Tuletan meelde, et naistepäeva tähistamise algust on seostatud 19. sajandi lõpul USAs toimunud reformidega, mille käigus said naised mitmeid õigusi ja vabadusi. Wikipeedia teab, et 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana ning Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil. Juba 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, 1913. aastal ka Venemaal.
Nõukogude Liidus muudeti naistepäev eriti popiks: algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete isikute esiletõstmine. Venemaal kujunes kiiresti välja emakultus. Seda päeva pühitseti riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana peaaegu kogu nõukogude aja vältel. 8. mail 1965 kuulutas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium rahvusvahelise naistepäeva puhkepäevaks. Naistepäev tähendas koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook. Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal. Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks. Taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. Muide, 23. oktoobril 2001. aastal lükati napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepanek kuulutada 8. märts riiklikuks tähtpäevaks.
Minu arvates võiks kaaluda, et naistepäev oleks riiklik püha või siis vaba päev vaid naistele. Arutame. Küll aga on minu meelest igati kena pidada meeles kõiki naisi hea sõnaga ning lähedasi või töökaaslasi ka lilleõiega. Loomulikult oskavad siit kasu lõigata kaupmehed, kes teevad pakkumisi “naistepäeva eri”, “naistepäeva special”, “naistepäeva superale” jne. Aga eks see ole ju nende leib ning iga pakkumise peale ei saa ka õnge minna. Naistepäev on täpselt nii kommertslik kui me laseme sel enda jaoks paista.
Mõni aeg tagasi lugesin üht artiklit, kus kirjutati, et kõige põnevam on mehi vaadelda 8. märtsi õhtupoolikul kui enamik neist lumistel tänavatel püüab tasakaalu hoida, ühes käes lillekimp ja teises käes tort, endal naljakalt rahulolev naeratus näol. Minu meelest päris hästi öeldud. Olgu eesti mehed nii tuimad ja kinnised kui tahes, naistepäev (ja ka emadepäev) viib enamiku neist lillepoe ukse taha järjekorda. Ja mis võikski olla toredam kui kellelegi öelda hea sõna ning teda meeles pidada. Naistepäev on üks päris kena traditsioon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar