teisipäev, 24. mai 2011

Poliitiline suukorv kaitseväele

Aprilli teisel nädalal muutis XII Riigikogu Eesti Vabariigi Põhiseadust. Muutuse olemuseks on kaitseväe juhataja institutsiooni Põhiseadusest välja tõstmine ning selle ametikoha täitmine kaitseministri ettepanekul Vabariigi Valitsuse poolt. Seni sätestas põhiseadus, et kaitseväe juhataja kandidaadi nimetab President ja ametisse nimetab Riigikogu. Keskerakonna saadikud antud eelnõud ei toetanud, sest näeme siin selget ohtu kaitseväe võimalikule politiseerumisele ja allutamisele parteide tahtmise alla. Riigikogu Põhiseaduskomisjoni liikmena pean vajalikuks selgitada, mis tingis Keskerakonna fraktsiooni seesuguse otsuse.

Tugevamat tsiviilkontrolli ehk tugevamat valitsuse kontrolli kaitseväe üle on püütud saavutada ka varem, nimelt 2007. ja 2008. aastal toimus Riigikogus samasisuline arutelu. Tollal seisid tugevalt eelnõu vastu nii Keskerakond kui ka Rahvaliit. Tsiteerin siinkohal kolleeg Kadri Simsoni, kes selgitas toona parlamendi ees peetud kõnes, et Riigikogu peab end kehtestama tsiviilkontrolli mehhanismide loomisel nii, et oleks välistatud kaitseväe juhtimise politiseerimine ning allutamine valitsusele viisil, mis välistaks sisuliselt parlamendi osaluse ja kvaliteetse riigikaitse korraldamise järelevalve. Simson rõhutas, et kaitseväest sõltub Eesti kaitsevõime, mida ei saa taandada tavalisele ametitasandile.

Mis on muutunud võrreldes tollase aruteluga? Mitte midagi, tegemist on selle sama seadusega, mis paneb kaitseväele piisava põhjalikkusega poliitilise “suukorvi” pähe. Seaduse pooldajad rõhuvad sellele, et näiteks nii Kaitsepolitsei kui Politseiameti juht määratakse samuti ministri poolt. Tõepoolest, nii on, kuid kas kaitseväge saab ja peab nende struktuuridega võrdlema? Kaitsepolitsei ja Politseiameti otsesuhtlust siseministeeriumi ja valitsusjuhtidega või pidada pigem rohkem tavapäraseks, kuid samuti võime küsida, kas ka nende struktuuride juhte peavad ametisse nimetama poliitikud.

Põhiseaduse esimesest paragrahvist saame lugeda, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik ning meie iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Just nende väärtuste püsimiseks vajame kaitseväge ning demokraatliku kontrolli. Kahjuks jääb aga mulje, et kõne all oleva muudatusega pigem nõrgeneb demokraatlik riigikontroll, mitte ei tugevne. Ilmselgelt on iga minister oma erakonna poliitilise vaate esindaja, seega suureneb poliitiline kontroll nüüdsest ka kaitseväe üle. Just seepärast hääletas Keskerakond vastu presidendi volituste vähendamisele ja kaitseministri volituste suurendamisele.

Kolleeg Tarmo Mänd, toona veel rahvaliitlane pidas väga sisuka kõne toetades Keskerakonna seisukohti ning leidis, et kui miski on ühes iseseisvas riigis püha, siis on see riigikaitse, mille ümber ei tohiks teha päevapoliitikat. Täna pole Riigikogus aga enam ei Tarmo Mändi ega Rahvaliitu. Paistab, et riigikaitse on püha vaid Keskerakonnale.

Kommentaare ei ole: