Juku-Kalle, me ei ela Põhja-Koreas!

Lugesin Eesti Ekspressi internetiväljaandest Juku-Kalle Raidi kommentaari Tõnu Trubetsky liitumisest Keskerakonnaga. Tegemist pole ainsa valulise reaktsiooniga tuntud muusiku Keskerakonda astumisele.

Muidugi pole asi selles, et Trubetsky on poliitikat aktiivne. Tema astumisest Roheliste ridadesse sellist numbrit ei tehtud. Ju siis ei peetud rohelisi omal ajal mingiks tõsiseks ohuks paremerakondadele, kuid Keskerakonda peetakse. Hiljem selgus, miks – Rohelised on ju parlamendis viimased kaks aastat aidanud püsti hoida praegust parempoolset valitsust. Oma vähesed hääled Riigikogus on maha müüdud nii mitu korda, kui see on üldse võimalik.

Kuid iga kord kui mõni Eesti ühiskonnas silmapaistev inimene astub Keskerakonda, tehakse sellest meedias number ja püütakse selle inimese nime määrida. Eks sellega püütakse hoiatada kõiki teisi – Keskerakonda astumine toob sekeldusi.

Kuid Keskerakonnaga liitutakse sellest hoolimata.

Meenutagem vaid mõnesid nimesid, kes on viimastel aastatel meie ridadesse tulnud – Ksenija Balta, Eduard Toman, Henrik Normann, Katrin Siska, Avo Keel, Irina Embrich, Diana Arno, Mikk Saar jne.

Demokraatlikule ühiskonnale on omane valikute paljusus ning igaühe õigus otsustada ise, millist maailmavaadet toetada. Kusjuures vanades demokraatlikes riikides pole poliitilised vastuolud vähem emotsionaalsed kui Eestis, ainult ühe vahega - respekteeritakse teiste õigust olla ja ka jääda sinust erinevatele seisukohtadele. Keskendutakse asja sisule, poliitilisele debatile, ratsionaalsete argumentidele.

Rootsi parempoolsed on vasakpoolsetega kindlasti väga erinevatel seisukohtadel. Kuid mõlemad on sajaprotsendiliselt üksmeelel ühes – et nii vasakul kui paremal asuvatel poliitikutel ja ka valijatel on võõrandamatu õigus oma seisukohtadele.

See ongi demokraatia võlu ja valu, et pidevates vaidlustes selgubki kuldne kesktee ning langetatavad otsused ei pruugi meeldida kõigile, eriti äärmusele, kuid on sellegi poolest kõige paremal võimalikul moel läbi kaalutud.

Riigikord, mida paistab ihaldavat Juku-Kalle Raid aga meenutab pigem Põhja-Koreas valitsevat korda, kus samm vasakule või paremale pealiinist tähendab vaat et riigireetmist.

Tuleb mõista, et parempoolsed ei tähenda veel riiki ja et valikuvõimaluste spekter on laiem kui Laar ja Ansip kahekesi.

Me peaksime kindlasti hoiduma nende inimeste häbimärgistamisest, kes liituvad ühe või teise erakonnaga siira sooviga midagi Eesti heaks ära teha. Keskerakond ei ole mitte kunagi sarnasel moel rünnanud neid, kes on aastate jooksul liitunud Reformierakonna või Isamaa- ja Res Publica Liiduga, selle eest, et nad on teinud poliitilise valiku paremerakondade kasuks.

Jah, me oleme hukka mõistnud kauplemist oma mõjuvõimu või häältega, aga need on kaks eri asja. Kui inimesel on ikka siiras veendumus, et tema vaateid esindab kõige enam just mõni paremerakond, siis muidugi liitugu nendega.

Toon näite. Pimedate Ööde Filmifestivali Tallinnas korraldab reformierakondlane Tiina Lokk. Tallinna juhib juba pikki aastaid Keskerakond. Festivali ja linna koostööle ei ole see mingit varju heitnud ning Tallinna on PÖFF-i toimumisele alati kõigiti kaasa aidanud.

Sarnaseid näiteid võib leida kümneid kui mitte sadu.

Kahjuks ei ole just parempoolsed tihti suutnud olla üle parteipoliitilistest huvidest.

Parempoolne valitsus on teinud kõik endast oleneva, et loopida kaikaid kodarasse kultuuripealinna projektile. On takistatud Tallinna euroraha taotlemisel. On sihilikult võetud vastu pealinna huve kahjustavaid otsuseid. On mitmel korral ka põhiseadust eirates sekkutud omavalitsuste asjadesse, rikkudes nende autonoomiat.

Näib, et meie parempoolsetele erakondadele ning nende poliitikutele, aga ka nende eestkõnelejatele, nagu Juku-Kalle Raid on endiselt loomulik vaadata kõigepealt inimese parteipiletit. Ilmselt see on taak nõukogude ajast, millest peab veel vabanema.