Lugesin 15. märtsi Sakalast Maarja Möldre analüüsi erakondade keeleprogrammide kohta. Hea, et selline analüüsiv kirjatöö on hiljutisest emakeelepäevast kantuna ette võetud. Nii saame laiemalt aimu, mida üks või teine poliitiline jõud meie keele säilimise osas lubab ja kavatseb ette võtta.
Küll aga ei saa ma kuidagi nõus olla kirjutises esitatud väitega, justkui Keskerakonna valimisplatvormis puuduks eesti keele arendamise mõte. Samamoodi haakub siia käsitletud teema, et eesti keele tulevik on kindlustatud, sest seda pole unustatud valimisplatvormides majandus- ja sotsiaalvaldkonna taha või alla. Siinkohal pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et minu arvates on nii majandus- kui ka sotsiaalvaldkond üliolulised rahvuse ja selle keele säilimise seisukohast.
Juhinduda põhimõttest, mille kohaselt vaid eraldi keeleprogramm tagab selle eduka
tuleviku, pole lõpuni läbi mõeldud ja õige. Tegemist on ju äärmiselt lihtsa loogikaga – kui riigil puuduks programm majanduses ja sotsiaalvaldkonnas, siis võiksime ka rahvale koos selle emakeelega kohe kriipsu peale tõmmata. Kui Eestis pole võimalik leida tööd ning inimestele pakutakse kesiseid sotsiaalseid garantiisid, siis tekib pelgalt ellujäämise nimel vajadus minna võõrsile, kus inimkeskne elu on võimalik. Ära minnes tihtipeale jäädaksegi ära ja tagatipuks unustatakse ka keel.
Maarja Möldri artikli täpsustuseks lisan, et Keskerakonna 2011. aasta Riigikogu valimiste programmis seisavad must-valgelt kirjas read, mis aitavad arendada eesti keelt. Lisaks käsitletud eesti keele õpetajate ettevalmistamisele mitte-eestikeelsete koolide jaoks soovime toetada riiklikest vahenditest võõrkeelsetele lastele eesti keele õpetamise juba koolieelsetes lasteasutustes ja ka üldhariduskoolides. Eesti seisab endiselt lõimumisprobleemi lävel, minu meelest on juba lasteaiast alates eesti keele õppe pakkumine selle lahendamiseks üks konkreetsemaid parimaid viise. Seega väita, et Keskerakond ei taha eesti keelt arendada, on ebaõiglane ja meelevaldne.
Eesti keele säilimise äärmiselt olulisteks osadeks on tõepoolest ka Reformierakonna lubadus eeskujuliku kirjakeele kasutamisest ametkondades, IRLi lubadus IT vahendite eestindamiseks ning samuti sotside idee murrete suuremast väärtustamisest. Sellest kõigest pole aga mitte mingit abi kui hinnatõusud ja tööpuudus tingivad eestlaste väljarände. Meie inimesed, nii noored kui vanad, lahkuvad inimväärse elu otsingutele välismaale ja jäävad tihtipeale sinna ka paikselt elama. Eestisse jäänud sugulaste tuttavatega suheldakse küll emakeeles, aga ümbritsev keskkond sunnib kasutama võõrkeelt. Mida kauem võõrsil viibitakse, seda enam suureneb ka võimalus, et sealt leitakse endale teistsuguse emakeelega partner, kellega pere luuakse. Siis aga langeb tihtipeale valik eesti keele kahjuks ja võõrkeele kasuks. Kui hakkan üles lugema oma sõpru-tuttavaid, kes viimastel aastatel jäädavalt välismaale siirdunud, siis kipub kahe käe sõrmedest juba väheks jääma…
Tugev majandus, inimkeskne sotsiaalvaldkond – me ei tohi neid kindlasti unustada rääkides eesti keele ja eestluse püsima jäämisest.
Küll aga ei saa ma kuidagi nõus olla kirjutises esitatud väitega, justkui Keskerakonna valimisplatvormis puuduks eesti keele arendamise mõte. Samamoodi haakub siia käsitletud teema, et eesti keele tulevik on kindlustatud, sest seda pole unustatud valimisplatvormides majandus- ja sotsiaalvaldkonna taha või alla. Siinkohal pean vajalikuks juhtida tähelepanu, et minu arvates on nii majandus- kui ka sotsiaalvaldkond üliolulised rahvuse ja selle keele säilimise seisukohast.
Juhinduda põhimõttest, mille kohaselt vaid eraldi keeleprogramm tagab selle eduka
tuleviku, pole lõpuni läbi mõeldud ja õige. Tegemist on ju äärmiselt lihtsa loogikaga – kui riigil puuduks programm majanduses ja sotsiaalvaldkonnas, siis võiksime ka rahvale koos selle emakeelega kohe kriipsu peale tõmmata. Kui Eestis pole võimalik leida tööd ning inimestele pakutakse kesiseid sotsiaalseid garantiisid, siis tekib pelgalt ellujäämise nimel vajadus minna võõrsile, kus inimkeskne elu on võimalik. Ära minnes tihtipeale jäädaksegi ära ja tagatipuks unustatakse ka keel.Maarja Möldri artikli täpsustuseks lisan, et Keskerakonna 2011. aasta Riigikogu valimiste programmis seisavad must-valgelt kirjas read, mis aitavad arendada eesti keelt. Lisaks käsitletud eesti keele õpetajate ettevalmistamisele mitte-eestikeelsete koolide jaoks soovime toetada riiklikest vahenditest võõrkeelsetele lastele eesti keele õpetamise juba koolieelsetes lasteasutustes ja ka üldhariduskoolides. Eesti seisab endiselt lõimumisprobleemi lävel, minu meelest on juba lasteaiast alates eesti keele õppe pakkumine selle lahendamiseks üks konkreetsemaid parimaid viise. Seega väita, et Keskerakond ei taha eesti keelt arendada, on ebaõiglane ja meelevaldne.
Eesti keele säilimise äärmiselt olulisteks osadeks on tõepoolest ka Reformierakonna lubadus eeskujuliku kirjakeele kasutamisest ametkondades, IRLi lubadus IT vahendite eestindamiseks ning samuti sotside idee murrete suuremast väärtustamisest. Sellest kõigest pole aga mitte mingit abi kui hinnatõusud ja tööpuudus tingivad eestlaste väljarände. Meie inimesed, nii noored kui vanad, lahkuvad inimväärse elu otsingutele välismaale ja jäävad tihtipeale sinna ka paikselt elama. Eestisse jäänud sugulaste tuttavatega suheldakse küll emakeeles, aga ümbritsev keskkond sunnib kasutama võõrkeelt. Mida kauem võõrsil viibitakse, seda enam suureneb ka võimalus, et sealt leitakse endale teistsuguse emakeelega partner, kellega pere luuakse. Siis aga langeb tihtipeale valik eesti keele kahjuks ja võõrkeele kasuks. Kui hakkan üles lugema oma sõpru-tuttavaid, kes viimastel aastatel jäädavalt välismaale siirdunud, siis kipub kahe käe sõrmedest juba väheks jääma…
Tugev majandus, inimkeskne sotsiaalvaldkond – me ei tohi neid kindlasti unustada rääkides eesti keele ja eestluse püsima jäämisest.
Arvamuslugu on avaldatud Viljandimaa lehes Sakala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar