Formaalselt rikkad, reaalselt vaesed

2011. aasta esimesel päeval läks Eesti üle Euroopa Liidu ühisrahale eurole. Paljudele eestlastele oli meile pea 20 aasta jooksul nii omaseks saanud kroon justkui iseseisvuse sümboliks. Niisiis saadetigi “vana hea ja armas” raha ära küllaltki pidulikult. Kuid kroon pole tegelikkuses kusagile kadunud, jääme neid ilusaid rahatähti mäletama ning olen kindel, et pea igaüks jättis mõne kupüüri endale mälestuseks – näiteks mina ise jätsin igast rahatähest ühe. Nüüd aga, kui oleme eurotsoonis ning meie uueks rahaks on euro, siis peame asuma tegutsema, et meie riik jõuaks samale tasemele nendega, mis juba eurot käibivad.
Kahjuks tuleb tunnistada, et Eesti praegune olukord eurotsoonis pole kiita – kui ausalt välja öelda, siis oleme selle tsooni kõige vaesem riik. Valitsusparteide meeleheitlikud pingutused jõuda euro kasutuselevõtuni kandsid küll vilja, kuid selle nimel tehtud suured kärped ning äärmuskonservatiivne rahandusotsused on nõrgendanud praeguseks eelkõige sotsiaalsfääri ning pole välistatud, et teevad Eestile veel tulevikuski karuteeneid. Peame mõistma, et Eesti kui “Põhjamaade tiiger” on muutunud ühisraha valguses eurooplaste vaatepunktist üpris kondiseks ja rääbakaks tänavakassiks. Miks kasutan niisugust võrdlust?
Võrdlus on täiesti kohane kui tutvuda teiste eurotsooni liikmesriikide erinevate statistiliste andmetega. Kasutame kolme näidet – keskmine palk, pension ning lapsetoetus – Eesti, Iirimaa ja Soome võrdluses. Keskmine palk on vastavalt 758, 2735 ja 3010 eurot kuus; pension vastavalt 303, 800 ja 688-1203 eurot kuus; lapsetoetus ühele lapsele vastavalt: ca 19; 140 ja ca 100 eurot. Kui keskmine palk ja pensionid on Eestis kaks kuni kolm korda väiksemad, siis lapsetoetusega on asjad Eestis eriti hullud. Üht last väärtustatakse viis korda vähem kui Soomes ning seitse korda vähem kui Iirimaal! Seesugused võrdlusarvud näitavad lihtsalt ja selgelt, miks üle 100 000 eestlase on kodumaalt lahkunud ning miks iive ei saavuta soovitud korralikku tõusujoont. Kui pole võimalik korralikku palka teenida ning laste kasvatamisel ei tunta riigipoolset tuge, siis tahetakse liikuda sinna, kus on paremad tingimused. Me ei saa seda lahkunutele ette heita, kuid peame õppima, mida teisiti teha, et lahkujaid ei lisanduks ning ära läinud tahaksid tagasi pöörduda.
Ühisraha euro näitab liikmesriikidele Eesti tegelikku olukorda. Ka erinevatest meediaväljaannetest on läbi käinud teiste liikmesriikide rahvaste üllatunud küsimused: kuidas te siin elada saate kui hinnad on sama kõrged nagu Euroopas, aga palgad kolm korda väiksemad? Tõepoolest, kui kaua siis veel nii on? Selline olukord ei tee kindlasti Eestit euroopalikuks heaoluriigiks, formaalselt võime küll olla rikaste riikide seas, aga reaalselt siiski euroala kõige vaesemad.
Pelga kurtmisega olukord loomulikult ei parane, kuid väga tähtis on siiski probleemi mõistmine ja tunnistamine, sest vaid nii on võimalik ette võtta samme inimeste elujärje parandamiseks. Esmajärjekorras peame käsile võtma senise lausliberaalse poliitika ohjeldamise sotsiaalsfääris – liiga õhukeseks lihvitud süsteem peab muutuma uuesti inimkeskseks.
Keskerakonna majandusprogramm näeb ette lisaks riigipoolsele töökohade loomise toetusele ka astmelise tulumaksu kehtestamist. Astmelise tulumaksu kasu on kolmekordne – kõigil alla keskmist palka teenivatel inimestel jääb rohkem raha kätte; kogutavast rahast tuleneb kate paljudeks sotsiaalfääri muudatuste tegemiseks ning solidaarne panustamine ühiskonda viib meid jõudsalt lähemale euroopalikule ja Põhjamaadele omasele mõtteviisile ning elulaadile.
Eurost üksi ei piisa, peame kindlasti valima ka inimkeskse ja solidaarsusel põhineva poliitika, vaid nii on Eestil lootus jõuda tõeliselt Euroopasse.