Ringhäälingust tänases infotunnis - maja on ülejõukäiv, aga palgad tuleb taastada!

Uurisin tänases Riigikogu infotunnis peaministrilt Eesti Rahvusringhäälingu tuleviku kohta. Peatusin küsimusi esitades kahel minu jaoks olulisel teemal- ringhäälingu uue maja ehitusel ning ringhäälingu töötajate palga küsimusel. Tunnen teema vastu huvi, sest kuulun erakonna esindajana ka Ringhäälingu Nõukogusse.

Ringhäälingu vanade majade halvast planeeringust ning uue maja ehitusest on räägitud juba üsna kaua. Uue majal on tuliseid pooldajaid ja ka tuliseid vastaseid. Mina olen uue hoone ehituse vajalikkuse ja selle otstarbekuse suhtes skeptiline ning leian, et olukord tuleks püüda lahendada olemasolevate hoonete ümberehitamisega ning Gonsiori tänaval asuvate kinnistute baasil. Uus hoone on planeeritud mammutina, mille ehitus on meeletult kallis ning selge on ka see, et selle hilisem ülevalpidamine on samuti ülejõu käiv.

Kardinaalsel seisukohal olen ma aga ringhäälingu töötajate palga küsimuses. 2010. aastal vähendati töötajate sissetulekut ca 10% lubadusega see esimesel võimalusel tagasi anda. Esimest võimalust ei ole aga kolmel aastal saabunud, kuigi igal aastal on seda valitsuselt palutud. Need vahendid tuleb järgmise aasta eelarvest ilmtingimata leida! Ma ei kõnele siinkohal juhtkonna tasudest vaid ikka igapäevast programmi tootvate inimeste töötasudest. Alandatud ja väike töötasu ei motiveeri tegema kvaliteetset programmi ning paneb häid tegijaid tahes tahtmata vaatama eratelekanalite poole, kes oma töötajatest rohkem lugu peavad.
Peaminister aga oli ilmselt enne tänast infotundi rahustava tableti (loe seemne) neelanud või võtnud PR nõustajate nõu, olla rahulik ja mitte ülbitseda, kuulda ning ei vastanud sisuliselt ühelegi nendeteemalistele küsimustele. Kahju....

Lisan siia ka tänase infotunni stenogrammi väljavõtte.

Eesti Rahvusringhäälingu tulevik

Esimees Ene Ergma
Järgmine küsimus, palun, kolleeg Priit Toobalilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Priit Toobal
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ringhäälingu uuest majast räägitakse juba aastaid. See on olnud sisse kirjutatud mitmesse ringhäälingu arengukavasse ning ka praegu vastuvõetavasse arengukava eelnõusse. Ringhäälingu enda lootus on alustada uue maja ehitusega lähiaastatel. Nii teie kui ka kultuuriminister olete kinnitanud, et Eesti Rahva Muuseumi ehitus, seda ka ilma toetusrahata, läheb käiku. Kas see teadmine, et Eesti Rahva Muuseum jäi eurorahadest ilma, mõjutab ringhäälingu uue hoone ehitust või on ka selle ehitus jätkuvalt päevakorras ning kui see nii on, siis millal võiks ehitusprotsess alguse saada? Aitäh!
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Eesti Rahva Muuseumi ehitamine on otsustatud Riigikogu poolt juba 1996. aastal ja siis on ka otsustatud ära see, et Eesti Rahva Muuseum tuleb Tartusse. Ma usun, et selle küsimuse revideerimine ei ole täna aktuaalne. Eesti Rahva Muuseum ei olnud rahastatav turismimeetme alt Euroopa Liidu vahenditest, aga see ei tähenda seda, et see projekt ei oleks hea muuseumiprojekt. See on hea muuseumiprojekt ja Eesti rahvas peab hoolitsema selle eest, et sõjas hävinenud Eesti Rahva Muuseumi hoone asemele ehitataks uus hoone. Ringhäälingu hoone ei ole kunagi konkureerinud Eesti Rahva Muuseumi hoonega ja ringhäälingu nõukogu langetab selle otsuse, millal nemad oma ehitusega alustavad. Teatavasti Vabariigi Valitsus on andnud rahvusringhäälingule kahel korral kaks päris suurt krunti. Viimane kinnistu oli enam kui 7000 m2 suur ja sellega on ka Vabariigi Valitsus näidanud seda, et tema jaoks on rahvusringhäälingule uue hoone ehitamine oluline. Aitäh!
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!
Priit Toobal
Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Kas teie valitsusjuhina toetate rahvusringhäälingule uue hoone ehitust või ei pea seda otstarbekaks ja leiate, et pigem tuleks panustada tehnilisse baasi ja inimestesse ja läbi selle pigem programmi kvaliteedi tõstmisse?
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Mina valitsusjuhina rahvusringhäälingu juhtimise sõltumatusesse sekkuda ei kavatse. Rahvusringhäälingul on ringhäälingu nõukogu, kes otsustab seda, missugused on prioriteedid, kas prioriteetsed on tehnika soetused, ehitised või töötajate palgad või täiendavate töötajate palkamine.
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!
Priit Toobal
Aitäh! Minu teine täpsustav küsimus puudutabki palgaküsimust. 2010. aastal anti ringhäälingu töötajatele valida, kas 10%-line palgalangus või üks kuu palgata puhkust aastas. Ehk tegelikult vähendati kõigi ringhäälingu töötajate sissetulekut lubadusega see esimesel võimalusel taastada. Ringhäälingu nõukogu on igal aastal eelarveläbirääkimiste käigus pöördunud rahandusministri ja seeläbi valitsuse poole taotlusega taastada endine palgatase ja küsinud selleks lisavahendeid. Siiani on lubadused täitmata ehk teie poolt eitav vastus saadud. Millal on loota, et ringhäälingu töötajad saavad oma palga tagasi ja millal saabub see esimene võimalus?
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Mulle teadaolevalt on rahvusringhäälingu eelarve maht ka käesoleval aastal võrreldes möödunud aastaga kasvanud 3,9%. Kui majandus jätkab sellises tempos kasvamist, nagu ta eelmisel aastal kasvas, küllap siis ka lootused saada omale uus maja saavad reaalsemaks. Aga teile on sama hästi teada kui mulle, et Riigikogu saab jaotada ainult seda raha, mida maksumaksja töökad käed riigikassasse maksnud on. Ja kui seda raha ei piisa selleks, et ehitada ühe aastaga maja ja tõsta samas ka palkasid, siis paraku tuleb sellega leppida, tuleb pingutada selle nimel, et Eestis oleks töökohti rohkem ja maksuraha laekuks eelarvesse rohkem.

Võiksime Obama eeskujul Jüri Luigele annetuse tagastada

7. veebruari New York Times kirjutab, et teiseks ametiajaks USA presidendiks pürgiv Barack Obama plaanib tagasi maksta tema kampaaniale tehtud 200 000 dollarit annetusi. Nimetatud annetused pärinevad hämarate sidemetega mehhiklastelt – Cardona suguvõsalt – kes on seotud kasiinoäri ning organiseeritud kuritegevusega. Ben LaBolt, Obama kampaania kõneisik rõhutas, et kuna annetuse ümber on nii palju kahtlast, siis peeti mõistlikumaks see tagastada.

Kuigi mastaabid on hoopis teised, leian siit teatud paralleeli 500 eurose annetusega, mille tegi Keskerakonnale Võrumaa „ärimees“ Jüri Luik. Just seesama 500 eurot oli ametlikuks põhjuseks, miks toimus Kaitsepolitsei suurejooneline läbiotsimine Keskerakonna büroos ja ka minu kodus. Obamal läks muidugi veidi paremini ja tal on võimalus annetus tagastada, enne kui selle vastu hakkavad huvi tundma õiguskaitseorganid. Nii nagu olen varemgi teinud, tunnistan veelkord – mina ja Keskerakonna büroo tegi vea, võttes vastu Jüri Luige annetuse tema tausta kontrollimata. Piisab sellest kui mehe nimi Google’sse sisse lüüa ning saab tulemuseks hulganisti uudiseid, mis igaühe peaksid ettevaatlikuks tegema.

Küll aga tahaksin eeskuju võtta Barack Obamast ning sestap mõtlengi, et erakond võiks Jüri Luigele tema poolt annetatud 500 eurot tagastada. Seesugust käitumist eeldaksin ka Isamaa ja Res Publica Liidult. Elamislubadega äritsejad Indrek Raudne ja Nikolai Stelmach on IRLi veebilehel leiduva aruande kohaselt erakonnale kahepeale ametlikult annetanud 2010. ja 2011. aastal 2871 eurot (ligi 45 000 krooni). Niisiis leian, et ka IRL võiks kahtlase päritoluga annetused annetajatele tagastada. Olgu siis tagasisaajateks Stelmach ja Raudne ise või läbi nende hoopis vene ärimehed.

Keskerakond võib vabalt seda koos IRLiga teha – võtame Obamast eeskuju!

New York Times’i artikkel on kättesaadav aadressil: http://www.nytimes.com/2012/02/07/us/politics/major-obama-donors-are-tied-to-pepe-cardona-mexican-fugitive.html?_r=1&nl=todaysheadlines&emc=tha2

