Läti tee Eesti poliitikas

Panen siia tänases Õhtulehes oleva minu arvamusloo.
http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=338992


Eesti meedia on palju rääkinud Läti majandusest ja raiunud kui rauda, et Eestil olevat teine tee. Samas on meil peaaegu kajastamata jäetud Läti poliitikas samaaegsete euro- ja kohalike valimistega ilmnenud tektooniline nihe. Meie parempoolseid poliittehnolooge on vaigistanud hirm, et majandusest veelgi enam ähvardab Eestit Läti tee poliitikas.

Riia linnavolikogu valimised võitis ülekaalukalt vasaktsentristlik venekeelsete valimisliit Kooskõla Keskus, kelle liider Nil(s) Ushakov(s) kinnitatakse neil päevil Läti pealinna linnapeaks. Euroopa Parlamendi valimistel tuli sama ühendus teiseks ja saatis Brüsselisse kunagise Läti esikommunisti Alfred Rubiksi, kes muide oli Riia täitevkomitee esimees 1984–1990 ning kellel praegu, nutke või naerge, on oma kodumaal keelatud asuda poliitilistele kohtadele. Ja nii ta esindabki oma riiki välismaal ehk terves Euroopa Liidus.

Kooskõla Keskuse poliitilise kaalu mõistmiseks lisan, et 2006. aastal valitud Läti parlamendis on neil suuruselt teine fraktsioon (millesse kuulub muide ka Rubiksi poeg). Kui parlamendivalimised toimuksid aga praegu, oleks Kooskõla Keskus kindel võitja ning tõenäolisim valitsuse moodustaja.

33aastane Ushakov pole Eestis laiemalt tuntud, kuid see-eest on tema hästi kursis meil toimuvaga. Eriti siinse venekeelse meediaruumiga, kuna ta on toimetanud Riias venekeelses telekanalis PBK ka Eesti uudiseid. Läti ülikooli majandusanalüütiku diplomi ja Lõuna-Taani ülikooli eurointegratsiooni magistrikraadiga on ta Läti poliitikas kindlasti Euroopa tasemel tegija.

Taasiseseisvumisest peale Läti parteides kaua elanud lootus venelasi poliitikategemisest eemal hoida on päädinud nüüd venelaste võimuletulekuga Riias. Samamoodi jätkates võtavad venelased lätlastelt võimu ka terves Lätis.

Eesti poliitiline areng on seni Lätist erinenud – meil pole venekeelsete erakondi parlamenti valitud alates 2003. aastast ja Tallinna linnavolikokku 2005. aastast, kuigi venekeelsete osa rahvastikus on Eestis üsna lähedane Lätile. Eestlased on mingil määral venelastega võimu jaganud ning sellega säilitanud enda positsioonid. Lätlastel pole võimu jagamine õnnestunud ning selle tulemusena on venelased võimu neilt lihtsalt häälte jõuga võtnud.

Paraku viitab Eesti viimase paari aasta poliitiline areng võimalusele, et ka Eestis tekivad iseseisvad venelaste erakonnad.

Venelaste parteilisele organiseerumisele pani Eesti riigivõim ise aluse pronkssõduri robustse teisaldamisega. Siiani on Keskerakond suutnud venelaste hääli hoida, aga see ei pruugi jääda niimoodi.

Eestlaste ees on praegu tegelikult samasugune valik nagu oli kunagi ammu lätlaste ees. Kas toetada või vähemalt taluda erakondi, kes suudavad absorbeerida vene hääli, ning säilitavad niiviisi võimu.

Või valida ainult eestlaste häältele baseeruvaid parteisid, mille tulemuseks on hiljemalt paari valimistsükli jooksul võimukaotus pealinnas ning tegelikult ka vältimatu vene partei osalemine riigivalitsuses.

Seejuures ma ei arva, et keelel põhinevad parteid ja nende võim iseenesest oleks saatanast. Me mäletame ju veel küll venelaste parteisid oma esinduskogudest, rootsi partei on tänaseni tugev Soomes, poola partei on läbi löönud Leedus.

Küsimus on aga selles, et ka meie riigi eestlastest kodanikud ikka mõistaksid, et n-ö segaerakondi toetades on võimu venelastega jagades reaalselt võimalik säilitada eestlaste kontroll tipp-positsioonide üle. Kapseldudes eesti parteidesse, on aga eestlaste võimukaotus Eesti pealinnas suhteliselt lühikese aja küsimus ning võimu tuleb peatselt jagada ka riigi tasandil.

Venemaa sooviks loomulikult ka Eestit näha sammumas Läti teed ning pole sellest ka viimaseid valimistulemusi oma Lätis asuva suursaadiku suu läbi ametlikult tervitades mingit saladust teinud. Venelaste parteid Riia linnavolikogus, Läti parlamendis ja nüüd ka Euroopa Parlamendis on loonud Venemaa jaoks kindlasti ahvatleva platsdarmi, mida nad järgmisena sooviksid laiendada Eestisse.

Öine Vahtkond on ära proovitud ja maha kantud. Aga kindlasti ei jää see katse viimaseks. Venemaal on siin opereerimiseks soovi, aega ja võimalusi. Eesti poliitikute asi on ajada Eesti asja.

Läti kogemus kinnitab suurepäraselt, et kõik katsed venelaste valimisõiguste piiramiseks mängivad Euroopa kontekstis kaardid kätte venelastele. Mitme Eesti partei samasugusele rumalale või kahepalgelisele trikitamisele valimisseadustega on olemas stabiilne vastukaal Keskerakonna näol.

Eesti taasiseseisvumisele viinud Rahvarinde põhiliseks tugevuseks oli võimekus lojaalseid venelasi iseseisvumisprotsessi kaasata ja vastaseid vähemalt neutraliseerida. Kuigi eesti pseudorahvusluse ning Venemaalt suunatava propagandavoo sünkroonse tugevnemise tingimustes on seda teha üha raskem.

Aga meile on selge, et nii nagu 20 aasta eest, nii on ka täna eestlastel Eestit valitseda võimalik ainult võimu siinsete venelastega jagades. Seda tuleb ausalt ja avameelselt selgitada nii eestlastele kui ka venelastele.

Illusioonide loomine ühelt poolt, et eestlased saavad Eestit valitseda jagamatult, ning teisalt, et Eestit (või vähemalt Tallinna) saavadki valitseda ainult venelased, viib paratamatult ühiskonna sügavamale lõhenemisele rahvuslikul alusel. Ning sellest on huvitatud ainult teatud välisjõud ning kohalikud äärmuslased.

Kahju, et vabariigi president ei kasutanud Vabadussõja võidusamba avamise kõnes võimalust liita tervet Eesti rahvast. Selmet tänada peale eestlaste ka meiega koos bolševike vastu peetud sõjas võidelnud Vene Loodearmee võitlejaid, rääkis president ainult eestlastele ja ainult eestlastest.

Kuni Eesti riigivõim ei suuda aga isegi sümbolite tasandil eestlasi ja siinseid venelasi ühendada, seni sammub ka Eesti poliitiline areng kindlal sammul Läti teed mööda. Nii nagu enamik lätlasi, nii saab ka enamik eestlasi toimuvast protsessist aru aga alles pärast seda, kui Tallinna linnapea on venelane.