Olen hindade tõusu pärast mures

Olen üsna kindel, et peale 1. jaanuari, mil võtame Eestis kasutusele euro, on inimestel rahaga käitlemisel palju segadust ja probleeme. Tegemist ei ole ju mitte üksnes rahatähtede nimemuutusega, vaid ka vääringud on hoopis teised. Täna on 100 krooni, peale 1. jaanuari veidi üle 6 euro. Täna saan leivapätsi 12 krooniga, mõne kuu pärast ca 80 sendi eest. Täna saad pensioni 5000 ühikut, varsti vaid ca 320 ühikut. Täna saad lastetoetust 300, uuel aastal 19. Kui palju tohin eurosid välja käia? Mis see varem, kroonides, maksis? Kas saan endale sama palju lubada? Kas ja kust pean kokku hoidma? jne jne. Ees ootab väga palju kalkuleerimist ja kaalumist.

Vaatasin ETV saadet Suveniir, kus Yleisradio korrespondent Ulla-Maija Määttänen rääkis, kuidas Soomes euro kasutuselevõtt segadust tekitas ja hindade tõusu kaasa tõi. Tema jutt tegi mind veelgi murelikumaks. Olen ka mina päris kindel, et euro tulekuga hinnad kahjuks tõusevad.
Mul on ka üks ettepanek, mis võiks olukorda lihtsustada ja teeks ka ettevõtetel hindade tõstmisel elu keerulisemaks. Alates selle aasta 1. juulist kuni järgmise aasta 30. juunini peavad kõik hinnad olema välja toodud nii kroonides kui eurodes, et inimesed harjuks. Kas ei võiks ja ei peaks terve 2011. aasta olema hinnad veel nii eurodes kui kroonides?! See teeks kõikvõimalikud arvestamised palju lihtsamaks ning nagu ütlesin, hindade põhjendamatu tõstmise keeruliseks. Mis arvate?

Aga ikkagi, kõige tähtsam ei ole küsimus, mis rahatähtedes inimene arveldab ja töötasu saab, vaid see, et tal üldse töökoht oleks ja ta töö eest töötasu saaks. Kui ei saa kroonides, ei saa ka eurodes ehk null eurot on null krooni ja vastupidi. Tööpuudus - see on jätkuvalt Eesti põhimure...

Mina ei usalda Ansipit mitte raasugi!

Mina ja ma usun, et ka mitte ükski keskerakondlane ega ka mõne teise erakonna liige ega toetaja peale reformierakondlaste ja mõne IRLika, ei usalda peaminister Ansipit ega tema valitsust. Kusjuures ma pole 100% kindel, et Ansipi partei liikmedki teda usaldavad ehk vaid need, kes tema peaministriks olemisest otsest kasu saavad – raha, positsioone või muid hüvesid, mida ta lähikondlastele heldelt jagavat.

Kes saaks usaldada peaministrit, kelle süül on Eestis 150 000 töötut; tuhanded inimesed on Eestist lahkunud, et mujal eluga toime tulla, sest siin see neil praktiliselt võimatuks tehtud. Kes usaldaks peaministrit, kelle süül on omavalitsused raskemas olukorras kui kunagi varem. Kellele meeldiks peaminister, kelle süül iga viies inimene elab vaesuses ja kelle põhiküsimus on igapäevane toimetulek ja äraelamine. Kes usaldaks peaministrit, kes ei tahagi, et elu Eestis paremaks läheks, sest ta ei võta kuulda ühtegi kriisist väljatoovat ettepanekut ettevõtjatelt, ekspertidelt ega opositsioonilt.

Olen veendunud, et Ansipis pole pettunud üksnes need ca 22 tuhat inimest, kes tema poolt neli aastat tagasi hääle andsid vaid suurem osa Eesti rahvast.

Pilt on pärit: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/73DD01294C9300BFC225737600253668

Soovin Rahvaliidu uuele peasekretärile vastutustunnet!

Lauri Vitsuti peasekretäriks valimene oli minu hinnangul Rahvaliidule, kes püüab vanad vankrid välja tuua ehk seista taaskord maainimese ja regionaalaregu eest, üsnagi ootamatu.

Avalikkus pole Lauri Vitsuti maamehelikku külge veel näinud. Oma tuntuse on vastne peasekretär pälvinud hoopis teises valdkonnas. Seega tuleb vastsel peasekretäril läbida muutumine ning endise tööga hüvasti jätta. Poliitikuna me Lauri Vitsutit ei tunne, kuid loodan, et Rahvaliidu uuel peasekretäril jätkub oskusi ja tahet, et end selles valdkonnas tõestada.

Peasekretärina seisab Vitsutil ees raske tööpõli, et taaskord oma sõdurid ritta seada ning ka valijate poolehoid võita. Erakond on teinud julge otsuse, võttes seisukoha jätkata iseseisva erakonnana. Rahvaliidul on tulevikku, kui uued juhid suudavad tajuda vastutust, mis nad on võtnud ning neil jätkub jõudu minna taaskord oma juurte juurde.

Keskerakonnal on olnud pikaaegne koostöö Rahvaliiduga ning loodan, et see sujub ka uue peasekretäriga.

Loodan, et vastvalitud peasekretär oskab hinnata Rahvaliidu panust ning kannab oma ametit erakonna vääriliselt. Ei tohi unustada, et erakond teenib rahva huve, mitte mõne tema liikme heaolu. Just sellise vea tegid Rahvaliidu endised noored juhid, kes isiklikke ambitsioone esile seades kaotasid nii rahva kui ka erakonna liikmete toetuse.