Vene paranoia piirab ettevõtlust

Mitmed märgid näitavad, et end ettevõtjate lemmiku ja kaitsjana esitlev Reformierakond on viimasel ajal hakanud käituma turuolukorrale risti vastupidiselt. Seesugune käitumine võib aga kahjustada Eesti ettevõtjate huve ning halvendada Eesti riigi majandusolukorda.Reformierakonna tegevuses on aastate jooksul olnud mitmeid küsitavusi olukordades, kus on tegemist Venemaaga. Ühelt poolt on eelkõige valimiskampaaniates kasutatud vene kaardiga hirmutamisega taktikat, teisalt aga jäädakse kõhklevale seisukohale just majandussuhete osas, samas kui „majanduserakond“ peaks kõhklemata kõiksugu kaubandust soosima. Siin tulebki mängu poliitiline kaalutlus – kui suhted Venemaaga liiga heaks muutuvad, siis ei saa valimiste ajal inimesi enam sellega hirmutada.
Majandus vaatab ida poole
2010. aasta oktoobris rõhutas peaminister Andrus Ansip, et Venemaa mängib Eesti majanduses üha suuremat rolli ning ta ei mõista inimesi, kes väidavad, et kahe riigi suhted on viletsad. 2011. aasta alguse väljaütlemised väljendasid aga soovi Venemaale vähem eksportida, jäädes 10 protsendi piiresse ekspordi kogumahust. 1. oktoobri „Reporteritunnis“ väljendas Ansip juba selgesõnaliselt, et Venemaa osatähtsus kaubanduspartnerina on liiga suur ning ta ei pea seda õigeks.
Statistikaamet teatas hiljuti, et 2011. aasta oktoobris suurenes eelmise aasta sama kuuga võrreldes oluliselt Eesti eksport Venemaale – 53 miljoni euro väärtuses ehk tervelt 1,6 kordne kasv. Vaadates andmeid viimase nelja aasta lõikes, siis näeme, et pärast 2009. aastal pronksiööst tingitud tagasilööki on eksport Venemaale taastunud ning isegi väga jõuliselt kasvanud. 2011. aasta kümne kuuga on juba ületatud miljardi euro piir ning võib eeldada, et aasta lõpp toob sinna korraliku lisa. Seega näeme, et valitsusjuhi pahased näpuviibutused ei kohuta pragmaatilist ärisektorit ning Venemaa ja Eesti vahelisele kaubandusele antakse üha hoogu juurde.
Ka arengud maailmapoliitikas näitavad, et Venemaad võetakse kaubanduspartnerina üha tõsisemalt ning see pole kindlasti jäänud Eesti ettevõtjatele märkamata. Väga oluliseks peetakse ärimaailmas Venemaa liitumist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), mis 16. detsembril ka Genfis heaks kiideti. 1993. aastast väldanud läbirääkimised jõudsid positiivse lõpptulemuseni ning WTO liikmeslisus võiks olla kindlust pakkuv ja julgustav märk nii Eestile kui ka teistele Venemaa partneritele.
Ühtlasi ei tohi unustada, et jätkuva Euroopa võlakriisi tingimustes on Eesti ekspordivõimalused Euroopa suunal märgatavalt väiksemaks muutunud. Äripäev on avaldanud põhjaliku loo „Venemaa kui päästerõngas“ (13.12.2011), milles Eesti suurettevõtete juhid, nende seas nt Enn Veskimägi, Janek Kalvi ja Jaanus Murakas nentisid, et ettevõtjad peavadki otsima turgu sealt, kus seda parajasti on ning Venemaad peetakse ülimalt oluliseks kaubanduspartneriks, kus turuosa on võimalik jätkuvalt kasvatada.
Reformierakond ujub vastuvoolu
Reformierakond on alati pooldanud õhukese riigi ideed ning viinud oma valitsemise ajal riigi sekkumise majandusse nii väheseks kui võimalik. Nüüd aga, nähes Venemaa tähtsuse kasvu Eesti kaubanduspartnerina, on tõustud suisa tagajalgadele ning üritatakse üldsusele selgeks teha, et oleme kohe-kohe idanaabrist sõltuvusse jäämas. Nii ilmuski Delfi portaalis reformierakondlase, Riigikogu majanduskomisjoni liikme Kalev Lillo arvamuslugu sellest, kuidas riik peab lõpetama Venemaa suunalise ekspordi toetamise, sest liiga suure ekspordi korral on tegemist julgeolekuriskiga. Seega on Reformierakond valmis ning võib olla juba ka välja töötamas plaani Venemaa suunalise kaubanduse piiramiseks.
Tuleb nõustuda, et tõepoolest ei tohi riik panustada liigselt ühele kaubanduspartnerile, kuid see, et muidu majandusvabaduse trummi taguv erakond ootamatult hakkab sanktsioone rakendama seadma, on võrdlemisi üllatav. Ühtlasi tundub see juba paranoiana Venemaa suhtes. Paranoia kahtlusi süvendab ka see, et majandusministeeriumi asekantsler Ahti Kuningas on avalikult väitnud, et Venemaa suunalises ekspordikasvus pole midagi halba, pigem peaksime riskide hajutamiseks vähendama hoopis Soome ja Rootsi suunalist eksporti.
Majanduslikult ebakindel Euroopa sunnib paratamatult ettevõtjaid pöörama pilku sinna, kus on võimalik oma tooteid ja teenuseid müüa. Meil on paljude teiste riikide ees aga suur strateegiline eelis – asukoht Venemaa kõrval. Kui Reformierakond ignoreerib pelgalt paranoia põhjal ettevõtjate ja majandusteadlaste arvamusi ning hakkab võimu abil ärikraane kinni keerama, siis on see vale käitumine. Rääkimata suurest kahjust Eesti majandusele.

Lugu ilmus ka 30. detsembri Äripäevas

Koostöö Tšerepanoviga tähendab koostööd Ansipiga

Viimastel päevadel meedia poolt põnevaks mängitud ühinemisläbirääkimised Sotsiaaldemokraatide (SDE) ning Vene Erakonna Eestis (VEE) vahel on kui hästi korraldatud poliitteater, mille lavastajaks Reformierakond. VEE loomise eesmärgiks oli omal ajal vaid üks – takistada Keskerakonna edu kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Küllaltki kaval idee, mille väljamõtlejaks peetakse Reformierakonna peaideoloogi Rain Rosimannust. Just tema eestvedamisel on ka VEE tegevust jõu(rahaga) ja nõuga igati toetatud. Senini pole aga eesmärk täitunud ning vene rahvusest valijad usaldavad Keskerakonda kordades rohkem. Nüüd on mõtlejad jälle koos istunud ning välja töötanud plaani, mille eesmärgiks on nõrgendada Keskerakonda Tallinnas ja viia Reformierakond võimule pealinnas ja ainuvõimule riigis.

