Eelmise nädala neljapäeval korraldas Keskerakonna Saaremaa piirkonna juhatus eesotsas piirkonna esimehe Kalle Laanetiga Orissaares meeleoluka rahvakohtumise ja -peo. Lisaks minule osalesid üritusel veel Riigikogu asespiiker Jüri Ratas ning erakonna büroo tublid töötajad. Kohalikke oli saja ringis.
Pean tunnistama, et olin Orissaares esimest korda ja seda enam on mul hea meel, et esimene korda nõnda meeleolukaks kujunes. See jättis jälje ja meenutan seda kanti ja rahvast alati hea sõnaga.
Mis koosviibimisel siis toimus, et sellest siiani vaimustuses olen?
Rahvapidu algas uute erakonnaliikmete piduliku vastuvõtmisega, kus piirkonna juht Laanet liitunuile erakonna liikmepileti ja lilleõie andis, pärast seda õnnitleti sünnipäevalisi ja tänati tublisid tegijaid. Seejärel said sõna kohalikud kultuuritegijad. Esimesena astus lavale 3 noort vanuses 17-19. Vabandan noorte ees, et nende pundi nimi koheselt meelde ei jäänud, kuid see mida nad laval tegid jättis kustumatu mulje. Noored nimelt räppisid. Ei, ma ei ole räppmuusika fänn kunagi olnud, aga see ei olnud tavaline räpp või nii ma vähemalt arvan. Nad tegid seda eesti keeles, lauldes/rääkides oma kodumaast, kodukandist, lähedastest ja neile kallitest inimestest. Nende lugudes, mille autorid nad ka ise on, oli Sõnum. Sõnum kodumaa armatusest ja siia jäämise soovist. Üks mõte, mis mulle aga eriliselt meelde jäi puudutas ükskõiksust ja vigade tegemist. See fraas kõlas nii: " Ükskõiksus on palju hullem kui teha vigu!".
Ka mul oli ürituse teises pooles, peale Jüri Ratast, võimalik kohalikku rahvast tervitada. Peatusingi oma sõnavõtus samale fraasile, kus palusin, et nad poleks ega muutuks ükskõikseks oma valla, maakonna, riigi ja ka Euroopa tegemiste vastu. Et nad tunneksid huvi ja räägiksid kaasa, sest tõesti parem on teha vigu, kui üldse mitte huvi tunda.
Esimesele heas mõttes kultuurišokile järgnes aga teine ja kolmaski. Peale Ratase sõnavõttu sai sõna kohalik folkloorirühm Ehaviir. Ligi kahekümnest taidlejast koosnev tantsu- ja laulurühm esitas vaid kohalike poolt loodud laule ja tantse, mis saarerahvale kohaselt puudutasid peamiselt merd ja sellega kaasnevat. Võiks ju arvata, et mis seal ikka, rahvalaulu ja -tantsu lüüakse ju mujalgi ja mõnel pool kõrgetasemelisemaltki kui Orissaares. See seal aga oli kuidagi eriliselt ehe ja soe. Sellest õhkus armastust, sõprust ja sallivust.
Kuulates räppijaid ning vaadates memmede rühma Ehaviir esinemist tõdesin ma taaskord, et mulle meeldib pärit olla väikesest kohast, kus kõik tunnevad kõiki ja kõik hoiavad kõiki. Need inimesed ei ole ükskõiksed.
Pärast esinemisi algas aga äge rahvapidu, kus pakuti kohalike valmistatud koduõlut, suitsulõhet ja õunakooki. Samuti mängis kultuurimaja juures tegutsev kapell ja pean tunnistama, et ma pole ammu nii palju tantsinud kui eelmisel nädalal Orissaares.
Suur tänu teile Saaremaa, Orissaare rahvas!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar