Kes rahastab demokraate?

Viimane (poliit)aasta on arutletud erakondade rahastamisega seonduva üle rohkem kui kunagi varem. Seesugune arutelu on asjakohane ja vajalik, sest nii saavad Eesti inimesed selge ülevaate, millised on erakondade tuluallikad, kust veebilehelt on kättesaadavad annetajate nimekirjad ning  millised seadused seda kõike reguleerivad. Samuti tuleb olemasolevat seadusandlust muuta, kui see rahastamisega seonduvat veelgi läbipaistvamaks muudab. Kui erakondade rahaasjadega seonduv on selgelt reglementeeritud ning kogu info avalikult kättesaadav, siis viie riigikogulase ja mõne omavalitsustegelase osas valitseb täielik teadmatus. Nimelt pole võimalik MTÜ Demokraadid rahastamise kohta informatsiooni leida.

Möödunud aasta juunis tegi Siret Kotka Erakondade rahastamise järelvalve komisjonile ettepaneku kontrollida MTÜ Demokraatide rahastamist vältimaks võimalikku mõjuvõimuga kauplemist. Demokraatide juhtoinas Rainer Vakra pidas seda väga heaks ideeks, ning teatas, et neil pole annetuste avalikustamise vastu mitte midagi. Üheksa kuud hiljem pole see hea idee aga siiski teoks saanud ning viit parlamendisaadikut ühendava organisatsiooni rahastamisest ei tea avalikkus endiselt midagi. Erinevalt erakondadest ei tea avalikkus, kes neile annetavad ja kui palju? Kas lisaks annetustele on veel tuluallikaid ja millised? Pimedus!

Teema väärib tähelepanu, sest demokraatide ühenduse heaks „töötavad“ Riigikogus mitmed inimesed. Töötavad jutumärkides seepärast, et Riigikogu Kantselei veebilehelt pole võimalik ühtki neist leida. Rainer Vakra on hoogsalt väitnud, et demokraatidel on seitse nõunikku, kuid siiani on tähele pandud kolme erinevat inimest. Siit edasi tekivad küsimused, millise eeskirja järele need fantoomnõunikud Riigikogu ees autosid pargivad, hoonesse pääsevad ning parlamendi arvutivõrgus töötavad? Ja kes neile palka maksab? Pärast koostööpakti allakirjutamist sotsidega võiksid demokraadid edaspidi oma nõu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni abimeestelt saada.

Ilmselt toetavad demokraate jõukad mehed nagu Seppik, Leedo ja Varek,  kuid mida neile vastu pakutakse? Hurraaga välja kuulutatud uue erakonna loomine tundub olevat tänaseks maha maetud, seega jäävad kauplemiseks üle vaid seaduseelnõud ja otsused. Millised ja kellele? Eelmise aasta lõpust meenub katuserahade jagamine, kus OÜ Väinamere liinidele nähti ette 600 000 eurot...aga see on pelgalt oletus.

Kui Riigikogu aknaalused tahavad nii kangesti mängida, et neil on oma eraldiseisev poliitiline vabaühendus, siis peaksid nad ka vastavatest regulatsioonidest juhinduma. Hetkel pole aga ühelgi poliitikahuvilisel võimalik muud leida kui demokraatide Facebooki konto ning juriidiline sissekirjutus Kristiines asuvasse eramusse. Jääb üsna salapärane mulje sellest „kaasavast, ausast, avalikust ja eetilisest“ organisatsioonist. Esimesed, kes neid küsimusi esitama pidanuks on sotsiaaldemokraadid, mitte mina. Ühist asja ajavad nendega ju sotsid, kahju, et neid ei huvita, kuidas tegelikult demokraatide seltskonnas asjad, ka rahaasjad käivad. Ehk on neile hoopis vastuvõetav, et koostööpartnerite rahaasjades valitseb suur pimedus. Ühed mustad mõlemad?

Ootan huviga nende möödunud aasta majandusaasta aruannet, mis ehk selgitab vähemalt rahastuse päritolu.

Naistepäev – ilus traditsioon või kommertspüha?

Esmalt kõigile naistele ilusat naistepäeva! Siin Viljandimaal paistab hetkel päike täitsa pilvitus taevas ning see oleks justkui meeste poolt naiste rõõmuks tellitud. Eks ole ju maailmas laialt levinud ütlus “iga eduka mehe selja taga on naine”, millega rõhutatakse naise toetuse ja nõuannete tähtsust meeste elus.

Tuletan meelde, et naistepäeva tähistamise algust on seostatud 19. sajandi lõpul USAs toimunud reformidega, mille käigus said naised mitmeid õigusi ja vabadusi.  Wikipeedia teab, et 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana ning Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. Juba 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka Venemaal.

Nõukogude Liidus muudeti naistepäev eriti popiks: algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete isikute esiletõstmine. Venemaal kujunes kiiresti välja emakultus. Seda päeva pühitseti riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. 8. mail 1965 kuulutas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium rahvusvahelise naistepäeva puhkepäevaks. Naistepäev tähendas koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook. Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal. Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks. Taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. Muide, 23. oktoobril 2001. aastal lükati napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepanek kuulutada 8. märts riiklikuks tähtpäevaks.

Minu arvates võiks kaaluda, et naistepäev oleks riiklik püha või siis vaba päev vaid naistele. Arutame. Küll aga on minu meelest igati kena pidada meeles kõiki naisi hea sõnaga ning lähedasi või töökaaslasi ka lilleõiega. Loomulikult oskavad siit kasu lõigata kaupmehed, kes teevad pakkumisi “naistepäeva eri”, “naistepäeva special”, “naistepäeva superale” jne. Aga eks see ole ju nende leib ning iga pakkumise peale ei saa ka õnge minna. Naistepäev on täpselt nii kommertslik kui me laseme sel enda jaoks paista.

Mõni aeg tagasi lugesin üht artiklit, kus kirjutati, et kõige põnevam on mehi vaadelda 8. märtsi õhtupoolikul kui enamik neist lumistel tänavatel püüab tasakaalu hoida, ühes käes lillekimp ja teises käes tort, endal naljakalt rahulolev naeratus näol. Minu meelest päris hästi öeldud. Olgu eesti mehed nii tuimad ja kinnised kui tahes, naistepäev (ja ka emadepäev) viib enamiku neist lillepoe ukse taha järjekorda. Ja mis võikski olla toredam kui kellelegi öelda hea sõna ning teda meeles pidada. Naistepäev on üks päris kena traditsioon.

Meil on aega veel

Foto pärineb veebilehelt nooredkooli.ee. 

Täna õhtul vallutab enamiku Eesti inimeste teleriekraanid ETV ja „Eesti Laulu“ otseülekanne Tallinnast Nokia kontserdisaalist. Eestlased on ikka tõesti laulurahvas – ükskõik kui palju Eurovisiooni ja sellele eelnevat ei kritiseeritaks, siis inimesi justkui tõmbab selle jälgimise poole. Aga miks ka ei peaks – ikka hoiad ju oma lemmikule pöialt, ja loodad tema edasipääsemist. Kuna viibin sel nädalavahetusel pealinnas, siis otsustasin, et lähen „Eesti Laulu“ finaali koha pealt jälgima ja artistidele kaasa elama. Tunnistan, et ka minul on sel aastal kindel lemmik – Põhja-Tallinn ja nende „Meil on aega veel“.

Pärast „Eesti Laulu“ teist poolfinaali lugesin mitmeid arvustusi, mis rääkisid Põhja-Tallinna loo ühekordsest edust, selle äraleierdamisest, plagiaadist, nõrgast esitusest ja veel sajast muust probleemist. Eks kriitikutel võib paljus õigus olla – eesti keelne ja poolenisti räpilugu (või hiphop?) ei pruugi Eurovisioonil inimesi enda lummusesse samamoodi saada, nagu see on toimunud Eestis. Aga siiski...kuna võistluse nimetuski ütleb, et tegemist on Eesti lauluga, siis sobib „Meil on aega veel“ selleks, kujundlikult öeldes, nagu rusikas silmaauku.

Mäletan suurepäraselt kui esimest korda „Meil on aega veel“ lugu kuulsin: sõitsin parajasti Tallinnast Suure-Jaani poole ning autoraadio kanaleid klõpsides sattusin selle peale umbes poole laulu pealt. Äärmiselt kaasakiskuv viis ja väga tähenduslikud laulusõnad. Suure-Jaani jõudes võtsin kohe arvuti lahti ning Youtube’i abil sain kogu loo ära kuulata-vaadata. Loomulikult hakkas see mulle veel rohkem meeldima. Olen alati Eesti muusikast lugu pidanud, kuid ausalt öeldes pole ühelegi hiphop ansamblile nii palju kaasa elanud. „Meil on aega veel“ on aga selline lugu, mida kuuldes lihtsalt pead heli kõvemaks kruttima ja laskma muusikal end kaasa viia.

Mis võib olla selle loo edu taga? Äärmiselt kaasakiskuv ja meeldejääv viis, seda kindlasti. Eriti aga laulusõnad, milles tunneb tõenäoliselt iga Eesti inimene ära killukese iseendast. Tunneb ära, kuidas kiireks muutunud elutempo hoiab sind justkui vangis ning ette võetu ärategemiseks pead millegi arvelt aega laenama...ja enamasti laenatakse kahjuks aega oma pere ja lähedaste arvelt. Sest töö ju ei oota, aga lähedased ootavad ja mõistavad. See on otsekohene ja julm, aga väga aus tõdemus. Usun, et need, kellele „Meil on aega veel“ hinge läheb, võtavad veidi laenatud aega tagasi, ei kiirusta millestki ette ning teavad, et kõige jaoks on aega täpselt nii palju kui nad ise tahavad. Ka oma lähedaste jaoks.

Samuti tunned seda lugu kuulates ära, kuidas mõnikord lihtsalt ei jaksa ning tahaks kõik kohustused ja tööd lükata edasi, kuhugi kaugele, homse asemel teadmata kaugusse. Tunned, kuidas ühiskond ootab teatud käitumist, teatud ülesannete täitmist ning lihtsalt ei jõua, ei jõua. Aga siis leiad jälle motivatsiooni ja nõuad endalt, et jõuaks ning lubad, et homme oled topelt tubli, sest kogu maailm on su ees valla kui vaid ise tahad. Tead, et senikaua kui järgid oma unistusi ja ei heitu ebaõnnestumistest, saadab sind edu, isegi siis kui mõnikord tundub tempo liiga kiire. Ja senikaua kui sul on lähedased, kellele toetuda ja kelle jaoks aega leida, senikaua on sul terve maailma aeg, mis sind motiveerib.

Meil on aega veel, meil on aega veel, kõigil on aega veel.

Tuult tiibadesse, Põhja-Tallinn, hoian Teile pöialt!