Valitsuskoalitsiooni suhted pole hetkel just kõige pingevabamad ning seega tundub, et Reformierakond on asunud tööle plaani kallal, kuidas vahetada praegune partner mugavama vastu, kes omaks rahva toetust, kuid ei nõuaks endale midagi vastu ja aitaks jätkata oravate poliitikat. Välja on valitud SDE, keda saab kasutada nii Riigikogus häälteenamuse kindlustamiseks kui ka vene valijate püüdmiseks. Sotsid, kes tunnevad heameelt valitseva partei meelitustest võivad aga liiga sinisilmselt käitudes endale hoopis karuteene teha ning oma erakonnast ilma jääda. Mis saaks olla Reformierakonnale mugavam kui see, et liita kontrolli all olev VEE sotsidega ning hakata seejärel ühinenutest endale kuulekaid liitlasi kasvatama?

SDE flirt vene valijatega on kestnud juba mõnda aega ning tasapisi võivad inimesed hakata ka sellest vedu võtma. Justkui täiesti juhuslikult tunneb VEE ühinemise vastu huvi ning sotsid näevad siin head võimalust oma edule hoogu juurde saada. Reformierakond VEE tegeliku kontrollijana saab aga niiviisi sissepääsu SDE siseelu juurde. Kui VEE on nõus liituma SDE-ga, siis ei lähe kaua kui nende hulgast tulnud tahavad kohti erakonna juhatuses, nimekirjades, parlamendis...

Reformierakonna plaani edukus sõltub sellest, kas valijad näevad läbi, mis on hetkel SDEga juhtumas. Tänases Õhtulehes püstitati arvamusküljel kaalukas küsimus: milleks aga ühineda luuseriga? Tõepoolest, VEE-l on olematu struktuur ja liikmeskond, puudub tõsiseltvõetav programm ning valijate toetus – neid fakte kaaludes tundub, et sotsidel pole mingit plaani seista vene valija eest põhimõtetes, vaid seda tehakse formaalselt. Samas pole välistatud ka juba sõlmitud kokkulepe Reformierakonaga – kui suurendate toetust vene valijate hulgas, saate IRLi asemel valitsusse. Sotsid võtavad küll Tšerepanovi, kuid samas kingivad oma partei Reformierakonnale.

Alkoholireklaamile keeld peale!

Tutvustasin täna Riigikogus Keskerakonna eelnõud, mis seaks alkoholireklaamile väga ranged piirangud ja keelud. Riputan kõne ka oma blogisse.
Eelnõu otsustati jätta Riigikogu parlamendi menetlusse, et asja edasi arutada.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees, head ametikaaslased!

Käesoleva aasta 16. mail andis Eesti Keskerakonna fraktsioon üle reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga soovitakse kehtestatakse täielik alkoholireklaami keeld tele- ja raadioprogrammis ning välireklaamina.

Reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on läbi rangemate alkoholireklaami piirangute kehtestamise tagada eelkõige laste ja noorte kaitse alkoholireklaami ja promotsiooni eest ning vähendada laste ja noorte alkoholi tarbimist ja alkoholiga seotud kahju.

Konjunktuuriinstituudi uuringust selgus, et 2010. aastal joodi Eestis ühe elaniku kohta keskmiselt 10,2 liitrit absoluutalkoholi. Need arvud käivad kõigi Eesti elanike kohta. See tähendab, et ka iga vastsündinu, laps ja vanainimene joob statistika järgi aastas 10,2 liitrit puhast alkoholi. Vastupidiselt laialt levinud müüdile on turistide kaasa ostetud ja kohapeal joodud kogused sellest arvust juba maha arvestatud. Alkoholi joob 86% täiskasvanutest ning sagedamini tarbitakse lahjasid alkohoolseid jooke nagu õlu ja vein. 80% inimestest arvab, et Eestis peab alkoholi tarbimise vähendamiseks teostama piirangutega alkoholipoliitikat, üle poole neist pidas vajalikuks rangeid piiranguid. Just seesugune statistika ja rahva arvamus on andnud reaalse vajaduse taaskord võtta käsile riiklik alkoholipoliitika. Mõned aastad tagasi keelustati Keskerakonna ja Tallinna eestvedamisel öine alkoholimüük.

Tänaseks on kõigile selge, et see oli hädavajalik ning see on alkoholi tarbimist oluliselt vähendanud, aga paistab, et sellest üksi ei piisa. Tuleb teha ka järgmine samm ning seetõttu Keskerakond sellesama täna menetluses oleva eelnõu ka parlamendile arutamiseks esitas.

