Meil on aega veel

Foto pärineb veebilehelt nooredkooli.ee. 

Täna õhtul vallutab enamiku Eesti inimeste teleriekraanid ETV ja „Eesti Laulu“ otseülekanne Tallinnast Nokia kontserdisaalist. Eestlased on ikka tõesti laulurahvas – ükskõik kui palju Eurovisiooni ja sellele eelnevat ei kritiseeritaks, siis inimesi justkui tõmbab selle jälgimise poole. Aga miks ka ei peaks – ikka hoiad ju oma lemmikule pöialt, ja loodad tema edasipääsemist. Kuna viibin sel nädalavahetusel pealinnas, siis otsustasin, et lähen „Eesti Laulu“ finaali koha pealt jälgima ja artistidele kaasa elama. Tunnistan, et ka minul on sel aastal kindel lemmik – Põhja-Tallinn ja nende „Meil on aega veel“.

Pärast „Eesti Laulu“ teist poolfinaali lugesin mitmeid arvustusi, mis rääkisid Põhja-Tallinna loo ühekordsest edust, selle äraleierdamisest, plagiaadist, nõrgast esitusest ja veel sajast muust probleemist. Eks kriitikutel võib paljus õigus olla – eesti keelne ja poolenisti räpilugu (või hiphop?) ei pruugi Eurovisioonil inimesi enda lummusesse samamoodi saada, nagu see on toimunud Eestis. Aga siiski...kuna võistluse nimetuski ütleb, et tegemist on Eesti lauluga, siis sobib „Meil on aega veel“ selleks, kujundlikult öeldes, nagu rusikas silmaauku.

Mäletan suurepäraselt kui esimest korda „Meil on aega veel“ lugu kuulsin: sõitsin parajasti Tallinnast Suure-Jaani poole ning autoraadio kanaleid klõpsides sattusin selle peale umbes poole laulu pealt. Äärmiselt kaasakiskuv viis ja väga tähenduslikud laulusõnad. Suure-Jaani jõudes võtsin kohe arvuti lahti ning Youtube’i abil sain kogu loo ära kuulata-vaadata. Loomulikult hakkas see mulle veel rohkem meeldima. Olen alati Eesti muusikast lugu pidanud, kuid ausalt öeldes pole ühelegi hiphop ansamblile nii palju kaasa elanud. „Meil on aega veel“ on aga selline lugu, mida kuuldes lihtsalt pead heli kõvemaks kruttima ja laskma muusikal end kaasa viia.

Mis võib olla selle loo edu taga? Äärmiselt kaasakiskuv ja meeldejääv viis, seda kindlasti. Eriti aga laulusõnad, milles tunneb tõenäoliselt iga Eesti inimene ära killukese iseendast. Tunneb ära, kuidas kiireks muutunud elutempo hoiab sind justkui vangis ning ette võetu ärategemiseks pead millegi arvelt aega laenama...ja enamasti laenatakse kahjuks aega oma pere ja lähedaste arvelt. Sest töö ju ei oota, aga lähedased ootavad ja mõistavad. See on otsekohene ja julm, aga väga aus tõdemus. Usun, et need, kellele „Meil on aega veel“ hinge läheb, võtavad veidi laenatud aega tagasi, ei kiirusta millestki ette ning teavad, et kõige jaoks on aega täpselt nii palju kui nad ise tahavad. Ka oma lähedaste jaoks.

Samuti tunned seda lugu kuulates ära, kuidas mõnikord lihtsalt ei jaksa ning tahaks kõik kohustused ja tööd lükata edasi, kuhugi kaugele, homse asemel teadmata kaugusse. Tunned, kuidas ühiskond ootab teatud käitumist, teatud ülesannete täitmist ning lihtsalt ei jõua, ei jõua. Aga siis leiad jälle motivatsiooni ja nõuad endalt, et jõuaks ning lubad, et homme oled topelt tubli, sest kogu maailm on su ees valla kui vaid ise tahad. Tead, et senikaua kui järgid oma unistusi ja ei heitu ebaõnnestumistest, saadab sind edu, isegi siis kui mõnikord tundub tempo liiga kiire. Ja senikaua kui sul on lähedased, kellele toetuda ja kelle jaoks aega leida, senikaua on sul terve maailma aeg, mis sind motiveerib.

Meil on aega veel, meil on aega veel, kõigil on aega veel.

Tuult tiibadesse, Põhja-Tallinn, hoian Teile pöialt!