Esiteks võimekus, siis piirid

Nagu võiski arvata, siis Riigikogu valimiste kampaanias hakatakse poliitilistes aruteludes taaskord keskenduma haldusreformi läbiviimisele Eestis. Meie naaberriik Läti teostas oma haldusreformi küllaltki jõuliselt. Arutelud, kas Eestis peaks kasutama samasugust lähenemist ja süsteemi, vältavad paljuski siiani. Kindlasti ei tohi me võtta Eesti kaarti, seda kaheksaks ruuduks voltida ning tekkinud joonte järele reformi teostada. Vajame analüüse, mis ei laseks haldusreformi läbi viia mõtlematult ja kahju tekitades. Oluline on ka veel see, et eristada tuleks haldus- ja haldusterritoriaalset reformi.

Eesti omavalitsuspoliitikaga palju tegelenud ning Sisekaitseakadeemia õppejõuna töötanud Raivo Kaik on minu poolt välja käidud mõttele liita Võhma linn Suure-Jaaniga kirjutanud vastuseks, et haldusreformi läbi viies on väga oluline järgida ajaloolisi kihelkondade piire.
Olen täiesti nõus, et ajalooliste piiride arvestamine on oluline ja seda tulebki võimaluse korral teha. Siiski ei saa me kõiges lähtuda just kunagistest kihelkondadest. Aeg on edasi läinud ning piirkonnad arenenud erinevalt. Seega ei ole mõtet läbi viia reforme, mille tulemusena liidetakse toimetulekult nõrgad piirkonnad veelgi nõrgematega. Nii võime saada tulemuseks suured omavalitsusüksused, mis kiirelt ääremaastuvad, sest ei jaksa oma ülesandeid täita ja kaotavad vähese konkurentsvõime tõttu oma elanikud.

Haldusreformi teostamine peab olema mõistlik ja põhjalik ettevõtmine, mida poleks vaja paari aasta pärast jälle ümber teha. Enne kui saame omavalitsusüksuseid hakata liitma või mingit moodi ümber kujundama, peab olema selge ja täpne informatsioon, mis toob säärane teguviis ühe või teise piirkonna osas endaga kaasa. Oktoobris täitub viis aastat ühist Suure-Jaani valda ning on põhjust pidada rõõmsalt sünnipäevapidu, sest usun, et tänaseks on kõigile selge, et see oli edukas ühinemine. Kuid ega see ei sündinud üleöö vaid liitumiskõnelusi, mille käigus analüüsiti, arvutati ja arutleti, peeti üle kümnekonna aasta.

Olen seisukohal, et haldusreformi teostamisel on ääretult oluline lähtuda sellest, et moodustatavad uued omavalitsused oleksid piisavalt võimekad täitmaks seatud ülesandeid, omama arvestatavat tulubaasi ja suutma seista oma õiguste eest. Haldusreform tuleb läbi viia nii, et riigi ja valitsuse tasandil suhtutaks kohalikesse omavalitsustesse täie tõsidusega ja saadaks aru, et need institutsioonid on rahvale kõige lähemal seisev võim. Selges kooskõlas peab olema ka riigipoolne omavalitsuste rahastamine ja neile ülesannete ning õiguste andmine. Me ei saa lubada olukordi, kus omavalitsustele eraldatavat raha halastamatult kärbitakse, aga pandud ülesandeid pigem suurendatakse kui vähemaks võetakse. Iialgi ei saaks midagi seesugust juhtuda meie põhjanaabrite soomlaste juures, sest seal peetakse omavalitsust ja selle autonoomiat pühaks.

Eestis on 37 valda, kus elab kuni 1000 elanikku, 47 valda on 1001 – 1500 elanikuga ja 31- s vallas elab 1501 – 2000 elanikku. Seega on 115 vallas ehk pooltes Eesti omavalitsustes igaühes vähem kui 2000 elanikku. Kas need vallad on jätkusuutlikud? Kui suur või väike elanike arvult või pindalalt peab olema üks jätkusuutlik omavalitsus? Kas 6 õpilasega saarel asuv põhikool on jätkusuutliku omavalitsuse tunnus? Majanduslikus mõttes kindlasti ei ole. Kui aga lähtume inimesest ja perekonnast, ääremaastumise vältimisest ja veelgi enam – paikkonna elujõulisusest, siis on see väike kool jätkusuutlik ja ääretult jätkuvajalik. Keskerakonna idee on viia kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaas sellisele tasemele, mis tagab li¬saks igapäevaste ülesannete täitmisele vahendid inves¬teeringuteks, põhivara ku¬lumi katmiseks ning Euroliidu projektide oma¬osaluse tasumiseks. Edukas omavalitsus on eduka riigi alus, millel keskvalitsus ja kohalik võim tegutsevad koostööpartneritena.

Kindlasti on Eestis piirkondi, kus haldusreformi läbi viies saab arvestada ka ajalooliste piiridega ning tekib edukas omavalitsusüksus. Kui meil on valida, kas luua nii lähi- kui kaugemas tulevikus hästi hakkama saav vald ajaloolisi piire mitte arvestades, või ääremaastumise ohuga, aga vanades kihelkonnapiiridest kramplikult kinni hoidev vald, siis kumba viisi peaksime valima? Kumb viis on kasulik riigile ja rahvale?

Just seepärast ongi olulised põhjalikud analüüsid spetsialistide poolt, mis näitaksid meile, milline saab olema haldusreformi tulemus. Arutelu õige lahenduse leidmiseks, omavalitsuste poolne initsiatiiv ja lahenduste pakkumine – see kõik annab meile võimaluse parimaks tulemuseks.

Kohalik tasand on rahvale lähim riigivõimu osa, seepärast peabki ülesehitus olema tugevatel alustel ning jätkusuutlik. Põhiline on see, et meil oleksid tugevad omavalitsused, mis on riigile tugevateks partneriteks, mitte pelgalt alluvateks. Seega ei ole peaküsimuseks mitte omavalitsuste piirid vaid tulubaas, ülesanded ja kohustused ning viimastega hakkamasaamine.