Hambutu Eestimaa

End pühapäeva hommikupoolikul Interneti vahendusel uudistega kurssi viies külastasin ka Õhtulehe veebiväljaannet, kus üks pealkiri eriti mu pilku köitis – “Elage hammasteta – riik peseb käedpuhtaks”. Esmapilgul eeldasin, et tegemist võib olla mingi ülespuhutud kõmu-uudisega, kuid edasi lugedes ja süvenes selgus selle tõeline traagilisus ja kurbloolisus.

Nimelt on üks 57 aastane mees (loos nimetati ta Alariks) kaotanud igemehaiguse parodontiidi tõttu peaaegu kõik hambad. Haigus on arenenud nii kaugele, et laenurahaga ostetud proteesidki ei seisa enam suus. Alari uued proteesid läheksid maksma paar tuhat eurot – seda raha pole tal aga kusagilt võtta. “Ta räägib susinal ja saab süüa vaid vedelat toitu,” kirjutab Õhtuleht. Tartu Ülikooli stomatoloogiakliiniku emeriitdotsendi sõnul on juba kaua räägitud, et hambaravi hüvitus on väga vajalik.“Hammasteta inimese mure pole ainult selles, et ta ei saa korralikult süüa ja inetu hammasteta suu mõjub psüühikale. Hambutus avaldab mõju ka inimese maole ja soolestikule,” vahendab Õhtuleht emeriitdotsendi sõnu. Haigekassa esindaja sõnul ei mahu Alari juhtum kuidagi kompenseeritavate alla, erandeid teha ei saa, ning soovitab pöörduda kohaliku omavalitsuse poole.

Seda lugu iseloomustab tõepoolest hästi “elage hammasteta” – kui raha pole, siis on see su enda probleem. Eriti viimase nelja aastaga on Eesti juhitud just seesuguse ühiskonna poole, kus rahakoti paksus määrab ka riigi suhtumise inimesse. Oleme küll Euroopa Liidus ja loeme end tihti Põhjamaade hulka, kuid selline käitumine viib meid seal tunnustatud inimkesksest ühiskonnast üha kaugemale. Täpsuse huvides tuleb siiski mainida, et 300 kroonist hambaravihüvitist saavad taotleda 63 aastased ja vanemad ning 450 kroonist hüvitist rasedad ja alla aastase lapse emad. Kord kolme aasta jooksul hüvitatakse 63 aastastele ja vanematele 4000 krooni proteeside maksumusest. 300 kroonine hüvitis 19 – 62 aastastele kaotati 2008. aastal valitsuse poolsete kärbetega.

See kärpeotsus tundus ilmselt küll hea ja lihtne viis raha kokku hoidmiseks, kuid tulemus läheb riigile kordades rohkem maksma. Peab mainima, et Eestis on riikliku kindlustuse osa hambaravi eest maksmisel Euroopa Liidu riikidest kõige väiksem. Nii ongi inimestelt võetud võimalus tasuta kord aastas hammaste seisukorda kontrollida lasta (teatavasti kattis 300 kroonine hüvitis just kontrolli maksumuse). Kontrollis mitte käimine ja teadmatus võib aga kergesti lõppeda mõne teise ja kümnetes kordades kallimat ravitava haigusega – just nagu Alari puhul.

Tegutsemine haiguste ennetamise nimel on väga oluline, sest just hea tervis on üheks võtmeks täisväärtusliku elu elamisel. Toome sisse ka majandusliku teguri: vähem haigeid tähendab vähem raha kulutamist raviteenustele; rohkem terveid inimesi tähendab rohkem töötegijaid ja seeläbi riigile suuremaid maksutulusid. Just seepärast ongi Keskerakond võtnud haiguste ennetamise oma valimisprogrammi tervishoiu poliitika oluliseks osaks. Sealt võib muuhulgas ka leida hambaravihüvitise taastamise ja selle tõstmise 195 euroni (ca 3050 kroonini) kolme aasta jooksul. Lisaks tuleb luua omavalitsustele täiendavaid võimalusi hambaravi toetamiseks ning pakume välja võimaluse kasutada hambaravis kogumiskontot. Tuleb tõdeda, et hambaravi ei ole odav teenus ning mõnikord võib ühe suu ideaalselt korda tegemine maksma minna mõne inimese aastapalga. Minu teada ei kata ühegi riigi valitsus kõigi kodanike hambaravi täies ulatuses, kuid ometi on riigi osalus kõigis teiste Euroopa Liidu riikides Eesti omast suurem. Tekib õigustatud küsimus – kui palju me oma inimestest hoolime? Kui palju maksab Eesti inimeste tervis?

Lähenevad Riigikogu valimised annavad meile võimaluse hääletada riiki juhtima Keskerakond, mis keskendub inimkesksele poliitikale ja reaalselt aitab. Lihtne on pugeda rahanumbrite taha ja öelda, et riigi kulutuste koomale tõmbamine on meie edu võtmeks, kuid mis kasu on Eesti inimestel rahandusministri auhindadest ja ordenitest kui elukvaliteet on vilets? Kui pole enam hambaidki suus ja raha nende parandamiseks samuti mitte. Neile inimestele ei lähe korda auhinnad ja teenetemärgid, vaja on riiki ja valitsust, mis suudab, oskab ja tahab oma kodanikke aidata. Tervise arvelt ei tohi kokku hoida! Ma usun, et väga palju valijad lasevad hääletuskasti sedeli, mis viib meid rahakesksest ühiskonnast inimkeskse ühiskonna juurde. Valijad tahavad riiki, mis põhineb Põhjamaisel solidaarsusel ja annab sotsiaalsed garantiid, mitte ei võta neid järjest vähemaks.

Selle kirjatöökäigus mõtlesin, kuidas leida aga kiiret ja alternatiivset leevendust Alarile ning teistele inimestele, kes on just praegu sarnase probleemiga kimpus. Mure on ju tõsine – olgu pealegi, et diskrimineerimine on keelatud, aga hammaste puudumine muudab suhtlemise ebamugavaks, ja tuleb tunnistada, et ka ebameeldivaks. Nii võib selle probleemi küüsi sattunu kaotada töö, sõbrad ja tuttavad ning täiesti heituda. Aga abi pole loota kusagilt, sest riik peseb käed puhtaks.

Niisiis on minu ettepanek koguda Alari jaoks korjanduse käigus raha, et ta saaks oma hambad korda. Ja sellest järgmine samm võiks olla heategevusliku ühingu loomine, mis annetuste abil aitab toetada inimeste hambaravi. Nende, kel seda hädasti tarvis ja ise kuidagi toime ei tule. Mina olen küll nõus sinna fondi annetama. Aitame inimesi, sest meile aitab hambutust Eestimaast!