna vallutamise plaan“ teeb just temast linnapea. Tegelikkuses on siililegi selge, et see soovunelm tal Tallinna elanike õnneks ei täitu ja peale valimisi tuleb Reformierakonnal taaskord asuda otsima igasuguseid totraid vabandusi, miks „Tallinna vallutamine“ haledalt läbi kukkus. Seetõttu soovitan soojalt Pentuse ja Rosimannuse gängil Maa peale tagasi tulla ning mitte püüda üle oma varju hüpata.

Loosungit „Värkse energia“ kasutaksin ma hoopis mõistlikumalt. Pakun välja ühe võimaliku variandi:

„Värsked õunad, värsked kurgid, värsked tomatid, värske kapsas, porgand, piim, mahl jne ...

Tule keskerakondliku Tallinna poolt taasavatud Nõmme turule värsket energiat maitsma ja kaasa ostma!“

Kas ei kõla loogilisemalt? Minul tekib küll soov ennemini Nõmme turule puu- ja juurvilju ostma minna, kui valimistel Reformierakonna poolt hääletada!

Ansip saadeti sundpuhkusele, ülejäänud valitsus looderdab niisama!

Mitmed sisepoliitikaga kursis olevad inimesed on täheldanud, et Reformierakonna kulissides on välja töötatud omamoodi taktika erakonna reitingu päästmiseks. Nimelt lastakse peaminister Andrus Ansipit viimasel ajal võimalikult vähe avalikkuse ette ja kui vähegi võimalik, välditakse üldse talle sõna andmist. Kõrvale- ja eemalehoidmist nimetakse „peaministri puhkuseks“.

Selle veidra PR-strateegia tagamaadest pole just kuigi keeruline aru saada. Nimelt oleme me kõik kuulnud-näinud, kuidas Reformierakonna pressitöötajate armee meeleheitlikult Andrus-lapsesuu-Ansipi üha tragikoomilisemaid väljaütlemisi siluda püüab. Ilmselt on selleks lausa eraldi suhtekorraldaja palgatud, sest muu töö kõrvalt Eesti ajaloo kõige ebakompetentsema peaministri lapsehoidjaks olemine, käiks ka parimatele meediaekspertidele üle jõu.

Nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et Reformierakonna juhtfiguurid on Ansipi osas alla andnud ja minnakse kergema vastupanu teed – Andrusele esinemislava lihtsalt ei anta ning saadetakse sundpuhkusele.
Olles paar nädalat peesitanud ja puhkusel viibinud, tuli peaminister Ansip nädalaks tööle, tegi paar rumalat pressisõnumit ja selle peale saatsid omad ta taas puhkusele. Peaministri kodulehe andmetel ka sel nädalal Ansip jälle puhkab. Kui kaua tal pärast käimasolevat pausi lastakse ametis olla ei oska öelda, usun, et mitte kaua ning Andrus Ansip saadetakse Pentus-Rosimannuse seltskonna poolt Türki või mõnesse muusse kaunisse kohta mõnusalt aega veetma.
Puhkamisest rääkides tuleb teha tegelikult etteheide tervele Laari-Ansipi vähemusvalitsusele. Majanduskriis ja tööpuudus aina süvenevad ning mida teeb valitsus? Puhkab! Kuuleme ju pea iga päev meediast jälle mõnda uudist selle kohta, kuidas üks või teine minister taaskord puhkusele läks.

Ärge nüüd saage minust valesti aru. Mul ei ole kunagi midagi selle vastu, kui mõni tubli töötaja auga väljateenitud puhkusele läheb, kuid puhkust väärivad need, kes tööd on teinud ja oma asjadega hakkama saavad. Aga kui mitu Ansipi valitsuse ministrit on oma tööga hästi hakkama saanud? Kardan, et see number on kindlasti väiksem, kui Eesti ajaloo raskeima majanduskriisi ajal palmipuude all peesitavate ministrite arv...

Läti tee Eesti poliitikas

Panen siia tänases Õhtulehes oleva minu arvamusloo.
http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=338992


Eesti meedia on palju rääkinud Läti majandusest ja raiunud kui rauda, et Eestil olevat teine tee. Samas on meil peaaegu kajastamata jäetud Läti poliitikas samaaegsete euro- ja kohalike valimistega ilmnenud tektooniline nihe. Meie parempoolseid poliittehnolooge on vaigistanud hirm, et majandusest veelgi enam ähvardab Eestit Läti tee poliitikas.

Riia linnavolikogu valimised võitis ülekaalukalt vasaktsentristlik venekeelsete valimisliit Kooskõla Keskus, kelle liider Nil(s) Ushakov(s) kinnitatakse neil päevil Läti pealinna linnapeaks. Euroopa Parlamendi valimistel tuli sama ühendus teiseks ja saatis Brüsselisse kunagise Läti esikommunisti Alfred Rubiksi, kes muide oli Riia täitevkomitee esimees 1984–1990 ning kellel praegu, nutke või naerge, on oma kodumaal keelatud asuda poliitilistele kohtadele. Ja nii ta esindabki oma riiki välismaal ehk terves Euroopa Liidus.

Kooskõla Keskuse poliitilise kaalu mõistmiseks lisan, et 2006. aastal valitud Läti parlamendis on neil suuruselt teine fraktsioon (millesse kuulub muide ka Rubiksi poeg). Kui parlamendivalimised toimuksid aga praegu, oleks Kooskõla Keskus kindel võitja ning tõenäolisim valitsuse moodustaja.

33aastane Ushakov pole Eestis laiemalt tuntud, kuid see-eest on tema hästi kursis meil toimuvaga. Eriti siinse venekeelse meediaruumiga, kuna ta on toimetanud Riias venekeelses telekanalis PBK ka Eesti uudiseid. Läti ülikooli majandusanalüütiku diplomi ja Lõuna-Taani ülikooli eurointegratsiooni magistrikraadiga on ta Läti poliitikas kindlasti Euroopa tasemel tegija.

Taasiseseisvumisest peale Läti parteides kaua elanud lootus venelasi poliitikategemisest eemal hoida on päädinud nüüd venelaste võimuletulekuga Riias. Samamoodi jätkates võtavad venelased lätlastelt võimu ka terves Lätis.

Eesti poliitiline areng on seni Lätist erinenud – meil pole venekeelsete erakondi parlamenti valitud alates 2003. aastast ja Tallinna linnavolikokku 2005. aastast, kuigi venekeelsete osa rahvastikus on Eestis üsna lähedane Lätile. Eestlased on mingil määral venelastega võimu jaganud ning sellega säilitanud enda positsioonid. Lätlastel pole võimu jagamine õnnestunud ning selle tulemusena on venelased võimu neilt lihtsalt häälte jõuga võtnud.

Paraku viitab Eesti viimase paari aasta poliitiline areng võimalusele, et ka Eestis tekivad iseseisvad venelaste erakonnad.

Venelaste parteilisele organiseerumisele pani Eesti riigivõim ise aluse pronkssõduri robustse teisaldamisega. Siiani on Keskerakond suutnud venelaste hääli hoida, aga see ei pruugi jääda niimoodi.

Eestlaste ees on praegu tegelikult samasugune valik nagu oli kunagi ammu lätlaste ees. Kas toetada või vähemalt taluda erakondi, kes suudavad absorbeerida vene hääli, ning säilitavad niiviisi võimu.

Või valida ainult eestlaste häältele baseeruvaid parteisid, mille tulemuseks on hiljemalt paari valimistsükli jooksul võimukaotus pealinnas ning tegelikult ka vältimatu vene partei osalemine riigivalitsuses.

Seejuures ma ei arva, et keelel põhinevad parteid ja nende võim iseenesest oleks saatanast. Me mäletame ju veel küll venelaste parteisid oma esinduskogudest, rootsi partei on tänaseni tugev Soomes, poola partei on läbi löönud Leedus.

Küsimus on aga selles, et ka meie riigi eestlastest kodanikud ikka mõistaksid, et n-ö segaerakondi toetades on võimu venelastega jagades reaalselt võimalik säilitada eestlaste kontroll tipp-positsioonide üle. Kapseldudes eesti parteidesse, on aga eestlaste võimukaotus Eesti pealinnas suhteliselt lühikese aja küsimus ning võimu tuleb peatselt jagada ka riigi tasandil.

Venemaa sooviks loomulikult ka Eestit näha sammumas Läti teed ning pole sellest ka viimaseid valimistulemusi oma Lätis asuva suursaadiku suu läbi ametlikult tervitades mingit saladust teinud. Venelaste parteid Riia linnavolikogus, Läti parlamendis ja nüüd ka Euroopa Parlamendis on loonud Venemaa jaoks kindlasti ahvatleva platsdarmi, mida nad järgmisena sooviksid laiendada Eestisse.

Öine Vahtkond on ära proovitud ja maha kantud. Aga kindlasti ei jää see katse viimaseks. Venemaal on siin opereerimiseks soovi, aega ja võimalusi. Eesti poliitikute asi on ajada Eesti asja.

Läti kogemus kinnitab suurepäraselt, et kõik katsed venelaste valimisõiguste piiramiseks mängivad Euroopa kontekstis kaardid kätte venelastele. Mitme Eesti partei samasugusele rumalale või kahepalgelisele trikitamisele valimisseadustega on olemas stabiilne vastukaal Keskerakonna näol.

Eesti taasiseseisvumisele viinud Rahvarinde põhiliseks tugevuseks oli võimekus lojaalseid venelasi iseseisvumisprotsessi kaasata ja vastaseid vähemalt neutraliseerida. Kuigi eesti pseudorahvusluse ning Venemaalt suunatava propagandavoo sünkroonse tugevnemise tingimustes on seda teha üha raskem.

Aga meile on selge, et nii nagu 20 aasta eest, nii on ka täna eestlastel Eestit valitseda võimalik ainult võimu siinsete venelastega jagades. Seda tuleb ausalt ja avameelselt selgitada nii eestlastele kui ka venelastele.

Illusioonide loomine ühelt poolt, et eestlased saavad Eestit valitseda jagamatult, ning teisalt, et Eestit (või vähemalt Tallinna) saavadki valitseda ainult venelased, viib paratamatult ühiskonna sügavamale lõhenemisele rahvuslikul alusel. Ning sellest on huvitatud ainult teatud välisjõud ning kohalikud äärmuslased.

Kahju, et vabariigi president ei kasutanud Vabadussõja võidusamba avamise kõnes võimalust liita tervet Eesti rahvast. Selmet tänada peale eestlaste ka meiega koos bolševike vastu peetud sõjas võidelnud Vene Loodearmee võitlejaid, rääkis president ainult eestlastele ja ainult eestlastest.

Kuni Eesti riigivõim ei suuda aga isegi sümbolite tasandil eestlasi ja siinseid venelasi ühendada, seni sammub ka Eesti poliitiline areng kindlal sammul Läti teed mööda. Nii nagu enamik lätlasi, nii saab ka enamik eestlasi toimuvast protsessist aru aga alles pärast seda, kui Tallinna linnapea on venelane.

Anvelt, Reinaas ja Jõks tulid kapist välja!

Juhtusin möödunud nädalavahetusel kuulama Kuku raadio saadet „Vastasseis“, mis käsitles möödunud Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaid. Aruka ja tõsiseltvõetava arutelu asemel, pidin tõdema, et Eesti „sõltumatud“ meediakanalid on alustanud valimiskampaaniat oluliselt varem kui erakonnad. Nimelt said raadiokuulajad normaalse diskussiooni asemel kuulata, kuidas Eesti üks „tegijamaid“ ajakirjanikke Kärt Karpa-Anvelt koos „apoliitiliste“ saatekülaliste (kurikuulsad Keskerakonna vastased Allar Jõks ja Marek Reinaas) pool saadet lihtlabaselt valetasid ja Keskerakonda kõigis maailma pattudes süüdistasid.

Mainin siinkohal ära, et tavapäraselt juhib nimetatud saadet Janek Luts, kuid sel korral mulle mitteteadaolevatel põhjustel Anvelt.

Keskerakonna vastast jutlust alustas Kärt Anvelt juba saate esimestel minutitel, mil saime nahutada selle eest, et ei kirjutanud alla Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu ning IRL-i poolt algatatud provokatiivsele hea valimise tava leppele. Ajaloolise tõe huvides tuletaksin Anveltile meelde, et Keskerakond võttis algatust kõigist erakondadest kõige tõsisemalt ning esitas leppesse mitmeid omapoolseid mõtteid ja ettepanekuid, sest soovisime, et erakondade vaheline lepe ka praktikas töötaks ja kajastaks kõiki valdkondi. Paraku keeldus Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit keeldus meie mõtteid isegi arutamast ning nõudis, et me nende (loe: Laari ja teiste IRLaste) poolt ettedikteeritud tekstile tuimalt alla kirjutaksime. Ultimaatumitele pole Keskerakond aga kunagi allunud ning ei tee seda ka tulevikus.

Nagu juba kombeks on saanud, väideti „Vastasseisus“ veel, et Keskerakonna valimiskampaania oli teisi halvustav ja liiga negatiivne. No tule taevas appi! Eesti parempoolsete erakondade kampaaniad on juba ligi 20 aastat olnud ainult Edgar Savisaare laimamisele ja ründamisele ülesehitatud. Nüüd, kus julgesime ausalt tunnistada, et Ansipi valitsus on viinud Eesti meie ajaloo raskeimasse majanduskriisi, oleme kohe lausa kurjategija staatusesse tambitud. Keskerakonna kampaania oli aus ja otsekohene nagu alati ning vaadakem tõele näkku – Eesti valitsuse ja peaminister Andrus Ansipi tegevus(etus) pole tõesti muud peale kriitika ära teeninud. Seda ei arva mitte ainult mina ja Keskerakond, vaid valdav enamus Eesti rahvast. Näiteks Euroopa Parlamendi valimistel said valitsuserakonnad kokku napilt üle veerandi valijate poolt antud häältest. Iga euroopalikke väärtusi hindava riigi valitsus oleks sellise tulemuse peale koheselt ametist lahkunud, kuid meie valitsus võtab veel Eesti rahvalt ja riigilt viimast.

Peale Keskerakonna valimiskampaania kritiseeriti ka Tallinna Linnapea telepöördumist, kus linnapea Savisaar kutsus lihtsalt üles inimesi valimistel osalema. Reklaamis polnud juttu mitte ühestki erakonnast ja ei olnud kasutatud ühegi erakonna sümboolikat. Tallinna reklaamide ainuke eesmärk oli tõsta valimisaktiivsust ja vaadates statistikat, võib kindlalt väita, et selle eesmärgi need reklaamklipid ka saavutasid. 2004. aastal oli eurovalimistest osavõtt alla 27%, kuid sel korral üle 43%, kusjuures Tallinna elanikud olid konkurentsitult kõige aktiivsemad valijad.

Lisaks kampaania sisulisele poolele, muretsesid Kärt Anvelt ja tema külalised ka Keskerakonna rahalise olukorra pärast. Ilmselgelt juba enne raadiosaadet kokku lepitud arutelu mõjus lausa tragikoomilisena. Kõigepealt hakkas Marek Reinaas rääkima erakondade võlgadest reklaamiagentuuride ees ja siis hakati ühiselt „analüüsima“, et huvitav, kust küll Keskerakond vaja mineva raha leiab. Reinaas jahus midagi reisitšekkidest ja Allar Jõks kallutatud strukruuridest ning üldiselt jäi mulje, et ega vist Anvelt, Reinaas ega Jõks aru ei saanud, milles nad täpsemalt nüüd Keskerakonda süüdistasid. Oluline oli lihtsalt midagi sapist öelda, et Eesti inimesed kodudes ikka veenduksid, kui paha erakond see Keskerakond on.

Tähelepanuväärne oli ka fakt, et erakondade valimiskulutusi loetledes teatas Kärt Anvelt, et Keskerakond „raiskas“ nii ja nii palju kroone ning kõigi ülejäänud erakondade kohta kasutas märksa erapooletumat sõna „kulutas“. Huvitav, miks valimised võitnud Keskerakonna kampaania oli raha „raiskamine“, kuid näiteks ühe koha eest oluliselt suurema summa välja käinud IRL-i oma mitte? Rääkimata siis Euroopa Parlamenti mittepääsenud erakondadest, kes enda poolt kulutatud rahaga mitte midagi ei saavutanud.

Peale Keskerakonna järjekindla halvustamise, otsustas Marek Reinaas äkitselt ette võtta ka Keskerakonna Noortekogu ning kritiseeris noorte loodud KESK-komandot, mis suvel eakaid inimesi, puuetega inimesi ning muid abivajajaid erinevatel majapidamistöödel aitab. Olgugi, et saatekülalistel polnud idee kontseptsiooni osas noortele mitte midagi ette heita, pidas Reinaas ikkagi vajalikuks kesknoorte heatahtlikku projekti kallal mitu minutit niisama ilkuda.
Märkimisväärne on veel seik, et Keskerakonna ründamisel sattus Kärt Anvelt korra nii hoogu, et isegi tuntud meie vastane Allar Jõks pidi teda natuke rahustama. Nimelt püüdis Anvelt saatekülalisi ja –kuulajaid veenda, et Keskerakonna ja hiljem sotsiaaldemokraatide taotlusel toimunud häälte korduslugemised mõningates valimisringkondades olid midagi haruldaselt taunimisväärset ja vaata et kuritegelikku. Paraku tõdes aga isegi Jõks, et häälte ülelugemine niivõrd nappide ja segaste valimistulemuste korral on demokraatlikes riikides täiesti levinud ja normaalne nähtus. Tundub, et Anvelti huvitavad „õiged“, aga mitte ausad valimistulemused.

Saate lõpu poole tõdes Marek Reinaas veel, et Heiki Sibul on teinud valimiskomisjoni esimehena head tööd. Siinkohal ma ei teagi, kas naerda või nutta, aga ma väga loodan, et Reinaas tegi siinkohal nalja. Pikemalt pole seda kummalist väidet küll mõtet kommenteerida.

Viimastel minutitel sai omalaadse rünnakuga kogu Eesti rahva pihta veel hakkama Allar Jõks, kes teatas, et Eesti valija pole piisavalt teadlik ning laseb ennast odavalt ära osta. Jõksi väitel läks üks hääl keskmiselt maksma 88 krooni, mis tema hinnangul tähendab, et „paljud Eesti valijad müüvad ennast ikka neetult odavalt“. Ma ei saanud küll päris täpselt aru, mida Jõks selle repliigiga õieti öelda tahtis, kuid loogiliselt võttes on siin kaks varianti. Üks võimalus on, et tema hinnangul oleks pidanud olema valimiskampaaniad kallimad, sest siis oleks tõusnud ka iga hääle „hind“. Teine variant on, et Jõksile ei meeldinud, et valimisaktiivsus niivõrd suur oli, sest see ju hääle „hinna“ niivõrd „neetult odavaks“ muutis. Vahet pole, kumbapidi mõelda, igatahes täiesti müstiline jutt endiselt õiguskantslerilt. Kas inimesed on süüdi selles, et nad valimas käisid või on erakonnad süüdi, et nad liiga vähe raha kulutasid? Absurdne.

Soovitus kõigile kolmele - tulge lõplikult kapist välja, ei maksa ajakirjaniku, sõltumatu eksperdi või meediaguru ametinime taha peitu pugeda, kui nii suur soov on poliitikat teha ja selles osaleda, tehke seda avalikult ja ausalt.
Anveltile, Reinaasile ja Jõksile soovin tulevastel valimistel edu ning usun, et neile kolmele on kõrge koht mõne parempoolse partei valimisnimekirjas planeeritud. Ja kui nad siiski sel korral veel ei kandideeri, siis kampaaniameeskondadesse on nad juba kaasatud.

Euroopa Parlamendi valimised: Mis siis tegelikult juhtus?

Panen ka oma blogisse loo, millega käisin külas Edgar Savisaare blogis www.keskerakond.ee/savisaar

Eellugu

Segadused Euroopa Parlamendi valimiste osas algasid tegelikult juba enne valimispäeva. Nimelt muudeti napilt kaks nädalat enne valimisi ilma ühegi põhjenduseta hääletussedelite kehtetuks tunnistamise korda nii, et sedelid, kuhu on kantud erakonna nimekirjas kandideeriva isiku nimi, tunnistatakse kehtetuks. Üksikkandidaadi nime kandev sedel aga kehtivaks. See tähendab, et hääletussedelid, kuhu oli märgitud näiteks Savisaare või Padari nimi loeti kehtetuks, samas sedelid, millele oli kirjutatud Tarandi nimi, tunnistati kehtivaks.

Usun, et ka need inimesed, kes erinevalt minust leiavad, et antud otsus on põhjendatud ja õige, nõustuvad minuga, et valimiskorda ei saa ega tohi muuta vahetult enne valimisi. Nimelt oli Riigikogu Kantselei Valimiste osakond varem korduvalt kirjalikus vormis kinnitanud, et kehtivaks loetakse sedelid, millele on märgitud erakonna nimekirjas kandideeriva isiku nimi ja üheselt on arusaadav, et on soovitud hääletada konkreetse erakonna poolt. Keskerakonna büroo oli vastavalt sellele korduvalt informeerinud oma toetajaid, et nimi hääletamissedelil ei muuda selle kehtivust. Vabariigi Valimiskomisjoni 20. mail 2009.a. toimunud koosolekul otsustas komisjon aga ootamatult, et juhul, kui hääletamissedelile ei ole kirjutatud erakonna registreerimisnumbrit, vaid sellele on kirjutatud erakonna nimekirjas kandideeriva isiku nimi, tuleb selline sedel lugeda kehtetuks. Millest selline meelemuutus tingitud oli, on mulle ja avalikkusele siiani teadmata. Küll aga ma leian, et selle tulemusena kannatas oluliselt valimiste usaldusväärsus ning küllalt paljud valijad lasid end eksitada.


Valimispäeva õhtu

Kogu Eesti rahvas mäletab, et Vabariigi Valimiskomisjon lubas 7. juunil kell 23.00 kõik valimistulemused avalikustada. Tegelikkuses aga ei teadnud selleks kellaajaks täpseid tulemusi isegi mitte Vabariigi Valimiskomisjon ise ning komisjoni esimees Heiki Sibul andis ainult meediale kiirelt muutuvat ja vastuolulist infot selle kohta, mitu mandaati üks või teine erakond sai. Ühest ja kindlat valimistulemust aga ei olnud ning sellel ööl ega järgnevate päevade jooksul seda ei tulnudki.

Vabariigi Valimiskomisjoni koduleht kord töötas, kord ei töötanud ja oli 7. juuni õhtul sisuliselt kasutuskõlbmatu. Kõige kummalisem on, et seal ülevalolevad tulemused muutusid täiesti kaootiliselt ühes ja teises suunas. 08. juunil 2009.a. kella 00:33 seisuga olid kodulehel valimistulemused, mille kohaselt Eesti Keskerakonna poolt olevat hääletanud 103 613 valijat. Samal leheküljel kell 01:14 avaldatud andmete kohaselt oli Eesti Keskerakonna poolt hääletanuid 103 525, seega häälte arvu oli korrigeeritud väiksemaks 88 hääle võrra. Kinnitatud tulemuste järgi sai Keskerakond teatavasti 103 542 häält, ehk midagi kahe eelpoolmainitud arvu vahepealset.

Selgusetuks on jäänud ka see, kuidas on võimalik, et 7. juunil välja kuulutatud valimisaktiivsuse näitaja hiljem muutus. Mäletatavasti teatati juba järgmisel päeval, et täpsustatud andmetel oli valimistest osavõtu protsent 43,9, mitte 43,2. Seega lisandus üleöö circa 5000 hääletussedelit ehk valijat, mis tekitab paratamatult küsimusi Vabariigi Valimiskomisjoni asjaajamise korrektsuse ja aususe osas.

Siiani pole kindlust, kas valimiskomisjoni koduleht ja häälte arvestamise programm töötab nüüdseks tõrgeteta ja kes siis õieti on süüdi, et 7. juuni õhtul ja 8. juuni öösel süsteemid ja kodulehekülg ei töödanud? Puudub ka igasugune info selle kohta, et keegi oleks toimuva eest vastutust kandnud.

Olgugi et Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul püüab avalikkust veenda, et valimisõhtul kukkus kokku ainult süsteemi nii-öelda väline pool ehk www.vvk.ee leht, on enam kui küllalt alust arvata, et tegelikkuses ei toiminud ka valimiste infosüsteem ehk VIS. Väidan seda, kuna vastasel korral oleks pidanud ju olema täpsed ning selged valimistulemused Sibulal endal juba õhtul kell 23.00 teada ja viibima ainult nende www.vvk.ee lehele jõudmine. Reaalselt mäletame aga kõik, et isegi südaööks polnud Sibulal mingeid kindlaid hääletustulemusi, vaid ainult tema isiklik arvamus, et Keskerakond sai vist 3 mandaati ja sotsid ei saanud ühtegi ning seegi välja kuulutatud mandaatide jaotus muutus üpris varsti.

Kuna segadust tol ööl oli palju, sõitsin ka ise koos ühe kolleegiga Vabariigi Valimiskomisjoni kontorisse, et oma silmaga näha, kuidas seal asjaajamine käib. Kohale jõudes tuli tõdeda, et mingist toimivast süsteemist kohe kindlasti rääkida ei saanud, sest kõik numbrid muutusid reaalajas ja palju ei puudunud sellest, et Sibul ise paberi ja pastakaga hääli kokku arvutaks. Sellest tulenevalt kahtlen siiani, kas võime olla kindlad laupäeval kinnitatud valimistulemuste õigsuses.


Milline sedel on kehtiv ja milline kehtetu?

Euroopa Parlamendi valimise seaduse paragrahv 57 lõige 8 punkt 1 sätestab selgelt ja ühemõtteliselt, et „kehtetuks tunnistatakse hääletamissedel, millel ei ole jaoskonnakomisjoni pitsati kaht jäljendit“.

Enamik maakondade ja linnade valimiskomisjone järgis seadust ja luges kõik ühe pitsati jäljendiga hääletussedelid kehtetuks, kuid Valga Maakonna ja Tallinna Linna Valimiskomisjon otsustasid täiesti arusaamatul põhjusel erandi teha.

Mustamäe valimisjaoskonnas nr 79 loetud hääletamissedelite hulgas oli 48 hääletamissedelit, millistel puudub üks (välimine) jaoskonnakomisjoni pitsati jäljend. Nagu öeldud, on seaduse järgi kõik ühe pitsati jäljendiga sedelid kehtetud, kuid Tallinna Linna Valimiskomisjon otsustas Euroopa Parlamendi valimise seadust eirata ning need 48 sedelit kehtivaks lugeda.

Samalaade juhtum on Palupera valla valimisjaoskonnas nr 2, kus hääletamissedelite ülelugemisel Valga maakonna valimiskomisjoni poolt selgus, et 137 hääletamissedelil puudus samuti üks (sisemine) jaoskonnakomisjoni pitsati jäljend. Valga Maakonna Valimiskomisjon luges esialgu need sedelid kehtetuks, kuid sama päeva jooksul mõeldi segastel kaalutlustel ümber ja tunnistati ühe pitsatiga sedelid kehtivaks.

Keskerakond pöördus kõigepealt mõlema ebaseadusliku otsuse muutmiseks Vabariigi Valimiskomisjoni poole, kuid kuna Sibula juhitav komisjon erakonna kaebust ei rahuldanud, siis pöördus Keskerakond seaduste järgimise tagamiseks Riigikohtu poole.

Võru maakonnas Urvaste vallas on asjalood vähemalt sama segased. Ka seal tuvastati kuusteist ühe pitsatijäljendiga sedelit ja loeti need kõigepealt Võru Maakonna Valimiskomisjoni poolt kehtetuks. Veidi hiljem aga otsustati Palupera juhtumit eeskujuks võttes lugeda need hääletussedelid ikkagi kehtivaks. Järgmise päeva hommikul helistasin isiklikult Võru Maakonna Valimiskomisjonile ning palusin antud otsuse kohta protokolli, et see ebaseadusliku otsuse vaidlustamisel aluseks võtta. Veidi aega peale mu telefonikõnet saabus uus info – sedelid tunnistati uuesti kehtetuks. Kehtetuks-kehtivaks-kehtetuks-kehtiv? Lõpp hea, kõik hea? Aga ei. Sibula komisjon otsustas Võru maakonna valimiskomisjoni üle järelevalve teostamise käigus, et Urvaste valla nimetatud sedelid tuleb ikka seadusevastaselt kehtivaks lugeda.

Kusjuures mina ei süüdistagi siinkohal maakondade ja linnade valimiskomisjone, vaid leian, et segadus on tingitud Vabariigi Valimiskomisjoni käitumisest ja asjaolust, et eeltöö valimisteks jäeti tegemata. Euroopa Parlamendi valimiste häälte lugemisel puudub ühtne ja selge läbi räägitud süsteem ning seetõttu sõltubki lubamatult palju kohapealse valimiskomisjoni liikmete otsustest ja seaduste järgimine on Sibula eestvedamisel ja õhutusel muutunud teisejärguliseks.

Keskerakonna ja mu enda kindel seisukoht on, et seadusi tuleb järgida täpselt ja üheselt kõigis maakondades ja linnades, sest ainult nii tagame õiguspärase valimistulemuse. Tegemist on põhimõttelise küsimusega, kuna häälte lugemine peab olema võimalikult täpne, aus ja õiglane nii kõigi erakondade kui valijate enda suhtes. See, kui mitu mandaati üks või teine erakond saab või kaotab, on täiesti teisejärguline.


E-hääletamine

Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehe ja häältelugemise süsteemi kokku kukkumine valimisööl, tekitab paratamatult küsimuse, kui turvaline ja veakindel oli e-hääletamise protseduur. Kahtlusi süvendab fakt, et mitmed e-hääletajad on kirjutanud internetifoorumites, et hääle andmisel tekkis tehnilisi tõrkeid või takistusi.

Näiteks on Hinnavaatluse foorumis toodud mitmeid juhtumeid, kus kasutajad pidid hääle andmiseks süsteemiga tõsist võitlust pidama – see aga eeldab kõrgeid teadmisi IT-valdkonnas. Mind väga huvitab, kui palju oli inimesi, kes alustasid hääletamise protseduuri, kuid ei viinud seda ühel või teisel põhjusel lõpuni. See arv võib viidata ka sellele, kui mitu häält jäi andmata, sest süsteem ei suutnud hääletajat teenindada. Omamoodi võrdsustub see olukorraga, kus keegi või miski füüsiliselt takistaks valija teekonda valimisjaoskonda, mis oleks ju täiesti absurdne.

Lisaks paljudele probleemidele e-hääletuse osas, juhtis üks täies mahus e-hääletamise vaatleja koolituse läbinud ja IT ala hästi tundev inimene mu tähelepanu veel mõnele segasele asjaolule. Nimelt ei kutsutud mingitel põhjustel peale e-hääletamise lõpetamist erapooletuid vaatlejaid e-hääletanute nimekirja printimise ja nende andmete valimisjaoskondadesse saatmise protseduuride juurde. S.t. vaatlejad ei näinud absoluutselt e-valinute sedelite (nimekirjade) printimist, sorteerimist, pakendamist, ümbrikutesse panekut. Ka ei saadud veenduda selles, kas jaoskondadesse saadeti kõigi hääletanute sedelid (nimekirjad) jmt.

Märkimisväärne on ka fakt, et E-valimise alustamise protseduurid küll salvestati videokaameraga, kuid hilisemaid tegevusi nagu näiteks serverite töö lõpetamine, enam ei jäädvustatud.

Võttes eelduseks, et hoolimata vastupidistest väidetest viidi kõik e-hääletuse protseduurid siiski läbi enam-vähem korrektselt ja suuremaid probleeme ei esinenud, tekib küsimus, miks ei ole Vabariigi Valimiskomisjoni lehel üleval infot e-häälte kohta piirkondade ja erakondade kaupa ning statistikat e-häälte andmise intensiivsuse kohta ajalises lõikes. Nende andmete põhjal oleks nii erakondadel kui valijatel märksa lihtsam e-hääletamise süsteemi töökindluses ja täpsuses veenduda, kuna saaks teha vähemalt üldistavaid järeldusi registreeritud e-häälte ja reaalselt e-hääletanute numbrite kattuvuse osas kõigi linnade ja valdade lõikes.

Samuti teeb mind ettevaatlikuks asjaolu, et e-valimiste õiguspärasust ja korrektsust kontrollivad eraõiguslikud audiitorid. Minu hinnangul peaks seda tegema avalik-õiguslikud audiitorid või siis mõlemad teineteisest sõltumatult.

Kokkuvõte

Kokkuvõtlikult tuleb tõdeda, et Vabariigi Valimiskomisjon ei ole teinud kõike endast olenevat Euroopa Parlamendi valimiste korrektseks ja edukaks läbiviimiseks ning ilmselgelt vähese eeltöö tulemusena jääb õhku kümneid vastuseta küsimusi nii eelhääletamise, e-hääletamise kui valimisööl toimunu kohta.

Lisaks puudustele komisjoni töö korraldamisel, jätab soovida ka komisjoni esimehe Heiki Sibula üleolev ja ebakonstruktiivne suhtluslaad. Tegelikult peaks ju kõige rohkem korrektsete valimistulemuste eest seisma just Vabariigi Valimiskomisjon ning selle saavutamiseks oleks pidanud Sibula meeskond aktiivselt valimiskomisjonide tööd kontrollima ja tehtud vigu tuvastama ning parandama, mitte meedias esinemisele keskenduma.

Ma sügavalt loodan, et tehtud vigadest vähemalt õpitakse ning tulevastel valimistel nii palju probleeme ja seaduste rikkumisi ei esine. Selleks tuleks aga Vabariigi Valimiskomisjoni esimehel Heiki Sibulal kriitilise pilguga oma senist tegevust ja tegevusetust analüüsida, sellest omad järeldused teha ning aumehelikult käituda ja tagasi astuda.

Vabariigi Valimiskomisjon peab tagama täpse ja õiglase valimiskorralduse, aga mitte keskenduma meedias esinemisele

Minu hinnangul pole valimiskomisjon suutnud tagada õiglast valimiskorraldust, vaid pigem keskendutakse meedias esinemisele.

Mõned valimiskomisjoni liikmed suhtuvad täiesti ükskõikselt nii jaoskonnakomiskonide kui maakonnakomisjonide tehtud vigadesse ja häälte valesti lugemisse. Selle asemel, et teha kõik endast sõltuv õiglase häältelugemise ja ausa valimistulemuse tagamiseks, on mindud odava populaarsuse teed ja keskendutakse peaasjalikult meedias esinemisele.

Mitte keegi ei tea siiamaani, mis täpselt juhtus 7. juuni öösel, kui väidetavalt programmeerimisvigade tõttu Keskerakonnale esialgu kolm mandaati lubati, kuid hiljem siiski üks ära võeti. Mitte keegi ei tea ka seda, kas valimistel hääli lugevad süsteemid töötavad nüüdseks tõrgeteta või on tegelikult endiselt asjad segi nagu pudru ja kapsad. Nende valimiste tulemuste osas on selgust saada väga raske.

Lausa tragikoomiline on ka fakt, et esialgu lubati Eesti rahvale, et 7. juuni hilisõhtul on kõik tulemused teada, kuid reaalselt oleme olukorras, kus isegi neli päeva pärast valimisi ei ole häältelugemise tulemused kinnitatud ja mandaatide jaotus lõplikult paigas. Kahtlusi tekitab paratamatult ka asjaolu, et esialgne valimisaktiivsus hilisemate andmete põhjal ligi protsendi võrra kasvas – see tähendab, et kusagilt ilmus circa 5000 valijat ja häält juurde.

Ilmselgelt on komisjonis jäetud eeltöö valimisteks tegemata. Jaoskonnakomisjonidel ja maakondlikel valimiskomisjonidel puuduvad siiani selged juhised, millised sedelid on kehtivad, millised kehtetud ning seetõttu otsustakse kõigis piirkondades isemoodi. Sõltuvalt valimiskomisjoni meeleolust on näiteks ühe pitsati jäljendiga sedelid loetud Läänemaal ja Põlvamaal kehtetuks, kuid Võru- ja Valgamaal ning Tallinnas kehtivaks. Samas sätestab Euroopa Parlamendi valimise seaduse paragrahv 57 punkt 8 selgelt, et „kehtetuks tunnistatakse hääletamissedel, millel ei ole jaoskonnakomisjoni pitsati kaht jäljendit. Lausa müstiline, kuidas selline segadus ja kaootiline häälte lugemine üldse võimalik on.

Kui võtta veel aluseks valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula enda väited erinevate IT-vigade kohta, siis on enam kui küllalt põhjust seada kahtluse alla ka e-hääletamise tulemused. Seda enam, et tavainimestel ja erakondadel puudub neile andmetele igasugune ligipääs ning ajalugu on näidanud, et ükski IT-lahendus pole lollikindel ega 100% turvaline. Lisaks sellele on selge, et Vabariigi Valimiskomisjon ise on kõike muud kui eksimatu. Eks ebapiisav kontroll ja turvalisus ole ka üheks oluliseks põhjuseks, miks mujal maailmas ükski riik e-hääletamist ei rakenda. Eesti ei peaks püüdma ülepakutult originaalne ja innovaatiline olla, vaid esikohale tuleks selgelt seada valimistulemuste korrektsus ja valimiste ühetaolisuse printsiip.

Kutsun üles valimiskomisjoni mitte keskenduma enda mundriau kaitsmisele, vaid teha kõik mis võimalik, et valimiste tulemused oleksid selged ja läbipaistvad. Juhin tähelepanu sellele, et täiendava kontrolli tulemusena on valimiskomisjonides muudetud juba enam kui saja valimissedeli staatust, osa kehtivaid sedeleid on tunnistatud kehtetuks ja kehtetuid sedeleid kehtivaks. Keskerakond on selle tulemusena mitte ainult võitnud hääli, vaid neid küllalt palju ka kaotanud. Sama on toimunud ka teiste erakondadega, mis ongi mõningaid neist üles ärritanud. Meie suhtume Sotsiaaldemokraatide ettepanekusse hääled veelkord üle lugeda positiivselt ja kavatseme teha selles osas kõigiga koostööd.

Vabariigi Valimiskomisjon vaidleb iseendaga

Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula tänane arvamusavaldus Postimees Online´s on arusaamatu ning kontekstiväline, sest valimiskomisjon lükkab ümber väiteid, mida keegi pole kunagi esitanudki. Tegelikult peaks Vabariigi Valimiskomisjon häältelugemisreeglid pikalt enne valimisi nii endale kui valijatele selgeks tegema.

Sibula jutt ja täna Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehele ilmunud selgitav tekst ju ainult kinnitavad Keskerakonna varasemate avalduste õigsust. Euroopa Parlamendi valimistel loetakse kehtetuks kõik hääletamissedelid, millele on kirjutatud erakonna nimekirjas kandideeriva kandidaadi nimi. Täpselt sellele arusaamatule otsusele Keskerakond nii avalikkuse kui täna ka õiguskantsleri tähelepanu juhtiski.

Nendel valimistel pole mitte ühtegi samanimelist kandidaati ja ainsad kattuva perekonnanimega isikud (Savisaared) kandideerivad ühes nimekirjas (Keskerakond). Seega on valija tahe selliste juhtumite korral 100% üheseltmõistetav ning puudub igasugune loogiline alus neid hääli kehtetuks tunnistada.

Mul on muidugi ainult hea meel, et Vabariigi Valimiskomisjon jaoskonnakomisjonidele täiendavaid juhiseid annab, kuid küsimus pole ju häältelugemises, vaid selles, et kogu see info peaks jõudma iga valijani, mitte ainult väljavalitud seltskonnani. Reaalselt avaldati internetiaadressil www.vvk.ee vastav info laiale üldsusele alles täna, mil eelvalimine juba lõppenud ning sedagi ainult Keskerakonna järjekindla surve tulemusena.

Postimehe kommentaar Keskerakonna murest Savisaarte häälte pärast ei vääri tegelikult küll üldse kommenteerimist, kuid puhtalt sealsete ajakirjanike harimiseks tsiteerin Vabariigi Valimiskomisjoni poolt etteantud juhist: „Kui hääletamissedelile on kirjutatud erakonna nimekirjas kandideeriva kandidaadi nimi, on sedel kehtetu.“ Võite olla kindlad, et see reegel käib nii Ivari Padari, Karoli Hindriksi, Anto Liivati kui kõigi teiste kandidaatide, mitte ainult Savisaarte kohta.“

Aga küllap Postimehe töötajate ärapanemise soov oli niivõrd suur, et ei leitud aega isegi mõnelauselist juhist läbi lugeda.

Pöördusime õiguskantsleri poole

Otsustasime pöörduda õiguskantsleri poole seoses Vabariigi Valimiskomisjoni otsusega muuta viimasel hetkel häältelugemiskorda ning kaalume selles küsimuses ka kohtu poole pöördumist.

Olukorras, kus Keskerakond ainsa Eesti erakonnana töötab aktiivselt valimisaktiivsuse tõstmise nimel, on Vabariigi Valimiskomisjon võtnud eesmärgiks risti vastupidise. Nimelt langetati mõne aja eest arusaamatu otsus, millega muudeti Euroopa Parlamendi valimistel häälte kehtivaks ja kehtetuks tunnistamise korda nii, et kõik sedelid, kuhu on kirjutatud mõne erakonna või kandidaadi nimi, loetakse kehtetuks.

Varasematel valimistel on sellised sedelid loetud kehtivaks ning VVK varasema otsuse kohaselt, pidid need hääled ka käesolevatel europarlamendi valimistel kehtima, kuna laadsetel sedelitel on üheselt ja arusaadavalt väljendatud inimese eelistus.

