Isamaaliidu tegijad – Juku-Kalle Raid ja Tarmo Kruusimäe!

Viimastel päevadel on taaskord kerkinud üles muusik Tõnu Trubetsky Keskerakonda astumise teema. Mul on superhea meel, et tunnustatud Eesti muusika ja punk-liikumise täht Keskerakonda astus.
Mingi kitsas „arvamusliidrite“ seltskond aga arvab, et nemad on nii kõvad tegijad, kes võivad Trubetskyt seetõttu halastamatult sõimata, särgile kleepida ja lihtsalt näkku sülitada! Ega ikka ei või küll!

Joodik Juku-Kalle!

Üks, kes Trubetsky Keskerakonda astumise teemal sõna võttis, oli joodik Juku-Kalle Raid, kes peatoimetab ajalehte KesKus, mida annab välja Isamaa ja Res Publica Liidu PR nõustaja ja selle partei peost sööja Marek Reinaas. Juku-Kalle Raidi iseloomustavad väga kõnekalt paar mulle eile saadetud pilti. Panen need siia üles ja sõnu polegi enam vaja! Nendel piltidel näete Isamaad selle ehedal kujul.

Vägistaja Kruusimäe!

Teine, kes Trubetsky keskerakonnastumise ja Vennaskonna esilaulja vastu suu täis võttis, oli Isamaa ja Res Publica Liidu liige, Tallinna linnavolikogu saadik Tarmo Kruusimäe. Mõtlesin, et ei kirjuta temast ja olen vait, aga kui Kruusimäe eile, 13. septembril uuesti Trubetsky nime mõnitas, leidsin, et ei saa minagi vaiki olla. Nimelt on minult juba ammu küsitud, miks Keskerakond ei ole avalikustanud Kruusimäe-Kojamehe kriminaalseid tegusid? Kuidas selline mees nagu Kruusimäe-Kojamees saab üldse vabaduses viibida, enamgi veel – rahvast esindada? Aga ju siis Isamaa valijatele selline mees meeldib.

Kuidas seesugune mees (tegelikult on „mees“ tema kohta muidugi liiga hästi öeldud, arvestades järgevat) julgeb veel inimestele silma vaadata? Kuidas meedia teda arvamusliidriks peab ega pole teda mitte lõhki kiskunud ja tema teed võimuorganisse takistanud? Miks normaalsed isamaalased, keda ju ometi ka on, teda parteist välja pole heitnud? Tarmo Kruusimäe on kurjategija, retsidivist, haige inimene – ta on vägistaja ja piinaja.
Paljud inimesed on lugenud Mihkel Raua raamatut „Musta pori näkku“. Selle neljateistkümnes peatükk räägib jubedast juhtumist tänase IRL-linnavoliniku Kruusimäe alias Kojamees korteris. Peatükk jutustab, kuidas Kojamehe – Kruusimäe eestvedamisel kambakesi alaealist ja alaarenenud noort naisterahvast seksuaalselt ära kasutatakse. Kas pole korrakaitseorganeid, meediat, erakonnakaaslasi, valijaid, kes peaksid juba ammu kõva häälega karjuma?

Lugupeetud Mihkel Raud! Ma loodan, et Te ei pahanda, kui ma raamatu just sellesama neljateistkümnendast peatükist katkeid oma blogisse üles riputan. Olgu see tõestuseks, kui kohutav inimolend on Tarmo Kruusimäe.


Mihkel Raud, „Musta pori näkku“, neljateistkümnes peatükk

„Mihkel, kas sa nikku tahad?“
Kojamees oli täna erakordselt heas tujus. Tema Lasnamäel asuv korter oli paksult täissuitsetatud ning see sai tähendada vaid üht – külalisi. Neid oli nondel harvadel kordadel, mil ma end läbi välisukse tema kitsukesse korterisse litsusin, Kojamehe juures peaaegu alati. Peale magamise ning sõprade võõrustamise oli Kojamehel vähe põhjusi maailma urruaugus – aga seda oli Lasnamäe juba tol ajal – omi nooruslikke tunde õhtu suunas veeretada.

..............................