Alkoholireklaami täielik keeld tele- ja raadioprogrammis ning välireklaamina eesmärgiks on vähendada alkoholireklaami mõju tarbijale, eelkõige noorte ja laste väärtushinnangutele ja hoiakutele. Väärtushinnangute kujundamisel omab avalikkusele suunatud reklaam väga suurt mõju. Alkoholi reklaamil on võime kujutada alkoholi tarvitamist kui sotsiaalselt heakskiidetud ja soovitatavat tegevust; toetada liigtarvitamist soosivaid väärushinnanguid ja hoiakuid; ning mõjuda soodsalt nii uute tarbijate „värbamisele” kui ka juba alkoholi tarbivate inimeste poolt manustatavate alkoholi koguste suurenemisele ja sageduse tihenemisele. Alkoholireklaamid esitavad alkoholi tarvitamist kui turvalist, riski- ja probleemivaba tegevust, millega kaasnevad vaid positiivsed emotsioonid. Sellega varjavad alkoholireklaamid potentsiaalseid terviseriske ja negatiivseid tagajärgi ning ühtlasi vähendavad ennetustegevuste ja tervisekasvatuse mõju. EMOR uuris esmakordselt alkoholireklaamide sisu. Juunis teles näidatud alkoholireklaamide analüüs näitas, et reklaamidest vaid alla poole räägitakse tootest. Ülejäänutes peopidamisest ja mõnusast elust alkoholi seltsis, mis kahtlemata avaldab oma mõju.

Esimesel lugemisel olevas eelnõus puudub regulatsioon alkoholireklaami keelu kohta internetis. See küsimus oli arutluse all ka majanduskomisjonis ning leian, et esimese ja teise lugemise vahel on võimalik ja ilmselt ka vajalik töötada välja mehhanism, kuidas reguleerida alkoholireklaami internetis. Möönan, et see on keeruline, sest internet haarab kogu maailma, kuid olen lootusrikas ja arvan, et ka sellele küsimusele on võimalik leida lahendus, kas läbi serveri asukoha, domeeni asukoha või muu seesuguse teel. Selle majanduskomisjonist üles kerkinud ideega peaks kindlasti töötama ning võimalikke lahendusi otsima.

Alkoholi reklaami piiramine on rahvusvaheliselt tunnustatud ja kohane meede kompleksses alkoholipoliitikas. Selle meetme mõju alkoholi tarbimisele ja alkoholiga seotud kahjule sõltub otseselt meetme rakendamise määrast. Alkoholi reklaam raadios, televisioonis ja välimeedias on juba täna Eestis osaliselt keelustatud. Praegu kehtivate reklaamipiirangute mittetoimimise põhjuseks võib pidada alkoholi reklaami mõju alaealistele ja nende osalist rakendamist erinevate alkoholi liikide lõikes. Näiteks ei tohi alkoholireklaami näidata teha teles ja raadios kella 7st kuni kella 21ni, AGA TNS Emor uuris, kui palju alaealised tegelikult alkoholi reklaami näevad. Alaealised vaatavad telet kõige rohkem ajavahemikus 19.30-23. Kõige rohkem on neid teleri ees vahetult pärast kella 21, kui alkoholireklaami võib juba näidata, seega see meede ei too täit võimalikku kasu. Välireklaami keeld kehtib täna üksnes kangele alkoholile, AGA Eestis juuakse siiski kõige rohkem just kanget alkoholi, seega on vajalik astuda järgmine samm selle olukorra muutmiseks.

Kui nimetada tuntumaid alkoholreklaami keelamise näiteid teistest Euroopa riikidest, siis Norras on keelustatud kogu alkoholireklaam (sh trükimeedia, raadio, televisioon, välireklaam); Soomes on keelatud kange alkoholi reklaam; Rootsis on aga alkoholireklaam (üle 2,25% alk. vol) täielikult keelatud televisioonis, raadios ja välimeedias; Prantsusmaal on keelatud alkoholireklaam televisioonis. Lisaks on mitmetes teistestki riikides keelud alkoholireklaamile nii teles kui ka raadios ning kus alkoholireklaam on kas täielikult keelatud või laieneb täielik keeld kangema alkoholi reklaamile, nii on see lisaks eelpool mainitutele Taanis, Belgias, Hispaanias, Iirimaal, Inglismaal jne.

Suurimaks eeskujuks toon ma aga Leedu, kes on vastu võtnud seadusemuudatuse, mille kohaselt hakkab 2012. aasta 1. jaanuarist kehtima täielik alkoholireklaami keeld. Ilmselgelt on leedukad aru saanud, et tähtsam on rahva tervis ja püsimajäämine kui alkoholitootjate kasum.

OECD riikides teostatud uuringute andmetel on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides alkoholi tarvitamine elanikkonna seas 16% väiksem. Riikides, kus lisaks kangele alkoholile on piirangud ka lahja alkoholi reklaamile, on tarvitatavad alkoholikogused veel 11% võrra väiksemad. Seega näitavad uuringud, et alkoholireklaami täielik keelamine võib selle tarbimist vähendada ligi 30%. Liiklusõnnetuste arv on kange alkoholi reklaami piirangutega riikides langenud kümnendiku võrra ning nii kange kui ka lahja alkoholi reklaami piiranguid omavates riikides neljandiku võrra.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) uuringutega on veenvalt tõestatud ka noorte alkoholitarvitamise ja reklaami vahelised seosed – viie minuti pikkune alkoholi reklaami vaatamine suurendab alkoholi tarvitamist pudeli lahja õlle võrra päevas. Samuti on noorte puhul alkoholireklaami mõjud äärmiselt kauakestvad – nooruses televisioonis rohkem alkoholireklaami näinud isikud tarbisid kogu oma järgneva elu jooksul teistest rohkem alkoholi, kusjuures selgelt tuli esile iga nähtud reklaami olulisus – iga vaadatud reklaam tõstis tarbitud jookide mahtu ühe protsendi võrra.

