Nii suur hulk ministreid ja miniseeriume on rahva raha raiskamine

Pakun kokkuhoiukohti valitsussektoris. Need oleks portfellita ministrite kaotamised ja mõnede ministeeriumite liitmised.

Minu arvates peavad nii regionaal-, kui ka rahvastikupoliitikaga tegelema kõik ministeeriumid ja riigiasutused ning vajadus eraldiseisvate ministrite ametikohate järele puudub.

Üha süveneva majanduskriisi tingimustes tuleb niikuinii kõigil riiklikel institutsioonidel ja kohalikel omavalitsustel rahalise kokkuhoiu saavutamiseks senisest enam regionaalpoliitikaga tegeleda. Igasugune vajadus regionaalministri ametikoha järele puudub, sest tegemist on puhtformaalse ministriga, kellel tegelik võim puudub.

Viimastel päevadel on Kiisler püüdnud väljaütlemiste ja pressiteadetega jätta oma ametikohast muljet kui olulisest ja vajaminevast, kuid eks see näitab, et ta saab isegi aru, et selget rolli ja funktsiooni tal pole. Hull lugu on veel see, et oma koha tähtsust näidata püüdes, hakatakse reforme reformide pärast välja mõtlema, näiteks haldusreform.

Selleks, et saavutada kõigile osapooltele vastuvõetav haldusreformi kava, tuleb pidada laiapõhjalisi arutelusid riigivõimu ja kohalike omavalitsuste vahel. Üks portfellita minister, kes esindab ainult enda erakonda ei saa ega tohi kõiki Eesti elanikke puudutavates küsimustes ainuisikuliselt otsuseid langetada.

Tegelikult polegi asi üldse isikus, kes nimetatud ministri ametit peab. Asi ikka ülesannetes, kohustustes ja vastutuses.

Regionaalpoliitikaga peavad tegelema kõik ministeeriumid, peamiselt põllumajandus, keskkonna ja majandusministeerium.

Eesti riigil ei ole siiani välja töötatud ühtset regionaalpoliitikat. Iga uus minister tuleb välja oma haldusreformi plaaniga, mis erimeelsuste tõttu ellu viimata on jäänud. Regionaalpoliitika ei pea aga alati tähendama linnade ja valdade piiride muutmist. Regionaalpoliitika küsimused on pigem ikka ülesannete, kohustuste, võimu ja tulubaasi jagamine kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Teenuste kättesaadavus jne.

Praegu tuleb maksumaksjatel ülal pidada sisuliselt kasutut portfellita ministrit ja tema bürood, mis ainult suurejoonelisi reformikavasid kokku kirjutab ning sisuliselt mitte midagi korda ei saada.

Sama lugu on minu arvates teise portfellita ministri kohaga – rahvastikuministriga. Ei peatugi siin pikalt – selleks, et uuringuid tellida, mööda koole ja lasteaedu sõita, esseekonkursse korraldada jne ei pea me küll ministrit ja tema suurt nõunike armeed üleval pidama.

Ning üleüldse on meil ministreid ja ministeeriume liiga palju. Praeguse 14 ministri asemel oleks optimaalne 8. Liita tuleks haridus- ja kultuuriministeerium, välis- ja kaitseministeerium, põllumajandus- ja keskkonnaministeerium ning rahandus ja majandusministeerium.

Vabariigi Valitsusel tuleb praegustel rasketel aegadel kõvasti valitsuskulusid piirata ning regionaal-ja rahavastikuministri ametkohtade kaotamine ja mitmete ministeeriumide liitmine oleks ainuõige. Siin on vaja aga kiireid otsuseid, mitte hämada, et peale järgmist Riigikogu koosseisu. Kohe tuleb need otsused langetada.