„Änimal, mine tee Mihkliga keppi,“ andis Kojamees vastuvaidlemist mittesallival toonil korralduse pealtnäha umbes seitsmeteistkümneaastasele tüdrukule, kes toanurgas teistest eemal kükitas.
„Ma ei taha,“ inises see mingil senikuulmatul helisagedusel vastu.
„Kas sa armastad mind?“ käratas Kojamees tüdruku vait.
„Jah.“
„Siis mine tee Mihkliga keppi ja ära mölise.“
„Aga ma armastan ju sind, mitte teda,“ üritas Änimal kaeblikult halisedes Kojamehes veel kord inimest äratada.
Muidugi armastas ta Kojameest ja mitte mind. Ent armastus on midagi enamat kui regulaarset rütmi ignoreeriv süda või õrnõhuke higikiht peopesas. Armastus on valmisolek end armastatu nimel ohverdada. Ning Änimali jaoks tähendas see virilalt itsitava Abzaagi ja kõigi ülejäänud türapeade ees enese paljaks koorimist. Ning kusagil tont teab millises Eesti väikekülas oma lapselapse pärast südant valutava vanaema kootud põlvikutes jalgade harkiajamist inimese ees, keda ta esimest korda alles paar minutit tagasi nägi.

..............................

Ma nööpisin seltskonna ilmselgeks elevuseks oma porised püksid lahti ning hakkasin neid häbelikult jalast ajama, silmanurgast Änimali enam-vähem midagi sarnast tegemas jälgides. Ta sai enne mind valmis ning viskus erilist huvi ilmutamata selili. Änimal ei olnud ülearu ilus tüdruk. Lohakalt teine teisele poole vajuvate rindade tippe dekoreerivad üksikud paari sentimeetri pikkused karvad pole kunagi seksikad. Eriti siis, kui need su suulage ebameeldivalt torkima hakkavad. Just see aga juhtus, kui ma toatäie türapeade heakskiitva mõmina saatel püüdlikult indu teeseldes Änimali nibu kuivade huulte vahele kahmasin.

..............................

„Tahad, ma võtan suhu?“ küsis ta nii valjuhäälselt, et ma üllatusest peaaegu võpatasin.
Kušeti ümber kogunenud publik jäi hiirvaikselt sündmuste edasist kulgu ootama. Kui maailmas on kedagi, keda sa alt vedada ei saa, on see toatäis tundmatuid türapäid.
„Oleks palunud küll, jah,“ ühmasin ma teatava härrasmehelikkusega.
Änimal kahmas mu elutu londi pihku ning asus seda suletud silmadega ettevaatlikult noolima, justkui limpsiks ta värskelt moodi tulnud sidruniglasuuriga Koolijäätist. See maitses mäletatavasti nagu kollane lumi, mille söömise eest Frank Zappa inimkonda aastate eest oli hoiatanud. Oodatud progress jäi aga saabumata. Veri keeldus strateegilisse punkti jätkuvalt kogunemast. Änimali vastikustundest krimpsus nägu jõllitades ei osanud ma seda verele ausalt öeldes ette heita.
Initsiatiiv tuleb reeglina sealt, kust seda kõige vähem ootad, olid elu ning isa mind õpetanud. Kõigist toas viibinud kalkaritest oli Abzaag see, kes end üleüldiseks üllatuseks äkitselt püsti ajas. Tema morbiidsesse pilku oli tekkinud päikeselaik ning polnud vähimatki kahtlust, et mehe äraarvamatute käikudega ajju oli sööstnud hiilgav plaan. Ta komberdas elutoast kitsukese esikuga eraldatud kööki ning enne, kui keegi midagi küsida jõudis, seisis ta minu ning Änimali kõrval, käes poolik purk mett ja vaskne supilusikas. Sõnad on sellistel puhkudel teadgi üleliigsed. Justkui kokkulepitult keeras Kojamees meepurgilt kaane, Abzaag suskas lusika purki ning sikutas selle sealt uuesti välja, tiris seejärel oma pisikeste rasvaste näppudega mu riista Änimali musi vahelt välja, mäkerdas meega kokku ning toimetas tagasi sinna, kuhu ta antud hetkel kuulus.