Keskerakonna hinnangul ei tohiks Vabariigi Valimiskomisjon laadsel viisil viimasel hetkel ümber mõeldes valimistulemusi mõjutada.

Seoses sellega palume õiguskantsler Indrek Tederil vastata järgmistele küsimustele:

1. Kas peate õigeks, et Vabariigi Valimiskomisjon kardinaalselt muudab vahetult enne eelhääletust ja valimispäeva oma varasemat seisukohta hääletussedeli kehtivuse kohta?

2. Kas peate õigeks, et Vabariigi Valimiskomisjon ei ole kuni tänaseni, kui on toimunud eelhääletus ja valimispäev on 7. juunil, avalikustanud ega selgitanud valijatele komisjoni seisukohta hääletussedeli kehtivuse kohta. Vastav informatsioon puudub ka Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehel.

3. Kas Vabariigi Valimiskomisjoni 20. mai 2009. a. koosoleku seisukoht vahetult enne eelhääletust ja valimispäeva võivad mõjutada valimistulemusi ühe või teise poliitilise jõu kasuks või üksikkandidaatide kasuks?

4. Kuidas Teie tõlgendate Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 57 lõiget 9, mis sätestab, et kui valija tahe on üheselt arusaadav, loetakse hääletamissedel kehtivaks.


Nendel valimistel pole mitte ühtegi samanimelist kandidaati, rääkimata samanimelistest erakondadest, seega on valija tahe selliste juhtumite korral 100% üheseltmõistetav ning puudub igasugune loogiline alus neid hääli kehtetuks tunnistada.

Nii Valitsus kui Vabariigi Valimiskomisjon on teinud käesolevate valimiste osas lubamatult vähe selgitustööd ja suur osa inimesi isegi ei tea, mida nn. kinniste nimekirjade süsteem üleüldse tähendab. Ja see pole mitte valijate süü, vaid valimiskomisjoni tegemata töö tagajärg. Keskerakond on püüdnud kõikide oma kampaaniatega teha selgitustööd ja tõsta valimisaktiivsust ning olen kindel, et Eesti rahvas hindab seda.

Valimiskomisjon teeb juba ette valimistulemusi ümber

Sain hiljuti väga kahetsusväärse informatsiooni osaliseks. Nimelt paistab, et olukorras, kus Keskerakond ainsa Eesti erakonnana töötab aktiivselt valimisaktiivsuse tõstmise nimel, on Vabariigi Valimiskomisjon võtnud eesmärgiks risti vastupidise. Kuidas muidu seletada arusaamatut otsust, millega muudeti Euroopa Parlamendi valimistel häälte kehtivaks ja kehtetuks tunnistamise korda nii, et kõik sedelid, kuhu on kirjutatud mõne erakonna või kandidaadi nimi, loetakse kehtetuks. Kusjuures varasema otsuse kohaselt, loeti sellised hääled kehtivaks, kuna laadsetel sedelitel on üheselt ja arusaadavalt väljendatud inimese eelistus.

Juhin Vabariigi Valimiskomisjoni tähelepanu, et nendel valimistel pole mitte ühtegi samanimelist kandidaati, rääkimata samanimelistest erakondadest, seega on valija tahe selliste juhtumite korral 100% üheseltmõistetav ning puudub igasugune loogiline alus neid hääli kehtetuks tunnistada. Seda enam, et nii Valitsus kui Vabariigi Valimiskomisjon on teinud käesolevate valimiste osas lubamatult vähe selgitustööd ja suur osa inimesi isegi ei tea, mida nn. kinniste nimekirjade süsteem üleüldse tähendab. Ja ma rõhutaksin veelkord, et see pole mitte valijate süü, vaid valimiskomisjoni tegemata töö tagajärg. Keskerakond on püüdnud kõikide oma kampaaniatega teha selgitustööd ja tõsta valimisaktiivsust. Kas oleme selle eest kiita saanud? Jah, aga mitte valimiskomisjonilt vaid valijatelt.

Kujutlegem praeguse süsteemi valguses järgmist olukorda. Inimene kirjutab oma valimissedelile näiteks Keskerakond või Edgar Savisaare või Siiri Oviiri nime. Ilmselgelt on see inimene Keskerakonna toetaja, sest mitte ühegi muu erakonna nimekirjas Savisaari ega Oviire ei leidu ja oma teada annab inimene oma lemmikerakonnale hääle. Valimiskomisjoni otsuse kohaselt, on see hääl aga kehtetu, kuigi inimese tahe on ju selgelt väljendatud! Täpselt samamoodi loetakse kehtetuks ka Kristiina Ojulandi või Tunne Kelami nime sedelile kirjutanud inimeste hääled, sest Vabariigi Valimiskomisjoni liikmed eeldavad, et kõik inimesed tunnevad sünnist saati pidevalt muutuvaid valimisreegleid vähemalt sama hästi kui valimiskomisjoni liikmed, vaatamata sellele, et komisjon ei ole lillegi liigutanud, et süsteemi ja korda selgitada.

Seega võib pidada Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse õigsust pehmelt öeldes kaheldavaks ning võime olla kindlad, et selle tulemusena langeb niigi madal valimisaktiivsus veelgi. Kelle huve see aga teenib, teame me kõik – esiteks loomulikult üksikkandidaatide, sest nende puhul ei tekki valijatel laadset segadust ning teiseks valitsuserakondade huve, sest nende toetajaskond ilmselgelt väiksem ja seega ka häältekadu väiksem. Minu arvates ei tohiks Valimiskomisjon sellisel viisil asjasse sekkuda ning valimistulemusi viimasel hetkel ümber mõeldes mõjutada.

Lisan siia ka valimiskomisjoni kirjad, kus on selgelt vastandlikud seisukohad ja meelemuutus näha.

Vajutades punasele tekstile avaneb valimiskomisjonilt tulnud vastus.

Esimene kiri, 26.01.2009 - Valimiskomisjon teatab, et sedel, millele on kantud erakonna või kandidaadi nimi, on kehtiv.

Teine kiri, 20.02.2009 - Valimiskomisjoni lisaselgitus, et sedel, millele on kantud erakonna või kandidaadi nimi, on kehtiv.

Kolmas kiri, 21.05.2009 - Valimiskomisjon muudab vahetult enne valimisi kardinaalselt oma seisukohta ja teatab, et sedel, millele on kantud erakonna või kandidaadi nimi, ei ole kehtiv.

Uuring kinnitab vajadust suurema koalitsiooni järele

Reformierakonna järsk toetuse langus niivõrd lühikese aja jooksul näitab , et valijad ei kiida heaks valitsuserakondade keskendumist omavahelisele arveteklaarimisele, ajal, mil tuleks tegeleda hoopis kasvava tööpuuduse ning muude majanduskriisist tulenevate teravate probleemidega. Peaministripartei toetuse järsk langus kinnitab vajadust suurema koalitsiooni järele.

Minu hinnangul on Reformierakond endiselt suurima fraktsiooniga erakond Riigikogus, kuid peaministriparteina jätkamiseks puudub neil rahva mandaat. Samuti on väga küsitav, kas Eestit on võimalik juhtida kahe osapoolega vähemusvalitsusega, millesse kuuluvate erakondade seisukohtadega ei nõustu 73% Eesti kodanikest.

Reformierakonnal ja IRL-il ei õnnestu toetuse langust sel korral välja vabandada ebapopulaarsete otsustega – toetuse languse põhjuseks on see, et mai kuus olulisi otsuseid ei langetatud, kriis süvenes, tööpuudus suurenes, kuid valitsuserakonnad keskendusid omavahelisi kemplemisele ning valimisvõitlusele.

Keskerakonna esikoht ja kõrge toetuse põhjuseks on see, et erinevalt riigikoalitsioonist suudab Keskerakond kohalikul tasemel langetada õigeid otsuseid, mis aitavad inimestel majanduskriisiga toime tulla ning valijad tunnustavad seda.

Kindlasti on Keskerakonna kõrge toetuse üheks põhjuseks abipaketi vastu võtmine Tallinnas, millega luuakse 5500 uut töökohta. Usume, et sarnast poliitikat saab ja tuleb ajada ka üleriigiliselt. Tõde selgub ikkagi valimistel 7. juunil ning on väga oluline, et võimalikult paljud inimesed neil osaleksid.

Uuringutulemused kinnitavadpresident Ilvese seisukohta, et Eesti valitsuse kandepind vajab kriisiga toimetulekuks laiendamist.

