Tsahkna, mis juhtus?

Teatavasti on poliitikas osalevad inimesed avalikkuse teravdatud tähelepanu all ning peavad seda enam jälgima, kuidas käituvad ja mida räägivad. Veelgi olulisem on selle jälgimine, mida kirjutatakse, sest kui räägitut saab mitmeti tõlgendada, siis kirjutatu jääb salvestise või paberile kantuna täpselt selliseks, nagu autor on mõelnud.

Tänapäeva tehnoloogia ja internet annab hea võimaluse oma mõtteid kiirelt paljude inimeste seas levitada. Seega peab poliitik ka internetikeskkonda kasutades kõige pealt mõtlema ja alles siis tegutsema.

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) poliitsekretäri Margus Tsahkna neljapäevane veebipäeviku sissekanne pälvis uudisteportaali Delfi tähelepanu. Tõsi küll, ma ei tea, kas Tsahkna levitas seda ise ajakirjandusele või leidsid Delfi toimetajad mainitud sissekande, kuid see on heaks näiteks, mis juhtub kui midagi pannakse kirja asju läbi mõtlemata ja “lahmides”.

Kindlasti on tubli poliitsekretär pannud tähele, et Keskerakonnast räägitakse meedias kordades rohkem kui tema parteist, Reformierakonna väikesest vennast valitsuses. Võib olla leiab Margus Tsahkna tõesti, et vaenu õhutamise abil on parim viis oma vähest tuntust tõsta. Sellisel juhul peaks tema otsene ülemus, erakonna esimees Mart Laar küll ühe korraliku poliitloengu pidama, mis on õige ja mis vale. Aga mine tea, äkki arvab ka Laar ise, et Eestis on seda parem, mida rohkem on siin vihkamist.

Mõtisklen hetkel selle üle, kas Tsahkna kirjutas loo ikka ise või lasi valmis vorpida mõnel veel puberteedist mäsleva mõttemaailmaga noorparteilasel. Olgu kuidas on, aga IRLi poliitsekretär on autoriks märgitud ning veebipäeviku sissekanne lausa kubiseb tühjadest süüdistustest, vihast ja labaselt lapsikust ülbitsemisest.

Kirjatükis mainitakse Eesti rahvusriiki ja meie kultuuri, keele ja rahvuse säilimist – täiesti õige, need kolm komponenti teevadki Eestist riigi suure algustähega. Kuid kas inimest või inimesi, kes õhutavad teisi vaenule ja vihkamisele, saab üldse tõsiselt võtta Eesti ja eestluse teemal rääkimas?

Margus Tsahkna meenutab 1940. aastat ning kirjutab: “Kui Edgar Savisaar oleks sellisel hetkel võimul, astuks Eesti suure tõenäosusega uuesti “vabatahtlikult” NSV Liidu sõbralikku perre ja meie rahvusriigil oleks kriips peal, lubjavildid jalas ning kirbud seljas.”

Siinkohal pean juhtima tähelepanu, et NSV Liitu ei eksisteeri enam hea hulk aastaid ning sellise võrdluse kasutamine on üpris kohatu. Kuid olgu – kui IRLi poliitsekretär tahab rääkida NSV Liidust, miks ta ei käsitle siis seda, kuidas Edgar Savisaare ja Rahvarinde eestvedamisel üldse õnnestus Eestil sealt välja tulla ja iseseisvuda. Põhjus on tegelikult väga lihtne: selle meenutamine ei sobi kuidagi IRLi valimiskampaania konteksti, mis sel aastal üritab jälle Keskerakonnast kurja ja koledat tonti teha. Asjatult raiskate oma aega, kolleegid! Lubjavildid võisid NSV Liidu ajal eestlastel lisaks Kommunaari kingadele küll olla, aga kirbud? Minu meelest olid eestlased okupatsiooni aegsetes oludes vägagi hästi hakkama saavad ja täiesti normaalsed puhtad inimesed. Nende sulaselge mõnitamine mingil juhul ühe poliitiku, veel enam, end isamaalaseks nimetava poliitiku repertuaari ei sobi.

Margus Tsahkna on paberite järele tegelikult haritud mees – lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ning Torontos õppinud rahvusvahelist õigust. Seda enam ootaksin temalt asjalikumaid sõnavõtte, mis põhineksid argumenteeritud faktidel ja mõistlikel järeldustel. Õigusteadust tundev inimene peab kindlasti ka teadma, milliseid tagajärgi võib tuua vaenu õhutamine ja ülbe laimu levitamine.

Ning selle, kas Edgar Savisaarest saab president, peaminister või minister, otsustab siiski valija oma häält andes. Margus Tsahkna on küll samasugune valija, kel üks hääl ning tema ei ole see mees, kes paneb paika järgmisi riigijuhte.

Lõpetuseks ütleb IRLi poliitsekretär aga päris huvitava mõtte: “Võibolla saame siis oma eluga edasi minna ning valida demokraatlikud jõud järgmiseks neljaks aastaks meie rahva ja riigi probleeme lahendama.” Valitseva koalitsiooni liige soovitab eluga edasi minemiseks ja probleemide lahendamiseks valida järgmiseks neljaks aastaks demokraatlikud jõud. Seda lauset võib mõista mitmeti – ka nii, et praegune valitsus ei ole demokraatlik…