Soovin Rahvaliidu uuele peasekretärile õpihimu, vastutustunnet ning jõudu!
Tervituseks saadan Lauri Vitsutile kimbu rukkililli.

Ansip naudib majanduskriisi

Täna valitsuse pressikonverentsil küsimustele vastates teatas peaminister Andrus Ansip, et ta ei hakka astmelist tulumaksu mitte kunagi toetama, esitagu Keskerakond seda või 15 korda.

Ansipi tänane avaldus näitab, et peaminister elab endiselt klappidega, naudib majanduskriisi ega otsigi sellest väljapääsu. Ta on justkui „sadomasohhist“ kes naudib, kuidas 150 000 inimesel pole tööd; kuidas iga viies inimene elab vaesuses; kuidas noored emad peavad üksi lapsi kasvatama, sest isad on Soomes või Inglismaal tööl jne.

Astmeline tulumaks on vastukaaluks edasistele kärbetele, mida Reform ja IRL suvekuumuses kindlasti välja hauvad. Samuti on see alternatiiviks riigivara odavmüügile, millega Ansipi valitsuse ministrid samuti usinasti tegelevad. Astmeline tulumaks on päästerõngas!

Kuid päris ausalt, mind ei huvita, kas astmeline tulumaks Ansipile meeldib või mitte, astmelist tulumaks on vaja Eesti inimestele, mitte põikpeast peaministrile! Ammu on ju selge, et see mis meeldib rahvale ei meeldi Ansipile ja see, mis meeldib Ansipile ei meeldi rahvale!

Olen valimisea langetamise poolt

Sajand tagasi ei lubanud peaaegu ükski riik maailmas naisi valimisurnide juurde, pool sajandit tagasi kehtestasid Lõuna-Aafrika Vabariik ja mõned Ameerika Ühendriikide osariigid piirangud mustanahaliste valimisõigusele. Tänaseks oleme jõudnud arusaamale, et igal täiskasvanul peab olema õigus hääletada. Miks me aga siiani arvame, et 18-aastane on rohkem täiskasvanu kui 16-aastane?

Põhiline argument, mille esitavad valimisea langetamise vastased, on argument noorte ebaküpsusest ja kogemuste vähesusest. Meenutame siinkohal, et enamik 16-aastastest noortest on põhikooli juba lõpetanud ning nad on läbinud kodanikuõpetuse tunnid ja suuremal osal neist ka töökogemus olemas.

Üks demagoogilisemaid väiteid, mida mina olen kuulnud, kõlas 25. juuni Kuku raadio saates “Vastasseis” Tartu Ülikooli õppejõu Viljar Veebeli suust sellisena: 16-aastased noored ei ole nädalatki elus tööl käinud ega palka teeninud. Aga lehepoisid, jäätise- ja suveniiridemüüjad, maasika- ja kurgikorjajad, kõikvõimalikud abitööd erinevates tootmisettevõtetes, osalemine õpilasmalevas – kas need siis ei olegi tööd?

16-aastastel on juba tänasel päeval olemas mitmeid õigusi ja kohustusi, mille osas neid küpseks peetakse, näiteks algab alaealiste kriminaalvastutus 14. eluaastast, ajateenistus kohustus lasub meestel vanuses 16.-60. eluaastat. Vabadussõjas võitlemiseks nii noored kõlbasid, aga riigi asjades rahuajal kaasarääkimised on 16. aastased väheste kogemustega?

Veelgi enam, see 16-aastane vanematekodus elav noor astub kahe aasta pärast ellu ning see, millisesse, peab olema ka nende määrata. Valimisõiguse laiendamine 16-aastastele noortele paneks ka poliitikuid noorte huvisid rohkem arvesse võtma, mitte tegema näiteks koolireformi, mis noorte seisukohaga üldse ei arvesta ning jätab väga paljud tänased õpilased ilma haridusest oma kodukohas.

Jah, mitte kõiki 16-aastaseid ehk ei huvita ühiskonna elus toimuv, kui selliseid apaatseid inimesi leidub kõigis vanuserühmades. Mis veel räägib noorte kasuks, on asjaolu, et nad on üles kasvanud vabas kapitalistlikus riigis ja nad teavad, et igast kodanikust sõltub suurel määral see, kuidas meie riigil läheb, erinevalt nõukogude tingimustes kasvanud inimestest, kes siiani ei usu, et nende võimuses on kuidagi riigi poliitikat mõjutada. Kas me soovime kasvatada õpitud abitusega noori kodanikke? Kodanikke, kelle jaoks demokraatlikul ja totalitaarsel riigil nagu erinevusi polekski – vali või ära vali, huvidega ikka ei arvestata?

Ühtlasi leian, et valimisea langetamine oleks mõttekas ka integratsiooniga seotud eesmärke silmas pidades. Täitsa võimalik, et vene noored kasutaksid isegi aktiivsemalt võimalust valimistel osaleda.

Kindlasti on vale väita, et noortel puudub huvi poliitika vastu. Olgu tõestuseks või Keskerakonna Noortekogu, kuhu täna kuulub enam kui 5 000 aktiivset Eesti noort inimest, kes soovivad oma riigi tuleviku kujundamisel kaasa rääkida. Noortekogu liikmete arv on aastate jooksul pidevalt suurenenud ning noortekogu juhtide hulgast on tulnud mitmed tänased Keskerakonna juhtivpoliitikud, ministrid, riigikogu liikmed, omavalitsusjuhid.

Noortele valimisõiguse andmine annaks tänastele 16- ja 17-aastastele võimaluse juba kohe kaasa rääkida, millises riigis nad täisealiseks saavad ja täieõigusliku kodanikuna ellu astuvad.