Nii sel aastal, kui ka varasemalt kordadel, kui alkoholireklaamile on püütud täielikku keeldu seada, on mitmed alkoholitootjad võtnud sõna ja teatanud, et seesugune keeld ei ole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Selles küsimuses on võtnud seisukoha Euroopa Kohus oma 2001.a 08.märtsi lahendis, kus oli küsimuse all Rootsi poolt kehtestatud alkoholireklaami piirangute, see on siis alkoholi reklaamikeeld raadios, televisioonis ning perioodikaväljaannetes, õiguspärasus. Euroopa Kohus leidis, et taolised reklaamipiirangud mõjutavad enam teistes liikmesriikides toodetud kaupade turustamist ning reklaamipiirangud on seega takistuseks liikmesriikidevahelisele kaubandusele, samuti mõjutavad sellised piirangud piiriülest reklaamipindade pakkumist. Siiski juhtis Kohus vastava otsusega tähelepanu asjaolule, et kuigi taolise reklaamipiiranguga piiratakse asutamislepingust tulenevaid õigusi, annab asutamisleping ka loa asutamislepingus olevate õiguste piiramiseks, kui seda tehakse rahva tervise kaitseks. Niisiis pole põhjust arvata, et Eesti puhul oleks midagi teisiti – põhimõte on sama.

Alkoholi tarvitamine põhjustab üle 60 erineva haiguse ja tervisekahju, sealhulgas õnnetusi, vigastusi, vaimseid ja käitumuslikke häired, vähki ja südamehaigusi, olles väga suure finantskoormuse allikaks nii riigile tervikuna kui ka tervishoiusüsteemile ning põhjustades majanduslikke kulusid ühes aastas ligi 2,2 miljardi Eesti krooni ulatuses ehk 1,1 protsendi ulatuses SKP-st.

Mõelge, kallid kolleegid, kui me saaksime sellest summast kokku hoida vähemalt poole või vähemalt veerandi. Vabaneks suur hulk raha, mida võiks kasutada tervishoius hoopis muul otstarbel, kas või haiglate renoveerimiseks.

Täieliku alkoholireklaami keelu mõju on pikaajaline, kuna sellega kujundatakse eelkõige noorte väärtushinnanguid ja suunatakse neid väiksemale alkoholi tarvitamisele ning väiksematele kahjude tekkele kogu nende järgneva elu jooksul. Alkohoolsete jookide rangemate reklaamipiirangutega kaasnevad positiivsed mõjud kaaluvad üles võimaliku majandustegevusele avalduva negatiivse mõju. Seega saame me alkoholireklaami keelates tulevikus tervema ja kainema rahva. Ning sellest on kasu nii riigile kui inimestele endile.

Lõpetuseks soovin ma tänada Riigikogu majanduskomisjoni, kes tegi ettepaneku selle eelnõu esimene lugemine lõpetada, ning on valmis teemat edasi arutama.

Aitäh!

Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot?

Pidasin täna Riigikogus kõne seoses Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile garantii andmise teemal. Riputan oma kõne ka blogisse.


Lugupeetud istungi juhataja, kallid kolleegid!

Üheks meie tänaseks põhiteemaks parlamenditöös ning Eesti välis- ja majanduspoliitikas üldiselt on eurotsooni ühtsuse püsimine ning alternatiivide leidmine ellujäämiseks Euroopa majanduskriisis. Ehk rahvakeeles öelduna „Kreeka probleem” ja jutt sellest, kas ja kui palju peaksime meie, kokkuhoidlikult ja tegelikult suures osas vaesuses elavad eestlased seda kinni maksma.
Maailmas on aastatuhandeid loodud seadusi. Kuid seaduste olemasolu ei ole hoidnud ära nende rikkumist. Samal viisil ei ole eurotsoonis kehtivad reeglid pannud riike neid reegleid järgima ning ei ole hoidnud ära üle võimete elamise ja pillamise, mille tagajärjel on tekkinud Lõuna-Euroopa maade maksejõuetused.

Mis kasu annab EFSF?

Riigikogu menetluses on otsus Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamisest. Otsuse sisuks on see, et Eesti annab lubaduse garanteerida EFSFi raamlepingu alusel võlakohustusi ligi 2 miljardi euro ulatuses toetamaks finantsraskustesse sattunud euroala liikmesriike. Toetuse eesmärgiks on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.

Nii otsuse eelnõu kui ka Ansipi valitsus räägib rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga ja garantii realiseerimine ei ole tõenäoline ning et üleüldse ei ole eurotsoon mingis kriisis. Kuid kui vaadata reaalset Kreeka olukorda ja seda, et edukate reformide asemel kostub sealt ähvardusi kodusõjaks ja streikideks, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame nii, et higi lendab.