Uuringutulemuste ning presidendi seisukohtade kontekstis väärib tõsist kaalumist ettepanek Rahvusliku Ühtsuse Valitsuse moodustamiseks, kuhu kuuluksid kõik parlamendierakonnad ning mille valitsusjuht tuleks väljastpoolt tänaseid erakondi.

Keskerakond tegi möödunud nädalal ettepaneku kõnelusteks Rahvusliku Ühtsuse Valitsuse moodustamiseks kõigile Riigikogus esindatud erakondadele – millele positiivselt on seni vastanud Sotsiaaldemokraatlik erakond, Rahvaliit ning Erakond Eestimaa Rohelised.

Keskerakond ei ole huvitatud minekust Ansipi valitsusse sotsiaaldemokraatide asemele

Täna valitsusliidus üht partnerit vahetades oleks tegu vaid kosmeetiliste muudatustega, millest Eesti rahvale kindlasti mingit kasu ei ole. Keskerakond ei lähe valitsusse sotsiaaldemokraatide kohatäitjateks.

Keskerakond ei lähe mitte mingil juhul Ansipi juhitavasse valitsusse. Andrus Ansip on näidanud, et ta ei suuda panna valitsust ühes suunas ja rütmis tööle. Ta on ennast diskrediteerinud ja oleks pidanud juba ammu oma ametist tagasi astuma.

Loomulikult otsustavad Rahvaliit ja erakond Eestimaa Rohelised ise, kas alustavad läbirääkimisi ning lähevad Ansipi valitsusse sotside asemele, kuid ma väga kahtlen, et nad kergekäeliselt Ansipit päästma ruttavad. Tuletan meelde, et alles kaks päeva tagasi nii rahvaliitlased kui rohelised hääletasid just sellesama peaminister Ansipi umbusaldamise poolt.

Endiselt arvan, et kogu sellel konfliktil on palju mänguelemente, mida on vaja vaid selleks, et sotsiaaldemokraatide häältesaaki eurovalimistel suurendada. Küllap nad 7. juunini kisklevad, aga pärast valimisi ära lepivad ja käsikäes edasi lähevad.

Tallinna opositsioon soovib linna ettevõtteid maha ärida

Pean lubamatuks Tallinna opositsioonierakondade plaani peale kohalikke valimisi võimule tuleku korral linnale kuuluvaid ettevõtteid müüma asuda.

Reformierakonna, IRL-i ja sotside valitsus kavandab teatavasti juba ammu riigile kuuluvate Eesti Posti, Tallinna Sadama, Eesti Raudtee ning Tallinna Lennujaama müüki, mis tooks kaasa nende pakutavate teenusteolulise kallinemise tarbija jaoks. Nüüd selgus aga, et Tallinnas opositsiooni kuuluvad erakonnad on sõlminud kahtlaseid kokkuleppeid mitme linnale kuuluva ettevõtte müümiseks kohe, kui nad peale KOV-valimisi pealinnas võimule tulema peaksid.

Lausa uskumatu on asja juures veel see, et need parteid küsivad juba praegu tulevastelt ostjatelt oma valimiskampaania jaoks raha, sest linna ettevõtete müümiseks on vaja Tallinnas iga hinna eest võimule tulla.

Esimeses järjekorras plaanitakse müüa mõlemad ühistranspordi teenust pakkuvad ettevõtted – Tallinna Autobussikoondis (TAK) ja Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondis (TTTK), mis tooks kaasa paljude liinides ulgemise ja piletihinna tõusu, ehk ühistransporditeenuse kvaliteedi kahanemise linnaelanike jaoks. Edasi kavandatakse veel Tallinna Soojuse maha parseldamist ning Tallinna Vee vähemusaktsiate müüki.

Juhul kui need linnaelanike suhtes äärmiselt vaenulikud plaanid tõesti ellu viiakse, tõusevad tarbija jaoks absoluutselt kõikide kaupade ja teenuste hinnad ning Tallinna linn jõuab samasugusesse kriisi nagu Eesti riik Ansipi valitsuse juhtimiseljõudnud on.

Nii suur hulk ministreid ja miniseeriume on rahva raha raiskamine

Pakun kokkuhoiukohti valitsussektoris. Need oleks portfellita ministrite kaotamised ja mõnede ministeeriumite liitmised.

Minu arvates peavad nii regionaal-, kui ka rahvastikupoliitikaga tegelema kõik ministeeriumid ja riigiasutused ning vajadus eraldiseisvate ministrite ametikohate järele puudub.

Üha süveneva majanduskriisi tingimustes tuleb niikuinii kõigil riiklikel institutsioonidel ja kohalikel omavalitsustel rahalise kokkuhoiu saavutamiseks senisest enam regionaalpoliitikaga tegeleda. Igasugune vajadus regionaalministri ametikoha järele puudub, sest tegemist on puhtformaalse ministriga, kellel tegelik võim puudub.

Viimastel päevadel on Kiisler püüdnud väljaütlemiste ja pressiteadetega jätta oma ametikohast muljet kui olulisest ja vajaminevast, kuid eks see näitab, et ta saab isegi aru, et selget rolli ja funktsiooni tal pole. Hull lugu on veel see, et oma koha tähtsust näidata püüdes, hakatakse reforme reformide pärast välja mõtlema, näiteks haldusreform.

Selleks, et saavutada kõigile osapooltele vastuvõetav haldusreformi kava, tuleb pidada laiapõhjalisi arutelusid riigivõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Üks portfellita minister, kes esindab ainult enda erakonda ei saa ega tohi kõiki Eesti elanikke puudutavates küsimustes ainuisikuliselt otsuseid langetada.

Tegelikult polegi asi üldse isikus, kes nimetatud ministri ametit peab. Asi ikka ülesannetes, kohustustes ja vastutuses.

Regionaalpoliitikaga peavad tegelema kõik ministeeriumid, peamiselt põllumajandus, keskkonna ja majandusministeerium.

Eesti riigil ei ole siiani välja töötatud ühtset regionaalpoliitikat. Iga uus minister tuleb välja oma haldusreformi plaaniga, mis erimeelsuste tõttu ellu viimata on jäänud. Regionaalpoliitika ei pea aga alati tähendama linnade ja valdade piiride muutmist. Regionaalpoliitika küsimused on pigem ikka ülesannete, kohustuste, võimu ja tulubaasi jagamine kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Teenuste kättesaadavus jne.

Praegu tuleb maksumaksjatel ülal pidada sisuliselt kasutut portfellita ministrit ja tema bürood, mis ainult suurejoonelisi reformikavasid kokku kirjutab ning sisuliselt mitte midagi korda ei saada.

Sama lugu on minu arvates teise portfellita ministri kohaga – rahvastikuministriga. Ei peatugi siin pikalt – selleks, et uuringuid tellida, mööda koole ja lasteaedu sõita, esseekonkursse korraldada jne ei pea me küll ministrit ja tema suurt nõunike armeed üleval pidama.

Ning üleüldse on meil ministreid ja ministeeriume liiga palju. Praeguse 14 ministri asemel oleks optimaalne 8. Liita tuleks haridus- ja kultuuriministeerium, välis- ja kaitseministeerium, põllumajandus- ja keskkonnaministeerium ning rahandus ja majandusministeerium.

Vabariigi Valitsusel tuleb praegustel rasketel aegadel kõvasti valitsuskulusid piirata ning regionaal-ja rahavastikuministri ametkohtade kaotamine ja mitmete ministeeriumide liitmine oleks ainuõige. Siin on vaja aga kiireid otsuseid, mitte hämada, et peale järgmist Riigikogu koosseisu. Kohe tuleb need otsused langetada.

Andrus Ansipile tuleks anda Nobeli majanduspreemia

Minu hinnangul väärivad Andrus Ansipi teened Eesti riigi ja kogu maailma ees senisest oluliselt suuremat tunnustust ning seetõttu otsustas Keskerakond esitada Ansipi Nobeli majanduspreemia kandidaadiks.

Andrus Ansipi eksimatu juhtimise all on Eesti ligi 10-protsendilisest majanduskasvust saanud vähemalt sama suur majanduslangus. Sellise saavutusega ei saa just iga peaminister kiidelda.

Eraldi väärib kindlasti esiletõstmist Ansipi järjekindel üleminek eurole. Juba viimased viis aastat on Eesti kord alates 1. jaanuarist, kord alates 1. juulist eurotsooniga ühinenud. Loodetavasti jätkab Ansip sama traditsiooni 2022. aastani, mil oleme Reformierakonna geniaalse majanduspoliitika tulemusena jõudnud 15 aastaga viie jõukama riigi hulka universumis.

Reformierakond on teostanud ka kõik oma valimislubadused ning isegi kuhjaga. Näiteks lubati sisse viia maksuvaba reede, kuid tegelikkuses on üha suuremale osale elanikkonnast muutunud kogu nädal maksuvabaks, sest töötuna ei ole ju sissetulekut, mille pealt makse maksta. Niivõrd innovaatiliselt suudab oma valimislubadusi realiseerida küll ainult peaminister Ansip, kelle juhtimise all enam mitte ükski eesmärk võimatu ei tundu.

Minust ja Marvi Vallastest

Kroonika suur väljamõeldis minu ja lauljatar Marvi Vallaste kuumast suhtest on tekitanud viimasel ajal palju jutuainet, spekulatsioone jne. Asja selguse huvides pean vajalikuks lühidalt kommenteerida.
Jah, olen Marviga suhelnud ja suhtleme ka edaspidi. Jah, oleme temaga kinos käinud. Aga ei midagi enamat. Marvi on tore neiu, minu arvates ka hea laulja. Suhtun temasse lugupidamisega ja pean teda heaks tuttavaks.
Viimane rääkimine oli Marviga eile õhtul kui just sedasama Õhtulehes tulevat lugu arutasime. Teadsime sellest, sest nii minu kui tema poole oli selles küsimuses pöördutud. Mingist ärakasutamisest siin küll mõtet rääkida ei ole. Oleks ma siis ise läinud ja Kroonikale või mõnele muule kollasele ajakirjale kuulutanud, et ma Marvisse armunud vms, aga see oli ju nende järjekordne väljamõeldis. Ja, mida pidigi Marvi väljamõeldise peale vastama, et midagi ei ole ja, et tema kulul tehti nalja. Nalja, aga mitte minu poolt vaid Õhtulehe ja Kroonika poolt. Nalja tehti ka minuga, halba nalja.
Väljamõeldis on ka tänane Õhtulehe esilehe pealkiri, kus Marvi teatavat, et poliitik kasutas teda ära. Ka see on väljamõeldis, sest midagi niisugust ei ole ta öelnud. Aga jäägu see selle kirjutaja südametunnistusele.

Kroonika ja Õhtuleht lõpetagu minu paaripanek. Jah, mu süda ei ole vaba, aga see ei ole ei Kroonika ega Õhtulehe asi, kellele see kuulub. Aga eks me kõik õpime. Targem on Kroonikaga üldse mitte suhelda, sest kas nad ei saa sinu jutust kohe üldse mitte aru või ongi nad lihtsalt pahatahtlikud.

Kahe sabaalusega oravad

Reformierakonna ilmselt kõige ambitsioonikam naispoliitik Keit Pentus on asunud vene meediakanalite vahendusel nüüd ka venekeelse elanikkonna hääli taga ajama. Seni oma marurahvuslike ja russofoobiliste seisukohtadega silma paistnud Reformierakond on nähtavasti mures erakonna reitingu pideva languse pärast ja püüab meeleheitlikult uusi toetajaid leida.

Täpsemalt, eetrisse on paisatud venekeelne telereklaam, milles Keit Pentus kõrvariivava aktsendiga vene keelt rääkides seletab vaatajatele, et kõige tähtsam on järgida „MEIE“ ühiseid eesmärke, milleks olevat jõukus ja kindlustunne. Reformierakonna valimisreklaamis räägitakse veel sellest, kuidas „me oleme alati kokku hoidnud“ ja „pole majanduslikult rasketel aegadel murdunud“.

Silmakirjaliku russofoobina tuntud Keit Pentus üritab ennast reklaamis näidata vene valijate huvide ja heaolu kaitsjana ning teda tutvustatakse kui Reformierakonna linnapea kandidaati. Siinkohal ma ei teagi, kas õigem oleks nutta või naerda. Ilmselt siiski naerda.
Huvitav veel asjaolu, et oravapartei teatas täna, et valivad kandidaadi alles tuleval pühapäeval. Paistab, et asi juba ette otsustatud ja pühapäevane nn valimine ainult formaalsus. Partei sisene demokraatia missugune! Aga see juba nende siseasi.

Reformierakonna kahepalgelisust näitab ilmekalt ka asjaolu, et eestlastele suunatud propagandalehtedes räägitakse ühte juttu ning venekeelsetes reklaamides ja kirjutistes juba hoopis midagi muud. Sellest võime teha ühese järelduse, et ansiplastele ei lähe korda ei eestlased ega venelased, vaid üksnes valimistel saadavad hääled.

Oravate saamatut ja inimvaenulikku tegevust näeme me kõikjal – riik on viidud pankroti äärele ning rahvast hirmutatakse niigi raskel ajal regulaarselt devalveerimisohu ja IMF-iga. Usun, et ükski tallinlane ei soovi, et samasugust „majanduspoliitikat“ aetaks ka Tallinna linnas. Hoidku jumal selle eest. Samas olen kindel, et jumala abi pole siin tarviski, valija lahendab selle ise ära.

Oma veebruari lõpus välja saadetud avalduses ma juba soovitasin Keit Pentusel mõnele võimetekohasele ametipostile kandideerida ning pakkusin välja, et ta võiks asuda näiteks Tallinna reforminoori juhtima. Sama nõu annaksin talle ka praegu, sest nagu vanasõna ütleb – parem varblane pihus kui tuvi katusel.

Pentuse reklaami saab vaadata ka Youtubes: http://www.youtube.com/watch?v=NjsXLDWqxOc

Jaan Tõnisson pööraks IRL-i sahkerdamiste peale hauas ringi

Isamaaliidu poliitikutest komplekteeritud juhatusega Jaan Tõnissoni Instituut on saanud suuri rahalisi annetusi ja valitsuse poolseid sihtfinantseerimisi. Kokku ulatub see summa igal aastal ligi kolme miljoni kroonini. Suur osa sellest summas kulub tegelikkuses IRL-i büroo töötajatele palga maksmiseks. Selle instituudi vahenditega on tehtud ka erakonda ja selle vaateid pooldavaid trükiseid ning üritusi.

Kui Eesti ajakirjandus soovib tõsiselt tegeleda parteide rahastamisega, siis tuleks uurida Jaan Tõnissoni Instituuti ja IRL-i. Kui Tõnisson teaks, millist rahapesu tema nime kandva instituudi kaudu tehakse, siis pööraks ta hauas ringi.

IRL ei tohiks kasutada ühegi väärika riigimehe nime oma hämarate tegemiste juures, eriti Jaan Tõnissoni oma. Jaan Tõnissonil olid väga selged põhimõtted, kuidas Eesti riiki juhtida ja arendada, kuid IRL-i poliitikutel riigimehelikkus puudub.

Juba siis, kui Jaan Tõnissoni Instituut isamaalaste poolt loodi, kritiseeris Tartu literaat Ain Kaalep teravalt instituudi
asutamiskoosolekul aset leidnud veini- ja šampusejoomist, kuna Jaan Tõnisson ise oli teatavasti karsklane. Juba see väike, kuid kujukas näide näitab, kui vähe Jaan Tõnissoni mälestus tegelikult IRL-ile korda läheb, sest ollakse valmis raha teenimise eesmärgil tema nime jalge alla trampima.

Aasta tõusja – Keskerakond

Seaduse järgi peavad kõik Eestis tegutsevad erakonnad 1. veebruariks esitama Harju Maakohtu Registriosakonnale oma liikmete nimekirja.
Olgu siinkohal mainitud, et õigeaegselt tegid seda vähesed. Parlamendi kuuest erakonnast esitasid oma nimekirjad jaanuari kuu jooksul vaid pooled – Keskerakond, Reformierakond ja Rahvaliit. IRL ja Eestimaa Rohelised on ka tänaseks oma nimekirjad esitanud ning parlamendiparteidest on ainsana nimekiri esitamata veel sotsidel. Aga see pole see, millest kirjutada tahtsin.

2007. ja 2008. aasta jooksul toimusid erakondade liikmete arvuga järgmised muutused:
+ erakonna liikmete arv suurenes
- erakonna liikmete arv vähenes
0 erakonna liikmete arv jäi samaks

2007. aasta jooksul:

Keskerakond +104
SDE -3
Rahvaliit -70
IRL +403
Reformierakond +560
Rohelised +161

2008. aasta jooksul:

Keskerakond +909

SDE esitamata

Rahvaliit -22

IRL 0

Reformierakond +419

Rohelised +17

Oma isiklikke kommentaare seekord ei lisa. Leian, et need arvud kõnelevad ise enda eest.