..............................

1972. aastal andis Nõukogude Liidu valitsus Pepsico-nimelisele konglomeraadile õiguse eksklusiivselt Stolychnaya Vodkat Läänes turustada. Vastutasuks saadi luba Pepsi Colat raudse eesriide taga segamatult müüa. Rohkem kui tumepruun suhkrumaitseline vedelik, vääris Abzaagi hinnangul tähelepanu pudel, millesse seda jumalikku nektarit villiti. Ta haaras kušeti kõrval kolmel jalal vaaruvalt diivanilaualt tühja Pepsi pudeli, tõukas mu peaaegu jõhkralt Änimalist eemale ning asus jahmatamapaneva sihikindlusega klaasist koonust talle prakku pressima.
Änimal oli selleks hetkeks oma saatusega leppida jõudnud. Tõtt tunnistades oli jäälõhkujana tema kõige privaatsemate koobaste kaldaid rammiv pudel juba ainuüksi esteetilises plaanis kümneid kordi meeldivam ese kui minu ühtlase kihiga kaetud töövõimetu väikemees. Kojamees hirnatas valjuhäälselt. Ta lasi Abzaagil veel mõned korrad pudelit õrnalt edasi-tagasi liigutada ning ronis siis ise tüüri juurde. Nähes, et sisuliselt keppis teda nüüd Kojamees, muutus Änimal kogu protsessi suhtes veelgi leplikumaks ning hakkas mõne minuti möödudes üleüldiste rõõmuhõisete rütmis oigama.
Täispuhutud kumminuku emotsioonitu naeratus näol, vaatasin ma ihualasti kušetinurgal kössitades tehislikult üles-alla visklevat Änimali ning tema tupeava Pepsi-pudeliga uuristavat Kojameest. Siin ma siis nüüd lõpuks olin. See on siin see, kuhu jõuab inimene, kui ta kaheksa-aastaselt Mati Nuudega juhuslikult kohtudes oma saatusele hinge kingib – või kui juhtub nagu kuulsa bluusimehe Robert Johansoniga – kesköisel ristteel Saatanal oma kitarri laseb häälestada.
See suitsukonidega auklikuks põletatud diivanikate on pind, kuhu saabub mees siis, kui tema ise on ostnud talle pilli, et poeg muusikat tehes nende unistusteni jõuaks, mis talle endale erinevatel põhjustel kättesaamatuteks jäid. Need noore naise keha brutaalsest töötlemisest sündinud veretilgad on akvarellvärv, millesse ta torkab pintsli, kui on järjekordse meistriteose otsustanud kangale kanda. Too sperma ja higisegune hais on peaaegu müütiline vabadusesõõm, mille surematuks muutuvat jõudu on lubatud tunda saada ainult kõige väljavalitumatel.
See ilmselge arengupeetusega alaealine neiu, kelle suhu ma mõne minuti eest poolkõva, meega maitsestatud munni olin toppinud, ongi kõigi rokkarite poolt müstifitseeritud muusa. ..............................


Selle sõidu lõpust mõelda ma ei taha.
Otse püsti ees on pimeduse sein.
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha
ja me surnud ema ette tuntud lein.

.......................................

Siin lõpetan Mihkel Raua raamatu tsiteerimise. Raske, lausa võimatu on midagi kommenteerida. Muidugi, nad võivad öelda, et tegemist on ilukirjandusega – kuid jälgides, kuidas käitub Tarmo Kruusimäe – Kojamees Tallinna volikogus ja irvitab tublide eesti kodanike üle, usun ma iga sõna, mis sellesse raamatusse, sealhulgas neljateistkümnendasse peatükki on taotud. Mihkel Raud isegi on öelnud, et tegemist on faktidel põhineva teosega.
Kui Tarmo Kruusimäe võtab volikogus sõna, meenub kõigile neile, kes on Raua üllitist lugenud, too pepsipudel.
Kojamees ei ole vahepeal arenenud. Mulle tundub, et arengupeetusega oli ka tema ja mitte vaid õnnetu naisolevus.