Kust Eesti riik peaks võtma 2 miljardit eurot? Tegemist on summaga, mis on umbes üks kolmandik meie 2012. aasta riigieelarvest. Meil räägitakse palju sellest, et õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või koguni teise riiki. Meil sosistatakse politseinike ja päästetöötajate eesseisvast masskoondamisest, kuna pole lihtsalt raha. Meil on üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainukeseks võimaluseks sooja süüa saada. Meil on väga palju alarahastatud valdkondi, mis on lükanud meie riigi sotsiaalmajanduslikku langusse ja nüüd ühtäkki tahame vastu võtta otsust, mis kingib ära kolmandiku meie riigieelarvet. Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga riigi tasandil, mis see siis on?
Juhul, kui Kreekas raha lausa puu otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme me varsti ikkagi Kreeka pankrotti ja kui Eesti riik on oma 2 miljardi eurose garantii andnud, siis ka Eesti pankrotti.

Kui ESFSi eesmärgiks on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hättasattunuid aidata soovivad riigid ju täna ka otse abivajajatele raha turgudel laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima ühe sammuga ning samas ignoreerides riikide erinevaid arengutasemeid ja sisemisi majanduspoliitilisi probleeme.


Mul on mulje, et valitsus tegutseb salaja, et rahvast mitte ärritada. Valitsus on asunud EFSFi otsust läbi suruma võimalikult vaikselt, peaaegu, et lausa salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitata esitada ärritavaid küsimusi ja rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab riigikogu rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja kiirelt eelnõu ära menetleda. Väidetakse, et arutelude rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist. Kui arvestada, et riigikogu rahanduskomisjon arutas esimest korda eelnõu eelmise nädala neljapäeval ja heakskiitva otsuseni soovitakse jõuda juba homme, võib nimetada nõusoleku saamist riigikogus lausa väljapressimiseks.

Milleks selline rabelemine ja salatsemine? Eks ikka selleks, et kui avalikkus saaks teada, millisesse ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik üldiselt, siis tuleks valitsusel vastanduda olulise avalikkuse survega sellist Eestile kahjulikku otsust mitte vastu võtta. Ja kui koalitsioon teerullimeetodiga endiselt nii opositsioonist kui ka ühiskonnast tervikuna üle sõidab, siis tähendaks see valitsuse populaarsuse olulist langust. Ja kuna Ansip ei taha valida ei Eesti riiki pankrotistava peaministri tiitlit ega ka EFSFi otsusest loobumist, siis ongi valikuks salatsemine ja ühiskondliku diskussiooni summutamine.
Selle eelnõu lõpphääletamisel vajutan mina punast nuppu. Aitäh!

Ülestõusmispühade 2. püha riigipühaks!

Tutvustasin täna Riigikogu saalis Keskerakonna plaani muuta ülestõusmispühade 2. püha riigipühaks ja puhkepäevaks. Riputan oma kõne siia täistekstina üles.
Märkimist väärib ka asjaolu, et kuigi Põhiseaduskomisjon tegi Riigikogule ettepaneku see seaduseelnõu nn maha hääletada, siis Riigikogu liikmed seda siiski ei teinud. Olen tänulik!

Lugupeetud Riigikogu esimees, head kolleegid!

Käesoleva aasta 17. mail andis Eesti Keskerakonna fraktsioon üle pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 täiendamise seaduse eelnõu.

Eelnõuga täiendatakse pühade ja tähtpäevade seaduse paragrahvi 2 , millega lisatakse riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha.

Eelnõu eesmärgiks on muuta ülestõusmispühade 2. püha Eestis riigipühaks ja puhkepäevaks.
Kehtivas pühade ja tähtpäevade seaduses on Eestis ettenähtud 11 riigipüha. Nendeks on uusaasta, suur reede, ülestõusmispühade 1. püha, kevadpüha, nelipühade 1. püha, võidupüha, jaanipäev, taasiseseisvumispäev, jõululaupäev, esimene jõulupüha ja teine jõulupüha. Valdavalt kattuvad Eesti riigipühad teiste Euroopa Liidu liikmesriikide poolt kehtestatud riigipühadega. Üheks erinevuseks on ülestõusmispühade 2. püha, mis on enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides riigipüha ning puhkepäev. Erandiks on vaid Eesti, Malta ja Portugal, kus ülestõusmispühade 2. püha on tavaline tööpäev. Eelnõu jõustumisel suureneks riigipühade arv Eestis kaheteistkümneni.

Ülestõusmispühad kuuluvad nn. liikuvate tähtpäevade hulka. Nende algust arvestatakse kuufaaside järgi: nad algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva ning võivad seega olla ajavahemikus 23. märtsist 26. aprillini.
2. ülestõusmispühade lisamine riigipühade hulka on igati mõistetav, kuna kristlike traditsioonidega riikides on just ülestõusmispühad ehk siis Suur Reede, Vaikne Laupäev ning 1. ja 2. ülestõusmispüha suure emotsionaalse sisuga, pidulik ning perekonna, sugulaste ja lähedastega koosolemise aeg.

Kahtlemata on 2. ülestõusmispühade puhul tegemist usulise taustaga pühaga. Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kirikuaastas kõige olulisemad. Eesti Vabariigi Põhiseaduse kohaselt ei ole meil küll riigikirikut, kuid traditsioonilisi usupühasid tähistatakse sellest hoolimata. Mainisin, et täna on Eestis 11 riigipüha, märkimisväärne on siinkohal asjaolu, et 11st riigipühast 7 on usulise taustaga.

Oma seisukoha nimetatud eelnõu kohta on andnud ka Eesti Kirikute Nõukogu, mis ühendab endas kaheksat kirikut ja kahte koguduste liitu kokku ligemale 400 000 liikmega. Kirikute Nõukogu toetab Ülestõusmispühade 2. püha tähistamist riikliku pühana.
Ülestõusmispühade üks pool on kristlik, st Kristuse surmast ülestõusmine, teine seostub kevade sünniga, looduse ärkamisega talvest. Need kaks poolt sobivad hästi kokku.

Seaduse jõustumisel muutub ülestõusmiste 2. püha Eestis riigipühaks nagu enamustes Euroopa Liidu liikmesriikides. Sellega lihtsustub ettevõtete olukord, kes peavad oma töös igapäevaselt suhtlema teistes riikides asuvate ema- või tütarettevõtetega. Põhjamaades ning Lätis ja Leedus, kellega on Eestil kõige tihedam majanduslik seotus, on ülestõusmiste 2. püha riigipüha ja puhkepäev.

Samuti kaob seaduse vastuvõtmisega olukord, kus ülestõusmispühade 2. püha on Eestis küll tavaline tööpäev, kuid ometigi pankadevahelised ülekanded ei toimu, sest Euroopa Keskpangal on puhkepäev. Seetõttu on täna paljude ettevõtete töö ülestõusmispühade 2. pühal nagunii pärsitud.

Eelnõuga väheneb Eestis keskmine töönädala pikkus, mis 2008. aastal oli Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutuse uurimuse järgi Eestis 41,1 tundi. Samal ajal oli Euroopa Liidu keskmine töönädala pikkus 40,4 tundi. EL 15 keskmine töönädal pikkus oli 2008. aastal 39,9 tundi nädalas. Seega on Eestis võimalik anda inimestele täiendav puhkepäev, ilma et keskmine töönädal väheneks Euroopa Liidu keskmisest lühemaks.

Eelnõud vaagides tekkis juhtivkomisjonis Põhiseaduskomisjonis arutelu, kui suur on täiendava riigipüha lisamise mõju ning väljund majandusele. Usaldan siinkohal rahandusminister Jürgen Ligi, kes oma seisukohas eelnõu kohta märgib, tsiteerin: „Ehkki lisanduva riigipüha mõju kogu riigieelarvele ja majandusele ei ole märkimisväärne, tasub siiski arvestada, et mõnede riigieelarveliste asutuste kulud tõuseksid. Näiteks oleks tööl osad Politsei- ja Piirivalveameti töötajad, kes teeniksid töö eest topelttasu.“ Tsitaadi lõpp. Kordan üle, rahandusministri sõnul ei ole rahaline mõju majandusele ja riigieelarvele märkimisväärne. Lisan veel, et mitmed tänased riigipühad on nn liikuvad pühad ning kõik riigipühad on liikuvad ses mõttes, et ühel aastal juhtuvad need nädala sisse, teisel aastal nädalavahetusele ja seega väga konkreetsete rahasummade väljatoomine ühe riigipüha ja puhkepäeva mõju osas poleks mõistlik. Soovi korral on muidugi võimalik vajalikud arvutused esimese ja teise lugemise vahel koostöös rahandusministeeriumiga läbi viia.

Põhiseaduskomisjonis oli ka arutelu, millistes Euroopa Liidu riikides on Suur Reede ja 2. ülestõusmispüha paralleelselt riigipüha ja puhkepäev - seesuguseid riike on 13. Siinkohal tasub märkida, et neid riike, kus Suur Reede ei ole riigipüha ja puhkepäev, aga 2. ülestõusmispüha on riigipüha - neid riike on 11. Tuletan meelde, et 2. ülestõusmispüha ei ole riigipüha vaid kolmes riigis – Eesti, Malta ja Portugal. Seega on neid riike, kus ülestõusmispühad on riigipühad, märksa rohkem kui neid, kus see nii ei ole.

Miks on pühade pidamine oluline? Miks ei võiks me neist niisama mööda vaadata või hoopis neil päevil tööd teha? Loomulikult on hea kui on taas üks vaba päev, kuid oluline on, et me mõistaksime ka nende pühade tähendust ja oleksime solidaarsed nendega, kelle jaoks pühad tähendavad rohkem kui tööst vaba päeva. Mõtelge kõigi nende inimeste peale, kelle jaoks ülestõusmispühad on sügava usulise tähendusega. Pühade pidamine on osa kultuurist ja see kui kaunilt me oma pühasid peame ning kuidas me kombestikku austame, näitab midagi meie rahva olemusest ja meie kultuurist. Eestlaste rahvapärimus ülestõusmispühade kohta on rikas. Suhtugem sellesse teemasse austusega ning liigume veel ühe sammu Euroopale lähemale.

Lõpetuseks kutsun ma teid kõiki üles nimetatud eelnõud toetama ning loodan, et selles küsimuses valitseb siin saalis samasugune üksmeel, kui 2005. aastal, mil 24. detsember – taaskord usulise taustaga püha, jõululaupäev Keskerakonna ettepanekul riigipühaks ja puhkepäevaks kuulutati.

Aitäh!